Pühapaikadest looduse pühaduseni

Looduslik mitmekesisus ja ainulaadsus on Eesti võimaliku visiitkaardina jäänud väärilise tähelepanuta.

MATHURA

Eesti presenteerimiseks ülejäänud maailmale on aja jooksul käibel olnud mitmeid juhtlauseid ja loosungeid. Küll on rõhutatud meie riigi külalislahkust („Welcome to Estonia“), küll püütud riigi ametlikust kolmetähelisest lühendist välja lugeda ingliskeelset superlatiivi kõigele, mida siin maal leidub (coolEST, kindEST, fastEST, jne). Räägitud on ka Eestist kui e-riigist ning meie e-võimekustest kui meie atraktiivsest visiitkaardist. Võimalus esitleda oma maad loodusliku mitmekesisuse ja ainulaadsuse kaudu on aga enamasti jäänud väärilise tähelepanuta.

Ürgpuhtus või utilitarism

Mõistmaks, millist rolli mängib loodus meie kui riigi ja rahva enesemääratlemises, tuleb esmalt vaadelda, millised on üldse võimalikud loodusega suhestumise viisid. Ameerika ökopoeetika uurija George B. Handley lahkas seda küsimust ajakirjas ISLE (Interdisciplinary Studies in Literature and Environment, Oxford University Press) 2000. aasta suvel nõnda: „Kõigi kultuuriliste ja looduslike märgisüsteemide otstarve on väljendada meile meie kuuluvust ühe või teise paiga suhtes. Neid süsteeme tuleb mõista tagurpidi, metonüümiana, kus üksik lubab meil jõuda üldiseni, iga märk tähendab tervikut, millesse see kuulub.“1 Ta toob näite Anton Tšehhovi näidendist „Kirsiaed“, mille tegelased mõisaproua Ljubov Andrejevna ja kaupmees Jermolai Lopahhin kehastavad kahte maailmavaatelist polaarsust. Esimene näeb teose keskmesse seatud vilja­puuaeda eedenliku külluse ja süütuse asemena ning on südamest õnnelik, kui teab, et aed pole inimkäe all muutunud: „Milline imeväärne aed! Valged õiemassid, sinine taevas …“2 Teise meelest on aial ja loodusel ainult üks, utilitaristlik väärtus, kirsiaiagi ainuke võimalik tähtsus ja tähendus on selle majanduslikult ja ühiskondlikult kasumlik omandiõigus.

Väga üldistavalt peegelduvadki neis kahes suhtumises inimese kaks võimalikku lähenemist loodusele: seda saab näha elusorganismina, mille suurus on peale materiaalse ka esteetiline ja hingeline, või käsitletakse seda elutu mateeriana, millel ei saa olla muud otstarvet kui rahuldada inimese pragmaatilisi ambitsioone. Kahe maailmavaate lepitaja rolli jääb Tšehhovi näidendis üliõpilane Trofimov, kelle arvates ei saa maad seda puudutanud inimkäest lahutada. Tema siht on lähenemisviis, mis jätaks igaühele alles vabaduse suhestuda ümbritsevaga isiklikul ja ainuomasel moel.

Igaühel võiks olla kuskil mõni hiis või ohvrikivi või lihtsalt meelerahu pakkuv paik, kus käia ja vaikida ja kuulatada, õppida taas ennast ja enda ümber elavat maailma kuulama.

Piia Ruber

Samalaadsele dilemmale (ja trofimovlikule lahendusele) viitab oma romaanis „Vaalaratsanik“ ka maoori kirjanik Witi Ihimaera. Üks teose pea­tegelasi, hõimupealik Koro Apirana, pärib kaaslastelt rannale uhtunud valaskala kohta: „Te olete kõik seda vaala näinud. Olete näinud püha märki tema ihul. Kas see märk on juhuslik või on sellel sõnum? Kas ta kuulub tõelisesse või väljamõeldud maailma? On ta loomulik või üleloomulik?“3 Veendes teisi seejärel, et vaal peab vääramatult olema mõlemat, selgitab ta: „Kunagi oli meie maailm ühtne. Jumalad rääkisid meie esivanematega ja inimene sai rääkida jumalatega. Siis pani aga inimene selga kõrkuserüü ja seadis end jumalatest kõrgemale. Aja möödudes jagas ta maailma kaheks: selleks, mida ta suutis uskuda, ja selleks, mida ta uskuda ei suutnud. Tõeliseks ja väljamõelduks. Loomulikuks ja üleloomulikuks. Olevikuks ja minevikuks. Teaduseks ja fantaasiaks. Ta rajas müüri kahe maailma vahele ja nimetas kõik selle, mis jäi tema poolele, mõistusepäraseks ja kõik ülejäänu mõistusevastaseks.“

Hiietraditsioon ja looduse elusus

Otsides eestlaste juuri meie suhestuses loodusega, on üks kõnekas näide hiie­traditsioon. Olen isegi paljudes looduslikes pühapaikades käinud ning teinud järelduse, et hiite pühaks pidamise peamine põhjus polnud mitte niivõrd konkreetsete paikade pühadus, kuivõrd põhimõte, et üks osa loodusest tuleb jätta loodusele ja inimese praktilistest vajadustest puutumata. Hiite kummardamist mõtestades tuleb arvestada, et „vana aja inimesele“ oli maa tähtsus teistsugune. Maa oli tema vahetu elatusallikas, tema toimetulek ja olemasolu sõltusid otseselt sellest, kuidas ta maaga oskas ümber käia, kuidas sellega suhtles ja suhestus. Maa andis toidu ja kütte, võimaldas pidada loomi, kes omakorda andsid villa, nahka ja muid olulisi saadusi. Seda tähelepanuväärsem on veendumus, et inimene ei võinud kogu maad enda tarbeks kasutada.

Loodusele pidi jääma tema sõltumatu ruum, mis tähendab, et loodus polnud tolle aja inimesele hingetu või elutu.

Võiks isegi väita, et hiiekultuur väljendab inimese vajadust leida vastukaal argisele rassimisele. On ju teada, et hiites käidi loodust tänamas ja kehtis reegel, et oma tarbeks ei võetud sealt midagi: seal kuulus kõik loodusele, selle „vaimudele“, oli nende pärusmaa. Küllap olid omad kriteeriumid, kuidas pühad paigad välja valiti, aga tõsiasi, et mõne loodusliku pühapaiga leiame Eestimaal peaaegu igast suuremast asustusest, kinnitab, et printsiip looduse pühadusest oli tähtsam kui üksik püha koht. Inimesed tajusid ühel või teisel moel looduse olemuslikku vaimsust.

Hiietraditsioonist peegeldub tegelikult vastu looduse elusus, aga ka selle isiksuslikkus või isikustatus. See põhineb arusaamal, et kõige taga seisab keegi, midagi ei ole tekkinud mittemillestki. Nähtav toetub nähtamatule, käegakatsutav käsitamatule. Looduse vaimud eksisteerisid selle aja kultuuris mitte ainult selle sõna abstraktses, vaid ka vahetus tähenduses – inimene adus, et jagab oma eluruumi enamate olenditega, kui on tema silmale nähtav või kõrvale kuuldav. Sama kinnitavad muistendid ja kohapärimused, kui kõnelevad mitmesugustest paralleelmaailmadest. See on kahtlemata tollase ja tänapäeval harjumusliku maailmapildi oluline erinevus. Pole parata, meie maailm on pigem Ihimaera kirjeldatud lahutatud reaalsus, kus kõik see, mis jääb väljapoole meie vahetut haarde- ja mõõteulatust, on meie meelest „mõistusevastane“ või „välja mõeldud“. Kunagise „kakspoolse“ tõeluse üks külg on meile ainsana alles jäänud.

On ehk vaieldav, kas säärase perspektiivimuutuse taga on tõepoolest inimese kasvanud kõrkus, nagu Ihimaera väidab, või on põhjus milleski muus – võib ka argumenteerida, et enamus meist pole tänapäevaks loodusest ja maaharimisest kuigivõrd sõltuvad ning nõnda ei pruugi looduse reaalsust ka enam endistviisi tajuda, hoolimata alandlikust meelest. Oma osa annab perspektiivinihkele küllap ka nn teaduspõhise maailmapildi põlistamine, kui selle juures unustatakse, et tegelikkuse ühene tuvastatavus ja määratletavus on samuti lõpuks vaid kellegi tees. Igal juhul jääb alles küsimus, kas näeme looduses omaenda omandit või meiega jagatud andi. Kas inimesel lasub ka laiem vastutus looduse ja selle toimimise ees ning kas loodus – loodus kui selline – kannab endas põhimõttelist pühadust ja austusväärsust või mitte.

Tulevikuperspektiivid

Usun, et esivanemate maailma me kunagi päriselt ei taasta ja seda ei peakski püüdlema. Maailm me ümber on printsipiaalselt muutunud ja meie oleme muutunud ühes sellega. Küll aga tuleks edasi uurida kunagise traditsiooni tuuma – küsida, kuidas edeneda nii indiviidide kui ka ühiskonnana nii, et meie valikud oleksid elukeskkonda säästvad. Mulle on meelde jäänud üks kunagi kuuldud ettekuulutus India vanadest „Puraanadest“. Seal öeldi, et vaimselt degradeerunud ja looduskauge ühiskonna võimutsedes kaovad India suured jõed Ganges, Yamuna, Brahmaputra jt ükspäev maa pealt ehk saavad maa-alusteks jõgedeks. Ühe India suure jõe Sarasvatiga on see sisuliselt juba juhtunud. Mütoloogia jääb mütoloogiaks, aga mõte, kuidas inimeses pettunud loodus muudab end talle kättesaamatuks, väärib mu meelest tähelepanu. Miks peakski loodus, mida mõtlematult saastame või ümber kujundame, meile vastama, meid kosutama? Miks peaks midagi, mille elususse ja hingestatusse me ei usu, meile end avaldama?

Üha enam urbaniseeruvas maailmas on loodust ja tema seaduspärasid aina keerulisem märgata ja mõista. Raske ongi mõista midagi, millega puudub vahetu kokkupuude. Looduseni jõudmine ja temalt millegi vastu saamine nõuab tänapäeva inimeselt üha teadlikumat pingutust. Oleme planeedina jõudnud punkti, kus linnades elavaid inimesi on praeguseks rohkem kui neid, kes elavad maakeskkonnas. Võib eeldada, et see tendents võimendub lähiajal veelgi, ning oleks väga naiivne arvata, et säärane muutus ei jäta jälge viisile, kuidas maailma mõtestame, milliseid eelistusi teeme, milliseid otsuseid langetame. Jääb vaid loota, et utilitarismi võidukäik ei ole valimatu, pealegi saab ka linnakeskkondade loodussõbralikumaks muutmiseks palju ära teha.

Palju reisinud inimesena näib mulle, et me pole Eestis praeguseni päriselt aru saanud, kui haruldases positsioonis me planeedi laiemas ökoloogilises kontekstis asume. Otsides identiteeti kui n-ö kaubamärki, mis oleks võimalikult müüv ja seeläbi justkui ennetades „ostja“ huvi, oleme unustanud näha siinse looduse ainulaadsust. Mäletan kümnenditagust külaskäiku Kesk-Ameerika väikeriiki Guatemalasse, kus riiki tutvustav juhtmõte kõlas: Alma de la tierra, „maa hing“. Eesti juhtmotiiv võiks vabalt olla „Mine metsa!“ või „Läki omadega rappa!“. Vaimne ja ökoloogiline, ajastuid siduv Eesti saaks olla visiitkaart, mida vähestel on tänapäeva maailmas võimalik kopeerida. Looduslikel pühapaikadel oleks sellises enesekuvandis täita oluline roll.

Esimene samm võiks aga olla inimese kui looduse kaitsja sügavam mõtestamine ja põhjendamine ühiskonnas, niisamuti kui looduse elususe oluliselt laiem peegeldus meie hariduskavades. Valitsev paradigma on inimest vägisi püüdnud taandada ratsionaalseks olendiks – aga ta on ka muud. Looduse märkamist saab ja tuleb õppida, looduse tajumist harjutada. Igaühel võiks olla kuskil mõni hiis või ohvrikivi või lihtsalt meelerahu pakkuv paik, kus käia ja vaikida ja kuulatada, õppida taas ennast ja enda ümber elavat maailma kuulama. Loodusest sõltumatuks jumalaks me ennast niikuinii teha ei saa, parem siis seda juba tunda ja sellega läbi saada.

1 George B. Handley. A Postcolonial Sense of Place and the Work of Derek Walcott. Interdisciplinary Studies in Literature and Environment, Vol. 7 No. 2, lk 10.

2 Anton Tšehhov. Kirsiaed. Tlk Ernst Raudsepp. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 20.

3 Witi Ihimaera. Vaalaratsanik. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2014, lk 101.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht