Tapmise eetika Vene-Ukraina sõjas

Jeff McMahan: „Ameerika vabariiklaste õõvastav isekus, kui korratakse sama hüüdlauset, mida kasutasid natside ameeriklastest toetajad – „Ameerika esimeses järjekorras!“ – näitab, kuivõrd sügavale nad on vajunud.“

AARON JAMES WENDLAND

Oxfordi ülikooli Sekyra ja White’i moraalifilosoofia professor Jeff McMahan peab 5. septembril Tartu ülikoolis avaliku loengu „Tapmise eetika Vene-Ukraina sõjas“.* Professor McMahanit intervjueeris Sirbi jaoks A. J. Wendland, Londoni King’s College’i avaliku filosoofia teadur, kes vestles temaga ta teekonnast filosoofia juurde, filosoofia ja relvakonfliktide puutepunktidest, õiglase sõja teooriast ja selle rakendamisest Vene-Ukraina sõja puhul ning sellest, kuidas üldsus rahvusvaheliselt Vene agressioonile moraali seisukohalt reageerima peaks.

Olete suure osa oma karjääri jooksul analüüsinud elu ja surma küsimusi eetika vaatenurgast, sealhulgas aborti, eutanaasiat ja lahingus tapmist puudutavat. Mis teid filosoofia juurde tõi? Ja mis ajendas teid sellisel määral just tapmise eetikat uurima?

Jeff McMahan: Kui ma alles Ühendriikides keskkoolis käisin, tuli noortel meestel mõelda Vietnami sõja peale, kuna meid kõiki ähvardas oht, et meid võetakse teenistusse ja saadetakse sinna sõdima. Ma olin selle sõja vastu ja kui edaspidi mulle mu värbamiskaart saadeti, registreerisin end süüme kaalutlustel sõjaväeteenistusest keeldujaks. Ülikoolis lugesin ma üht Bertrand Russelli sõjateemalist raamatut, mis ajendas mind lugema muudki, sealhulgas kahte tema raamatut tuumasõja ohust. Ehkki ma õppisin inglise kirjandust, tundsin tõmmet selliste autorite poole nagu Samuel Johnson, Tolstoi ja Orwell, kelle teostes on olulisel kohal moraaliküsimused, sealhulgas need, mis puudutavad sõda. See, mis kirjandusteostes suuresti puudub, kuid on olemas Russelli raamatutes, on argumentatsioon. Seega, kui sain stipendiumi magistriõpinguteks Oxfordis, otsustasin vahetada kirjanduse filosoofia vastu, et tegeleda sõda, tuumarelvi ning üldisemalt tapmist ja kahjustamist puudutavate moraaliküsimustega just hoolikate arutluskäikude ja rangete argumentide toel.

Sõda ja reaalne lahingutegevus on teie mõtlemist ilmselgelt mõjutanud algusest peale. Selgitage palun, kuidas väljendub filosoofia ja sõja seos traditsioonilises õiglase sõja teoorias.

Traditsioonilise õiglase sõja teooria arendasid välja paljude sajandite jooksul teoloogid, filosoofid ja õigusteoreetikud. Viimastel on olnud üllatavalt oluline roll: varem seetõttu, et nad pidasid sõja moraalsust loomuõiguse küsimuseks, ning hiljem seetõttu, et nende arendatud „rahvaste õigus“ tõotas anda moraalile sõjategevuse reguleerimisel tegeliku mõju. Ent kui õiglase sõja teooria ja sõjaõigus käsikäes arenema hakkasid, tekkis surve tunnustada moraaliprintsiipidena samu reegleid, mis võiksid sõda kõige edukamalt õiguslikul teel piirata. Seni oli kogu aeg eristatud printsiipe, mis reguleerivad sõja alustamist (jus ad bellum) ja neid, mis reguleerivad sõjas käitumist (jus in bello). Õigusteoreetikud leidsid, et õiguslikust vaatepunktist peavad need kaks printsiipide komplekti jääma teineteisest sõltumatuks. Seda seetõttu, et ebaseaduslikus sõjas võitlevate sõdurite kriminaalkorras karistamise vastu on ületamatuid vastuväiteid. Näiteks, kuna enamikul ebaseaduslikes sõdades võitlevatel sõduritel on palju vabandavaid asjaolusid nagu teadmatus ja sund, tuleks viimse kui ühe puhul läbi viia õiglane kohtuprotsess, mis oleks aga mis tahes õigussüsteemile talumatu koorem. Ühtlasi peaksid karistused olema vabandavate asjaolude tõttu võrdlemisi leebed ja seega poleks neil suuremat heidutavat mõju.

Seetõttu pidasid õigusteoreetikud ebaseaduslikuks üleastumist üksnes nendest printsiipidest, mis reguleerivad sõjas käitumist, ja nendest võivad üle astuda eeldatavasti nii õiglasel kui ka ebaõiglasel poolel võitlejad. Sellega paralleelselt väitsid õiglase sõja teoreetikud, et ehkki on lubamatu rikkuda printsiipe, mis reguleerivaid käitumist sõjas, ei ole lubamatu võidelda ebaõiglases sõjas. Niisiis, traditsioonilise õiglase sõja teooria järgi ei tee Vene sõdurid Ukrainas midagi valesti, kuni nad peavad kinni lahingutegevuse reeglitest, hoidudes näiteks tsiviilelanike tahtlikust ründamisest.

Olete üks juhtivaid õiglase sõja nn revisionistliku teooria kaitsjaid. Mille poolest erineb revisionistlik traditsioonilisest õiglase sõja teooriast?

Peamine erinevus on see, et revisionistliku teooria kohaselt pole printsiibid „jus in bello“ ja „jus ad bellum“ teineteisest sõltumatud. Revisionistid väidavad, et ebaõiglases sõjas võitlemine on lubamatu. Ukraina sõdurid, kellest paljud olid Venemaa sissetungi hetkel tsiviilisikud, toimivad lubatavalt, kui nad oma kaaskodanikke ebaõiglase Vene agressiooni eest kaitsta püüavad – õigupoolest võib väita, et nad täidavad sellega oma moraalset kohust. Nad ei tee mitte midagi, mis õigustaks moraalselt nende ründamist või mis teeks Vene sõduritele moraalselt lubatavaks neid tappa. Võrdluseks: kellelgi, kes tahab tappa minu last, pole mingit õigust enesekaitsele, kui ma tema vastu oma lapse kaitseks jõudu kasutan. Revisionistid väidavad samuti, et nendel, kes võitlevad ebaõiglases sõjas („ebaõiglased võitlejad“), pole võimalik sõjaväljal käitumist reguleerivaid moraaliprintsiipe järgida. Nad ei saa eristada õiguspäraseid ja ebaseaduslikke sihtmärke, sest neil polegi mingeid õiguspäraseid sihtmärke. Mõelgem ka proportsionaalsuse nõudele, mille kohaselt ei tohi sõjaliste tegude halvad tagajärjed ületada nende häid tagajärgi. Ent ebaõiglased võitlejad püüavad oma sõjategevusega saavutada eesmärke, mis on ebaõiglased; nende tegudel pole seega häid tagajärgi. Nõnda pole ebaõiglastel võitlejatel võimalik proportsionaalsuse nõuet täita.

Õiglase sõja teooria näib katvat riikide- ja sõduritevahelise sõjategevuse reegleid. Mida see ütleb tsiviil­elanike rolli kohta sõja ajal?

Traditsiooniline õiglase sõja teooria kohaselt eristatakse teravalt tsiviilelanikke ja võitlejaid, väites, et kõik võitlejad on tahtlikuks ründamiseks õiguspärased sihtmärgid, samas kui ükski tsiviilelanik seda pole. Ehkki sõjategevuse tahtmatu kõrvalmõjuna võib tsiviilelanikele proportsionaalse kahju tekitamine olla lubatav, on tsiviilelanike tahtlik kahjustamine sõjaliste eesmärkide saavutamiseks terrorism ja alati vale. Seevastu revisionistliku teooria korral eristatakse neid, kes on käitunud viisil, mis teeb moraalselt lubatavaks neid kahjustada, ja neid, kes ei ole. Selle vaate järgi ei tee need, kes võitlevad õiglases sõjas ja jus in bello kohaselt ehk on „õiglased võitlejad“ midagi sellist, mis õigustaks nende kahjustamist, ja nõnda pole nad õiguspärased sihtmärgid ründamiseks. Nagu ma juba viitasin, kehtib see praeguses sõjas Ukraina sõdurite kohta. Kuid tsiviilelanike puhul, kes ebaõiglasse sõtta suurel määral panustavad – näiteks Heisenberg, kes püüdis luua natsidele aatomipommi –, võib olla õigustatud isegi nendevastane sõjaline rünnak. Võib väita, et see kehtib ka väga mõjuvõimsate Vene agressiooni propagandistide kohta. Seega, kui näiteks Aleksandr Dugini tapmise katse oleks õnnestunud, oleks tegu olnud moraalselt õigustatud tapmisega, kuna see oleks Vene rahva toetust sõjale mõjusalt vähendanud.

Mil määral kannavad sõja eest vastutust Vene tsiviilisikud ja mil määral on nad karistatavad?

Venemaa kodanikud – isegi need, kes Ukraina sõda innukalt toetavad – ei anna Venemaa sõtta märkimisväärset põhjuslikku panust ja seega pole nende tõsine kahjustamine nende võimaliku väikse panuse ennetamiseks õigustatud. Nende ründamine oleks justkui inimese tapmine, et ta sind ei näpistaks. Ning nende tapmine selleks, et hirmutada Putinit, on terrorism. Ukraina väed ei tohiks seda eales teha. Sellegipoolest on tavalistel Vene tsiviilelanikel kohustus seista oma riigi peetava sõja vastu – olgu siis kas või varjatult, arvestades karme karistusi, mille Putin avalike protestide eest on kehtestanud. Nende puhul, kes seda kohust ei täida – antud juhul tähendab see valdavat osa elanikkonnast –, on minu arvates õigustatud nende kerge kahjustamine, juhul kui see on tõhus viis vähendamaks tõenäosust, et Venemaa Ukrainas oma ebaõiglased eesmärgid saavutab. See on ühtlasi majandussanktsioonide kehtestamise moraalse õigustuse peamine osa. Oleks silmakirjalik väita, et sanktsioonid on mõeldud kahjustama üksnes Venemaa juhte. Ent kui sanktsioonid on mõeldud kahjustama tsiviilelanikke üksnes kergelt, milleks enamik neist on ka alust andnud, siis on sanktsioonid õigustatud seni, kuni neist sünnib tõenäoliselt rohkem kasu kui kahju. Toonitan, et sanktsioonide põhjustatud kerget kahju ei tuleks mõista karistusena, vaid üksnes Ukraina kaitsmise püüdluste osana.

Eesti on olnud Ukraina kindel toetaja ning Eesti valitsus on pooldanud Venemaale rangete sanktsioonide kehtestamist ja Ukraina heldekäelist sõjalist abistamist. Mida ütleb õiglase sõja teooria maailma moraalsete kohustuste kohta seoses Vene-Ukraina sõjaga?

Õiglase sõja traditsioonil on tegelikult olnud väga vähe öelda selle kohta, millal on kõrvalseisjad kohustatud ebaõiglaste sõdade ohvreid aitama. Üldiselt on oldud nõus, et agressiooni ohvreid võib aidata, juhul kui sekkumine täidab proportsionaalsuse ja hädavajaduse tingimust. Ent neid tingimusi pole alati lihtne täita. Ukraina sõja alguses tunti põhjendatult muret, et isegi Ukraina vägedele relvade tarnimine võib olla ebaproportsionaalne samm, mis võib provotseerida Putinit tuumarelva kasutama – tuua kaasa konflikti kontrollimatu eskaleerumise. Putini mõtlematute tuumaähvarduste tõttu on ebaproportsionaalne mis tahes riigi, iseäranis mis tahes NATO riigi sõjaline sekkumine. See näitab traagilist tõsiasja, et kõige ebamoraalsemad inimesed võivad vahel teha moraalselt lubamatuks seista neile vastu kõige tõhusamal viisil. Mure, et isegi Ukraina võitlejate relvastamine võib olla ebaproportsionaalne tegu, on vaibunud. Nüüd teeb muret hoopis see, et Venemaa võib sõja võita, kuna teised riigid ei suuda anda ukrainlastele enda kaitsmiseks tarvilikku relvastust. Oleks veel arusaadav, kui Ameerika valitsus leiaks, et välisabi päästab suurema hulga inimeste elu, kui kasutada seda Ukraina relvastamise asemel hoopis ülivaestes riikides toidu ja ravimite tagamiseks. Ent nende Ameerika vabariiklaste õõvastav isekus, kui korratakse sama hüüdlauset, mida kasutasid natside ameeriklastest toetajad – „Ameerika esimeses järjekorras!“ – näitab vaid seda, kuivõrd sügavale nad on vajunud.

Õiglase sõja teoorias eritletakse, mis on sõjas õige ja mis vale. Milline mõju on sellel tegelikule lahingutegevusele?

Õiglase sõja teooria mõjutab seda, kuidas mõningaid sõdu peetakse. Tulevasi ohvitsere koolitavates Ühendriikide sõjaväeakadeemiates on üliõpilastele juba aastakümneid õpetatud eetika kursusi, kus nad on pidanud lugema Michael Walzeri klassikalist õiglase sõja teooria kaitset „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“. Nüüd õpetatakse neile ka revisionistlikku õiglase sõja teooriat. Nendest ohvitseridest saavad hiljem üksuste juhid ja samuti poliitiliste juhtide nõunikud, kes saavad militaarpoliitikat suunata. Ma tunnen ja olen õpetanud neist paljusid ning kõik nad on parimate inimeste seas, kellega ma eales olen kokku puutunud. Häda on selles, et sellistes autoritaarsetes riikides nagu Venemaa seda ei tehta. Oli hetk, kui tundus mõistlik loota, et hakatakse tegema. 1989. aastal kuulusin ma väiksesse Ameerika filosoofide delegatsiooni, kes kutsuti Nõukogude Liitu sõjaeetika ja tuumaheidutuse teemal loenguid pidama ja arutelus osalema. Siis oli veel alust optimismiks. Ent see oli Gorbatšovi ajal. Putin viis Venemaa tagasi totalitaarsesse minevikku, likvideerides kõik jäljed positiivsest mõjust, mida Gorbatšov oli Venemaa poliitikale ja kultuurile avaldanud.

Tõlkinud Taavi Laanpere

* Jeff McMahani loeng toimub 5. septembril kella 16–18 Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis. Ühtlasi esitletakse filosoofiaajakirja Studia Philosophica Estonica Venemaa-Ukraina sõjale pühendatud erinumbrit „Reflections on the Russia-Ukraine War“ (vt https://ojs.utlib.ee/index.php/spe/issue/view/1926 ), mille toimetaja on A. J. Wendland ja üks autoreid Jeff McMahan.