Milleks võimude lahusus?

MARIA MÖLDER

Karismaatiline dirigent Tõnu Kaljuste algatas hiljuti arutelu, mida jätkub arvatavasti kauaks. Ta andis Eesti muusikanõukogu tegevusele üsna ebasoodsa hinnangu.* „Lihtsustatult öeldes peab see muusikute organisatsioone koondav nõukogu esindama muusikuid ning viima meie ideed ja tähelepanekud ministrite ja valitsuse lauale. Kui see on tehtud, siis ootama, mis vastus sealt tuleb.“ Kaljuste on jõudnud paraku järeldusele, et „muusikanõukogu toime on sisuliselt olematu. Tõstatatud küsimused „võetakse teadmiseks“, need ei jõua kuhugi ning jäävad lahendamata.“ Muusikaelu kitsaskohtade lahendamisel ootab Kaljuste rohkem päris tegusid ja loogilist süsteemi.

Mida muusikanõukogu teeb, on minult palju küsitud. Hea meelega viitaksin 1992. aastal Leo Normeti eestvõttel asutatud organisatsiooni põhikirjale, kuid see pole veebis avaldatud. Küll võime üle korrata 53 muusikainstitutsiooni ühendava katusorganisatsiooni põhitegevused (mitte tingimata tähtsuse järjekorras): muusikanõukogu korraldab 1. oktoobril tähistatavat rahvusvahelist muusikapäeva, mis 2013. aastast on tohutu tervet Eestit hõlmav tasuta kontsertide programm (muide, hiljuti valitud muusikanõukogu juhatusele on antud volitused luua eraldi Muusikapäev SA), annab muusikapäeval üle muusikapreemiaid (interpreet, helilooja ning väljapaistev muusikategelane), on avaldanud ingliskeelset ajakirja Music in Estonia ning valib ka Eesti muusikaauhindade klassikaalbumi nominendid ja võitja. Viimased kaks traditsiooni olid pikka aega varjusurmas, kuid on hiljuti taastatud. Muusikanõukogu tegevushaare oli suurem enne 2014. aastat, kui jagati ka valdkondlikke toetusi, mis nüüd on kultuuriministeeriumi hallata.

Niisiis, muusikanõukogu teeb pidevalt midagi. Milles küsimus? Kahtlustan, et muusikanõukogul on probleeme, mis takistavad ka suuremate eesmärkide seadmist ja saavutamist. Kunstnike seltskonnas ei kujutataks ilmselt ette, et kunstiakadeemia, paljude alaliitudega kunstnike liidu ja näiteks rakenduskunstnike ühingu juht on sama isik. Muusikutel aga just selline seis ongi ja tundub, et teisiti ei kujutata ettegi: muusika- ja teatri­akadeemia, interpreetide liidu ja muusikanõukogu juhtfiguur on sama (praegu Ivari Ilja, enne teda oli kaua Peep Lassmann). Võimude lahususe põhimõtet ei tasugi justkui muusikaringkonnas mainida – demokraatiast räägime näiteks siis, kui kritiseerime vastikute poliitikute tegemisi. Sellest tulenevalt on ka institutsioonide tegevusareaal hirmus sarnane ja muusikanõukogu kaldub klassikalise muusika interpreetide huvide poole, ehkki sellega muusika ei piirne.

Teine võimu koondumise tulemus on see, et klassikalise muusika ringkonnas on kujunenud isafiguurid, kellele vaadatakse alt üles ja kelle sõnavõttudesse suhtutakse kriitikameeleta. Kahe intelligentse interpreedi, Peep Lassmanni ja Ivari Ilja, omadused on kantud üle neile ka juhina. Kuid ükski juht ei ole täiuslik, kõigil juhtub ja varem või hiljem tuleb seda tunnistada nii juhil endal kui ka jüngritel. Selle tõttu tasubki hoiduda olukorrast, kus üks juht istub kolmel toolil korraga.

Võimude lahususe põhimõtte eiramine on toonud kaasa ka selle, et muusikanõukogu elab justkui omas mullis: seal on aegamisi tekkinud paralleelreaalsus, mis kuidagi ei lase enam saavutada endist kontakti kultuuriministeeriumiga, sest kultuuripoliitikas on muusika tähendusväli laienenud.

Ainus kord, kui olen muusikanõukogu üldkogul viibinud, jättis mulle kustumatu mulje, kuid millegi sellise peale ei taha ma kunagi uuesti aega raisata. Seal oli kuulda palju unelevaid ja õhkavaid sõnavõtte, juttu sellest, kuidas ideaalis võiks olla ja mis praegu on halvasti, kuid mitte sõnagi, kuidas võiks jõuda punktist A punkti B. Millal võetakse selles klubis ette unistamisest järgmine samm?

Mitmete sekti tunnustega muusika­nõukogu vajab rohkem teisitimõtlejaid, kuid teisitimõtlejatel on lihtsam olnud vaikselt oma rida ajada ja mitte sekkuda, tasakesi ruumist lahkuda, kui jututeemad lähevad ebamaiseks ja meeleolu liiga ülevaks. Teisitimõtlejate kuulamine on esimene asi, mida muusikanõukogu uuele juhatusele soovitan.

* Tõnu Kaljuste: Eesti Muusikanõukogu toime on sisuliselt olematu. – ERRi kultuuriportaal 15. IX 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht