Moodsast naiivkonservatismist

Konservatiiv laseb meid parema meelega ekspluateerida Margus Linnamäel kui George Sorosil.

JANAR MIHKELSAAR

Eesti poliitilist diskussiooni jälgides jääb mulje, nagu pakuksid konservatiivid tõsiseltvõetavat alternatiivi liberaalsele ideoloogiale ja poliitikale. Käremeelselt juhitakse tähelepanu liberaalide valearvestustele, ebakompetentsusele ning silmakirjalikkusele. Alljärgnevas arutluses eeldatakse, et selline mässumeelne konservatism kujutab endast liberalismi populistlikku metamorfoosi.1 Tegemist on ühe võimaliku viisiga, kuidas läbikukkunud liberaalid püüavad taas ennast leida ning kehtestada end tundmatuseni muutunud oludes. Paljusid kütkestav liberalismivaenulikkus kipub seetõttu jääma lühinägelikuks, hambutuks ja liiginimlikuks. Lõppude lõpuks langetakse tagasi selle rüppe, mille vastu tulihingeliselt oli oldud ja võideldud. Uljas naiivkonservatiiv, kes ei mõista iseennast ega oma verivaenlast, ei suuda täita talle pandud lootusi ja ootusi – pakkuda sotsiaalpoliitilist alternatiivi, mille järele olevat ühiskonnas nõudlust.

Reaktiivsest autentsusetaotlusest

Moralistidest konservatiivid taotlevad ilma igasuguste plekkideta autentsust, mida soovitakse poliitilisele korrektsusele vastandudes väljendada vahetult ja avameelselt. Nad tahavad isoleerida vooruse pahest, tegelikkuse selle moonutustest, loomulikkuse ebaloomulikust, oma võõrast, ideaalid lodevusest, päristise ebapäristisest.

Selline autentsusetaotlus on olemuselt tõelisusetaotlus, mis esitatakse igas eluvaldkonnas: kaitstakse tõelist perekonda, kõneldakse tõelisest kodanikuühiskonnast, otsitakse tõelist eestlast, hinnatakse tõelist mehelikkust ja naiselikkust, võideldakse tõelise ajakirjanduse eest, soovitakse tõelist suveräänset rahvusriiki. Kõik, mida nähakse valena ja moonutusena, lükatakse kategooriliselt tagasi ning mõistakse hukka kui loomuseaduse ja terve mõistusega vastuolus olev.

Selline autentsusetaotlus torkab eriti teravalt silma puhkudel, mil peetakse kaasahaaravaid jutlusi tõelisest demokraatiast. Tõeline demokraatia, vastandatuna liberaalsele demokraatiale, on otsedemokraatia, kus maksab ennekõike rahva enamuse hääl ja tahe.2 Rahvas samastatakse enamusega. Enamus on see, mis peab lugema ja võitma – vähemus taganema ja kuuletuma. Arvatakse, et niimoodi seistakse vastu võõrandumisele ja vähemuse salakavalale diktatuurile.

Selline autentne demokraatia – ja autentsusetaotlus ülepea – on karjuvas vastuolus moodsa demokraatiaga, mis rajaneb abstraktsetel üldistustel alustades sellest, et ühel kodanikul – olenemata tema sotsiaalsest staatusest, teenetest ja isikuomadustest – on esindusinstitutsioonide valimistel alati ainult üks hääl.

Moodsa demokraatia üheks ajalooliseks lätteks on tööstusrevolutsioon, industrialiseerimine, mis tõi kaasa talupoegade liikumise maalt linna ning sealt edasi laia maailma. Niimoodi lõigati läbi ajaloolised sidemed elukoha ja traditsioonidega. Veelgi enam, demokraatlikus ühiskonnas pole seda ühte ja ainuõiget autentset eluviisi, mille realiseerimise poole peaks igaüks püüdlema. Modernne demokraatia, mis on täielikult võõrandunud kõigest päristisest, on veel paljudel eri viisidel ja tasanditel vahendatud paljude instantside ning institutsioonide poolt.

Säärases juurteta, võõrandunud ja vahendatud ehk üdini ebatõelises demokraatias on midagi kohutavat ja perversset, mistõttu on tarvis teha see endale mingil viisil omaseks, vastuvõetavaks ja meelepäraseks. On oht, et selle kodustamispüüdluse kõrvalsaadusena näevad ilmavalgust perverdid.

Moodsal demokraatial on kalduvus sünnitada perverte. Mässumeelne konservatiiv on üks säärane pervert, kes arvab tõsikindlalt teadvat, mis on ühiskondlik tõde ja hüve. Ta kaitseb tulihingeliselt oma konstrueeritud ettekujutust tõelisest traditsioonist, sest ähvardab oht see minetada. Seepärast protestib ta valju häälega kõige mitteautentse vastu. Seejuures ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et sellistes kütkestavates nostalgilistes mesijuttudes autentsusest on midagi meelevaldset ja kunstlikku.

Mässumeelsel konservatiivil on vaja teist, kellele vastandudes kuulutada oma tõde ja paljastada vastaspoole silmakirjalikkust, valelikkust ning ebatõelisust. Selle ülesande täitmisega on suurepäraselt hakkama saanud tüüpiline liberaal, kes tahab samuti kõigest väest peale suruda oma eriskummalist arusaama tõelisest demokraatiast. Pildil Martin Helme ja Kaja Kallas.

Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Perverdil on ennekõike tarvis teist perverti, kellele vastandudes kuulutada oma tõde ja paljastada vastaspoole silmakirjalikkust, valelikkust ning ebatõelisust. Selle ülesande täitmisega on suurepäraselt hakkama saanud tüüpiline liberaal, kes tahab samuti kõigest väest peale suruda oma eriskummalist arusaama tõelisest demokraatiast. Soovitakse luua tegelikkusele vastavat või vähemalt sellele lähenevat poliitilist representatsiooni kirjust ja rikkast ühiskonnast. Inkvisiitorlikult püütakse tagada, et kedagi ei jäetaks kõrvale, et mitte kedagi ei rõhutaks, et kõik kodanikud oleksid kaasatud. Sotsiaalpoliitilistele tüliküsimustele terendab üks ja seesama hea stamplahendus: kvoodid ning triibulised nimekirjad. Ideaalis peaks see üllas ettekujutus tagama sotsiaalse võrdsuse, rahu ja õitsengu. Üllatus ja nõutus on suur, kui avastatakse, et selline autentsusenõue kutsub üles vastuseisu ja meelepaha.

Nii konservatiiv kui ka liberaal näevad vaeva, et esitada ennast igal võimalikul juhul ja viisil demokraatia kõige parema sõbrana. Seejuures on mõlemal patroneeriv ja lipitsev ettekujutus, milline on ja peab olema nende hea sõber. Pugedes peitu majoritaarse enamuse ja tehnokraatlike teadmiste selja taha, ei taheta mitte mingil juhul aktsepteerida tõsiasja, et moodne demokraatia ei taotle tõtt ja autentsust – ja et see ei rajane ülepea mingisugusel ettekujutusel tõest ja hüvest. Ses mõttes väljendab demokraatia tõejärgse ajastu vaimu, ja seda kõige jaatavamalt. Meie liberaalid ja konservatiivid, kellele see ei ole vastuvõetav, näitavad oma kidurat, reaktiivset iseloomu.

Hingekosutavast (anti)globalismist

Mis on see, mida nimetatakse globalismiks? Jaak Valge on andnud ühe võimaliku vastuse, mis seostub globalismi vasakliberaalsete väärtustega.3 Pärast külma sõja lõppu levis veendumus, et kõigi ühiskondade areng peab paratamatult jõudma välja ühte lõpp-punkti – liberaalsesse demokraatiasse. Sellele valitsemisviisile ei nähtud maailmas leiduvat mitte ühtegi tõsiseltvõetavat vastast ja alternatiivi. Globalisti arvates on läänelikud väärtused ülimad ja ainuõiged, mistõttu teised ühiskonnad peavad need omaks võtma, ja seda hoolimata geograafilisest, ajaloolisest, kultuurilisest ja traditsioonide eripärast. Säärane mõtteviis ühtlustavat ja nivelleerivat meelevaldselt kõik tolle, mida peetakse tõeliseks, omaks, heaks ja eripäraseks. Globalist eeldab, et liberaalsed väärtused kehtivad universaalselt kõigile ühiskondadele – konservatiivist rahvuslane eeldab seevastu väärtuste ajaloolis-geograafilist partikulaarsust.

Kas globalism on tõepoolest rajatud liberaalsetele väärtustele? Tõenäoliselt mitte. See, mida mõistetakse liberaalsete väärtuste all, ei saa kohe mitte kuidagi olla universaalne. Ajalugu näitab, et liberalismil on palju eripalgelisi ja vasturääkivaid värvinguid. Nii võime muu hulgas rääkida liberaalsest imperialismist (Briti impeerium), autoritaarsest liberalismist (Pinocheti Tšiili), liberaalsest populismist (Macron, Trump ja Eesti 200), Saksamaa ordoliberalismist, jne. Liberalism, mis samastatakse mingi spetsiifilise väärtusega, ei saa kohe mitte kuidagi olla globaalne.

Liberalism on nagu kameeleon, kes on võimeline kohanema ja võtma mitmesuguseid, isegi vasturääkivaid värvinguid sõltuvalt seostest, ajaloost ja muudest tingimustest. Liberaalse maailmavaatega võivad olla väga eripalgelised inimesed ja riigid. Seetõttu on ekslik väita, et globalism on rajatud universaalsetele väärtustele. Toimunud sotsiaalpoliitiline areng osutab hoopis vastupidisele.

Meile väidetakse vastu, et Euroopa Liidust on ometi kujunenud hiiglaslik, kohmakas ja bürokraatlik monstrum, mis tahab nn progressiivseid väärtusi peale suruda täiesti erinevate traditsioonide ja kogemustega liikmesriikidele. Teatud piirini on sellel vastuväitel tõepõhi, ent ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et ELi integratsiooni aluseks on ikkagi majanduslik motivatsioon. Põhifunktsiooniks on tagada vabaturumajanduse toimimine, inimeste ja kaupade vaba liikumine liikmesriikide vahel.

Mida võib tõsikindlalt väita, on see, et liberalism õigustab ja kaitseb vabaturumajanduse ideed. Seda ideoloogiat on saadud õnnestunult üle kanda maailma riikidesse, kusjuures ei ole takistuseks olnud kultuuriline eripära, arengutase ega režiimi iseloom. Selle peale esitatakse meile vastuväide, et konservatiividel on jätkunud ainukesena tahtmist ja julgust kritiseerida röövellikke rahvusvahelisi korporatsioone, suurpanku ja spekulantidest suurärimehi nagu George Soros. Selline kriitika, mis seostab majandusliku liberalismi suurfirmade või mõne üksikisikuga, jääb olemuselt kesiseks, vildakaks ja piiratuks – puutumata jäetakse turumajandus kui süsteem.

Veelgi enam, tulihingeliste antiglobalistide sõnad on karjuvas vastuolus reaalpoliitika ja tegudega. Seda illustreerivad ilmekalt Suurbritannia ja USA populistidest riigipead. Teatud osa Ühendkuningriigi Konservatiivse Partei liikmeid nägi ELi regulatsioonides piiravat ja pärssivat mõju Suurbritannia majandusele. Et tagada majanduse ülemaailmne konkurentsivõime, arvati, et on tarvis lõdvendada keskkonnanõudeid, vähendada tööliste õigusi ja tagatisi. Suurbritanniat soovitakse näha uue tõusva Singapurina. Samasugustest eeldustest lähtus Donald Trump, kes oma presidendiks oleku ajal alandas rikaste makse, lõdvendas keskkonnanõudeid ja tööliste garantiisid.

Radikaliseerunud konservatiividel on õnnestunud anda üleilmastumisele värske kuvand ja õigustus. Liberaalide hingekosutavad tiraadid inimõigustest, õigusriigist ja demokraatiast on asendatud ilukõnedega rahvusriigist ja suveräänsusest. Ent selline nihe väärtushinnangutes ei paista sugugi muutvat asja tuuma. Liberaalsel mõtteviisil on ka muutunud oludes õnnestunud suhteliselt edukalt realiseerida oma strateegilised eesmärgid. Seepärast pole mingi ime, et tulihingelised antiglobalistid kipuvad paradoksaalsel kombel olema eesrindlikud globalistid.

Konservatiivide põhisõnumi võib kokku võtta nõnda: kodumaised globalistid on paremad kui internatsionaalsed globalistid. Rahvusvahelise haardega korporatsioonid rõhutavad, toetavad nn vasakliberaalseid väärtusi ja viivad kapitali välja – kodukootud globalistid tegutsevad „oma väärtuste“ egiidi all ja patriootlikult. Konservatiiv laseb meid parema meelega ekspluateerida Margus Linnamäel kui George Sorosil.

Vasakliberalismi tondist

Vasakliberaalset mõtteviisi hurjutada on moeasi. Sildiga „vasakliberalism“ tähistatakse laialivalguvalt kõike seda, mida tunnetatakse ja arvatakse olevat Eestis valesti ja vajaka. Seda nähakse kõige kurja juurena. Ohtlikke vasakliberalismi idusid otsitakse ja kisutakse päevavalgele igast sopist: ajakirjandusest, riigiaparaadist, ülikoolist, koolist ja voodi­linade vahelt. Pole kohta, kuhu vasakliberaalne ideoloogia pole salakavalalt oma räpaseid kombitsaid ajanud ja edasi arenenud nagu vähkkasvaja. Selle varjatud kohalolu tunnetatakse kõikehõlmavana, koguni totalitaarsena. Vasakliberaalsus tahtvat hävitada rahvusriigi, tallata jalge alla „traditsioonilised väärtused“, kaotada abieluinstitutsiooni, ütelda lahti õigusest suveräänsele enesemääratlusele, piirata sõnavabadust. Tüüpilist vasakliberaali kujutatakse reaalsustaju minetanud progressivistina, kellel ei ole õrna aimu, millistes sotsiaalkultuurilistes oludes elatakse ja tegutsetakse.

Et anda hinnang sellele karikeeritud koondportreele, tuleb see asetada Eesti taasiseseisvumisjärgse liberaalse majanduspoliitika konteksti, mida konservatiivide lipulaev Isamaa koos parempoolsete erakodade ja sotsiaaldemokraatidega on ühel või teisel moel toetanud valimistest valimisteni. Küsimus ei ole mitte ainult ettevõtluses või ettevõtlikkuses. Nii riiki kui ka rahvast soovitakse valitseda ja juhtida lähtuvalt ettevõtlusprintsiipidest. Selline käsitus ei tunne ega tunnista ühtegi erandit. Konkurentsivõime on too alusdogma, millele rajatakse inimeste suhted, riigijuhtimine ja institutsioonide töökorraldus.

Edumeelne konservatiiv on aidanud eluvaldkondi kujundada ettevõtlusloogika järgi. Kõiki poliitilisi otsuseid kaalutakse ja hinnatakse kulupõhiselt, kasumlikkust ja efektiivsust silmas pidades. Seda tüüpi konservatiiv ei ole mitte mingil juhul nõus maha jääma täiskiirusel edasi kihutavast tehno-kapitalistlikust progressirongist. Vastupidi, ta üritab ennastsalgavalt ja innukalt trügida innovatsiooni etteotsa. Ta tahab kuulda kiidusõnu ja tunda uhkust!

Traditsioon ja identiteet tõmbuvad silmapilkselt teisejärguliseks, kui kaalul on püha lehm konkurentsivõime. Identiteediküsimusi nähakse majandusküsimusena. Sellest tulenevalt nõutakse elukestvat õpet, paindlikkust, ettevõtjalikku ellusuhtumist. Identiteet peab olema plastiline ja voolav, indiviidi võimete piire kompav, selleks et pidada sammu pidevalt muutuvate tööturu nõudmiste ja oludega. Säärased nõudmised meenutavad paljukirutud vasakliberalismi.

Ent Lauri Vahtre sugused konservatiivid ei taha või ei suuda ennast ära tunda Jevgeni Ossinovski sugustes sotsiaaldemokraatides. Ossinovski väljanägemine, käitumine ja jutt mõjuvad talle täiesti võõrana. Ta ei tunnista isadust! Ta protestib! Ta eitab kõike!

Pärast pikka ja rasket töörügamist on edumeelne konservatiiv õõvaga avastanud, et kõik ei ole läinud nii, nagu oli plaanitud ja ette kujutatud. Kohe mitte kuidagi ei suudeta leppida oma poliitika sotsiaalpoliitiliste ja kultuuriliste tagajärgedega. Oma on ühtäkki kauge ja võõras. Konservatiiv on meeleheitel, sest ta ei suuda ennast kuidagi ära tunda oma loodud „vasakliberaalses“ reaalsuses.

Selle eituse tulemusena ongi sündinud vasakliberaalsuse tont, kelle kaela saab mugavalt veeretada kõik hädad, möödalaskmised ja probleemid. Edumeelsetel konservatiividel nagu Lauri Vahtre ei jätku enesekriitilisust ja julgust tunnistada, et liberaalidele omistatav hävitamistung pärineb tõenäoliselt konservatiivide poliitikast ja ideedest.4 Seepärast oleks ehk ausam olla uhke omaloodud konformistliku lapse üle!

Hüve türanniast

Varro Vooglaid teab tõsikindlalt, mis on ja peab olema hüve ja hea elu. Ta võitleb ennastsalgavalt kõige vastu, mis ähvardab vähimalgi määral kompromiteerida tema kitsarinnalist arusaama autentsusest ja voorusest. Ühiskondlik elukorraldus soovitakse rajada etteantud hüvele, järeleproovitud printsiipidele.

Nimetatud printsiipe tavatsetakse seostada nn traditsiooniliste väärtustega nagu perekond ja kristlus. Kahtlemata on sellised väärtused elulised, ent sellegipoolest tuleb pärida, mis köidab Vooglaiu-suguseid nn traditsiooniliste väärtuste juures. Need printsiibid kirjutavad ette loomuliku hierarhilise elukorralduse mehe ja naise, enamuse ja vähemuse, oma ja võõra, päristise ja mittepäristise vahel. „Traditsiooniliste väärtuste“ ilusa sildi all propageeritakse traditsioonilisi võimusuhteid, mis tühistavad üheainsa hoobiga moodsa demokraatia sümboolse võrdsuse.

Sama arusaam ilmneb selles, mil viisil suhtutakse riigiametnikesse. Avaliku sektori töötajaid alates õpetajatest nähakse otsustava tähtsusega instrumentidena, kes peavad täpselt täitma nendele ette kirjutatud ja ette antud funktsiooni. Hea instrument on töökindel ja allub jäägitult peremehele. Ta ei esita üleliigseid, kiuslikke küsimusi. Ta täidab kõik korraldused kiiresti ja tulemuslikult. Ta ei mõtle õiglusest ja õigusest.

Kõigest hoolimata on sellisel mõtteviisil arvestatav ühisosa liberalismiga. Nii liberaal kui ka konservatiiv on nimelt veendunud, et vabaturumajandus on ühiskonda loov alusprintsiip ja tagab „loomuliku“ õigluse. Turumajanduslik ühiskond on isereguleeriv, spontaanne ja vahetu. Selline ilus, hüveline ühiskond on orgaaniline kogukond, mille liikmetel on oma loomupärane koht ja funktsioon. Igasugune jutt domineerimisest mõjub sellisest perspektiivist vaadatuna asjatundmatu, liialdatud või kiuslikuna.

Mida hinnatakse ja propageeritakse, on „loomulik“ kodurahu ja sotsiaalne harmoonia. Lõppu soovitakse teha tühikargamisele, ebaproduktiivsele tülitsemisele. Sellises ilusas ühiskonnas ei ole kohta poliitikale, mis õõnestab hüvelisust ja on sunnitud tegema kompromisse. Terve mõistus ja teadus teavad, mis on ja peab olema hüve. Tülikad mõjud tulevad võõrsilt imporditud ideoloogiast, mis politiseerib töövõtjate ja tööandjate suhteid, sugude vahelisi suhteid ja tavakeelt.

Selles valguses on paradoksaalne, kui konservatiivid satuvad eraettevõtete ebasoosingusse, nt Facebooki ja Twitteri keeld Trumpile. Omal nahal saadakse tunda, et tsiviilühiskond ja erasektor pole ilmtingimata vabaduse kants, nagu tavatsetakse ette kujutada.

Mässumeelsetel konservatiividel on õnnestunud meisterlikult ära kasutada klassikaliste liberaalide riigivastast retoorikat, keerates sellele peale uue vindi sääraste argumentidega nagu totalitarism, süvariik, ametnike riik ja bürokraatia. Niiviisi etendatakse meile liberalismi eneseparoodiat, mis ähvardab pikemas perspektiivis tühistada konservatiivide tõsiseltvõetavuse.

1 Didier Fassin,The Blind Spots of Left Populism. Krisis: Journal for Contemporary Philosophy Nr. 1: 86–90, 2019.

2 Jaak Valge, Liberaalne demokraatia, demokraatia ja otsedemokraatia. https://jaakvalge.net/2020/03/21/liberaalne-demokraatia-demokraatia-ja-otsedemokraatia/

3 Jaak Valge, Mitte isside mäss, vaid globalism versus rahvuslus. https://jaakvalge.net/2019/12/23/mitte-isside-mass-vaid-globalism-versus-rahvuslus/

4 Lauri Vahtre, Liberalismi viletsusest. – Postimees 2. XII 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht