Trumpi ja EKRE poliitseikluse anatoomia

Ääretult rumal oleks senist käitumisjoont poliitikas jätkata, kõik muud võimalused on paremad. On selleks siis uus koalitsioon või erakorralised valimised.

JÜRI SAAR

6. jaanuaril 2021. Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis toimunud ärevad sündmused saavad kindlasti kriminaalõigusliku hinnangu ja praeguseks on juba alustatud mitukümmend uurimist. Pole kahtlustki, et nende käigus selgitatakse välja mässukatses otseselt osalenud isikud, samuti need, kes seda vägivalda mahitasid, ja ka need, kes seda mingil põhjusel oma ametikohustusi mittetäites võimaldasid. Ameerika kriminaal-justiitssüsteem on piisavalt võimekas ja nagu näitavad varasemad kogemused, tulevad õiglased otsused kiirelt.

Samuti on vaja analüüsida ja teha kindlaks poliittehnoloogiline mehhanism, mis üldse võimaldas XXI sajandi alguses niisuguste uskumatute asjade juhtumise demokraatliku riigi parlamendis. Et pandi kahtluse alla üliriigi julgeolek ja konstitutsiooniline kord, murdes sisse kapitooliumihoonesse. Kuidas ikkagi kulges sündmuste rida, mis algas äri- ja sõumees Trumpi pürgimise ja saamisega presidendiks ning lõppes ebaõnnestunud mässukatsega? Sest siit on midagi õppida ka kõigil teistel läänemaailma kuuluvatel demokraatlikel riikidel, sh Eestil.

Ameerikas viimasel neljal aastal asetleidnut pole adekvaatne määratleda kui uut laadi poliitilise agenda – trumpismi – esilekerkimist, sest Trump ei ole poliitik ja tema toetajate ring ei kujuta endast seltskonda, kes esindaks kindlaid poliitilisi vaateid. Ei loe, et neil, nagu ka tema siinsetel jäljendajatel, on põhjendamatu soov määratleda ennast konservatiividena, kes võitlevad kogu hingest liberaalidega.

Trumpi näol oli tegemist anarhistlikku populismi kalduva poliittootega, mis alles hakkas välja joonistuma, kuid närtsis enne õide puhkemist. Sellest suundumusest oleks võinud aja jooksul saada trumpism, nagu Hitleri võimuperioodist sai hiljem hitlerism, kuid õnneks Ameerikas seda ei juhtunud.

Küsimus seisneb kollektiivse Trumpi moodustumise protsessis kui sellises, mis kaasnes president Trumpi demokraatlikul viisil võimuletulekuga. Tuleb märgata, et Trump ei loonud endale parteid, vaid võttis üle olemasoleva, s.t Vabariikliku Partei. Seda parteid kutsutakse Ameerikas lühendiga GOP (the Great Old Party), kusjuures Trumpi esimene valik presidendipositsiooni saavutamiseks oli hoopis Demokraatlik Partei. Valiku taga on puhtpragmaatilised põhjused, mille järgi täiesti uue erakonna tegemine Ameerikas juba väljakujunenud poliitilises süsteemis on peaaegu võimatu.

Seda tõestavad regulaarselt presidendivalimised, mil alternatiivsed kandidaadid saavad rõõmu tunda üksnes osavõtust ilma vähimagi võidulootuseta. Seega on võitmiseks vaja kasutada olemasolevat erakonda, et see seesmiselt ümber kujundada ning see järeldus kehtib ka Eesti suhtes. Mäletatavasti võttis EKRE üle Rahvaliidu koos sealse liikmeskonna ja auesimehega, mitte ei loonud uut erakonda.

Trumpi ja EKRE sarnane taktika

Trump kasutas tuntud taktikat, mil erakonnas võimu võtmiseks tuleb leida selle sees võimalikult palju rahulolematuid ja vähevõimekaid isikuid ehk neid, kellel on suured pretensioonid, ambitsioonid, mis pole leidnud nende arvates õiglast tunnustust. Ei ole tähtis, millised on rahulolematuse konkreetsed põhjused ning kui reaalne on võimalus nende rahuldamiseks, vaid tähtis on kõigile rahulolematutele katkematult lubada nende lootuste edaspidist täitumist. Seejärel saavutatakse koos uue aktiiviga erakonna sisevalimistel vajalik ülekaal ja erakond ongi üle võetud. Kaugem eesmärk on täpselt samasugust tehnikat korrata riigi tasandil, kus erakonna liikmeskonna asemel manipuleeritakse kogu riigi valijaskonnaga.

Lootuste üleskütmiseks kasutatakse esmalt abstraktseid rünnaku sihtmärke, millega ühelgi füüsilisel isikul ega institutsioonil, struktuuril pole võimalik ennast samastada. Trumpi puhul oli selleks näiteks „eliit, süvariik, peavoolumeedia“, keda väsimatult materdati ning mille konkreetne sisu oli amorfne. Seda enam et mitte alles võimule tulles, vaid juba varem kuulus Trump ise koos oma „kaardiväega“ eliiti, süvariiki ja peavoolumeedia vaieldamatute produktide hulka. Hiljem pärast võimule tulekut hakati sihtmärke jooksvalt täpsustama ning need ulatusid „mittemidagitegevatest demokraatidest“ „absoluutset võimu taotlevate liberaalsete totalitaristideni“.

Presidendi tegevus 6. jaanuari sündmuste eel on üksikasjaliselt fikseeritud alates üleskutsetest koguneda Washingtoni just sel ajal, kui toimub valimistulemuste vormiline kinnitamine parlamendis, ja kus pidi „minema metsikuks“, ning lõpetades organiseeritud kihutuskoosolekuga samal kuupäeval.

Wikimedia Commons

Aja jooksul võimu kasvades sihtmärke üha konkretiseeritakse ja personifitseeritakse, vajadusel elimineeritakse vastavalt olukorrale kuni jõutakse tulemusele „kes pole meie poolt, on meie vastu“. Siinjuures tasub märgata taktikalist muutust, mis toimus Trumpi retoorika ja sihtmärkide valikus pärast täitevvõimu omandamist, milleks olid rünnakud konkreetsetele füüsilistele isikutele. Kui valimiskampaania ajal oli Trumpi ainsaks füüsilisest isikust sihtmärgiks konkurent Hillary Clinton, siis hiljem sai sihtmärgiks igaüks, kes ei täitnud presidendi ootusi. Nendeks võisid osutuda ka varasemad lojalistid, kes olid juhile kuulekad, kuid ühel hetkel vääratasid. Niisugune taktika lõi pideva ohuolukorra kõigile potentsiaalsetele vastuhakkajatele ja oma arvamuse avaldajatele parteis ja riigiaparaadis. Väljapoole serveeriti niisugust tegevust kui „soo ja mülgaste kuivatamist“.

Täpselt sama skeemi sihtmärkide valikul võtsid üle EKRE loojad Eestis, kelle kõnepruugist leiame neidsamu Trumpi kasutatud termineid. Samasugust aktiivsust, kus paralleelselt hirmutatakse kogu ühiskonda hirmsate tagajärgedega, mis saabuvat siis, kui neile „rahvast rahuldavat lõpplahenduseks“ võimu ei anta, on üles näidanud siinsed EKRE juhtfiguurid. Tuletagem meelde Mart Helme ähvardust rahvarahutuste puhkemisest valitsuskoalitsiooni moodustamise aegadel, samuti tema pidevaid ähvardusi ministrina siseministeeriumi ametnike pihta, kuna tema hinnangul ei tegelevat nad ametnikele ette nähtud tööga, vaid poliitikaga.

Kõige sellega ei saanud hakkama loomulikult Trump üksinda ja selleks tekitas ta endale personaalselt ustavate isikute lähiringi, kuhu kuulusid pereliikmed, samuti varasemalt piiritut lojaalsust üles näidanud lähikondsed. Kõik, kes kuulusid sellest väljapoole, said üksnes harva tunda juhi sõbralikku õlapatsutust ja vahetati sarnaselt TV tõsielusarja faabulaga välja esimesel isemõtlemise väljanäitamise katsel (à la you are fired). Selleks võisid osutuda riigi ametlikus hierarhias ükskõik kui kõrgel positsioonil asuvad isikud. Ausalt öeldes on lausa hämmastav, et nad kõik allusid presidendi kapriisidele peaaegu ilma vastuhakuta, mis on võib-olla seotud Ameerika poliitilise kultuuri kirjutamata reeglitega.

EKRE tuumik koosneb samuti eelkõige ühest perekonnast ja võib arvata, et kõige tähtsamad erakonda puudutavad küsimused leiavad esmalt vastuse just selles ringis ning kinnitatakse ametlikult alles hiljem. Siiani pole EKREs erakonnana suuremaid avalikuks saanud vastuhakke juhtkonnale toimunud, kui Tartu juhtum välja arvata. EKRE juhtfiguuride võimuhaare on ühe koalitsioonipartnerina kordades Trumpist ja tema perekonnast väiksem, kuid kunagi ei tasu alahinnata jultumuse jõudu. Tuleb olla igati tänulik politseiameti juhile, kes näitas üles tõelist ametniku lojaalsust Eesti seadustele ja keeldus Martin Helme ebaseaduslikule survele allumast, kui see nõudis tema lahkumist.

Trump suutis nelja aastaga tekitada Ameerikas sisult paralleelriigi, mis funktsioneeris täpselt nii, nagu tema tahtis või öösel unes nägi. Selle paralleelriigi juhtkonda kuulusid lisaks lähisugulastele, kellele anti riigiametid ilma konkreetsete kohustuste ja õigusteta, kuid kelle võim seisnes presidendiga pidevas kontaktis olemises, ka üksikud võitluskaaslased. Juhttuumikusse kuulusid ilma kahtluseta ka presidendi nn ihuadvokaadid, kes vastavalt tema soovidele ajasid kord tema isiklikke asju ja seejärel kõige kõrgemal tasemel riigiasju. Et paralleelriik hakkas üha vähem sarnanema traditsioonilise Ameerikaga, tekitas see palju peavalu nii kodus kui ka traditsiooniliste välissõprade seas.

165 tähemärgi Hemingway

Tema kommet otsustest ja võimalikest muudatustest Twitteri kaudu teatada peeti pikka aega süütuks veidruseks, mida Trump kui „165 tähemärgi Hemingway“ harrastas, suutes produtseerida valitsemisperioodi lõpuks üle 45 000 säutsu. Tegelikult on sedalaadi infosüsteemi probleem hoopis sügavam, sest niiviisi tekitas ta endale paralleelse – ametlikust Valgest Majast ja selle väljakujunenud kommunikatsiooni korraldusest möödamineva – oma toetajate ringiga otsesuhtluskanali. Toimuvaga kursisolekuks olid seda peagi sunnitud jälgima ka välismaa diplomaadid ja riigi­juhid.

President mängis niimoodi suurriigi tippjuhi rolli, millest läks soovi korral sujuvalt üle kodanikuks, kellel on vastavalt Ameerika konstitutsiooni esimesele parandusele piiramatu õigus sõnavabadusele (free speech). Peale selle kasutas president Trump, kellel on varasem reality show kogemus, enda huvides ära kommertstelekanaleid, kelle juhte ta ähvardas võimalusega minna üle mõnda teise või luua endale alternatiivne kanal.

Toetajatele toimis kogu avalikkuse informeerimise süsteem nn koeravilena, kust anti sihtgrupile edasi presidendi soove, ilma et ta oleks teinud ametlikke korraldusi, andnud käske, mille eest tuleks otseselt vastutada. Niisugune suhtlusviis on vägagi tavaline organiseeritud kuritegevuse juhtide puhul, kes üritavad oma musti tegusid korda saata võõraste kätega. President käitus nagu türann, kelle soove peavad kuulekad alluvad välja lugema ainuüksi silmadest. Alluvad jälgisid tema säutse ja TVs lobisemisi hirmu ja õudusega, kartes märgata neis vähimatki vihjet nende ametipositsiooni kohale kogunenud tumedate pilvede kohta.

Samasuguse paralleelriigi loomise katseid märkame ka siinmail. Rahandusministri algatatud rahapesu eraõiguslik uurimine, mida koordineerib üks siinne advokaat ning mis toimub paralleelselt prokuratuuriga, on tegelikult ennekuulmatu võimu kuritarvitamine. Minister Helme püüd anda Ameerikast palgatud kahtlase renomeega advokaadile koos riigieelarve rahapakiga kriminaaluurimise pädevus koos talle edastatava ametliku informatsiooniga on ilma kahtluseta seaduse­rikkumine. Meie prokuratuuri hiljutine teadaanne, et midagi sellist pole varem näinud, on jäänud piisava tähelepanuta. Selle tähendus saab aga selgeks siis, kui näeme toimuvas paralleele Trumpi tegemistega.

Alternatiivse meediakanali rolli on EKRE juhid püüdnud anda omaloodud raadiokanalile (Tre Raadio), kus isa-poeg Helmed pühapäeviti verbaalselt väsimatult hullavad. Solvanguid jagub paremale ja vasakule, välja öeldakse kõik, mida sülg suhu toob. Seal toimuv peab näitama, mida kõike mehed teha võivad, kui tahavad, ja andma sõnumi lojalistidele, et kõrvuti ametlike valitsuse infokanalitega tegutsevad ministrid vabalt oma erakanalis. Justkui oleks võimalik olla Eesti Vabariigi minister ja seejärel füüsiline isik, kes kasutab raadiokanalit oma sõnavabaduse realiseerimiseks. Koalitsioonipartnerid vaatavad seda kõike pealt ning muudkui vabandavad.

Ameerikas 3. novembril toimunud presidendivalimised andsid Trumpile ja tema toetajatele šokeeriva tulemuse. Ainult nii pidigi valitsemise simuleerimine lõppema. Pealegi pandeemia puhkemine ja sellega kaasnevad Ameerika majandust räsivad rasked majanduslikud tagajärjed tingisid selle, et ametis oleva presidendi võimalused saada taas valituks vähenesid.

Presidendi ja tema lähiringi hüsteeriline valimistulemuste eitamine oli märgiline, sest tema töö paralleelriigi loomisel jäi piltlikult öeldes rahva tahte tõttu pooleli. Täiesti demagoogiline ja vale on väide, nagu Bideni võit tähendanuks 75 miljoni Trumpi poolt hääletanud valija petmist. Täpselt sedasama pettust üritavad avalikkusele müüa EKRE liidrid, kui korrutavad juttu neile antud ligi 100 000 häälest, jättes ütlemata selle, et kõik ülejäänud neile oma häält ei andnud. Nagu igasugustel võistlustel ongi valimistel alati võitja, peale selle üle­üldine kasu riigi institutsioonide legitiimsuse kinnitamisest. Imelik, et ka mõned äsja valitud Ameerika parlamentäärid on meelsasti nõus sellega, et nemad osutusid valituks, kuid vaidlustasid presidendivalimiste tulemuse, suutmata mõista seda kahju, mida nad tekitavad võimu teostavatele institutsioonidele.

Kui mitte kuidagi ei suudetud legaalsel viisil tõestada toimunud valimispettust, algas rabistamine, mis tõi kaasa saatuslikud eksimused. Eelkõige vahelejäämise telefonikõnedega Georgia osariigi valimisametnikele, mis fikseeriti ja said avalikuks ning kus sisalduvat ähvardustega põimitud üleskutset valimispettuseks nüüd juba ametlikult uuritakse. Mõni Trumpi lojalist nägi aga selleski, et presidendi kõne salvestati ja adressaat selle avalikustas, üksnes järjekordset ebalojaalsuse akti presidendile. Märkamata seda, et lojaalsus põhiseaduslikule korrale peab olema alati ülemal kui personaalne lojaalsus ükskõik millisele isikule.

Presidendi tegevus 6. jaanuari sündmuste eel on üksikasjaliselt fikseeritud alates üleskutsetest koguneda Washingtoni just sel ajal, kui toimub valimistulemuste vormiline kinnitamine parlamendis, ja kus pidi „minema metsikuks“ ning lõpetades organiseeritud kihutuskoosolekuga samal kuupäeval. Kuidas kahelda selles, et esmalt rahulolematu rahvamassi üleskeeramine, väites süsteemselt, et toime on pandud ajaloo suurim valimispettus, ning kutsudes inimesi seejärel üles minema parlamenti, et „kiita“ neid saadikuid, kes käitusid tema hinnangul õigesti ja „laita“ valesti käitunuid, pole üleskutse mässuks. Kapitooliumi juurde üles seatud võllapuu, relvade, lõhkeseadmete ja vahistamiseks kasutatavate abivahendite leidmine sündmuskohalt ja selle lähiümbrusest räägivad selget keelt, et sõnumit mõisteti adekvaatselt. Nagu osundab sama ka asepresident Pence’i üle omakohtu mõistmisest skandeerinud märatsejate reageering, kuna asepresident julges ette lugeda lõplikud valimistulemused. Jah, selleks et Kapitooliumist saaks kuritegude toimepanemise paik, nähti tublisti vaeva.

See, et peategelane Trump oma soomuslimusiiniga ei asunud mitte märatsejate etteotsa, vaid sõitis Valgesse Majja toimuvat teleülekannete kaudu jälgima, näitab vaid küünilisust tagajärgede suhtes. Telepilt näitas adekvaatselt, milline nägi välja veidrate tüüpide jõuk, kellega paralleelselt tegutsesid professionaalsed riigipöörajad. Toimuvat ilmestasid kapitooliumihoones selfisid tegevad lihtsameelsed, kes enda arvates tulid vaid vaatama „äkšonit“. Võib spekuleerida, et saadikute hulgast oodati inimohvreid, et kehtestada sõjaseisukord. Just sellisest võimalusest on muu hulgas rääkinud üks Trumpi kõige lähemaid kaasvõitlejaid, äpardunud sõjaväelane Michael Flynn, kellele president äsja armu andis. Loodetavasti saadakse ka neis asjus mõne aja pärast selgust.

Ühismeedia juhid ärkasid

Lõpuks ärkasid üles ühismeedia platvormide (Twitter, Facebook) juhid, kes mõistsid oma jõudu ja vastutust kogu selles sündmuste jadas, mis kulmineerus mässamise ja vägivallatsemisega ning sulges Trumpile ning ta lähivõitlejatele ligipääsu. Nende kanalite sulgemine olevat mõne tema kaaslase arvates teinud presidendi eriti vihaseks ja pööraseks (ballistic). Ilmselt sai ta täie selgusega aru, et tema otsekontakt lojalistidega oli võimalik ainult tänu ühismeedia platvormide tehnilisele toele. Pole ime, et Trump noorem esines pärast nende kanalite sulgemist halaga sõnavabaduse lämmatamise teemal.

Siinsete Trumpi andnud toetajate reaktsioon toimuvale oli kergelt prognoositav, sest nad saavad aru, et koos Ameerikas toimunu ja selle tagajärgedega lüüakse neile ka siinmail peagi hingekella. Esmalt võiks fikseerida Ameerika valimistulemuste nende poolt eitamise, mida tegid kaks ministrit n-ö töövabal ajal oma alternatiivraadios. Siis korrati naeruväärset väidet, et vägivald olevat toimunud vasakjõudude (Antifa) provokatsioonina. Seejärel saime kõik lugeda väiteid à la Trump ja teised nn konservatiivid pole kunagi üles kutsunud vägivallale parlamendi vastu. Justkui oleksid EKRE agendat toetavad sõnameistrid juba lahendanud möödaminnes ära küsimuse, millega Ameerika kompetentsed organid alles tegevust on alustanud.

Viimases EKRE raadiosaates keskendusid juhid juba Ameerika sisemise lõhestatuse probleemile ja sellele, kui palju tulirelvi on praegu seal eraomanduses ja kuidas see arv mürinal kasvab. Niisugust positsiooni nimetatakse krokodillipisarate valamiseks, kui vesi justkui jookseb silmist, kuid tegelikku leina pole. Pigem mõjus säärane jutt taas ähvardusena. Ainuke kurb seik siinsete personaalse ja kollektiivse Trumpi toetajate jaoks on oma suure ookeanitaguse eeskuju häbiväärne kadumine areenilt.

Kuidas hinnata USAs toimunud poliitseikluse tulemusi? Asja kriminaalõiguslik menetlemine annab täpsed vastused kahju ulatuse ja konkreetsete isikute vastutuse kohta vägivallas. Vaatluse alla tuleb aga võtta Trumpi kogu tegevus presidendina, ka see, mis viis esimese impeachment’i toimumiseni, samuti tema kummalised suhted totalitaarsete riikide valitsejatega.

Suurim kaotaja on kindlasti Ameerika rahvas, kelle hulgas pandeemias surnute hulk ületab peagi Teises maailmasõjas nelja aasta jooksul hukkunute arvu (ca 400 000). Selle tragöödia algusest peale on president tegelnud eelkõige reaalsuse eitamisega. Kui palju väiksem oleks see arv olnud tema ja administratsiooni teisel viisil tegutsemise korral, ei ole võimalik öelda, kuid fakt on see, et president Trumpi pole pandeemia teema kunagi samal määral huvitanud kui soov omandada võim ilma vastutuseta.

Välispoliitiliselt on Ameerika kandnud samuti suuri kaotusi, mis muidugi, arvestades selle riigi vägevust, peagi korvatakse. Sisepoliitilises tähenduses maksavad eelkõige need lihtsameelsed personaalse ja kollektiivse Trumpi toetajad, kes ei osanud toimuvat panna õigetesse raamidesse. Suuresti Trumpi-nimelise poliittoote tegevuse tõttu on Vabariiklik Partei peale presidendipositsiooni kaotuse minetanud enamuse parlamendi mõlemas kojas.

Eestis praegu võimul oleva valitsuse tegevuse ja tegemata jätmiste läbi kannatab samuti eelkõige siinne rahvas, sest liiga palju riigijuhtide energiast läheb teisejärguliste küsimustega tegelemiseks. Meie poliitilised institutsioonid on praeguseks olulisel määral kahjustatud, sõltumata sellest, milline erakond on parajasti opositsioonis või koalitsioonis. Kes kaotavad Eestis poliitilises mõttes kõige enam konkreetselt, pole raske näha. Need on kaks võimuerakonda – Keskerakond ja Isamaa, kes sünnitasid praeguse koalitsiooni ega osanud või ei tahtnud märgata seda, millega nende koalitsioonipartner võimul olles tegev on.

Nagu Ameerikas, on ka Eestis kahju juba sündinud, kuid loodetavasti on võimalik suurem hädaolukord mõistlikul viisil tegutsedes ära hoida. Ääretult rumal oleks poliitikas senist käitumisjoont jätkata, sest kõik muud võimalused on juba paremad. On selleks siis uus koalitsioon või erakorralised valimised, mis määravad selle, kuidas edasi minna. Igatahes on meil käes otsuste tegemise aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht