Tunnete roll keskkonnahariduses

Digisuhtlusega kaasnenud avalikkuse struktuurimuutuse tõttu on hakatud rääkima afektiivsest emotiivse ja fanaatilise orientatsiooniga hashtag-avalikkusest.

ANDREAS VENTSEL, NELLY MÄEKIVI

Suur osa meie igapäevasest suhtlusest ja teabevahetusest on liikunud digimaailma, kus uudistel on rabavad pealkirjad, mis meid kaasa haaravad – kuni järgmise põrutava looni. Veebikeskkond on orienteeritud visuaalsele väljendusele ja kiirusele. Üha vähem võetakse aega süüvimiseks ja teemade mõtestamiseks laiemas kontekstis. Ühisvõrgustikud moodustuvad emotsiooni- või afektipõhiselt: inimesi õhutatakse mingist teemast hoolima nõnda, et selle hoolimise väljanäitamine saab tähtsamaks ja kesksemaks kui teema või probleem ise.

Sotsiaalsete, poliitiliste, keskkonna-alaste jm arutelude kujunemine on lihtsustatud ja nende komplekssus on taandatud mõnele lihtsale (ja haaravale) nähtusele. Näiteks esitatakse kliimamuutuse mõju ja asjaomaseid keerulisi seosed meedias nt jääkarude teema toel.1 Ühest (karismaatilisest) liigist, kelle üha rängemale elule on lihtne kaasa elada, on saanud kliimamuutuse sümbol. Inimesed seotakse mingi teemaga afekti kaudu, nähtuse komplekssus koondatakse ühe tähistaja alla ning teemat hakkavad kujundama emotsionaalsel tasandil koondunud grupid.

2008. aastal lahvatanud araabia kevade tuules hakati hoogsamalt uurima info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning ühismeedia mõju inimeste identiteedi ümberstruktureerimisele. Nutitelefonid jt digitaalsed kommunikatsioonivahendid on teinud põnevate sündmuste salvestamise ja sõpradega jagamise lihtsaks. Kui sõbrad jagavad sündmuse jäädvustust Facebookis, Twitteris või Instagramis, moodustubki ühendkond ja formeeruvad sotsiaalsed liikumised.

Digisuhtlusega kaasnenud avalikkuse struktuurimuutuse tõttu on sotsiaalteadustes hakatud rääkima afektiivsest avalikkusest, hashtag-avalikkusest, ad hoc avalikkusest jne, mis osutab emotiivse ja fanaatilise orientatsiooniga ühismeediasuhtlusele ja netikogukondadele.2 Võrdlemisi napisõnaliste säutsude või üsna lühikestest postitustest koosnevate ühismeedialõimede vahendusel kujuneb teemaviite toel tunnetuslik atmosfäär, kus tajutakse teemade pakilisust ja olulisust, ent see on ka algeline viis nende kollektiivse tähenduse esmaseks sildistamiseks.

Ühismeedias ringlev afektiivne kumu ei paku kompleksset ja süsteemset sündmuste käsitlust. Selletaolised vood võimaldavad kasutajatel väljendada pigem oma huvi ja kursisolekut ning esmareaktsiooni jagada. Niisugune kiireloomuline, põgus ning suuresti kordustele ning ühiste tunnete võimendamisele rajatud tekstiloome ei eeldagi põhjalikke arutelukäike ja loogilist argumentatsiooni. Meenutagem, millise rahvusvahelise vastukaja saavutasid augustis 2016 pildid verisest Aleppo poisist Omran Daqneeshist: neist sai Süüria kodusõja kannatuste sümbol, mille kasutasid propagandistlikult ära mõlemad sõja pooled.

Afektiivne avalikkus tugineb ise­organiseeruvatele, isikliku sisu jagamisel põhinevatele nõrgalt seotud võrgustikele ehk ühismeedia ühendkondadele. Seesugused ühendkonnad erinevad ühismeedia kogukondadest, mida iseloomustab organiseeritud ja teatud kontrollile allutatud tegevus, liikmedki on pühendunumad ja tugevama kollektiivse identiteediga.3

Ühendkondi iseloomustab tihti ebastabiilsus ja ajutisus ning seal koguvad populaarsust niisugused kommunikatsiooniruumid, kus keerukatele sotsiaal-poliitilistele küsimustele pakutakse lärmakalt karme ja/või alternatiivseid lahendusi ja vastuseid.4 Selles kontekstis on arutelu ja diskussioon üha keerulisem, asendudes afektiivse reaktsiooniga poolt või vastu.

Afekti üle arutlemist võime kohata juba Hollandi ratsionalistliku (!) filosoofi Spinoza töödes, kuid suurema tähelepanu all on afekt ja emotsioonid olnud XX sajandi sotsiaalteaduses. Siinkohal vaatleme neid semiootilisest vaatenurgast, lähenedes afektile afektiivse semioosi kontseptsiooni kaudu, mida on kultuuripsühholoogias arendanud Jaan Valsiner. Lähtudes Charles S. Peirce’i semiootikast, ei käsitle Valsiner afekti tähendusloomest eraldi seisvana.5 Tähendusloome all peame silmas protsessi, mille vahendusel püüavad suhtluspartnerid üksteisest ja ümbritsevast maailmast aru saada, vestluskaaslast mõjutada ning mõningatel juhtudel teda lausa eksitada.

Niisugune lähenemine erineb traditsioonilisest. Psühholoogias (nt Silvan Tomkins6) ja neuroteaduses (nt Antonio Damasio7) käsitletakse afekti elementaarse olekuna. Sotsiaalteooriates mõistetakse afekti all aga intensiivset jõudu, mida kehad üksteisele avaldavad, suurendades või vähendades niiviisi tegutsemisvõimet (nt Gilles Deleuze ja Félix Guattari8). Mõlemast vaatekohast on afekt miski, mis on enne tähendusloomet ja diskursust, jäädes niimoodi paljuski kättesaamatuks ja müstiliseks. Sellisel juhul jääb afekt tihti lõdvalt seotuks reaalsete sotsiaalsete ja märgiliselt vahendatud protsessidega.

Peirce’i märgikäsitluse kohaselt on aga afektiivne komponent olemas igas ratsionaalses diskursuses, sotsiaalses normis, käitumisreeglis või kommunikatsiooniaktis. Ühismeedia ajastul oleme tunnistajaks afektiivse komponendi järjest kasvavale domineerimisele argumentatiivse või arutelulise diskursuse üle. Ühismeedia tõttu on tekkinud paradoksaalne olukord: on küll lugematu arv arvamusi ja arutluspindu, kuid kuna neid on nii palju, jääb tõenäoliselt enamik neist märkamata.

See on tõstnud kõvasti vahendajate rolli tähtsust. Tänapäeval on nendeks n-ö traditsioonilised arvamusliidrid (ajakirjanikud, poliitikud, teadlased, eksperdid), mitmesuguste ettevõtete või institutsioonide kontod, arutelugrupid ja ühismeedia mõjuisikud (nt youtuber’id, Instagrami-kuulsused, Twitteri või Facebooki mikroblogijad jms), kes on suutnud tiheda postitamise, huviväärse sisu ning paeluva stiili tõttu endale suure jälgijaskonna tekitada.

Nähtavus ja viiruslik levik on ühismeediasuhtluses ühed peamised ressursid, mille nimel huvigrupid võitlevad.9 Seejuures on need ressursid avatud manipuleerimisele ja võimaldavad auditooriumi soovitud suunas mõjutada. Nii on uudiste pealkiri sageli negatiivsem ja sensatsioonilisem kui artikli sisu. Lugeja tähelepanu püüdev afektiivne semioos mängib üha suuremat rolli ühismeedia kommunikatsioonis ja lugeja tõlgendusradade kujundamisel. Info ülekülluse tõttu eelistatakse pigem kiiresti mõistetavaid, lühikese, kuid tabava teksti ja tugeva tundelaenguga sõnumeid, mitte pikki ja ühiskonnaelu n-ö suurt pilti avavaid selgituskäike.

On hakatud rääkima Twitteri-diplomaatia (twiplomacy) ja poliitiliste meemilahingute üha suuremast osakaalust. Donald Trump on 140 sõnaga säutsude kommunikatsioonistrateegia ehk osavaim praktiseerija, kasutades seda edukalt nii oma valijaskonna mobiliseerimisel kui ka rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Seejuures toimib selline kanal avaliku-privaatse piiralal: Twitteri sõnumid ei esinda veel Washingtoni ametlikku seisukohta, kuid auditooriumi reaktsioon funktsioneerib indikaatorina, kas säutsutud agendat tasub edasi arendada või mitte.

Siiani oleme rääkinud afektist pigem negatiivses plaanis, kuid afekt ja tundepõhine kommunikatsioon toimib ka vastupidises suunas. Hiljaaegu jõudis Rootsist Eestisse ühismeedia kaudu koordineeritud liikumine Fridays For Future avaldamaks valitsusele survet kliimamuutustega tegelemiseks. Noorte algatusest on nüüdseks saanud üleilmne üritus. Keskkonnahoiust lähtuva ühismeedias levinud liikumise on algatanud ka eestlased „Teeme ära!“ kampaaniaga, mis saavutas eelmisel aastal üleilmsed mõõtmed, s.t üritusest võttis osa vähemalt 150 riiki.

Kui tähelepanuga saab manipuleerida, siis tasub ehk proovida suunata seda positiivses võtmes. Praktika on näidanud, et faktipõhise info edastamine ei teeni oodatud eesmärki: teadmiste kasv ei pane inimesi muutma oma hoiakuid ja käitumisharjumusi. Teadmiste ja käitumise vahel ei ole põhjuslikku seost. Loeme pidevalt Novaatorist, et „Kasvava inimmõju tõttu on väljasuremisohus ligikaudu miljon taime- ja loomaliiki“ ja „ainuüksi aastatel 1980–2000 ligikaudu sada miljonit hektarit troopilist metsa. Märgalad on kadunud kolm korda kiiremas tempos. Võrreldes 1700. aastaga on neid alles vaid 14 protsenti“,10 ent näeme, et teadmiste kasvust muutusteks ei piisa.

Kui aga on kaasatud tunded, s.t kui inimestel tekib afektil põhinev ühendus, teadvustatakse kõike paremini. Tänapäeva suunad loodushariduses ongi näiteks looduskaitse psühholoogia ja ökopsühholoogia, otsitakse võimalusi muuta inimeste hoiakuid ja käitumist tunnete kaudu eluslooduse vastu. Rõhutatakse, et inimene on keskkonnaga vastastikuses sõltuvussuhtes ja (kaas)tunde ning eluslooduses esinevate sarnasuste esiletõstmisega saab suunata hoolima teistest loomadest, taimedest jm.11

Inimesed, kes looduses aega veedavad ja oma keskkonda tundma õpivad, on enamasti ka loodushoidlikumad (see väide pädeb vähemasti arenenud lääneriikides, kus inimeste eluks vajalikud esmavajadused on rahuldatud), tunnevad suuremat muret keskkonnaprobleemide pärast. Tartu semiootikute uuteks uurimissuundadeks ongi kujunemas ühismeediasuhtluse afektiivse semioosi analüüs ja emotsioonipõhise tähendusloome rakendamine mitteformaalsetes õpikeskkondades. Kui liita afektil põhinev loodusharidus ja digiplatvormid, tekib märkimisväärne potentsiaal kujundada suure mõjuga mitteformaalsed õpikeskkonnad, mis võivad anda keskkonnahariduse edendamisele uue suuna.

1 Vt nt https://www.worldwildlife.org/pages/polar-bears-and-climate-change

2 Zizi Papacharissi, Affective publics: Sentiment, technology, and politics. Oxford University Press, New York 2005.

3 Lance Bennett, Alexandra Segerberg, The logic of connective action. – Information, Communication and Society 2012, nr 15(5), lk 739–768.

4 A. Chadwick, The hybrid media system: Politics and power. Oxford University Press, London 2013.

5 Jaan Valsiner, An Invitation to Cultural Psychology. Sage, 2014.

6 Silwan Tomkins, Affect imagery consciousness: The complete edition. Springer, New York 2008.

7 Antonio Damasio, The feeling of what happens: Body and emotion in the making of consciousness. Harcourt Brace & Co, New York 1999.

8 Gilles Deleuze, Félix Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizofrenia. University of Minnesota Press, Minneapolis, London 1987.

9 Andreas Ventsel, Viral Communication and the Formation of Counter-publics. – Lexia 2017, nr 25-26, lk 365–380

10 Vt http://://novaator.err.ee/936719/raport-inimesed-on-touganud-valjasuremise-teele-miljon-liiki-lootust-jagub”

11 Giuliano Reis, Jeff Scott (toim), International Perspectives on the Theory and Practice of Environmental Education: A Reader. Springer, Switzerland 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht