Teekond hoolivama ühiskonnani

Eestis on väga tugev idufirmade ökosüsteem, samasugust on meil vaja ka sotsiaalse innovatsiooni edendamiseks.

RASMUS PEDANIK

Milline on Eesti sotsiaalsüsteem riigi- ja regionaalreformi järel ning pärast seda, kui lõpevad eurotoetused? Ma ei hakka pikemalt analüüsima Eesti riigi heaolumudelit, sellest on juba kirjutatud: tegu on pigem Suurbritannia liberaalse kui Põhjamaade investeeringumudeliga.¹ Keskendun siinkohal globaalsetele suundumustele ja sellest tärkavale uuele ideoloogiale, mida iseloomustavad sotsiaalne innovatsioon, koosloome ja inimkesksed teenused.

1980. aastad tõid Euroopa Liidu liikmesriikides sotsiaal- ja tööhõivepoliitikas kaasa põhimõttelise muutuse, mida võiks nimetada ka eksperimendiks: solidaarsusel põhinevalt sotsiaalmudelilt mindi üle investeeringumudelile.² Seejuures on kaalul üks Euroopa huvitavamaid sünnitisi – heaoluühiskond. Pilt on muidugi kirju ja iga riik kõnnib osaliselt oma rada pidi, kuid on siiski ka mõned üldised suundumused. Aktiveerivat sotsiaalpoliitikat (activation policies) iseloomustab Amparo Serrano Pascuali sõnul peamiselt kolm tegurit:

Esiteks individuaalne lähenemine. Eesmärk on inimeste suhtumise, motivatsiooni ja käitumise muutmine, selmet luua head tingimused rikkuse ümberjagamiseks. Soodustatakse individuaalset sekkumist (inimkesksed teenused) ja eeldatakse kasusaajalt suuremat osalust ning vastutust.

Teiseks tööhõive tähtsustamine. Poliitika eesmärk on tööhõive suurendamine ja inimeste võimestamine iseseisvalt hakkama saama. Muuta tuleb käitumist tööturul (stiimulite, üksikisikute veenmise, motiveerimise jne kaudu) ehk inimestelt eeldatakse aktiivsust.

Kolmandaks lepingute sõlmimine kui aluspõhimõte. Lepingulisus (pr contractualisation) ehk juurdepääs oma õigustele sõltub suhtumisest tööhõivesse ja sellega seotud käitumisest. Sisuliselt tähendab see punkt seda, et riigilt toetuse või teenuste saamiseks on inimesed kohustatud ka omalt poolt panustama.³

Kui traditsioonilise heaolumudeli peamine eesmärk oli kaotada vaesus, siis uue ideoloogiaga tahetakse tagada majanduse kestlikkus.⁴ Eesmärgiks on nii majanduskasv (nt uute töökohtade loomise kaudu) kui ka heaoluühiskond (sh tervise- ja sotsiaalkaitse).

Majanduskriis ja sotsiaalne innovatsioon

Kui eelmise sajandi lõpus tundus, et sotsiaalsüsteemi olukord ei saa enam hullemaks minna ja osa sotsiaalprobleeme saab lahendada majanduskasvuga (nn Lissaboni strateegia), siis sel sajandil on selgunud, et ainult majanduskasvuga neid ei lahenda ja võib minna ka hullemaks. Globaliseerimine on viinud Vanast Maailmast töökohad sinna, kus on odavam tööjõud, ja internet jaotanud rikkuse ümber, nii et kannatajaks on jäänud USA ja Euroopa töölised.

2007. aastal alanud globaalse majanduskriisi tõttu saidki kannatada just kõige haavatavamad ühiskonnagrupid ning Euroopa Komisjon on olnud sunnitud otsima uusi lahendusi sotsiaalsetele probleemidele (näiteks pikaajaline noorte töötus ja laste vaesus), sest investeerivast sotsiaalpoliitikast üksi pole piisanud. Pealegi on traditsioonilistele sotsiaalprobleemidele lisandunud kontrollimatu migratsioon, mis ohustab turvatunnet ja sotsiaalset sidusust, ning sellest tärkav sallimatus lõhub inimeste solidaarsust. Seda kõike olukorras, kus Euroopa rahvastik vananeb ning pidevalt lisandub ebatervislike eluviiside ja eluea pikenemise tõttu kroonilisi haigeid. See kõik kasvatab sotsiaalkulutusi, mis on niigi sattunud kasinusmeetmete surve alla. Edaspidi hakkavad seda kõike võimendama ka keskkonnaprobleemid.

Euroopa Komisjoni on süüdistatud, et seal ei võeta sotsiaalpoliitikat tõsiselt või et see lausa puudub. Nii mõeldigi sotsiaalprobleemidega võitlemiseks välja sotsiaalse innovatsiooni ideoloogia. Selle suhteliselt laia ja häguse väljendi definitsioon sõltub sellest, kes ja millisel eesmärgil seda kasutab. Algselt oli poliitiline eesmärk pakkuda sotsiaalsetele probleemidele kogukonnapõhiseid lahendusi, mida EL ja liikmesriigid majanduskriisis ise pakkuda ei suutnud: „Sotsiaalne innovatsioon tähendab uute ideede, teenuste ja mudelite arendamist, et lahendada paremini sotsiaalseid probleeme. Sotsiaalne innovatsioon kaasab sisendi sotsiaalteenuste parandamiseks nii avaliku kui ka erasektori osalejatelt, sealhulgas kodanikuühiskonnast.“⁵ Sotsiaalse innovatsiooni ideoloogia kohaselt ei nähta enam nt erivajadustega inimesi mitte ühe probleemina, vaid osana lahendusest.

Sotsiaalset innovatsiooni uuritakse kõigis suuremates ülikoolides ja uurimisasutustes üle maailma. Ka Tartu ülikoolis on loodud sotsiaalpraktika ja sotsiaalse innovatsiooni uurimisrühm. Eestis on ellu kutsutud mitteformaalne sotsiaalse innovatsiooni võrgustik, kuhu kuuluvad nii avaliku kui ka kolmanda sektori organisatsioonid. Rohujuuretasandil tegelevad sotsiaalse innovatsiooniga mitmed vabaühendused, sotsiaalettevõtted ja võrgustikud. Hea näide on MTÜ Teeme ja MTÜ Viljandi Maanaiste Ühenduse arendatav seltsilise teenus, mille eesmärk on pakkuda toetavat tegevust sotsiaalselt isoleeritud pensionäridele, samuti igas eas puudega inimestele, kes ei saa üksi hakkama – ja seda teenust osutavad vabatahtlikult peamiselt teised pensionärid! Sellise tegevuse toetamisega saavad kohalikud omavalitsused kokku hoida kulutusi, sest isoleeritus ja tunne, et sind ei ole enam kellelegi vaja, mõjuvad tervisele halvasti ja kiirendavad eakate jõudmist hooldekodusse. Tublid Viljandimaa naised on osanud kahest probleemist kokku panna lahenduse, mis toob kasu kõigile asjaosalistele. Huvitav muidugi, et seda kasu ei ole osatud märgata Viljandimaa kohalikes omavalitsustes.

Euroopas samad probleemid

ELis nähakse sotsiaalses innovatsioonis rohtu eelkõige sellistele keeruliste probleemide vastu, mille puhul senised poliitikainstrumendid ei ole toonud soovitud lahendust. Samuti loodetakse sotsiaalsest innovatsioonist uut majanduskasvu (nt teenuste privatiseerimise ja delegeerimise abil), sest sotsiaalvaldkond on üks kiiremini kasvavaid poliitika­valdkondi. Euroopa Komisjoni seisukoht on, et sotsiaalne innovatsioon peab vastama järgmistele küsimustele: kuidas lahendada piiratud eelarvega tõhusalt ühiskondlikke probleeme; milline näeb välja strateegiline sotsiaalne investeering ja kuidas peaks sotsiaalpoliitika seda toetama; kuidas toetada inimeste elukestvat õpet, et see tagaks neile muutuvas maailmas toimetuleku; kuidas luua uuenduslikke partnerlussuhteid, et tuua era- ja valitsusvälised ressursid täiendama riigi rahastust; kuidas tugevdada tõenduspõhiseid teadmisi poliitika kujundamisel ja reformimisel?⁶

Kuigi Eestis ei ole sotsiaalse innovatsiooni teema avalikus ega poliitilises debatis veel kanda kinnitanud, siis võiks kogu sotsiaalministeeriumi haldusala ühendava „Heaolu arengukava“ nimetada ümber sotsiaalse innovatsiooni omaks: seal ongi juba kirjas, et Eesti probleemid on suuresti samad mis mujal Euroopas.

Eelmisel aastal käivitatigi töövõimereformi esimene etapp. See on hea näide, et paljusid „Heaolu arengukava“ eesmärke saab edukalt täita ainult siis, kui soodustatakse sotsiaalset innovatsiooni, mis eeldab inimestelt ja vabaühendustelt suuremat panust. Kuidas see saavutada? Selleks tuleb ühiskonna ja kogukonna probleemide lahendamisel senisest süsteemsemalt toetada kodanikualgatuslikke ettevõtmisi. Eestis on välja kujunenud väga tugev idufirmade ökosüsteem, samasugust on meil vaja ka sotsiaalse innovatsiooni edendamiseks. Süsteemi võiks üles ehitada loomulikult sotsiaalministeeriumi juures, kes on üha ellu kutsunud mitmeid uuenduslikke projekte, kus on inimkesksemate teenuste arendamisel rakendatud teenusedisaini ja koosloomet.

Inimkeskne lähenemine ja koosloome

Inimkeskne sotsiaalteenus eeldab mõtte- ja tegutsemisviisi, kus tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutajais nähakse võrdset partnerit teenuse planeerimisel, arendamisel ja järelevalve teostamisel veendumaks, et see vastab nende vajadustele. See tähendab inimeste ja nende perekonna kaasamist ekspertidena otsustusprotsessi, et inimesed oleksid motiveeritud nende elu muutvaid teenuseid kasutama. Kui töötukassa lühiajalise kaitstud töö teenuse (selle eesmärk on aidata erivajadusega inimene tööle) klient ei tee koostööd teenusepakkuja ja teiste teenuse osalistega (ja loomulikud teenuse pooled omavahel), siis see teenus lihtsalt ei toimi. Selleks et saada klient rohkem panustama, peaks teenus vastama võimalikult hästi iga kliendi vajadustele (vt aktiveeriva poliitika esimest punkti „Individuaalne lähenemine“). Selline koosloome avalike teenuste arendamisel ja pakkumisel soodustab osalusdemokraatiat (poliitikas on selle analoog kaasamine). Mõlemal juhul lähtutakse eeldusest, et inimesed tahavad oma elu puudutavates otsustes rohkem kaasa rääkida ja otsustada. Katseprojektina on juba ellu viidud sotsiaalministeeriumi rahastatud koosloome arenguprogramm, kus ministeeriumi ametnikud istusid ühe laua taga koos kohaliku omavalitsuse esindajate ja vabaühendustest teenusepakkujatega eesmärgil kujundada mõnd ühiskonna probleemi lahendav teenus. Eelmisel aastal loodi selle programmi raames lahendusi nii erivajadustega inimestele, kodututele kui ka õpiraskustega lastele. Näiteks jõudis vabaühendus Tervem Noarootsi koos Noarootsi vallavalitsusega Noarootsi koolis käivatele haridusliku erivajadusega lastele mõeldud tugiteenuseni, mida selles vallas varem pole pakutud, ehk käsitööringideni. Pärnu linnavalitsus pakub aga koostöös MTÜga Horisont valminud kodutute tugiteenust, mille eesmärk on toetada neid olukorras, kus nad vajavad sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või terviseprobleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel suurel määral kõrvalabi. Teenuse pikem siht on aga aidata inimene uuesti tööle ja leida talle uus kodu.

Koosloome metoodika on end juba õigustanud ja nüüd tuleks see juurutada kohaliku omavalitsuse tasandil. Kui lisada kõigile globaalsetele ja lokaalsetele sotsiaal-demograafilistele trendidele ja probleemidele Eestis tuure koguvad riigi- ja regionaalreformid, siis on just koosloome üks võimalusi, kuidas ühinenud kohalikud omavalitsused saaksid vajalikke sotsiaalteenuseid arendada. Eriti tähelepanuväärne on see, et vabaühendused saavad sotsiaalvaldkonda tuua juurde lisaressurssi, olgu vabatahtliku tegevuse või annetuste kogumise, miks mitte ka sotsiaalettevõtluse vormis.

Koosloome kõrval nõuab sotsiaalse innovatsiooni edendamine pidevat katsetamist, sest nagu ei toimi iga äriidee ega osutu edukaks iga ärimudel, nii pole ka iga sotsiaalse innovatsiooni korras pakutud lahendus kestlik. Katsetamist saaks edukalt rahastada juba olemasoleva kohaliku omaalgatuse programmi raames, aga praegu on selle meetme kaudu toetatav tegevus liiga üldine. Ka teised taotlusvoorud ei toeta praegu katsetamist, vaid ühendustelt eeldatakse, et tullakse välja kohe kestlike lahendustega. Seetõttu ei ole meil märkimisväärselt rohujuuretasandil välja töötatud algatusi, sest vabaühendused ja rahastajad ei julge riskida ja toetatakse pigem traditsioonilist tegevust. Enamasti sõltub see aga rahastajatest, mida ja kuidas vabaühendused teevad, vähemalt need, kes elatuvad projektidest ja toetustest.

Kui riik ootab, et inimesed ja kogukonnad võtaksid senisest aktiivsemalt osa sotsiaalsete probleemidele lahendamisest, siis võiks sotsiaalministeerium olla senisest veelgi aktiivsem sotsiaalse innovatsiooni edendamisel ja suunata näiteks Hasartmängumaksu Nõukogu vahendid veelgi süsteemsemalt sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ja leevendamiseks vabaühenduste kaasabil. See eeldab omakorda, et uus koalitsioon viib lõpuni selle nõukogu reformimise, viies tema toimimine vastavusse kodanikuühiskonna rahastamise põhimõtetega.

Pudelikaelaks sotsiaalteenuste arendamisel ja pakkumisel on siiski kohaliku omavalituse tasand, kust inimesed ennekõike abi ootavad. KOVid peaksid mõtlema, kuidas kaasata vabaühendusi ja inimesi sotsiaalteenuste arendamisse ja pakkumisse. Üks võimalusi on jaotada kohaliku omaalgatusprogrammi toetusi targemalt, nii et need aitaksid kaasa kogukonna probleemide lahendamisele. Koosloome korral kaasatakse ühiskonda rohkem ressursse ja inimkeskse lähenemisega teenuste pakkumisel tõestatakse, et hoolime oma inimestest. Meie kultuuri iseloomustab just see, kuidas me suhtume abivajajatesse.

1 Triin Lauri ja Anu Toots, Eesti heaolupoliitika uuemate heaolukäsitluste taustal. Eesti inimarengu aruanne 2014/2015. Eesti Koostöö Kogu, 2015.

2 Samas.

3 Amparo Serrano Pascual, Reshaping Welfare States: Activation Regimes in Europe. Rmt: Reshaping Welfare States and Actication Regimes in Europe. Toim Amparo Serrano Pascual ja Lars Magnusson, Peter Lang, Brüssel 2007.

4 Triin Lauri ja Anu Toots, Eesti heaolupoliitika …

5 http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=1022&langId=en

6 http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=1022&langId=en