Teel millegi tundmatu algusesse

David Graeberi järgi pole impersonaalsete suhete domineerimine midagi orgaanilist, vaid on ühiskonnale ja majandusele peale surutud.

ERIK TERK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Graeberi raamat on oma haardelt laiem, kui pealkiri tõotab. Selles antakse originaalne ja põnevalt esitatud ülevaade sellest, kuidas majanduselu põhi­kategooriad nagu raha, krediit, intress ja võlg on läbi aastatuhandete olnud seotud sõdade, poliitika ja sotsiaalse arengu mustritega. Graeber naerab välja raha tekke ratsionalistliku seletuse, mis lähtub arusaamast, et püüd omavahel väärtusi vahetada on üks selliseid ürg­ajast pärit tunnuseid, mis justnagu teebki inimesest inimese. Ma pole kunagi näinud koeri, kes konte vahetavad, on deklareerinud majandusteaduse isa Adam Smith. Kuna suurt hulka elus vajaminevaid asju üksteise vastu vahetada olevat olnud tülikas, siis tuli välja mõelda midagi, mille abil asjade väärtust ühiselt mõõta, nimelt raha, ja nii liiguti esialgsetelt naturaalsetelt vahetustehingutelt kaupade ostule-müügile. Graeber väidab aga, et eeltoodud kirjeldus on fiktsioon, tagantjärele selgitus hoopis teistmoodi toimunud protsessile.

Inimesed ei olevat üldse olnud vahetamis- ja kauplemishuvilised. Kogukondades toimus jaotus ja tarbimine mitte vahetuse, vaid nn kommunistliku lähte­positsiooni alusel. Näiteks irokeesid tassisid enamiku tarbimisele mõeldut kokku nn pikkmajja ja seal otsustas juba matroonide nõukogu, mis perele kui palju kraami mingil ajal tarbimiseks tuleb anda. Vahetussuhtest saab inimkonna varasemetel arenguastmetel rääkida vaid seoses väljaspool kogukonda paiknejatega, ja sedagi kaunis piiratud kujul. Võõrastega suhtlemine oli takistatud mitte niivõrd selle tõttu, et oli kangesti raske määrata mitut odaotsa mitme nuia vastu vahetada, vaid et see oli üldse ohtlik, ärioperatsioon võis kergesti üle kasvada veriseks lahinguks.

Antropoloogid väidavad ka, et vahetussuhted on toiminud eri moodi sõltuvalt sellest, kas on tegemist „omade“ ja „lähedastega“ või „kaugete“ ja „võõrastega“. Nn puhaste vahetussuhete eel ja kõrval on kindel koht olnud kinkimisel. Ka kinkimise vormis vahetusel või kinkimise-abistamise ja vahetamise-müümise vahealadel. Koos eri kultuuride tohutu kombekirevusega. Traditsioonilistes kultuurides toimunust oli raha eest toimuvate ostu-müügi tehinguteni äärmiselt pikk tee. See pole mingi üheselt tõlgendatav rada, kus lõpp-punktiks ratsionaalsetel kalkulatsioonidel põhinev turu- ja rahamajandus.

Teatud lihtsustusega võib eristada nelja liiki jaotust ja vahetust puudutavaid suhteid.

1. Nn kommunistlikul lähtepositsioonil (communist baseline) rajanevad suhted. Ehkki kogukonnad, kus jaotus tervikuna põhineb sellisel printsiibil, on jäänud haruldaseks (kibutsid, mõnda laadi uuskommuunid), pole see siiski kadunud. Palju te olete võlgu oma emale-isale üleskasvatamise eest? Te ei hakka küsima, mis ma selle eest saan, kui teie käest küsitakse linnas teed või palub töökaaslane ulatada talle mutrivõti. See printsiip kehtib tavaliselt ka organisatsioonisisestes töösuhetes. On muidugi võimalik, et firma allüksused hindavad ära üksteisele osutatavate teenuste töömahu ja nende eest tasutakse rahas, aga tihti seda ei tehta. Vabatahtlikku panustamist võib täheldada ka infotehnoloogia kogukondade tegevuses jm.

2. Hierarhial põhinevad suhted. Need võivad olla fikseeritud kas tavade või lepingutena, aga on võimujaotuse tõttu asümmeetrilised. Võimuka poole võimalused teisega manipuleerida on suuremad kui vastupidi.

3. Impersonaalsed vahetustehingud, kus oluline on vaid tehinguakti raames toimuv. Osalised on kasu saamisel väljas, sotsiaalse suhte säilimine pärast tehingu sõlmimist ei ole teema. Vähemalt juhul, kui ei ole rikutud tehingutele kehtestatud protseduurireegleid.

4. Sellised inimestevahelised suhted, mida saab küll käsitleda ärilistena, kuid mida mõjutavad ka muud kaalutlused, näiteks püüd säilitada edaspidiseks, ja mitte ainult äriliseks, kooseksisteerimiseks sobiv õhkkond. Partneri kitsikuse puhul võidakse teha talle hinnas või tasumistähtaegades mööndusi jne. Kaasa mängivad tehinguosaliste omavaheline läbisaamine, emotsioonid. Graeber kaldub selliseid suhteid, mis on iseloomulikumad lokaalsetele kogukondadele, vaatama läbi roosade prillide, käsitleb neid vastastikuse abi edasiarendusena ärikeskkonda ja hindab sotsiaalset sidusust suurendava tegurina. Nende suhete taga võivad olla ka mitte nii õilsaid motiivid, näiteks püüd teine inimene sõltlaseks teha jms. Üldiselt on ajaloo käigus toimunud c-tüüpi suhete osatähtsuse tõus, ehkki, nagu Graeber näitab, koos vahepealsete tagasilöökidega. Paljude nn turu-usku inimeste arvates oleks impersonaalsete vahetustehingute osatähtsuse suurenemine ja turuautomatismi kasutamine positiivne. Tuleks lihtsalt turud paremini tööle panna, vähendada turumoonutusi. Graeber vastupidi, näeb c-kihi osatähtsuse suurenemises a- ja d-kihi arvel suurt ohtu, mis ähvardab ühiskonnast välja tõrjuda armastuse ja hoolivuse.

Graeber rõhutab, et sellisest majandusteadusest, mis on üles ehitatud egoistlike eesmärkidele orienteeritud homo economicus’e printsiibile ja keskendunud vaid impersonaalsetele vahetussuhetele, ei ole suurt midagi loota ei toimunust arusaamisel ega edasiste arenguteede väljapakkumisel. Majandust ei saavat vaadata valdkonnana, millele kehtivad eraldi reeglid, mis seisavad täiesti lahus eetikast ja poliitikaelust. Graeber kasutab pakse värve, paljudes sfäärides töötavad impersonaalsed turusuhted ju hästi, või kui mitte päris hästi, siis näib majandusteadlase kvalifikatsioonist piisavat, et turud paremini, osalejatele õiglasemalt toimima panna, aga tema provokatsioon on kindlasti viljakas, kuna püstitab küsimuse sellest, milliseks võiksid jääda ülal kirjeldatud nelja suhtekihi proportsioonid ja seos.

David Graeber tegi kõik, et sellistelt baaskategooriatelt nagu raha, krediidiintress ja võlg pühaduse ja progressiivsuse kate maha rebida. Tema meelest oli ainuke hea pank surnud pank.

David Shankbone / CC BY 3.0 / Wikimedia Commons

Vaidlus ühiskonna toimimisviiside tulevikuperspektiivide üle on paratamatult ideoloogiline. Hinnangut praegusele ja propageeritavat tulevikuvisiooni püütakse legitimeerida ka ajaloo kaudu. Omaenda lemmikvarianti püütakse näidata võimalikult loomuliku ja algusest peale progressiivsena ning konkureerivaid häbistada ka nende mineviku kaudu. Anarhistlikuks antropoloogiks hüütud Graeberi vaenlasteks olid nii riigi vägivald kui ka hingetu kapitalism. Tema käsitluses tuleb näha mitte ainult võimalikku kirjeldusskeemi seni toimunu selgitamiseks, vaid ka pommi, millega oma ideoloogiliste vastaste kaitstavad konstruktsioonid õhku lasta.

Paljud väidavad, et praegu domineeriv impersonaalsetele suhetele tuginev majandusmudel on tekkinud sõltumatust ja iseseisvat tegutsemist hindavate inimeste tungist võrdset lähte­positsiooni tagavate suhete poole. Et see mudel on vähendanud hierarhiliste struktuuride ja vägivalla mõju ja on kaheldamatult progressiivne. Päritolult olevat see suuresti seotud Lääne-Euroopa kaupmeeste ja kaubalinnade autonoomse tegutsemise õiguste saamisega.

Graeber, vastupidi, teeb kõik, et sellelt mudelilt ja tema baaskategooriatelt nagu raha, krediidiintress ja võlg pühaduse ja progressiivsuse kate maha rebida. Ta väidab, et see kõik on tekkinud palju varem, kui seda tunnistatakse, paralleelselt maailma eri piirkondades, on sündinud palju vägivaldsemas ja verisemas keskkonnas, kui õuelaulikud seda näidata tahaksid. Et orjatöö, inimeste rohkearvuline tapmine, võlaorjus, võlavangla jms on olnud sellise süsteemi lahutamatud tunnusjooned ja tõenäoliselt ilma nendeta poleks süsteem tekkida saanudki. Et see süsteem on tekkinud riigi tiiva all, riigivõimu, sõduri mõõga ja külma kalkuleeriva finantsisti koostöös. Kaupmees ja käsitööline oleksid saanud ka ilma ilusti hakkama. Mudeli edukäik olevat mõjunud hävitavalt inimestevahelisele usaldusele ja koostööle.

Graeberi järgi polevat impersonaalsete suhete domineerimine midagi orgaanilist, vaid on ühiskonnale ja majandusele peale surutud. Kuna intellektuaalses debatis võib üha enam täheldada igatsust kaduma läinud kogukondlikkuse järele, pole imestada, et tema teooria leidis soodsa kõlapinna, eriti humanitaaride hulgas.

Graeberi ajalookontseptsioon

Graeberi ajalookontseptsioonis on kesksel kohal väide, et enamiku Euraasia suurmandri kõrgtsivilisatsioonide puhul võib täheldada tsüklilist dünaamikat, kus impersonaalsete rahaliste suhete domineerimise pikad perioodid – tavaliselt seostub nendega püüd lõpmatule suurenemisele-laienemisele ja suurenenud agressiivsus –, vahelduvad teistsuguse ideoloogia, detsentraliseeritumate, stabiilsust väärtustavate ja tugevamate kasvupiirangutega perioodidega.

Analüüsides käsitleb Graeber lähemalt järgmisi tsükli faase: telgajastu (800 e.m.a – 600 m.a.j), keskaeg (600–1450), kapitalistlike impeeriumide ajastu (1450–1971) ja tinglik kaasaeg (alanud 1971. aastast).

Esimene katse muuta impersonaalsed vahetussuhted domineerivaks toimus telgajastul1 ja seostus sularaha (väärismetallikangide tükeldamisel saadud metallraha) tarvituselevõtuga, mis toimus mitmetes, sh üksteisest küllalt kaugel asuvates, maades enam-vähem ühel ajal.

Sularaha kasutuselevõtt oli Graeberi järgi suuresti tingitud vajadusest tagada pidevalt sõdivate riikide palgasõduritele kui väga dünaamilist elu elavale kontingendile võimalus realiseerida oma palk ja kokku röövitud saak millekski selliseks, mida saab kaasas kanda ja mis elukohas ka pärast erruminekut väärtuse säilitaks. Nende teenindamiseks kujunesid välja ka vastavad turud: sõjaväega koos liikuvad kaupmeeste ja prostituutide hulgad. Vallutustele orienteerunud suurriigid (vallutusi oli vaja suuresti orjade saamiseks põldudele ja kaevandustesse) pidid laiendama majanduses riigi osatähtsust. Tuli korraldada maksustamine, rajada taristud, tagada üleriigiliste turgude toimimine. Graeber nimetab telgajal toimi­nud süsteemi sõjanduslik- mündilis-orjanduslikuks kompleksiks.

Sularaha kasutamine levis ka kogukondade ellu. Raha oli vaja, et maksta kerkivaid makse. Üleüldse muutusid suhted telgajastul ärilisemaks. Esiplaanile tõusevad kasu, tasuvuse ja eelise kategooria. Kui varem oli majandussuhetes palju tuginetud inimestevahelisele üksteisetundmisele ja usaldusele ning naabrile võis teha eelistusi, siis sõjaaegade segadustes tugevnes „siin ja praegu“ motiiv, püsivate suhete hoidmine jäi tagaplaanile. Raha ei haisenud.

Ratsionaalsemaks kujunes mitte ainult majandus, vaid kogu intellektuaalne kliima. Tähelepanu siirdus materiaalse maailma toimimisele, millist kasu või kahju võiksid toimivad vastasmõjud kaasa tuua. Ka filosoofia muutus materialistlikumaks. Sõna ratio tähendas ju algselt kvantitatiivset vahekorda, mitu x-i y-sse mahub. Au, häbi jm motiivid liikusid tagaplaanile. Isegi sõdade alustamisel või lõpetamisel püüti tugineda kalkulatsioonidele. „Iliase“-aegsest maailmavaatest, kus kesksed kategooriad olid kangelaslikkus, au, jumalatele antud tõotused jm, erines see põhimõtteliselt.

Lõpuks telgajastu riikidele aluseks olnud mudel ammendus. Allakäiku mõjutas vabade maaharijate langemine võlaorjusse või liikumine linnadesse, kus neist sai lumpen. Kui vallutusretki tabas ebaedu, vähenes ka sel teel hangitavate orjade vool. Suurlinnade ülalpidamine muutus üle jõu käivaks, linnades tekkivaid mässe püüti ära hoida riigi rahakülviga, aga ka selleks ei jätkunud enam raha.

Süsteemi kriisi tingimustes tekkisid uued eetilised ja religioossed liikumised. Kui sotsiaalses ruumis hakkab domineerima ühepoolselt materiaalsete asjade omakasupüüdlik hankimine, siis on paratamatu, et leidub neid, kes hakkavad jutlustama omakasu taotlemise vastu, suuremeelsuse ja ligimesearmastuse poolt, nad taunivad vägivalda ja kiidavad rahu, mõistavad hukka laenuandjate terrori. Tekib alternatiivne vaimne ruum. Vägivaldse ja küünilise eliidi kriitika võib anda hoogu rahulolematute rahvaliikumistele. Valitsejad reageerisid: Indias püüdis Ašoka oma kuningriiki budismile üles ehitada, Constantinus kuulutas kristluse riigiusuks, Hiinas tehti konfutsianismist riigifilosoofia. Ajalugu oli astunud uude faasi.

Keskaja saabumisega orjandus ja vägivalla tase taanduvad. Uued religioossed või eetilised süsteemid nagu konfutsionism vähendavad mõneti vallutuste ja omamise tähtsust ning seavad päitsed pähe ka majandusele. Võlgnikud saavad teatud kaitse, liiakasuvõtmine mõistetakse hukka. Paljudes Euraasia osades majanduselu lokaliseerub-­detsentraliseerub, linnad tõmbuvad kokku. Väärismetallide varud koonduvad rohkem kloostrite ja kirikute kätte. Turusüsteemid ei kao, aga kujunevad ümber. Sularahatehingute osatähtsus väheneb, toimub liikumine tagasi virtuaalse krediidi­raha juurde, kasutusele jäävad vekslid, tšekid, pügalpulgad jms. Müntide kasutamise vähenemine ei pruugi tähendada, et kaubavahetus sama palju kokku tõmbus või oleks mindud üle puht kaup kauba vastu naturaalsele vahetusele. Krediit kui selline ei kadunud, arvestust võidi pidada ka vääringus, mille münte enam liikvel ei olnud.2 Teatud piirkondades, nt Suur Siiditee ja India ookeani piirkond, toimis usaldusvõrgustikel põhinev kaugkaubandus.

Graeber väidab, et keskajal tekkinud uued institutsioonid põhinesid tunduvalt suuremal sotsiaalsel usaldusel kui eelmise arengufaasi omad. Hoolimata ühisjoontest oli pilt keskajast siiski küllalt kirju. Erines juba ühiskondade tsentraliseerituse–detsentraliseerituse aste, mis ulatus feodaalsest detsentraliseeritusest Euroopas tugeva tsentraliseerituseni Hiinas. Indias tekkis väga spetsiifiline suuresti autonoomselt majandavate, kuid jäigalt kastiühiskonnana toimivate külakogukondade süsteem. Hiinas püüdsid konfutsianistlikud ametnikud leida kuldset keskteed kaupmeestele tegevuse võimaldamise ja turgude arendamise ja nende üle kontrolli hoidmise vahel, et nad liiga palju rahvast ei nööriks.

Keskaegse Euroopa kohta Graeberil palju kiiduväärset öelda pole. Tõsi, ta tunnistab, et võrreldes Rooma riigi aegadega ei lasunud ühiskonna õlul enam parasiitlike suurlinnade ülalpidamise koormat. Põllumehe tööhulk, mis läks käputäie ratsameeste või vaimulike ülalpidamiseks, ei saanud olla sama suur kui see, mis läks varem tervete linnade toitmiseks. Samas Euraasia seisukohalt kujutas nn Kaug-Lääs endast sel ajal arenenud maailma kaugperifeeriat. Mahajäänud ja vägivaldne kant, lisaks oli katoliku kirik väga sallimatu. Kirik oli mitte ainult rahalaenamise vaid ka kaubanduse suhtes kriitilisem kui mujal, pikka aega arutati tõsiselt, kas kaupmees saab üldse olla õige kristlane. Kaubanduslikud ja kultuurilised uuendused jõudsid sinna idast paarsada aastat hiljem.

Palju heatahtlikum on Graeberi hinnang keskaegsele moslemimaailmale. Elanikke, ei moslemeid, kristlasi ega juute, orjastada ei tohtinud, põllumajandus ja käsitöö arenesid. Riik äritegevusse palju ei sekkunud. Islam oli ka kaubandussõbralik religioon. Äris kasutati raha asendajana mitut tüüpi tšekke. Kaupmehed oli lugupeetud kodanikud, eraldi pangandust kui liiga liiakasuvõtmise järele lõhnavat institutsiooni ei tekkinud. Eriti vaimustatud on Graeber sellest, et intressi teenivate investeeringute asemel kasutati partnerlust. Intressi kandev võlg oli sõnaselgelt hukka mõistetud, aga üks osaline võis panna välja kapitali ja teised viisid ettevõtmise lõpule, kindlaksmääratud tulu asemel sai investor endale osa kasumist. Tõsi, islamimaailma siseelu toimis häirimatult tänu tema pikka aega edukalt peetud sõdadele ja ekspansioonile. Kulla ja hõbeda kokkuröövimine võimaldas sõduritele väga hästi maksta ja palju kasutati ka sõjaretkedel röövitud poisslastest väljaõpetatud sõdureid. Seetõttu polnud vaja põllumehi hulgaliselt sõtta mobiliseerida. Kui vallutused lõppesid, siis olukord muutus.

Uus ahnuse plahvatus kaasnes kapitalistlike3 impeeriumide perioodi algusega. Periood kujunes Euroopa-keskseks. Sellest, mis oli hiljuti olnud Euraasia läänepoolne kaugperifeeria, sai nüüd tänu edusammudele sõjanduses ja merenduses ning agressiivsele vaimule uue maailmamajanduse kujundaja. Eriti tugevalt võttis ta oma haardesse Ameerika mandri. Juba perioodi algul toimus järk-järgult tagasipöördumine kulla ja hõbeda juurde, erilise hoo andis aga sellele protsessile väärismetallide sissevool alles hiljuti avastatud Lõuna-Ameerikast. Jutt ei olnud ainult väärismetallide röövimisest. Peatselt algas Peruus ja Mehhikos kohalike orjastatud indiaanlaste tööjõuga kulla- ja hõbedakaevanduste rajamine, mis kujunes tõeliseks põlisrahvaste genotsiidiks. Suur osa väärismetallidest jõudis küll Euroopasse, kuid vaid selleks, et liikuda sealt edasi Hiinasse ja Indiasse, tegu oli selles mõttes tõelise maailmamajandusega.

Taas tekkisid hiigelimpeeriumid ja palgasõjaväed, ulatuslikud röövsõjad, ohjeldamatu liigkasuvõtmine ja võlaorjus, ja ka orjatöö, mis olid keskajal suuresti maha surutud ja vaos hoitud. Seda hakati eriti laialdaselt kasutama selliste kultuuride nagu tubakas, kohv ja suhkur (nn pehmed narkootikumid) kasvatamisel. Mudel, mis esialgu indiaanlastest rahvastiku kiire väljasuremise tõttu korralikult tööle ei hakanud, pandi toimima Aafrikast pärit orjade abil. Kõik telgajastu malenupud olid, küll mõneti teistsuguses asetuses, uuesti lauale tõstetud. Võrreldes telgajastuga hakkasid valitsejate kõrval tasapisi suuremat osa mängima finantsistid. Suurenes panganduse ja väärtpaberiturgude osakaal.

Kui keskajal olid liigkasuvõtmise kirikuvõimud hukka mõistnud, siis pärast protestantismi teket olukord muutus. Veel 1520. aastal taunis Martin Luther tulihingeliselt liigkasuvõtmist, tema kaaslased nõudsid võlgade kustutamist nn sabatiaasta põhimõttel. 1524. aastal oli ta intressidega laenude teemal juba palju mõõdukam: eks see natuke patune asi on, aga ilma ka ei saa ja võlad tuleb tasuda. Järgmisel sajandil olid juba kõik protestantlikud kogudused ühel meelel, et mõõdukas, näiteks viie protsendiga laen on igati sobiv ja varsti enam protsendipiirangust ei räägitud. Katoliku kirik läbis sama tee veidi aeglasemalt. See, mida Graeber nimetas krediidimajanduseks ja milles elas esialgu veel suur osa paikset elanikkonda, muutus järk-järgult intressimajanduseks. See tõi kaasa elanike võlgadesse langemise ja see omakorda võla kriminaliseerimise ning võlgnike esialgu väga karmi kohtlemise. Veel XIX sajandi võlavanglad kujutasid endast ka Euroopa eesrindlikumateks peetud riikides kaunis jubedaid urkaid.

Kogukondliku käitumise asemele tõusis omahuvile rajanev käitumine. See leidis kajastust ka vastavates teaduslikes traktaatides, kus seda hakatigi käsitlema keskse mõistena inimkonna ratsionaalse käitumise selgitamisel (Thomas Hobbes, Adam Smith). Graeber tunnistab, et alates tööstusrevolutsioonist on kapitalismi suurel määral tsiviliseeritud. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel teostatud keinsiaanlik majanduse reguleerimise poliitika jm meetmed olid tekitanud olukorra, kus usin Lääne-Euroopa tööline või teenistuja (Graeberi iroonilise formuleeringu järgi: inimene, kelle enamik ärkveloldud aega kulus kellegi teise korraldusi täites) võis tunda, tõmmates taskust välja kupüüre, mis kuulusid vastuvaidlematult talle endale, kaunis stabiilselt ja olla endaga rahul, mingis perversses mõttes ehk isegi vabana.

Graeber hädas oma kaasajaga

Selle arenguperioodi kirjeldust alustab Graeber aastast 1971. Siis sidus USA president Nixon lõplikult dollari lahti kullast ja viis dollari ujuvkursile. Formaalselt saab seda tõlgendada väärismetallidelt ja nende baasil toimivast raharinglusest eemaldumisena ning need muudatused on Graeberi arengufaaside kontseptsioonis esil. Eriti veenev selle kriteeriumi kasutamine siinkohal siiski ei ole. Uue faasi algus peaks tähendama suundumist domineerivatelt impersonaalsetelt turusuhetelt rohkem usaldusel põhinevatele. Seda vähemalt esialgu toimunud ei ole.

Terminit virtuaalne krediidiraha, mida Graeber kasutab, annab venitada mitut pidi, aga vaevalt on võimalik väita, et elektroonilise panganduse kiire levik ja selle arvel sularaha vähenemine oleks märk mingit laadi uue keskaja saabumisest. Graeber põhjendab, et faasi algusaasta valik tulenes tal arusaamast, et dollari ujuvkursile üleviimine oli reaktsioon Vietnami sõja tõttu tekkinud USA eelarvekriisile ja ta nägi selles signaali, et USA-keskne ja kaitstud kapitalistlik maailmasüsteem näib hakkavat lagunema. Vähemalt esialgu ei hakanud, kapitalistlik maailmasüsteem ja USA edenesid pärast seda veel vähemalt kolm aastakümmet ja XX sajandi lõppu võib lugeda lausa nende hiilgeajaks.4

1970ndatel näeme arenenud maades küll keinsiliku poliitika lõppemist, palgataseme tõus hakkas tootlikkuse tõusust maha jääma. Reaganism-that­cherism püüdis pakkuda olukorras, kus ta ei suutnud inimestele tagada jätkuvat palgakasvu illusiooni, saada osa „tükikesest kapitalismist“ sel teel, et tööline hakkab ise käituma justkui „autonoomse korporatsioonina“ ja oma raha investeerima. Algas see, mida nimetame finantsmajanduse keskseks globaliseerumiseks. Praeguseks on see küll uuesti pidurdunud. XXI sajandi maailm on riskidest tiine, mis laadi arengust see märku annab, pole veel selge. Vähemalt esialgu pole Graeberi pulseeriva arengu mudeli järgi ennustatav uus nn tagurpiditsükkel sisse lülitunud. Graeber andis mõista, et pööre võib olla juba käeulatuses, tuleb pärast saabuvat suurt kriisi. Igaks juhuks kasutab ta praeguse arengustaadiumi kohta siiski suhteliselt ettevaatlikku formuleeringut: millegi senitundmatu algus.

Tervikuna paistab Graeberi pakutud arengufaaside kontseptsioon just meie kaasaja osas vastu puksivat ja autor, kes oli varasemaid perioode analüüsides sügav ja meisterlik, on XXI sajandi problemaatikaga tegeldes palju vähem veenev. Paljud tajuvad intuitiivselt, et minnes inimestevaheliste suhete muutmisega üha impersonaalsemaks, võib tulla kogu arengut mõjutav tugev tagasilöök. Küsimus on, et millal ja milline. Graeberi ideaalvisiooniks, Suureks Utoopiaks on inimtegevuse ülesehitus au, usalduse ja vastastikuste sidemete võrgustikena. See ei pea tema tõlgenduses tähendama tingimata kommunistlikku utoopiat, ta ei eita vahetust kui sellist, vaid ainult impersonaalse vahetussüsteemi domineerimist ja arvab, et on võimalik tekitada ka tema ideaalile vastavad turud ja krediidisüsteemid. Millised need võiksid olla, jääb tal aga segaseks. On loogiline, et kui on juba turud, siis peaks oma koht olema ka kategoorial, mida Graeber püüab täielikult eitada – võlal. Niikaua kui riske sisaldavas keskkonnas tehakse pikemat ajaperioodi puudutavaid tehinguid, ei saa seda, et keegi võib kellelegi võlgu jääda, välistada. Kui võlg ja võlatunne ei saa olla inimeksistentsi põhialuseks – selles veenab Graeberi meid pikalt ja paatoslikult –, siis ei tulene sellest, et peaksime selle mõiste üldse ära needma, püüdmata otsida ratsionaalseid lahendusi. Autor oleks teinud õigemini, kui oleks keskendunud võla teema müstifitseerimise asemel küsimusele, mis on ka raamatu põhiteema, nimelt impersonaalsete ja personaalsemate, usaldusel põhinevate suhete dünaamikale majanduses ja majanduse ümber.

Oma poliitaktivisti tegevuses positsioneeris Graeber enese kui radikaalse pankade ja võlgade vastu võitleja, sealjuures kõikide võlgade kustutamise eest. Lisaks pooldas ta ka nn kodanikupalga kehtestamist. Tema võlavihal näib olevat kaks põhjendust. Esiteks, et võlad võivad olla tekkinud ebaõiglaste tingimuste, manipuleerimise jms tõttu. Teine argument on veidram. Nimelt võla needus olevat selle kvantitatiivsus. Graeberil näib olevat olnud hüsteeriline vastumeelsus igasuguse kvantifitseerimise vastu. Selline vahetus, mis põhineb arvutamisel, olevat saatanast, tung täpsele arvutamisele tähendavat kvalitatiivselt eri tüüpi asjade kunstlikku muutmist samaväärseks jne. Graeberi ideaaliks paistab peale võlavaba maailma olevat ka mittearvutav inimene.

Graeber on diskuteerinud võlgade täieliku tühistamise üle ka ühe tänapäeva tuntuma majandusteadlase Thomas Pikketyga, kes ei pea seda heaks ideeks. Pikketty ei eita, et sügava globaalse majanduskriisi puhul võib selline variant isegi aktualiseeruda, aga sel juhul väljuvad tema arvates olukorrast terve nahaga pigem pangad kui liht­kodanikud. Juba ammu pole ju võlausaldajateks mitte mingi kitsas finantsoligarhide kildkond, rahahaid. Arenenud maades on inimesed korraga nii võlausaldajad, eriti pensionifondide kaudu, kui ka võlgnikud. Graeberit on tema poliitaktivisti tegevuses pandud vahel ühte patta inimestega, kes pärast viimast rahvusvahelist finantskriisi asusid tormiliselt panku kritiseerima ja nõudsid nende tugevama kontrolli alla võtmist. Graeber oli hulga radikaalsem. Tema meelest oli ainuke hea pank surnud pank. Ta oli põhimõtteliselt vastu süsteemile, kus pankade jt finantsvahenduse organisatsioonide kaudu toimub nn laisa raha mobiliseerimine kasumit anda tõotavatele projektidele ja inimesed paigutavad oma raha neisse, et selle pealt teenida. Kasumit teenida soovides vaatavad, Graeberi väljendit kasutades, kõik osapooled maailma rüüstaja pilguga. Tema eesmärk ei olnud eemaldada majandusest amoraalsed momendid, vaid rajada majandus tervikuna moraalsele põhjale ja üksteise armastamisele rajatud koostööle. Mõistetele nagu majandusagentide suhteline eraldatus ja õigustatud omahuvi on niisuguses käsitluses raske kohta leida.

Graeberi käsitlus kuulub millienaristlike käsitluste hulka, seal tegeldakse mingi keskse ühiskonna ümberkujunemise või ümberkujundamise idee otsimisega, mis oma realiseerumisel muudaks kõik. Kui Marx seostas ümbersünni tootmissuhete-omandisuhete muutmisega, siis Graeber näeb seda jaotus- ja vahetussuhete revolutsioonilises muutmises.

Millienaristlike käsitluste puhul tekib aga alati kaks kriitilist küsimust. Esiteks, mida teha kui inimestevahelised suhted keelduvad vastavalt ette nähtud kontseptsioonile muutumast? Või vähemalt piisavalt kiiresti muutumast? Teiseks, mis ikka juhtub siis, kui soovitut asutaksegi jõuga ellu viima?

Ideed, kuidas pärast kõigi võlgade pauguga kustutamist ühiskond edasi saaks toimida, Graeber eriti arendanud pole. On vaid lohutanud, et võlgade täielikku kustutamist on ajaloos ka varem ette tulnud. Näiteks vanas Sumeris. Ühe mõistujutu, mis on võetud tuntud antropoloogilt Marshall Sahlinilt, siiski raamatu lõpuosast leiab. Jutustuse misjonärist, kes Samoa saarel pärismaalasele selgeks teeb, et hakaku tööd rabama ja raha teenima. Et siis saaks vanaduses palmi all lebada ja elust mõnu tunda. Mille peale pärismaalane vastab, et mis ma siis sinu arvates praegu teen. Graeberi arvates on ju hea, kui rahvale rohkem raha kätte jääb. Saavad omavahel rohkem suhelda, puhkavad, tegelevad oma hobide ja lastega. See tegevat ühiskonna paremaks kui pidev pingutamine raha kokkusaamiseks, et võlad tasuda. Me muretseme küll selle pärast, et tublid ja töökad inimesed võlgade tasumisega hätta ei jääks, aga miks me ei mõtle ka laiskade inimeste peale, küsis Graeber. Kõlab vaimukalt, kuid esitatud vägeva analüüsi lõppakordina mõjub selline resümee siiski lati alt läbi jooksmisena.

1 Termini esmane kasutuselevõtja oli saksa filosoof Karl Jaspers, kuid mõnevõrra teistsuguse rõhuasetusega ja ka mitte täpselt samade aastate kohta.

2 Ehkki nagu Graeber tunnistab: ega me ei tea küll, kuidas Hollandi linnakodanik aastal 950 tegelikult hankis juustu või lusikaid või kuidas ta palkas muusikuid oma tütre pulma.

3 Graeber, nagu ka Immanuel Wallerstein, väidab erinevalt vana kooli marksistidest, et kapitalismi põhielemendid olid kohal juba ammu enne seda, kui tekkisid tehased ja massiline palgatöö.

4 Graeber on hiljem küll möönnud, et dollari kullast lahtisidumine ei toonud kaasa kapitalismi nurgakiviks oleva militaarsektori ja finantsärimeeste liidu lõppu, see isegi tugevnes. USA säilitas oma rolli rahvusvahelises finantssüsteemis ja julgeolekuarhitektuuris, sai ise oma valuutat suhteliselt vabalt tüürida ja ühtlasi lõikas kasu sellest, et partnerid kasutavad tema valuutat ja ostavad USA riigivõlakirju. Kaua see olukord pärast Hiina esiletõusu jätkuda saab, on juba omaette küsimus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht