Post-sõnastik XLVIII – Untitled

JANEK KRAAVI

Titoloogia on kunstiteaduse kitsam valdkond käsitlemaks pealkirjade ülesehitust, funktsioone ja mõju. Teose pealkiri juhatab teose sisse, on esimene, millega lugeja või vaataja kohtub, sellel on suur roll tähelepanu köitmisel ja huvi äratamisel. Gérard Genette on teraselt märkinud, et kui teksti adressaadiks on lugeja, siis pealkirja adressaadiks on publik kõige laiemas mõttes: tekst on lugemise objekt, pealkiri (või ka autori nimi) aga kultuuriringluse objekt või vestlusteema.¹ Romaani pealkirjaks on pandud aegade jooksul näiteks peategelase nimi, edaspidi on selles kajastunud teose teema, tegevuskoht või teksti peidetud mõistatus. Pealkirjana on kasutatud tsitaate, aga ka keerulisemaid metafoore modernismis ja kummalisi tembutusi postmodernistliku romaani puhul (nt „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis“). Kõige selle taga on ikka autori kavatsus tuua teravamalt fookusesse teose keskne probleem või tähenduslik dominant. Sellisel juhul saab kõnelda ka pealkirja kujundist, mille lahtimõtestamisel ilmneb teose põhiline idee, selle mõte. Pealkirja kujunemine võib peegeldada pikka loomingulist protsessi, kusjuures vahepealsed variandid näitavad ka autori kavatsuste muutumist ja kasvamist (Mati Undi kunagise Tammsaare suurromaanist inspireeritud lavastuse „Taevane ja maine armastus“ tööversiooni pealkirjaks oli nt „Õde ja haigus“). Samal ajal ei tohi unustada ka seda, et romaanidel, visuaalkunsti taiestel ja plaatidel on kaubanduslik väärtus ja kommertskaalutlused võivad pealkirja valikut suunata.² Ühesõnaga: me eeldame, et teostel on pealkirjad ja et pealkiri on tervikliku teose puhul tunnuslik norm.

Teadliku ja kalkuleeritud pealkirjaloome sees moodustavad täiesti eraldi kategooria märgendiga „untitled“/„sans titre“ või pealkirjata teosed. Pärast Kaur Kenderi „Untitled 12“ ümber toimunud sündmusi on see ka eesti kultuuris ilmselt teravamalt tähenduslikum moodsa kunsti märk. Kuigi, Kenderi raamatu puhul viitab selle pealkiri klassikaliselt sisule ehk 12. nimeta ohvrile ning tegelikult on see kõnealuse märksõna seisukohalt kõrvaline näide. Tänapäeval kummitab siiski nii tuttav moodsa kunsti muuseumis või galeriis tekkiv küsimus: miks on nii paljud kunstiteosed lihtsalt pealkirjastamata või pealkirja asemel seisab sõna „untitled“? Tuleb tõdeda, et sellest on saanud juba omaette pealkiri või spetsiifiline kultuurinorm.

Põhimõtteliselt puudutab see küsimus tänapäeval ka suurt osa luulest, sest üksiktekste enam üldjuhul ei pealkirjastata. Möödaminnes on seda pealkirjanostalgiat kunagi puudutanud nt Tõnu Õnnepalu ühes arvustuses: „Pealkirjad on nii toredad. Nagu veel üks luuletus lisaks. Kaks ühes. Neid võib eraldi lugeda. Võtame näiteks Enno pealkirjad. Puha luuletused. Samas on pealkirjades midagi reaktsioonilist. Vanamoodsat? Ei, pigem on pealkirjatus vanamoodne, kui nüüd vaadata Kasemaad. Sest pealkirjast hoidumine võib kergesti kuuluda kunstniku nappuse koodi. Nappus pole veel lihtsus. Nappus võib olla vägagi poose.“ Õnnepalu vaist pealkirjade puudumise vanamoodsuse osas ei peta, sest vähemalt kujutava kunsti teostel enne XVIII sajandit enamasti neid ei olnud ja autorid ei näinud nende pealkirjastamisega mingit vaeva. Kuna kunstiteos oli üldjuhul kohaspetsiifiline (nt kirikus) või haakus kindla geograafilis-kultuurilise ümbrusega, siis mõistsid toonased vaatajad piltidel kujutatavat lugu (nt mütoloogia, piiblilood jne) ka ilma pealkirjata.³

Tänapäeval jäetakse luuletus või kunstiteos pealkirjata sellepärast, et autor ei soovi anda lugejale vähimatki vihjet, millest tekst või visuaalne teos peaks rääkima. Pealkiri piirab teose interpreteerimise võimalusi, suunab tõlgenduse etteantud idee või kontsepti juurde. Pealkiri hakkab vaatajat survestama: teos kehtestab koos autoriga vaatamise-kuulamise dialoogis kerge ülekaalu ja „õige“ tähenduse ängistuse. Pealkirjatusega rõhutatakse kunsti subjektiivse mõju ja tähendustele avatud teose puhul autori ja vastuvõtja teistsugust suhet, vaatajat-lugejat usaldavamat ning kaasavamat olukorda. Pealkirjatus lubab vastuvõtjal tajuda teost oma kogemuse pinnalt ja mõelda omas tempos teose autorist rippumatu tähenduse või esituse eripära üle, takerdumata seejuures pealkirja sageli kavalatesse metafoorsetesse võimalikkustesse. See oli üksjagu armas vaatepilt, kui New Yorgi (kus tänavatel pole nime) Metropolitani kunstimuuseumis proovis keskmise klassi jagu väikseid lapsi ühe pealkirjastamata Jackson Pollocki maali ees mõistatada, mis küll toimub sellel pildil ja kuidas see nimelt neid kõnetab. Pealkirjatus oli seekord tõesti langenud üpris loomingulisele pinnale.

Pealkirjatuse massilist taastulekut võib täheldada järjest abstraktsema väljenduskeele poole liikuva avangardse loomeprotsessi kaasandena möödunud sajandi keskpaigast alates. Figuraalsust vältiv kujutav kunst, sürrealistlik või sellest mõjutatud kirjanduslik tekst, kuid ka meloodilisuse struktuurid hüljanud muusika võimaldavad tegelda pigem hõljuva ja määratlematu emotsionaalsuse kui kultuuris kinnistunud tähistajatega. Näiteks eksperimentaalsemas muusikas on proovitud nii-öelda kujutada tehnoloogilise murrangu tagajärjel tekkivaid veel määratlemata taju­tasandeid või liigutud harjumuspärasest loomingulisest protsessist orgaaniliste keskkonnahelide salvestamise ning kombineerimise suunas. „Materjali lindistatakse tunde, isegi öid kestvate sessioonide kaupa ning salvestatud helireast lõigatakse hiljem, justkui kaaluga vorsti müües, paraja kestusega lõigud, pannes neile lihtsalt juurde kuupäevalised märked või jättes ühe või teise träki üldse ilma nimeta.“⁴ Märgistuse „untitled“ puhul kasutatakse laialdaselt nummerdamist ja tähestamist, kuid see ei paku publikule ülemääraseid tähendusi, vaid on esmajoones oluline autoritele endile teoste eristamiseks või kataloogimiseks. Selle lõigu kirjutamise ajal ulub, undab ja laamendab mu kõrvaklappides näiteks eesti mürakollektiivi Milla looming, millega kaasnev informatsioon piirdub lihtsalt CD-kettale väikses kirjas trükitud osutusega „17 02 09, pirita“.

Cindy Shermani kuulsas seerias „Untitled“, mis mängib Euroopa filmides loodud naise kuvanditega, on fotode sisu lahutatud seesuguse pealkirja abil igasugusest ajalisest ja ruumilisest kontekstist. Samal ajal on hägustatud ka piir igapäevaelu ja virtuaalsete kujutiste vahel, näidates nõnda, kuidas massiliselt tiražeeritud kujutised loovad indiviidi sotsiaalse tähenduse ja konstrueerivad minapildi. „Ma ei tahtnud fotosid pealkirjastada, sest see oleks hävitanud nende mitmetähenduslikkuse,“on kunstnik selgitanud.⁵ Erinevaid sisulisi ja isiklikke põhjendusi rõhutatud pealkirjatuseks leiab ka lähimineviku popmuusikast: Kendrick Lamari „untitled unmastered“, R.E.M.i albumi „Green“ 11. lugu või The Cure’i plaadi „Disintegration“ pealkirjastamata pala. Viimase kohta on muuseas väidetud, et teinekord võivad tunded olla nii valusad, et nende väljendamiseks lihtsalt polegi adekvaatset sõnalist vastet võimalik leida.⁶

Samal ajal võib märgata ka täiesti vastupidist trendi: peale autori ja teose nime lisatakse vahelehe, audiogiidi jne vormis selgitused, milline on ühe või teise teose õige tähendus ja autori kavatsus. Tuleb muidugi möönda selle teguviisi pedagoogilist funktsiooni. Ilmselt sellepärast ongi väidetud, et pealkirjastamata teosed võiksid turgutada tänapäeva inimeste järjest kehvemat süvenemisvõimet.⁷ Koos selgitustega eksponeeritud fotodele või kontseptuaalsetele teostele endile pühendatakse ju tegelikult vaid põgus pilk ja liigutakse edasi järgmise pealkirja ja selgituse juurde. Tööd märkega „untitled“ annavad aga võimaluse reaalselt meie ees seisva nähtuse üle loominguliselt või kriitiliselt natuke aega mõtiskleda. Valmistoodete ja läbimõeldud pakendite maailmas tähendab pealkirjatus vaatajat ja kuulajat väärtustavat kvaliteetaega.

1 Gerard Genette, Paratexts. Thresholds of inter­pretation. Literature, Culture, Theory 20. Cambridge University Press, 1997, lk 75.

2 Vt David Lodge, The Art of Fiction. Vintage Books, London 2011, lk 193–196.

3 Vt Ruth Bernard Yeazell, Picture Titles: How and Why Western Paintings Acquired Their Names. Princeton University Press, 2015.

4 Gert Moser, Häiriva heli anarhia. https://www.muurileht.ee/hairiva-heli-anarhia/

5 The Complete Untitled Film Stills. Cindy Sherman. The Museum of Modern Art, New York 2003, lk 7.

6 https://www.articulateshow.org/articulate/art-titled-untitled

7 https://www.sister-mag.com/en/magazine/sistermag-no-45-february-2019/case-for-leaving-your-art-untitled/