No English, no life?

Selmet pidada normikeelt parimaks ja legitiimseimaks keelevormiks, tuleks analüüsida võimusuhete rolli selle loomisel ja püsimisel ning vähendada teiste keelevariantidega seotud stigmasid.

KERTTU ROZENVALDE, KADRI KOREINIK

Äsja toimus Malaisias Kuala Lumpuris rahvusvahelise rakenduslingvistika ühingu Association Internationale de Linguistique Appliquée (AILA) 60. tegutsemisaastale pühendatud kongress, kus osales 1300 delegaati rohkem kui 70 riigist. Eesti Rakenduslingvistika Ühing on olnud AILA liige alates 2004. aastast.¹ On tähelepanuväärne, et kongress, mis toimus juba 21. korda, jõudis esmakordselt Aasia riiki, mida iseloomustab märkimisväärne keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ning mis iseseisvus Briti ülemvõimu alt alles 67 aastat tagasi. Kongress pakkus rohkelt mõtteainet rakenduslingvistika minevikust, olevikust ja tulevikust.

Rakenduslingvistika ajalugu käsitledes on võimalik minna tagasi Konfutsiuse ja Platonini, nagu nentis kongressil Edinburghi ülikooli professor John E. Joseph. Rakenduslingvistika mõiste tekkis 80 aastat tagasi tähistamaks püüdlusi pakkuda vastukaalu keeleteaduse teoreetilisele lähenemisele. Nagu selgitas rakenduslingvistika kujunemislugu Berkeley California ülikooli (UCB) emeriitprofessor Claire Kramsch, iseloomustas valdkonna algusaegu huvi teise keele, toona peamiselt maailmakeelte, inglise ja prantsuse keele omandamise küsimuse vastu. Edasi liiguti sotsiolingvistiliste küsimuste juurde – (kuidas varieerub sotsiaalsete rühmade keel?) ning nüüd on distsipliini huvi keskmesse tõusnud keeleõppe ja -kasutamisega seotud ebaõiglus ja -võrdsus.

Varasemast rohkem pööratakse tähelepanu valdkondlikule sisekaemusele: miks me tegeleme sellega, millega tegeleme, ja kuidas mõjutab meie tegevus inimeste heaolu. Malaisias kuuldud sõnavõttudest jäi kõlama soov ja vajadus kujundada maailm sallivamaks, et keelte paljusus ja mitmekesisus kujutaks silda, mitte takistust võrdsemate võimaluste juurde. Ühiskondlik muutus, mida rakenduslingvistika taotleb, on seotud UNESCO ülemaailmsete kestliku arengu eesmärkidega. Keelelise mitmekesisuse väärtustamine on sama tähtis kui vaesuse vähendamine, puhta vee kättesaadavuse ning tervise ja heaolu tagamine.

Kuidas saavutada muutusi ühiskonnas? Üks kongressil tähelepanu all olnud keskseid muresid oli vajadus vähendada põhja domineerimist rakenduskeeleteaduslikus mõtlemises ning märgata ja tähtsustada lõunamaailmas toimuvat. Kelle meetoditega ja teadmiste prisma läbi uuritakse maailma keelelist ja sotsiaalset kirevust? Eurotsentristlik lähenemine keelele ja teadusele ei pruugi pakkuda lõuna keelelise mitmekesisuse uurimiseks sobivaid tööriistu. Kongressi üks peaesineja, Pennsylvania osariigi ülikooli professor Sinfree Makoni rääkis vajadusest kujundada rakenduslingvistikast distsipliin, mis toetaks tõhusamalt mitmekesisust nii keeles kui ka teaduses, ja mille kinnismõtteks ei oleks kontroll, näiteks keeleoskuse testimine.

Kongressil kutsuti üles vastu seisma laialt levinud uskumustele, mis keelekasutajaid jõustamise asemel aheldavad ja häbimärgistavad. Siin käib jutt esiteks normikeeleideoloogiast (ingl the ideology of the standard language²) ehk uskumusest teatud sotsiaalse positsiooniga seotud korrektse keelekasutuse ülimusse teiste keelevariantide ees. Selmet pidada normikeelt parimaks ja legitiimseimaks keelevormiks, tuleks analüüsida võimusuhete rolli selle loomisel ja püsimisel ning vähendada teiste keelevariantidega seotud stigmasid.

Teine levinud tõekspidamine, millest kutsuti üles loobuma, on uskumus emakeelse kõneleja sünnipärasesse paremusse keele hiljem omandanu ees (ingl native-speakerism).³ See teeb inimestel vahet, tekitab palgalõhet, madaldab enesehinnangut, paneb alistuma emakeelse kõneleja autoriteedile. Keeleõppe eesmärgiks ei ole vaja seada keele omandamist sellisena, nagu seda kasutavad emakeelsed kõnelejad. Viimastele omistatakse omadusi, mida neil ei pruugi olla. Pealegi on emakeelsete kõnelejate keele varieeruvus ülisuur.

Kolmas ideoloogia, millele tähelepanu pöörati, on usk teksti primaarsusesse suulise keele ees (ingl graphocentrism, textualism).⁴ Arusaam kirjaliku keele ülimuslikkusest suulise keele ees on osa lääne koloniaalpärandist. Kongressil püüti väärtustada suulist teadmist võrdväärselt kirjalikuga ja kutsuti teadlasi üles avaldama oma töid peale artiklite ka teistes vormides, näiteks dokumentaalfilmidena. Siiski tutvustasid mitmed esinejad, näiteks Bangladeshi teadur Farzana Yesmen Chowdhury, Kuala Lumpuris edusamme seni vaid kõneldud keeltele kirjakeelte loomisel ning neis esimeste raamatute trükkimisel. Kohal olid ka üleilmse mittetulundusühingu SIL (Summer Institute of Linguistics) Global esindajad, kes tutvustasid, kuidas nende eestvõttel loodud rakenduste kaudu saab iga väiksemagi keele kõnelejaskond lihtsasti veebiraamatuid avaldada.⁵

Kuidas rakenduslingvistid ise oma valdkonnas teadmiste mitmekesisusega hakkama saavad? Austraalia Macquarie ülikooli rakendussotsiolingvist Ingrid Piller toonitas, et kakssada enim tsiteeritud rakenduslingvisti on enamjaolt pärit USAst ja teistest Angloameerika riikidest – tugev kalle põhjamaailma ingliskeelse teaduse poole. Tsiteeritavust mõjutab publikatsioonide nähtavus, mida on üha raskem saavutada, kui nende arv on veebipublitseerimise ajastul kasvanud geomeetrilises progressioonis. Kes ja kui palju suudab oma valdkonnas toimuvaga kursis olla? Ühest küljest rõhutatakse vajadust mitmekesise teadusliku mõtlemise järele, teisest küljest rõhub teadlasi (ja praktikuid) publikatsioonide ja isegi andmete liiasus. Paradoksaalselt olid AILA juubelikongressi arvukaimad delegatsioonid pärit Jaapanist ja Hiinast. Muidugi on Ida- ja Kagu-Aasia maadest lihtsam Aasias toimuvale konverentsile tulla.

Lisaks ühisosale paistsid kongressil silma vastuolud, isegi paradoksid. Rakenduslingvistikas valitseb vastuseis inglise keele levikule kui põhjast pärit ühtlustavale jõule. On uuringuid, mis näitavad, et ingliskeelne haridus mitteingliskeelsetes maades suurendab, mitte ei vähenda hariduse tekitatud lõhet. Siiski on inimeste võimestamisel suur kaal nende inglise keele oskusel. Filipiinide kraadiõppur John Albert Nares tõdes nukra otsekohesusega, et üksikisiku jaoks on laitmatu inglise keel tihti eluküsimus: inglise keeleta pole elu – no English, no life.

Algusaegade vaimus tegelevad paljud rakenduslingvistid küsimustega, kuidas inglise keelt paremini õpetada ja kuidas selles tõhusamalt kõnelda. Keelepoliitika uurijad võivad küll rõhutada, et riikidel ei tõuse oma elanikkonna inglise keele oskusest majanduslikku tulu, aga üksikinimese olukord kipub olema vastupidine. Kasin inglise keele oskus piirab võimalusi tööturul, tekitab ärevust ja häbitunnet. Varieeruvat hääldust saadavad eelarvamused, naeruvääristamine ja sekka isegi diskrimineerimine.

Keele kohta kinnistunud eelarvamustel ja tõekspidamistel on reaalsed tagajärjed. Oluline on, et õpetajakoolitus annaks oskusi neid keeleideoloogiaid klassi- või loenguruumis vältida. Rakenduslingvistide uurimused peaksid puudutama elulisi keeleküsimusi. Kongressil räägiti põhjalikuma koostöö vajadusest rakenduslingvistide ja praktikute vahel, olgu need õpetajad, tõlgid-tõlkijad, poliitikud või ettevõtjad, et oleks enam ühist arusaamist, koos mõtestamist ja lahenduste otsimist. See etteheide kõlas rakenduslingvistidelt iseendale: tuleb leida viise praktikuid paremini kaasata. Tõsi, selline koostöö ongi juba käima läinud. Seda kinnitab lennunduses, merenduses ja äris kasutatava inglise keele uurimine.

Mis rakenduslingvistika uurijaid ees ootab? Sinfree Makonit parafraseerides võib olla kindel, et ebakindlus ja ennustamatus on maailmas ainsad kindlad nähtused. Põhjamaailm ei pruugi jääda igavesti domineerima. Juba praegu köidavad noori Aasia kultuurinähtused: K-pop ja anime kasvatavad korea ja jaapani keele huviliste arvu ka läänemaade üldharidus- ja ülikoolides. Kuna rakenduslingvistid on võtnud suuna tegeleda päriselu küsimustega, siis tuleks lisaks tavapärastele ja tihtipeale mugavatele keelekasutusvaldkondadele ja -rühmadele (perekond, klass, kool, ülikool, ettevõte) pöörata rohkem tähelepanu keeleküsimustele meeleavaldustes, konfliktides ja sõdades.

Viimaks täname südamest oma võõrustajaid. Meil õnnestus pikalt vestelda kongressi eesistuja professor Shameem Rafik-Galeaga Malaisia SEGi ülikoolist, kes võttis õnnestunud konverentsi kokku nii: tee kõik võimalik, et tagada külaliste heaolu, hõlmaku see siis sütitavaid ja kõnetavaid (pea)ettekandeid, inspireerivaid kohtumisi, toidulaua rikkalikkust, ladusat logistikat, Malaisiat tutvustavat meelelahutust või paljude vabatahtlike siirast soovi aidata. Kõike seda saime Kuala Lumpuris kogeda. Terima kasih! Jumpa lagi!

1 Margit Langemets, EEAL: The Estonian Association of Applied Linguistics. – European Journal of Applied Linguistics 2017 nr 5, lk 147–152. https://doi.org/10.1515/eujal-2016-0011. Vt ka Keeles ja Kirjanduses 2012. aastal ilmunud rakenduslingvistikale pühendatud kaksiknumbrit, mille koostamist vedas Margit Langemets, https://doi.org/10.54013/kk658a1

2 James Milroy, Language ideologies and the consequences of standardization. – Journal of Sociolinguistics 2001, nr 5, lk 530-555. https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1111/1467-9481.00163

3 Adrian Holliday, Native speakerism. – ELT Journal 2006, kd 60, nr 4, lk 385–387; vt ka Alan Davies, The Native Speaker: Myth and Reality. Multilingual Matters, Clevedon. https://doi.org/10.21832/9781853596247

4 VTt ka Jan Blommaert, Writing as a problem: African grassroots writing, economies of literacy, and globalization. – Language in Society 2004, kd 33, lk 643–671. doi:10.1017/S0047404504045014

5 SIL Global on jumalasõna levitav, keelte dokumenteerimist ja kirjastamist toetav ettevõtmine https://www.sil.org/about

 

Uurimistööd, konverentsilkäiku ja loo kirjutamist on finanantseeritud Kadri, Nikolai ja Gerda Rõukude fondist, Eesti keel võõrkeelena rahvusprofessuuri vahenditest ning Eesti Teadusagentuuri grandist (PRG1719).