Tõejärgne ajastu jõudis koreograafiasse

Väljamõeldist Katariina I-st kui Rõngu talutüdrukust Martast on nüüdseks tiražeeritud, nii et vähe pole.

MATI HINT

Sest mis meile jääks, kui meilt võetaks meie … valed?

Tõnu Õnnepalu, „Valede kataloog“

Eesti Rahvusballetis ehk Estonia teatris esietendus 15. märtsil Toomas Eduri ballett „Katariina I. Pildikesi Katariina I elust“ (Tauno Aintsi muusika). Ballett sai lühikese ajaga väga palju tutvustusi ja arvustusi raadioeetris ja ajakirjanduses, sealhulgas ka karmi kriitikat.1 Jätan koreograafia ja muusika analüüsi asjatundjatele ja keskendun balleti libretos, kavabrošüüris ja tutvustustes-arvustustes enam-vähem kõhklusteta esitatud ajaloo väänamisele, mis on igati tõejärgse maailma vääriline.

Kaks lugu

Tõepärane lugu on järgmine. Põhjasõja ajal 1702. aastal vallutasid Vene väed Boriss Šeremetjevi juhtimisel Marienburgi (praeguse nimega Alūksne Eesti piiri lähedal Kirde-Lätis). Kindluslinna elanikkond küüditati Venemaale. Alūksne pastor Johann Ernst Glück (1654–1705, läti kirjakeele rajaja ja piibli tõlkija läti keelde) pidi tsaar Peeter I käsul sõjavangina Moskvas suhtelises vabaduses rajama Lääne-Euroopa tüüpi gümnaasiumi vene aadlike harimiseks. Tema kasutütre (mõnes allikas on see sõna jutumärkides) või teenijanna, Leedu piiri lähedasest Riņģe (saksa keeles Ringen) mõisast pärit leedu talutüdruku, 16aastase Mart(h)a Skowrońska2 võttis Šeremetjev „isiklikuks vangiks“. Niimoodi sattus Marta teenijana tsaari õukonda, jäi seal silma tollal veel tsaari suursoosingus olnud Aleksandr Menšikovile, kes tegi Martast üldise oletuse kohaselt oma armukese. Peagi sattus Marta Peeter I silma alla, Menšikov jäi Martast ilma, Martast sai Peeter I armuke ja saatja, kellega Peeter I avalikult abiellus 1712. aastal. Pärast Peeter I surma sai Katariinast kaheks aastaks (1725–1727) Venemaa esimene naissoost valitsejanna. Glücki lesele kinkis Katariina pärast Glücki surma Ahja mõisa (mis taasiseseisvunud Eestis lasti maha põleda).

Heinrich Buchholz. Katariina I. Õli lõuendil.

Wikimedia Commons

Tõejärgse ajastu lugu, kus otste kokkuviimine võimalik ainult armutu vaba fantaasia abil ajas ja ruumis meelevaldseid nihutusi tehes on ent selline. Pastor Glücki teenijanna või kasutütar Marta oli Ringeni (Rõngu) mõisast pärit eesti talutüdruk, kes kutsuti oma võlude tõttu teenijaks Suure-Rõngu lossi, kust sattus Alūksnesse pastor Glücki hoolealuseks, aga tõusis Põhjasõja ajal/järel pärast Vene vallutusi ahelas väepealik Šeremetjev – Peeter I soosik Menšikov – tsaar Peeter I tsaari abikaasaks ja kaheks aastaks Vene impeeriumi valitsejannaks.

Kavaraamatu järgi on libreto autoriteks Irina Müllerson ja Toomas Edur. Toomas Eduri järgi sai libreto aluse järgmiselt: „Kui Tauno [Aints] luges kusagilt, et Katariina I (1684–1727) oli tegelikult Rõngu Marta, hakkasime seda võimalikku liini uurima. Kohtusime ka Jüri Kuuskemaaga, et otsida faktidele [sic !!!] kinnitust“. Tauno Aints ütleb samas, et see on justkui Tuhkatriinu lugu, millel ühe legendi kohaselt on Eesti või siis Liivi juured. (Ei ole kumbagi!) Libreto autor Irina Müllerson on veendunud, et Katariina I oli eestlane.

Jüri Kuuskemaa kirjutab kavaraamatus pealkirja all „Martast Katariinaks – „Liivimaa orjatüdrukust Venemaa keisrinnaks“, et „Eesti-Liivimaa kagunurgas kinnitatakse, et ta [Marta] viidi vallaslapsena ühest Rogosi (Ruusmäe) mõisa lähedasest eesti talust Rõngu kiriklasse, kust pastor Glück ta endale taotles.“ Järgmisel leheküljel seob Jüri Kuuskemaa Marta-Katariina siinkandiga Marta Tallinnas elanud õdede kaudu, kellest üks oli lõbunaine ja teine abielus eestlasest kingsepaga. Sellist fakti (kavabrošüüri mõttes „fakti“) on raske eitada või kinnitada, aga igatahes oleks üsna ootamatu, kui legendi järgi Liivimaa kubermangu mõisa pärisorjadest talutüdrukud oleksid siirdunud elama Eestimaa kubermangulinna Revalisse. Tollal polnud meeshingedelgi lihtne linna asuda.

Ballett ja selle arvustused

Väljamõeldist Katariina I-st kui Rõngu talutüdrukust Martast on nüüdseks tiražeeritud, nii et vähe pole. Kristi Helme kinnitab arvustuses „Ballett eesti naisest Katariinast, kes võlus ja valitses Venemaad“ (EPL 15. III 2018): „Küsisime ka Jüri Kuuskemaa käest, kas see kõik on ikka tõsi. Tema sõnul on lugu Põhja-Livooniast [sic!] pärit Rõngu Martast ehk Katariinast täiesti tõsi.“ Selles arvustuses ütleb Tauno Aints: „Mulle meeldib lugeda kodumaaga seotud legende. Ega me seda kunagi täpselt teada saa, oli ta eestlane või liivlane …“ Tõenäoselt ei kumbagi!

Mis liivlastesse puutub, siis kummaski Marta Skowrońska oletatavas päritolupiirkonnas – Latgales Jēkabpils või (tõenäosemalt) Kuramaal Ruba (Saldusest kagus Leedu piiri ääres) – pole ajaloolisel ajal liivlasi elanud ning tõenäoselt pole liivlasi asunud seal kunagi. Tihti tehakse see viga, et ajalooline Liivimaa haldusterritooriumina ja geograafilise mõistena seostatakse otsejoones liivlastega. Liivlaste asumisalad Liivimaal on olnud äärmiselt piiratud (Turaida, Ikškile, Salaca). Kristi Helme kirjutisele on lisatud lühike kainemõistuslik anonüümne kommentaar: „Katariina sündis Marta Elena Skavronska nime all ilmselt Lätis Latgale või Kuramaa alal, ent võimalik, et hoopis Leedus. On spekuleeritud ka tema eesti päritolu üle.“ Võib karta, et see jääb paljudel lugejatel suure pealkirja varjus märkamata.

Raimo Poomi kirjutis „Kurguni kinninööbitud krinoliini takerduv Katariina“ ei sea kahtluse alla müüti „Rõngu Martast, kelle saatus keerutas Peeter I abikaasaks ja lõpuks Venemaa esimeseks ametlikuks naisvalitsejaks“. Raimo Poomi arvates on ette võetud Katariina I teadaolev ja arvatav elulugu ning kokku pandud biograafiline teos. No ei ole siin biograafilist teost, sest arvatav elulugu on heal juhul eksitus ja halvemal juhul teadlik manipulatsioon. Ka lavastuse suhtes äärmiselt kriitiline Kadi Herkül kordab heausklikult kavabrošüüri väljamõeldist: „Rogosi mõisamaade orvuke Marta satub kokku hääsoovliku pastoriga, jääb siis silma tsaar Peetri paremale käele vürst Menšikovile, seejärel Peetrile enesele, ning saab Venemaa esimeseks valitsejannaks.“

Üsna pöörase enesekindlusega esitab Marta loo Ivo Karlep Pealinnas: „Pärisorjast keisrinnaks: Eesti talutüdruk tõusis Venemaa valitsejaks?“ (19. III 2018). Pealkirja lõppu lisatud küsimärgist hoolimata ei ole Karlepil Katariina I eluloo suhtes kuigi suuri kahtlusi: „Kui vastab tõele, et keisrinna Katariina I oli tegelikult Eestist pärit Rõngu Marta, on ta kõige suuremat karjääri teinud pärisorjalaps.“ Karlep teab, et Katariina I oli uurijate arvates meie kaasmaalane, pärit Ringenist ehk Rõngust, sündides 5. aprillil 1684 parun Roseni pärisorja perre. Siiski on selles kirjutises Katariinat puudutavaid detaile, mis on usutavad, aga midagi uut ei lisa, sest Karlepi artikli mitu lõiku on täpselt Vikipeediast maha kirjutatud (isegi Vikipeedia viga Menšikovi eesnimes – Alkender pro Aleksandr – on korratud).

Ivo Karlepi kirjutist täiendab ajaloolase Jüri Kuuskemaa kommentaar „Katariina Eesti päritolu on üsna tõenäoline.“ Kuuskemaa teab, et „tsaarinna mõlemad õed põgenesid sõja jalust Tallinna, mis oleks olnud väga tülikas ilma eesti keelt oskamata“. Selle kohta tahaks küll rohkem teada. Ja ka eesti keele oskusega ei ole lugu ühemõtteline: tallinna ja tartu (lõunaeesti) keele erinevus on päris suur; tänapäevalgi väidavad kirjakeelsed inimesed tihti, et nad ei saa võru keelest aru; tollal oleks see veel raskem olnud, ükskõik, kas Marta õed oleksid tulnud Rõngust või Ruusmäelt. Kuuskemaa kommentaaris on ka küsimus: „Miks kinkis Peeter I hiljem Glücki perele Ahja mõisa?“ Vastus: tänutäheks kasuemale; ajalugu uurinud proffide teada kinkis Ahja mõisa Glücki lesele valitsejannaks saanud Katariina alles 1725. aastal.3

Tõejärgse ajastu eel

Katariina I (Marta Skawronska, Skawrońska või Skowrońska) keisrinnaks saamise põhifaktid on ühtmoodi kõigis soliidsetes teatmeteostes: Eesti Entsüklopeedias4 (siin väidetakse küll, et ta oli pärit Liivimaalt), siis ENEs5 (siin on nimekujuks Marta Skowrońska, leedu talutüdruk) ja järgmises ENEs6 (pärit leedu talupoja perekonnast, oli E. Glücki kasutütar, nimekujuks Marta Skowrońska). Nõukogudeaegseis vene entsüklopeedias on nimetatud samuti ainult leedu päritolu. David Warnesi teatmeteos7 annab lisa­detaili: Marta perekonnanime variandiks on Skawrońska kõrval Rabe.

Segadus algab saksakeelsest kohanimest Ringen: Rõngu Tartumaal ja ka Riņģe mõis endises Kuramaa kubermangus Salduse maakonnas otse Leedu piiri ääres. Riņģe mõis on ka praegu täiesti olemas, kuigi palju hilisema peahoonega.8 Ivar Sakk kirjeldab oma teatmeteoses „Läti mõisad“ Alūksne mõisa märksõna all ka pastor Ernst Glücki peres kasvanud leedu talutüdruku Marta Skowrońska tähelendu Katariina I-ks (lk 102).

Balleti libretos ei klapi ei kohad ega ajad. Rõngu-Riņģe-Ringeni segi­ajamisele lisaks on natuke veider ka perekonnanimi Skowronski Rõngus, kuigi pärast Põhjasõda kindlasti jäi slaavlastest nekruteid ühele või teisele poole maha. Aga meeles tuleb pidada ka seda, et eesti talupoegadel-pärisorjadel tollal perekonnanimesid veel polnudki.

Balleti libretos ei klapi ka kronoloogia: Marta Skowrońska sündis 1684. aastal ja Ivo Karlepi kirjutise väitel nimelt parun Roseni pärisorja perekonnas. Roseni nime ei õnnestu Rõngu ajaloost leida. Ka ei ole pastor Ernst Glückil tõenäoselt olnud mingit seost ei Rõngu ega Tartuga: Ernst Glück töötas Alūksnes (Marienburgis) aastatel 1683–1702 (kuni Põhjasõja ajal Venemaale küüditamiseni). 1684. aastal sündinud Marta ei saanud kuidagi Dorpati (Tartu) lähedal metsas kohata hirmunud lapsukest Martat.

Kunsti- ja teatritinglikkused tinglikkusteks, aga siin on tegemist Eesti ajaloomütoloogia kõige fantastilisema ülespiitsutamisega. Seda on varemgi tehtud.

Müüdid ja ajalugu

Mälestusväärsed tõepõhjaga müüdid elavad rahva seas väga kaua. Rõngu ja Rannuga on seotud Barbara von Ti(e)senhuseni tragöödia. Aadlineiu armulugu alamast soost lossikirjutajaga leidis lõpu 1554. aastal, kui Barbara vennad oma õe jääauku uputasid (ka Aino Kalda novell ja Eduard Tubina ooper). Olin 1985. ja 1986. aastal Rõngus oma pedagoogikaülikooli üliõpilasrühmaga murret ja pärimusi kogumas (tollal peeti seda eesti filoloogia hariduse loomulikuks osaks). Vanemad inimesed mäletasid, et neile oli lapsepõlves Rõngu Hiugemäel näidatud põlispuid, kuhu talunaised sidusid linte ohvriannina Barbarale. 9 Pärimus püsis elus kaugelt üle kolmesaja aasta. Miks siis Rõngus ei ole midagi teada Martast ja Katariinast? Ja kui olekski, siis oleks see pseudoajalugu, millele nüüd Estonia ballett hagu lisab.

Tõsi küll, ka varem on sellist asja ette tulnud, näiteks ajalehes Esmaspäev 2. detsembril 1924: „1725. aastal pärast Peeter I. surma astus Vene troonile tema abikaasa Katarina I, kes valitses 1725–1727. a. Katarina sündis 3 aprillil 1684. aastal Tartu maakonnas Rõngu kihelkonnas, vaese Eesti tütarlapsena, kes oma iluduse tõttu kord-korralt ikka kõrgemale tõusis ja Rõngu lossi elama sattus, kuni viimaks Peeter I. abikaasaks sai. Katarina sündimise lugu seisnud vanades Rõngu kiriku­raamatutes selgesti üleval, aga need on hiljem kaduma läinud. Nõnda on siis Eesti tüdruk kaks aastat Vene riigi troonil olnud.“ Samalaadseid „fakte“ esitab (allikatele eriti viitamata) Andres Raidi raamat „Eesti intiimne saladus“ (2012). Nüüd siis tuli lisa rahvusballetilt.

Muidugi on ajalugu täis üllatusi, aga päris kindel on siiski, et rahvusballeti versioon Katariinast esindab ajaloo­mütoloogiat vabalt manipuleeritava valdkonnana. Lugu on keeruline, kuid seda on hiljuti mütoloogiaväliste meetoditega uurinud ja tutvustanud Bambergi ülikooli (Tartu ülikooli sõprusülikool) saksa keele professor Helmut Glück. 10 Seda on ka eesti keeles tutvustatud. 11

1 Heili Einasto, Tants vajub madalseisu, kui puuduvad mõte ja sisu. – Sirp 13. IV 2018; Kadi Herkül, Rahvusballeti piinlik pantomiim. – Postimees 20. III 2018; Raimo Poom, Kurguni kinninööbitud ja krinoliini takerduv Katariina. – EPL 19. III 2018.

2 Eri allikates esineb nimi väikeste erinevustega.

3 Ivar Sakk, Eesti mõisad. Reisijuht. Sakk, 2002, lk 228.

4 IV, 1934, vg 560.

5 III, 1971, lk 462.

6 IV, 1989, lk 390.

7 David Warnes, Vene tsaaride kroonika. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 100.

8 Ivar Sakk, Läti mõisad. Reisijuht. Sakk, 2006, lk 347.

9 Mati Hint, Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise mälestuseks. TEA, 2007, lk 78.

10 Helmut Glück, Johann Ernst Glück (1654–1705). Leben und Werk – eine Skizze. Bamberg 2010.

11 Mati Hint, Ahja, Alūksne, Glück, Katariina I. – Õpetajate Leht 4. II 2011; tutvustuse allpealkirjad kõnelevad ise enda eest: „Glücki seos eesti piiblitõlkega“, „Glückid Moskva vangipõlves“, „Riņģe ja Rõngu“, „Johann Ernst Glück“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht