Tsentristliku demokraadi nutulaul

McIntyre’i arusaamist mööda oli Venemaa sekeldamine vaat et Trumpi võidu ainuke põhjus, ehkki demokraatide mainet kahjustas ennekõike nende katse salaja Bernie Sandersi vastu töötada.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Suvepuhkuse ajal tekib korraga palju vaba aega ja lõpuks ometi saab ülejäänud aasta jooksul hüljatud tegevused ette võtta. Näiteks minu jaoks on suvi ainuke periood, mil suudan süsteemselt uudiseid lugeda. Tänu sellele sattusin mõni nädal tagasi Quora lõimele pealkirjaga „Mis on parem uudiste allikas, kas Washington Post või New York Times?“. Pean tunnistama, et saidilt avastatud arutelu mind eriti targemaks ei teinud, küll aga andis tähendusrikka kokkuvõtte avaliku arutelu seisust tänapäeva Ameerikas.

„Liberaali, mõõduka või konservatiivi jaoks on mõlemad [ajalehed] kohutavad, kuna nad on müünud maha kunagise väärika ajakirjandusliku põhimõttekindluse, teenimaks demokraatliku partei vasaktiiva propagandistidena,“ kuulutas üks Wall Street Journali tellija, laskudes avarasse mõtteavaldusse sotsialismi pahedest. Järgmine vastaja oli hoopis vastupidisel seisukohal: „New York Times on ilmselt maailma parim ajaleht. Parempoolsed vihkavad neid selle eest, kui palju nad faktide taas­esitamiseks vaeva näevad, faktid ei ole aga sama mis „tõde“. Tõde tuleb faktidest tuletada. Parempoolsed püüavad luua oma tõde „alternatiivsete faktide“ ehk millegi ebareaalse põhjal.“ Teise poole oma kommentaarist pühendas ta Donald Trumpi ütluste analüüsile.1

Võime Quoras küsimuse esitanule üksnes kaasa tunda. Kahe ajalehe argumenteeritud võrdluse asemel sai ta hoopis rodu emotsionaalselt laetud poliitilisi loenguid, mille fookus kaldus põhiteemast tugevalt kõrvale ja väidete põhjendatuse tase jäi nulli lähedale. Ent märksa sügavamat kaastunnet väärib filosoof Lee McIntyre’i raamatut „Pärast tõde, tõe pärast“ lugema sattunud inimene, sest ehkki teos ei lisa teisena tsiteeritud kommentaarile kuigi palju juurde, maksab see poes ligi 20 eurot ning nõuab oluliselt rohkem aega. Lugemiskogemust päästavad üksnes eestikeelsest väljaandest leitavad tõlkepärlid. Näiteks leitakse, et „overtly partisan on emakeeles „avalikult kildkondlik“ (lk 11) ja demonstreeritakse meisterlikku põimlausete vorpimise taset: „… Solomon Asch näitas …, et veendumustel on ka sotsiaalne külg, mis väljendub selles, et kui leitakse, et enda veendumused ei ole ümbritsevate inimeste omadega kooskõlas, ei pruugita uskuda isegi seda, mida oma silmadega nähakse“ (lk 38).

Raamatu pealkiri ja tagakaanele paigutatud tutvustav tekst tõotavad, et juttu tuleb tõejärgsusest. McIntyre alustab päris hästi. Ta tunnistab, et tõejärgsuse kontseptuaalne uudsus ei ole kuigi ilmne ja lubab tõestada, et tegemist pole pelgalt propaganda sünonüümiga. Ehkki praegusele poliitilisele olukorrale Ameerikas leidub palju ajaloolisi paralleele, peaks raamatu lõpetamisel kinnistuma arusaam selle unikaalsusest. Paraku seda ei juhtu. Vaatamata suurepärasele võimalusele mõtiskleda valideerimisprotsessist, mille kaudu omandab teadmus avalikkuse silmis tõe staatuse, või analüüsida kriitiliselt eeldusi, mida me alateadlikult poliitilisele subjektile seame, piirdub tõejärgsuse kontseptsiooni mõtestamine Oxfordi sõnaraamatu definitsiooni esitamisega.

Sellestki ei peeta korralikult kinni. Raamatu jooksul kleebitakse tõejärgsuse silt nii valeuudistele, meedia kallutatusele kui ka täiesti tavalistele poliitilistele valedele, proovimata selgitada, mis täpsemalt uudissõna rakendamist õigustab. Lugejad, kes otsivad tõejärgsuse fenomeni sügavat lahtimõtestamist, peavad lahkuma tühjade kätega. „Pärast tõde, tõe pärast“ ei ole rohkemat kui tsentristliku demokraadi nutulaul Trumpi võimuletuleku üle, mida täiendavad mõningad anekdoodid populaarpsühholoogiast või Ameerika ajakirjanduse ajaloost.

Usk, mida McIntyre kuulutab, on üllatavalt lihtne ja lapselik. Tema peas eksisteerib mingi kaunis müütiline minevik, mil teadustulemused olid „au sees teadusliku meetodi pärast“ (lk 24), ja inimesed lugesid vaid kvaliteetajakirjandust. Seejuures pole selge, millist perioodi peetakse teaduse kuldajastuks, kuna allakäik algas väidetavalt juba 1950. aastatel tubakamagnaatide kokkuleppega avalikkust sigarettide mõju kohta desinformeerida. Võttes arvesse asjaolu, et Natsi-Saksamaa ohu tekkimiseni nähti eugeenikat ka vabas maailmas usaldusväärse distsipliinina ja fundamentalistid vorpisid evolutsioonivastaseid argumente juba XX sajandi alguses, jääb teaduse hiilgeaeg väga lühikeseks. Ehkki teaduse maine langemine Ameerika konservatiivide seas paistab olevat reaalne probleem, mille tõsidust kinnitab ka mitu sotsioloogilist uurimust2, eelistab McIntyre osutada sellele nii hägusalt kui võimalik. Kodutöö tegemise asemel näitab ta üksikutele teadustulemuste diskrediteerimise juhtumitele (suitsetamise kahjulikkus, kliimasoojenemine, evolutsioon, vaktsiinid), mille mõju teaduse staatusele tervikuna ei ole üheselt mõistetav.

Hägune narratiiv konstrueeritakse ka meediaajaloost rääkides. McIntyre’i arusaama uudiste kvaliteedist läbi aja saab kujutada ümberpööratud V-tähe kujulise graafikuna. Kõik algab Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, milles levivad valeuudised ja poliitilised arvamusavaldused. Telegraafi leiutamine hõlbustab info levikut, millega kaasneb faktipõhise ajakirjanduse tõus. Haripunkt saabub 1950.–1960. aastatel, mil tellitakse kõige rohkem paber­ajalehti ja suured telekanalid lasevad riiklikele regulatsioonidele vastamiseks eetrisse kahjumlikke, ent hästi toimetatud uudistesaateid.

Niisugune hinnang on pehmelt öeldes küsitav. Ei tohi unustada, et 1950. aastate algusesse langeb ka Joseph McCarthy algatatud paranoiline nõiajaht, mida soodustab muu hulgas peavoolumeedia kaasaminek ülesköetava hüsteeriaga.3 McIntyre ignoreerib seda täielikult ega tee mingeid katseid oma seisukohta täpsustada või põhjendada. Tema silmis saabuvad probleemid vaid päris 1960. aastate lõpus, mil piir uudiste ja meelelahutuse vahel hakkab hägustuma. Siinkohal muutub tele­kanalite vastu suunatud kriitika iseendale vasturääkivaks. Ühelt poolt laidab autor Fox Newsi ja MSNBC katseid hõivata selgelt määratletud maailma­vaateline positsioon, samas süüdistab teisi võltsneutraalsuses, millega õigustatakse teaduse eitajate kaasamist debatti võrdväärsete partneritena.

Tõeline põrgu jõuab McIntyre’i arvates kohale aga üksnes sotsiaalmeedia esilekerkimisega. Nüüd on loodud keskkond, kus kollane ajakirjandus ja libauudised on esindatud võrdsetel alustel usaldusväärsete allikatega. Fantaasialugude pastakast välja imemine nõuab aga palju vähem ressursse kui tõelise uuriva ajakirjaniku töö, mis muudab rämpsuga konkureerimise majanduslikult raskeks. Need asjaolud mängivad tugevalt Donald Trumpi ja teiste temasarnaste demagoogide kasuks, kuna võimaldavad kontrollimatult potentsiaalsete valijatega suhelda ja sobivat narratiivi levitada.

Viimane mõttekäik on õigustatud ja siinkohal viitab autor erandlikult ka üsna veenvatele empiirilistele uuringutele, mis tema tähelepanekuid kinnitavad. Ehkki McIntyre ei too lauale kuigi palju originaalseid mõtteid, võib öelda, et ta saab Trumpi fenomeni tekkimise tehnilise poole seletamisega hästi hakkama. Kahjuks ei näe autor erilist vaeva näitamaks, miks konservatiivsemate ühiskonnagruppide suhted traditsioonilise meediaga alla käisid ja Trumpi retoorika suurema vastupanuta omaks võeti.

McIntyre pühendab terve peatüki oma raamatust kinnituskalduvusele ja seda käsitlevatele psühholoogilistele uuringutele, ent paraku langeb ise nähtuse ohvriks.

Ta kurdab selle üle, et Trumpi valetamist paljastavad väljaanded langevad kriitika ohvriks (ometi täpsustamata, kes täpsemalt ja millises mahus neid kritiseerib) ning vaatab kõiki alternatiivmeedia adepte üleolevalt, püüdmata mõista, mispärast nad New York Timesi või Washington Posti ei usalda. Etteheitele järgneb õlgmehikese konstrueerimine: inimesed lihtsalt ei suuda oma kitsarinnalisuse tõttu ausalt raporteeritavaid fakte aktsepteerida. Seejuures jätab ta tähelepanuta asjaolu, et kallutatus, milles meediat süüdistatakse, ei pruugi väljenduda otseste valeväidete esitamises. Oma narratiivi saab edendada ka ebameeldivate faktide ignoreerimise või ebaproportsionaalse kajastamisega.

Näiteks, rääkides Venemaa sekkumisest 2016. aasta valimistesse, kordab McIntyre eelmainitud väljaannetes võimendatud tendentsi. Väga palju tähelepanu pööratakse Trumpi meeskonna sidemetele Vene häkkeritega, kes demokraatliku partei juhatuse meilid avalikkuse ette tõid, mainimata seejuures sõnagi nende sisust. Tema arust oli Venemaa sekeldamine vaat et Trumpi võidu ainuke põhjus, ehkki tegelikult kahjustas demokraatide mainet ennekõike nende endi ebamoraalne katse salaja Bernie Sandersi vastu töötada.

Selle asjaolu mahavaikimine põhjustab õigustatud frustratsiooni. Kui inimene leiab, et sarnane kallutatus leiab aset ka teiste tema jaoks oluliste teemade puhul, ei tundu otsus meediaruumi vahetada kuigi irratsionaalne.

Viimane näide illustreerib paraku korduvat viga McIntyre’i raamatus. Seal on vähe päriselt ärritavaid väiteid – vastupidi, inimene, kes on teatud järjepidevusega Ameerika ühiskondlikku dialoogi (või selle kadumist) jälginud, tunneb neis ära omaenda tähelepanekud. Need, kes ei liigita end Donald Trumpi jüngrite sekka, nõustuvad tõenäoliselt enamiku järeldustega, milleni teoses jõutakse. Ilmselt suur osa nendest on ka tõesed.

Kahjuks jäävad aga argumendid autori subjektiivse tunnetuse esituse järel pooleli: fakte kasutatakse valikuliselt, ka kõige etteaimatavamad vastuväited jäävad vastuseta. Kui „Pärast tõde, tõe pärast“ taas riiulile jõuab, ei oska lugeja oma seniseid seisukohti sisukamalt põhjendada ega vastaspoolt paremini mõista. Tal ei teki ka head arusaama sellest, mida tuleks teha, et tõejärgsusest lahti saada ning tuua poliitilisse arutellu rohkem faktitundlikkust. Irooniliselt õnnestub McIntyre’il siiski tahtmatult täita üht oma eesmärkidest: ta saab hakkama veenva hoiatusega kajakambrite vastu.

1 What’s the better source for news, the Washington Post or the New York Times? – Quora 20. III 2018

https://www.quora.com/Whats-the-better-source-for-news-the-Washington-Post-or-the-New-York-Times

2 Vt näiteks Gordon Gauchat, Politicization of Science in the Public Sphere: A Study of Public Trust in the United States, 1974 to 2010. – American Sociological Review 2012, kd 7, nr 2, lk 167–187.

3 Huvitava arutelu meediaallikate vastutusest leiab Michael Wreszini arvustusest „McCarthyism: Media Manipulation, Partisan Politics, or Institutional Complicity?“, Reviews in American History Vol. 10, No. 2 (Jun., 1982), pp. 250-254.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht