Parempopulistid valitsuses – kas kartused on põhjendatud?

EKRE-l on raske rahuldada ülimalt kirjut toetajaskonda, kuhu kuuluvad nii venevastased rahvusradikaalid, endised savisaarlased, lootuse kaotanud maapiirkondade valijad kui ka neonatsid.

TÕNIS SAARTS

Eesti demokraatia laguneb meie silme all. Sõnavabadust hakatakse piirama. Meie välispoliitilised liitlased pöörduvad meist ära. Eesti maine saab jäädavalt kahjustatud jne. See hirm vaevab ühiskonna mõõdukamat ja liberaalsemat tiiba järjest enam, kui mõeldakse ees­ootavale ajale, mil meil tuleb koalitsioonis oleva EKRE taktikepi all elada.

Kuid kas on mõtet nii mures olla? Kas ekrelastel on sellist väge ja võimu, nagu nad välja paista lasevad? Vaadakem, kuidas on parempopulistlikel (või paremradikaalsetel) parteidel Euroopas valitsustes seni läinud. Kas tegu on olnud nende edulugude või pigem ilmselgete ebaõnnestumistega, kus kaotatakse liigseid kompromisse tehes oma valijad kuni hääbub ka erakond ise? Kas parempopuliste tehakse taltsaks kõigis valitsustes või ainult mõnes? Milliseid poliitikavaldkondi suudavad parempopulistid kõige enam mõjutada? Enne kui me ei ole analüüsinud Euroopa kogemust nii läänes kui idas, on meil raske prognoosida, mida EKRE suudab valitsuses olles ära teha ning kas meie kartus pole ennatlikult suur.

Cordon sanitaire läänes, avatud uksed idas

Parempopulistide valitsusse kaasamises on suur erinevus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel. Kuigi läänes on viimastel kümnenditel olnud juhtumeid, kus nimetatud erakondi on võimutüüri juurde lastud, nt, Austrias, Itaalias, Šveitsis ja Soomes, siis enamikus riikides on nad paaria staatuses ning kehtib cordon sanitaire’i (sanitaarkordoni) põhimõte ehk pruuni nakkuse levimise vastu on range karantiinirežiim. Ida-Euroopas on aga parempopulistide valitsusse kaasamisest saanud tavapraktika, sest peale Leedu, Sloveenia ja Tšehhi ei ole sellesse regiooni jäänud ühtegi riiki, kus paremradikaalidel ei ole võimukoridorides liikuda lubatud. Ida-Euroopa variandis cordon sanitaire lihtsalt ei toimi, sest iseäraliku ajaloo tõttu on selles piirkonnas äärmusrahvuslus, ksenofoobia ja liberalismivastasus suurema kandepinnaga kui läänes.1 Tuntud Saksa parempopulistlike erakondade uurija Michael Minkenberg2 nendib tabavalt, et kui läänes tasapisi taltsutavad ja põhivoolustavad teised parteid parempopuliste, siis idas on parempopulistid uus põhivool, mida jälgivad valijate häälte püüdmiseks ka teised parteid. Kui idas on parempopulistidel valitsuses olles ette näidata edulugusid (Ungari, Poola, kaudselt ka Slovakkia ja Bulgaaria), siis läänes on asi olnud vastupidine.

Austria Rahvapartei liider Sebastian Kurz on üks neid Lääne-Euroopa valitsusjuhte, kelle arvates on õige anda paremäärmuslikele jõududele poliitiline vastutus. Äsja tuli Austrias aga välja kuulutada erakorralised valimised, kuna ilmnes, et Kurzi koalitsioonipartner, euroskeptilise Vabaduspartei (FPÖ) liider Heinz-Christian Strache on labaste joomingute käigus vene agendina esinenud isikuga korruptiivseid tehinguid plaaninud. Strache oli koos äsja EKRE kutsel Eestit külastanud Marine Le Peniga europarlamendi paremäärmuslaste liidu loomise üks tugisambaid.

Populistide tavasaatus – toetuse langus ja lõhe erakonnas

Esmapilgul paistab, et parempopulistidel võiks valitsuses olla eeliseid, mida nende mõõdukamad partnereid kunagi nautida ei saa: programmiline paindlikkus (huvifookus on vaid teatud võtmeteemadel, nagu vähemused ja sisseränne, ülejäänus ollakse kompromissi­altid), liidrikesksus, meelelahutuslik stiil ja oskus rääkida poliitikast rahvale lihtsas keeles (kolm viimast on ju meedia­ühiskonnas puhtakujuline boonus). Ometi ähvardab paremradikaale valitsuses hulga karisid, millest möödaloovimine võib osutuda ülimalt keeruliseks.3

Esiteks, valitsuses olles peavad parempopulistid paratamatult tegema teatud kompromisse ja enamasti loobuma ülemäära radikaalsest retoorikast. See võib pettumust valmistada radikaalsematele poolehoidjatele nii nende valijaskonnas kui ka parteis endas. See on eriti ohtlik, sest võib viia erakonna lõhenemiseni. Seega on parempopulistid valitsuses olles alati dilemma ees: selleks et midagi ära teha, tuleb mingil määral mängida põhivooluparteide mängureeglite järgi, aga liiga taltsana saavad kannatada toetusbaas ja parteiline ühtsus.

Teiseks, parempopulistidel ei ole esimest korda valitsusse sattununa kogemusi, mistõttu valitsemisalased tööõnnetused (policy failures) on kerged tulema ja tihti puuduvad ka oskused, kuidas keerulisemaid reforme ellu viia. Peale selle kipub paremradikaalide erakonnapink olema liialt lühike, mistõttu professionaalseid poliitikuid, kes tulemuslikult poliitikakujundamisega hakkama saaksid, napib alati. Kolmandaks, kuna parempopulistide valimisprogrammid kujutavad endast eklektilist segu teostamatutest radikaalsetest lubadustest ja väga üldsõnalistest ideedest elulisemates poliitikavaldkondades, nt sotsiaal-majanduslik poliitika, siis pakuvad nad kehvapoolseid orientiire, mida valitsuses ära teha. Valitsemine ei saa olla kogum suvalisi käremeelseid hüüatusi ja üksteisega vähe seotud poliitalgatusi.

Kuna paremradikaalid koondavad valimiste eel enda ümber ülimalt kirju seltskonna senises poliitikas pettunutest, siis valitsuses olles nad kõigi nende soove rahuldada ei suuda. Tegelik poliitikaväljund kipub olema kesine ja liialt taltsutatuna peagi ei tunne valijad oma endisi kangelasi ära. Klassikalisi näiteid on siin Austria Vabaduspartei, kes, olnud vähem kui kolm aastat valitsuses (1999–2002) kaotas poole oma toetajatest ja lõhenes kaheks.4 Sama juhtus ka Soomes Põlissoomlastega rohkem kui aastakümme hiljem.

EKRE võimalused vältimaks Põlissoomlaste saatust

Kas sama ähvardab ka EKREt? Välisel vaatlusel näib kõik klappivat: varasem valitsuskogemus neil puudub, pink on lühike (nägime seda hiljutise ministriotsingu saaga puhul), valimiseelsest vähesidusast erakonnaprogrammist sattus piinlikult vähe koalitsioonilepingusse jne. Ometi näib EKRE olevat kindlalt perekond Helme kontrolli all ja on vähetõenäoline, et isegi populaarsuskõvera allapoole paindumise korral tõuseks erakonna seest esile alternatiivseid liidreid ja kildkondi. EKRE-l on küll väga raske poliittulemitega rahuldada oma ülimalt kirjut toetajaskonda, kuhu kuuluvad nii venevastased rahvusradikaalid, endised savisaarlased, lootuse kaotanud maapiirkondade valijad ja neonatsid, siis osaliselt saab seda kõike kompenseerida pidevate uute poliitalgatuste tulevärgiga. Mis sest, et enamik neist ei realiseeru ja valitsuskabinetis toetust ei leia. Pealegi näib suurepäraselt töötavat radikaalse, meediaruumi täitva retoorika jätkamine, süvariigi pidev süüdistamine ning oma poolehoidjatele võimutunde pakkumine, et „meie oleme võimul, meie määrame nüüd Eestis asju, teised aga kartku meid“.5 Probleem tekib alles siis, kui ollakse valitsuses olnud rohkem kui poolteist aastat – siis hakkab mõni valijarühm küsima ka käegakatsutavate tulemuste järele, mida praeguses eelarvekitsikuses on nii või teisiti keeruline pakkuda.

Helmed kui Ida-Euroopa uued Salvinid?

EKRE poliitikutel tasub hoolega jälgida Itaalia kogemust. Sealne parempopulistlik Põhjaliiga (Lega Nord) on olnud juba mitme valitsusliidu koosseisus, kuid ometi ei ole lasknud oma teravaid nurki siledaks viilida ega kaotanud ka märkimisväärselt oma toetust. Head näited on nii praegune valitsuses olek (alates 2017) koos Viie Tähe Liikumisega ja ka edukas hakkamasaamine Silvio Berlusconi kabinetis (2008–2011). Mis oli siis Põhjaliiga edu alus, kui jälgida nende tegevust Berlusconi valitsuses?6 Esiteks suutsid nad enda kätte haarata nende lemmikteemade seisukohast üliolulised ministrikohad: haldusreformi ja justiitsreformi koordineerivad ministriportfellid ning lisaks ka põllumajandusministeeriumi.

See võimaldas neil algatada eelnõusid siseturvalisuse, immigratsiooni, regionaalse autonoomia laiendamise ja põllumeeste toetamise valdkonnas – kõik nende valijatele väga meeltmööda tähtsad teemad. Teiseks suutsid nad iga oma väiksemagi saavutuse suureks puhuda ja jätta mulje kui tõelistest tegude meestest. Berlusconi andis neile ka nende lemmikvaldkondades toimetamiseks vabad käed. Kolmandaks, nad jätaksid samasugust radikaalset retoorikat nagu varemgi, etendades tihtipeale siseopositsiooni valitsuse sees. Samasugust strateegiat järgitakse ka praegu ametis olevas valitsuses: väljast vaadates tundubki, et Itaalia valitsust juhib Põhjaliiga liider Matteo Salvini, mitte tegelik peaminister Matteo Renzi.

Kas EKRE võiks edukalt kasutada Põhjaliiga-sarnast taktikat? Olulised ministrikohad on neil tõepoolest käes: siseminister Mart Helme saab tegelda immigratsiooni ja osaliselt venekeelsete integratsiooniga, rahandusminister blokeerib vajaduse korral EKRE-le ebameeldivad poliitalgatused, põllumajandus- ja maaeluminister suudab ehk jätta mulje, et see on esimene valitsus, kes on tõesti näoga lihtsa maainimese poole. Ometi, kõigil kolmel võib vajaka jääda valitsemiskogemusest: pidevalt süvariiki, osavõtmatuid valitsuspartnereid ja oponente süüdistades tegude mehe kuvandit ei loo. Pealegi ei anna Jüri Ratas EKRE-le vabu käsi nende meelis-poliitikavaldkondades (immigratsioon, vähemuste õigused, justiitsreform ja regionaalpoliitika). Pikemas perspektiivis võib Helmede kodukootud suhtekorraldusvõimetest jääda väheseks, et iga väiksemgi saavutus triumfina suureks puhuda. Igatahes praegu ei paista Helmed veel ilmutavat seesuguseid andeid, mis lubaksid neil kujuneda Ida-Euroopa Salvinideks. Aga võib-olla ma eksin.

Kas „kui on must, näita ust“ poliitika jõuab tegelikkusse?

Milliseid valdkonnapoliitilisi muudatusi suudavad parempopulistid valitsuse olles ellu viia? Poliitikateadlaste seas valitseb konsensus, et hoolimata käredast ja tähelepanu äratavast retoorikast suudavad nimetatud erakonnad sisupoliitika alal üllatavalt vähe korda saata.7 Erandid on võib-olla tõesti ainult Ungari ja Poola, kus nimetatud parteid on üksinda olnud võimul ega pea valitsuspartneritega kompromisse tegema. Koalitsioonivalitsustes osaledes jääb käegakatsutavate poliittulemite loetelu enamasti lühikeseks.

Üks poliitvaldkond, kus võiks märgatavat muutust oodata, on immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika. Ometi näitavad poliitikateaduslikud uuringud siingi vastuolulisi tulemusi. Osa analüüse näitab, et parempopulistide osalus valitsustes ei ole immigratsioonipoliitikale mingit mõju avaldanud ning põhivoolu paremerakonnad on liikunud rangema sisserännurežiimi poole paremäärmuslaste mõjust sõltumatult.8 Teised autorid jälle väidavad, et isegi kui parempopulistidel pole olnud otsest mõju valitsustes, siis nende kaudne mõju on olnud märkimisväärne, sest just nende survel on paremkonservatiivsed erakonnad, ja isegi vasakparteid, oma immigratsioonipoliitikat palju rangemaks timminud.9 Hiljutised nüansirikkamad, eri riike katvad võrdlevad analüüsid aga näitavad, et kuigi parempopulistidel ei ole ette näidata erilisi tulemusi sisserännupoliitika vallas (immigratsioon ei ole märgatavalt vähenenud), siis on nad võrdlemisi edukalt survestanud oma paremkonservatiivseid koalitsioonipartnereid piirama immigrantide õigusi ja loobuma paljukultuurilisuse põhimõttest.10

Arvestades, et Eesti immigratsioonipoliitika on niigi konservatiivne ja suurt tagasitõmbumise ruumi siin pole, siis nullimmigratsiooni nõudmine kahjustaks juba majandust. Integratsioonipoliitika osas paneb aga Keskerakond kindlasti käe ette, kui EKRE ministrid soovivad hakata piirama vene vähemuse õigusi ja kärpima integratsiooniprogrammide rahastust. Neis küsimustes on piirjoon selgelt maas ning EKRE ainuke töövõit saab tõenäoliselt olema Ukraina külalistöölistesse puutuva riiklik reguleerimine. Vilets lohutusauhind, arvestades seda, kui edukalt on partei sisserännutemaatikat seni oma huvides ära kasutanud.

Referendumidemokraatia kui parim populistide tööriist

Üks põhjus, miks parempopulistide äärmuslikud katsed immigratsiooni ja vähemuste õigusi piirata ei realiseeru, on see, et isegi kui nad esitavad oma eelnõusid ja need läbi lähevad, siis need vaidlustatakse kas oma riigi konstitutsioonikohtus või Euroopa kohtutes.11 Näiteks on Itaalia Põhjaliiga esitanud hulga immigrantide õigusi kitsendavaid eelnõusid ja kõik need on kohtud lõpuks vaidlustatud. Sama saatus tabas ka Poola paremäärmuslasi, kui nad soovisid hakata seksuaalvähemuste diskrimineerimist „normaliseerima“. Seetõttu pole ime, et parempopulistid on teinud katseid piirata kohtuvõimu sõltumatust (Poolas see hiljuti juba suuresti õnnestus) ja ründavad Euroopa Liidu institutsioone.

Paremradikaalsed parteid toetavad nn populistlikku demokraatia mudelit, mille kontseptsiooni järgi ei saa mittevalitud vaheinstitutsioonid, nt kohtud, meedia ja Euroopa Liit rahva tahte elluviimisse sekkuda. Seega, „õige“ demokraatia kehtestamiseks tuleb nad kas kontrolli alla saada või neutraliseerida. Seni on see Ungari ja Poola kõrval osaliselt õnnestunud Šveitsi paremäärmuslastel, kes on põgenike õigusi kitsendavad ja minarettide ehitamist keelustavad eelnõud pannud rahvahääletusele ja sel moel „rahva tahtega“ mitmest vaheinstitutsioonist üle sõitnud.12

Selles valguses pole ime, et EKRE propageerib justiitsreformi, mis kohtud „rahva kontrollile“ allutaks ning võitleb jõuliselt referendumidemokraatia eest. Ometi on vähetõenäoline, et neil õnnestub kohtureform omil tingimusil läbi suruda. Otsedemokraatia laiendamine nõuab aga põhiseaduse muudatust, mille peaks heaks kiitma kaks järjestikust parlamendikoosseisu. Seega lähitulevikus silmapaistvaid tulemusi vähemuste pitsitamises EKRE poliitikud vaevalt oma käremeelsetele toetajatele ette näidata saavad. See aga ei tähenda, et rünnakud meedia, kohtusüsteemi, ametnike ja presidendi aadressil ei muutuks igapäevaseks (see on juba juhtunud) ning et sellel kõigel poleks meie ühiskonnale ja demokraatiale kahjustavat mõju.

Tasa levib rooste Eesti liberaalse demokraatia südamesse

Siinse artikli sõnum on see, et paanikaks esialgu veel põhjust ei ole. Euroopa parempopulistide valitsustes oleku kogemus kinnitab, et seni kuni liberaalse demokraatia tuuminstitutsioonid, nt sõltumatu kohtuvõim ja vaba meedia, survele vastu peavad ning teised koalitsioonipartnerid ei tunne kiusatust populistlike, radikaalsete maneeridega kaasa minna, jääb paremradikaalide mõju valitsemisele ja oluliste valdkondade poliitikale piiratuks. Populistlike mõjuvektorite teravust nüristab ka nende enda poliitikute vähene professionaalsus ja kogemusepuudus.

Ometi, jälgides Ida-Euroopa kogemust, kus parempopulistid põhivoolustavad oma reeglite järgi vanu mõõdukaid erakondi, mitte vastupidi, siis Eesti demokraatia tuleviku pärast tasub mures olla küll. Piisab, kui ainult üks vanadest põhierakondadest valijate juurde võitmise nimel kiusatusele järele annab ning võtab tasapisi omaks samasuguse vähemusi ja liberaalse demokraatia institutsioone ründava populistliku retoorika ning poliitika­tegemise stiili. Sel juhul hakkab roosteplekk, mis on juba tekkinud Eesti liberaalse demokraatia südamesse, tasahilju levima ja laienema.

1 Michael Minkenberg, From pariah to policy-maker? The radical right in Europe, West and East: Between margin and mainstream. Journal of Contemporary European Studies 2013, 21(1), 5–24.

2 Michael Minkenberg, The radical right in Eastern Europe: democracy under siege? New York: Palgrave Macmillan 2017.

3 Reinhard Heinisch, Success in opposition–failure in government: explaining the performance of right-wing populist parties in public office. West European Politics 2003, 26(3), 91–130.

4 Kurt Richard Luther, Of goals and own goals: A case study of right-wing populist party strategy for and during incumbency. Party Politics 2011, 17(4), 453–470.

5 Tõnis Saarts, Ärge unistagegi, EKRE ei taltu. – Eesti Päevaleht 14. V 2019.

6 Daniele Albertazzi, Duncan McDonnell, The Lega Nord back in government. West European Politics 2010, 33(6), 1318–1340.

7 Cas Mudde, Three decades of populist radical right parties in Western Europe: So what? European Journal of Political Research 2013, 52(1), 1–19.

8 Tjitske Akkerman, Comparing radical right parties in government: Immigration and integration policies in nine countries (1996–2010). West European Politics 2012, 35(3), 511–529.

9 Joost Van Spanje, Contagious parties: Anti-immigration parties and their impact on other parties’ immigration stances in contemporary Western Europe. Party Politics 2010, 16(5), 563–586.

10 Philipp Lutz, Variation in policy success: radical right populism and migration policy. West European Politics 2011, 42(3), 517–544.

11 Daniele Albertazzi, Sean Mueller. Populism and liberal democracy: Populists in government in Austria, Italy, Poland and Switzerland. Government and Opposition 2013, 48(3), 343–371.

12 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht