Mõistusevarjutus ja kõrvakarvakurtus

MIKAEL LAIDRE

Mis saab siis, kui põrkuvad peatumatu jõud ja paigalt liigutamatu objekt? Ühiskondlikud pinged näivad vahel sama tuliseks kasvavat. Kes vähegi avalikus ruumis toimuvat jälgib, teab, et lahkmeel on sügavalt polariseerunud. Üks koolkond ütleks, et konflikt on edasiviiv jõud ja see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Teine pool väidaks, et lahkmeel lõhub, hävitab ja nõrgestab igal juhul ja see, mis ei tapa, teeb vigaseks. Postuumselt kurikuulsaks saanud renessansiaja mõtleja Niccolò Machiavelli oli üks esimesi, kes hindas pingeid, nägi neis võimalust. Nii rajas ta teed uus- ja nüüdisaegsele maailmapildile, kus konflikt, polariseeritus ja vastasseis on ühiskonda sisse kodeeritud. Eks tulemused ole kõigile näha.

Nii leiame end olukorrast, kus vastaspoolega kahekõnet ei toimu, veenmiskindel teflon jääb läbistamata ja vastu kajab tumm vaikus või salvavad märkused. Tribalistlikud tundlad aktiveeruvad kindlate signaalterminite peale ja liigitavad kuuldu pikema jututa mõnda ette antud lahtrisse. XIV sajandi Bütsantsis võidi argumentide läbitungimatuse korral lasta käiku vaimukas torge: lasiokofos – kreeka keeles ’kurt suurest hulgast kõrvakarvadest’. Kui tollal kõneles väljend lepitamatust vastuolust artikuleeritud maailmavaadete vahel, siis tänapäeval nii kaugele ei jõuta. Intelligentseid argumente ja põhistatud seisukohti ei võeta tõsisemalt kui lihtlabast lärmi. Niisugune mõistusevarjutus on vaimupimedus selles tähenduses, et vastuvõtlikkus teatud ilmavaatelistele argumentidele on blokeeritud. Seevastu elatakse kriitikata kaasa omade kui tahes primitiivsele arutluskäigule. Kahetsusväärselt luuakse ka meelevaldseid seoseid konkreetsete teemade ja neid (omal moel) toetavate erakondade vahel ning sellega käib kaasas automaatne vastuseis ja välistamine.

Toon näiteks ainult ühe, vahest teravaima teema, nimelt abordi. Selle üle ei ole siinmail korralikku ja ausat debatti toimunud. Kui küsimus kerkib, ei järgne arutelu, vaid vastaspool asub teemat eos lämmatama. Käiku lähevad arulagedad klišeed, nt „keskaegne“ ja „XIX sajand“, ning arutelutapjad nagu „keskealine valge mees“. Moraaliküsimuses poetakse täiesti kohatult peitu eksperdikultuse taha. Seejuures on progressist saanud vastaspoolt diskvalifitseeriv võlusõna. Ja kui muu ei aita, saab alati apelleerida imporditud probleemile ehk ühiskonna kunstlikule valukohale – mis siis, et meil ei ole ühtegi ilmavaadet ega ideoloogiat, mis ei oleks kunagi väljast sisse toodud, ja et südametunnistuse ärkamisega on ikka parem hilja kui mitte kunagi. Pealegi on veel universaalsed sildid nagu nn Vene kaart kui trumpäss, mille eest ei ole keegi kaitstud.

Näiteid vaidlustest, kus sisuni ei jõutagi, leidub ideoloogilise rindejoone mõlema poole puuduste kohta, abi­elu­teemast rände, rahvusluse ja palju muuni. Esineb instinktiivset, läbikatsumata ja argumendipuudulikku positsiooni, mida sageli saadab toores sõim. Teisalt kohtame lihvitumat, ent argumendipelglikku ja ebakoherentsest maailmatunnetust, mille eelisrelv on naeruvääristamine. Kõik eelnev ei tähenda, et poleemikal ei oleks retoorikas kohta. Kõik ei pea olema sine ira et studio – vihata ja erapooletu. On võimatu vastandlikke seisukohti ühitada ja kõiges neutraalseks jääda. Ilmavaadete põrkudes leiabki aset Weltanschauungskrieg, kus täiesti arusaadavalt läheb tuliseks. Seejuures on eriti silmakirjalik, kui kõike­lubavuse ja moraalirelativismi ajastul teeseldakse vastaspoole väidete peale šokki ja haavumist. Siinkirjutaja eesmärk ei ole kellelegi kombeid õpetada – lastetuba kas saadakse või ei saada kaasa kodust.

Selmet tuleb seada suurem eesmärk: jõuda analüüsiga selge(ma) arusaamani maailmavaadetest. See aga eeldab, et eelmainitud siltide tagune tühjus täidetaks sisuga. Sest praegu on vähestel terviklik maailmapilt ja veel haruldasem on vastaspoole mõistmine (NB! ei võrdu nõustumisega). Kui jõuaks artikuleeritud ilmavaadeteni, saaks teha võrdluse, testida neid võimalike sisevastuolude suhtes ja osutada puudustele. Saaks näidata, millised on paradigmaatilised valikud ja nende tagajärjed maailmas, kus on võimatu kooki süüa nii, et see alles jääb. Aga juba ette on teada, et paljud eelistavad enesepettust ja seetõttu summutavadki mõttevahetuse. Nad lähevad tigedaks või tõrjuvaks kohe, kui terendab võimalus, et arutelu hakkab paljastama nende positsioonide vastuolusid või eeldab neilt konstruktiivset, loogilise lõpuni mõeldud vastust.

Ma ei pea siin silmas keskpõrandal kokkusaamist ega kompromissi kompromissi pärast. Mõte on selles, et ilmavaateliste kontuuride selginedes saaks langetada otsuse edasise suhtes. Nimelt seisneb küsimus selles, kas edasi minnakse eraldi ja ühiskond kahestub, eelistatult veretult (kuigi pretsedente on ajaloost vähe ja selgi juhul on aluseks nt rahvuslik, mitte sügavam ilmavaateline mõõde). Või langetatakse ühiselt valik ühe tervikliku maailmavaate kasuks. Kui kõigile (või väga suurele enamusele) sobivat ei leita, ollakse tagasi esimese variandi ehk kahestumise juures.

Rahvusvahelisel areenil on bifurkatsioon või blokkidesse koondumine juba alanud – globaalset üksmeelt ega ka seda kõigile peale suruvat hegemooni enam ei ole. Seejuures ei ole üleilmastumise tagasikeeramine sugugi valutu. Ent riigisisene kahestumine või killustumine oleks veel palju keerulisem. Habras majandus ei kannataks seda välja. Aga kui lepiks ühise majanduse, ent teatavate kogukondlike eranditega ja nt teatud erisustega haridussüsteemis? Siiski on praegu raske näha vabatahtlikku või üksmeelset otsust sellise variandi kasuks, kuna ka ettekujutus kahest selgepiirilisest leerist on liigne lihtsustus. Sedasi jääb endiselt alles ühiskonda õõnestav ja lõppastmes plahvatuslikuks eskaleeruda võiv konflikt …

Kui just ootamatult ei sekku mõni ettenägematu tegur. Meenutagem, kuidas alguses mainitud paradoksi tunti kreeka mütoloogias loona püüdmatust Teumesia rebasest ja Lailapsi-nimelisest jahikoerast, kellele miski kättesaamatuks ei saanud jääda. Olümpose jumalate kuningas Zeus olevat seepeale mõlemad kiviks muutnud ja taevalaotusse heitnud – nii saanud ühest Suure Peni ja teisest Väikese Peni tähtkuju. Lahendus tuli väljastpoolt, n-ö deus ex machina.

Autor avaldab isiklikke, mitte ametialaseid mõtisklusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht