Miks me venestamise üle elasime?

REIN RUUTSOO

Karl Lembit Laane (Sirp 17. VIII) sisendab, et Eesti riik on algatanud nurjatu plaani, vähemuste „eestistamiskava“. Nimelt on „rahvuslusel kalduvus edusammude käigus manduda. Kui alguses taotletakse omaenda kaitset ja kindlustamist, siis ajapikku hakatakse represseerima, taotledes teiste kultuuride allasurumist“. Nuripidisemat rünnakut Eesti riigi uueneva hariduspoliitika vastu on raske välja mõelda. Eesti haridus- ja lõimimispoliitika strateegilise uuenduse ühe ideoloogi Kristina Kallase mõttekäigus „küünilisuse“ avastamine on selgelt pahatahtlik. Assimileerumine on etnokontaktide loomulik kaasnähtus ja seda mitte kõneks võtta oleks silmakirjalik. Isegi Soomes, kus on kaks ametlikku keelt, paralleelne haridussüsteem jne, tunnistatakse vähemuste assimileerumist.

Laane kirjutis on eesti keele sisulise valdamise kättesaadavaks tegemise räige väärpolitiliseerimine, haridusprobleemide taandamine etnilise taustaga vastuoludele. Sõnastuses, et mitte-eestlasi survestatakse „rääkima meie keelt“ serveeritakse loomult instrumentaalne riigiehituslik valik etnilise repressioonina. Provokatiivse hoiaku võimendamiseks asetab Laane Eesti riigi keelepoliitika moonutatud riigiõiguslikku, etnopoliitilisse ja ajaloolisse konteksti.

 

Keel ja klaaslagi. Eesti ühiskonna moderniseerimise ja vähemuste kaasamise sõlmpunktiks on toimetulek haridusliku segregatsiooni toetatud klaaslaega. Mitte-eestlaste (kodakondsusest sõltumata) karjäärivõimalused põrkuvad keele, aga ka kultuuribarjääriga. Noored, kelle emakeel ei ole eesti keel, on alaesindatud avalikus teenistuses jt keelekompetentsust eeldavates valdkondades. Nüüdseks on selgeks vaieldud, et sotsiaalse ja poliitilise kihistumise allikaks on objektiivne, hästi mõõdetav. Eesti keele kõrgtasemel valdamine, aga ka kohaliku kultuuri taju on paljudes ametites vältimatu.

End taastootev segregatsioon on ebaõiglane ja kahjulik. Indiviidi vaatenurgast vähendab see karjääriväljavaateid, samuti kannatab Eesti riikluse kvaliteet, haldus- ja juhtimisaparaadi kaadrivaliku võimalused ahenevad. Keelebarjäär sunnib mitte-eestlasi eelistama õpinguid väljaspool kodumaad. Lisaks kannatab riigi maine. Rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika on õigustatud, sest võrdsed võimalused on inimõigus ja nendeks tingimuste loomise kohustus lasub riigil.

Ainus sisuline vastus sellele väljakutsele on riigikeele valdamise radikaalne parendamine. Tegelikkuses nõuab see erakordseid pingutusi. Eesti keele õpetamine valdavalt venekeelseis enklaavides on ju pokazuhha’ks taandunud. Eesti keele õpetamist tuleb alustada varakult, nähtavasti juba enne kooli. Kuid kultuurilise ja kohati tsivilisatsioonilise kompetentsuse erinevusi saab tasandada üksnes ühtluskooli toel. Kahe paralleelse haridussüsteemi jätkumine kahjustaks venekeelset kogukonda getostumisega.

Väide, et keeleõppe hüppelise parendamisega algab venelaste, Euroopa arvukaima rahva esindajate, kes viibivad iga päev oma keelekogukonnas, kellele interneti-TV toob käeulatusse paljumiljonilise keelekogukonna tohutu loome, ulatuslik assimileerumine, pole tõsiselt võetav. Pealegi ei ohusta kodanikuriigis mitte keegi nn vene gümnaasiumide, lütseumide jms avamist. Sovetlik venestamine, millega kõrvutades Laane Eesti poliitikat halvustab, oli kõikehaarav. Riikliku haridussüsteemi totaalsus ei jätnud vastupanuks mingit võimalust. Venestamine rajanes meie loomuliku keele- ja kultuurikeskkonna sihipärasel ärauhtumisel. Algas see äralõikamisega meie ajaloolisest kultuurikeskkonnast Euroopast – „lääne ees lömitamine“ sisuliselt kriminaliseeriti. Kohustuslikuks dominandiks seati maailma kõige eesrindlikuma rahva, vene rahva kultuur. Kanti tundmist pidi asendama Belinski ja Tšernõševski lugemine, Weberi geniaalsus korvati Lenini tuupimisega jne. Võõrkeelte õpetamine marginaliseeriti. Meie Euroopa mõttemaailmast inspireeritud filosoofiline, sotsioloogiline, kultuuriteoreetiline, religioosne mõte said sildi „manduv“ ja „reaktsiooniline“. Isade pärandit tuli räiges retoorikas paljastada ja põlata, isegi siis, kui see oli juba suletud nn erifondidesse jne.

Yana Toomi arusaam, et eestlased on väljasurev hõim, arendati toona teooriaks „nõukogude rahvast“, kes muidugi räägib vaid „teist emakeelt“ (!), nagu propaganda sisendas, s.t vene keelt. Kõrvutada Laane kombel riikluse taastada suutnud väikerahva ja endistest kolonisaatoritest vähemuse, kelle tagamaaks on sajamiljoniline rahvas, suhet rõhumisega, mida impeerium harrastas Eestis, ainsal maal, kus meie keelel ja kultuuril on tulevikku, on solvavalt küüniline.

 

NSV Liidu etnopoliitika. Kontekstiks, mille toel Eesti Vabariigi vähemuspoliitikat madaldada, seab Laane NSV Liidu koloniaalpoliitika. „Etnokultuurilise tunnustamise poliitika väljenduseks sai omakeelse rahvusliku haridussüsteemi, teaduste akadeemia, teatrite, kirjastuste jt kultuuriinstitutsioonide loomine kõigis(!?) Nõukogude Liidu liidu- ja autonoomsetes vabariikides.“ Väide kordab nõukogude propaganda halvimaid kliešeesid. Omakeelne haridussüsteem (kui see hõlmab vähemalt keskkoole, ülikoolidest kõnelemata), oli lisaks Vene Föderatsioonile üksnes kolmel haldusüksusel ja nendeks olid nn Balti vabariigid. Kas tõesti võlgneme selle okupantide „tunnustuspoliitikale“?

Omakeelsele haridussüsteemile pandi alus meie esimese iseseisvuse ajal. Selle süsteemsed murendamiskatsed põrkasid suure tugevusvaruga kultuurkihile. Isegi massiterrori rakendamisel nõudnuks selle täielik väljajuurimine inimpõlvi. Laane väide, et NSV Liidus sai „omakeelset haridust 57 etnilist gruppi“, on ju teadlikult eksitav. Selle mõte oli russifitseerimispoliitika peitmine. Meie sugulasrahvaste (marid, mordvalased jt, kelle arvukus ulatus isegi miljoni piirini) „omakeelne haridussüsteem“ piirdus paari esimese klassiga ja kohati mõne emakeeletunniga.

Perestroika aastail paljastus, et isegi Ukraina NSV (mille elanikkonnast on ca 35–40 miljonit etnilised ukrainlased) pealinnas Kiievis oli 1980. aasataiks alles jäänud paar ukrainakeelset keskkooli, et oleks välisukrainlastele ette näidata paar ukraina keelt kasutavat klassikomplekti. Juri Sljozkini uurimus, mille Laane seab stalinliku rahvuspoliitika ülluse kuvandit toetama, lõpeb 1930. aastate keskpaigaga. Kommunistlik utoopia varises siis ka etnopoliitika vallas lõplikult ja veriselt kokku!

 

Okupantide „sallivus“. Eesti Vabariigi vähemuspoliitika kui väidetavalt vähemusi hävitada püüdva vastandamine okupantide poliitikale, mida tulevat „tunnustada“ „üllatava“ sallivuse eest, on koletuslik. Ei kujuta ette, et oleks võimalik kirjutada midagi vaimus, et peaksime natsi-Saksa okupatsioonipoliitikasse aastatel 1941. kuni 1944 suhtuma tänutundega põhjusel, et ülikool Tartus pandi käima ja eraldati sõjaajale vaatamata koguni paberit luulekogude trükkimiseks. „Sallivuse“ seletus peitub lihtsas tõigas, et totaalne represseerimine on kallis lõbu ja iga vallutaja püüab rakendada ressursse, sh inimressurssi, oma eesmärkide saavutamiseks. Piitsa ja prääniku kasutamise kombineerimine kuulub alati asja juurde!

Okupandid lähtuvad oma huvidest, kuid saavad neid teostada ikkagi kitsendavais tingimustes. Meil on olnud õnne, et peamise „kitsenduse“ tekitasid Vabadussõja sangarid. Selle sõja kaotamise korral oleks nn nõukogude korra olemus (stalinism), mille avas juba Eesti Töörahva Kommuun, kulmineerunud Eestis mitte vähem veriselt, kui aastail 1937–1939 Venemaal. Siis mõrvati kogu sealne eestikeelne eliit ja pühiti minema viimase raamatuni omakeelne kultuur. Totalitaarne võim ei saa põhimõtteliselt tunnustada mitte mingit pluralismi, sh ka etnilist mitmekesisust! Eestlaste, lätlaste, poolakate jt vähemuste rahvusliku eliidi hävitamine oli programmiline! Jaltas reedeti meid põhjalikult, kuid lääneliitlaste siiski üles näidatud huvi Balti rahvaste saatuse vastu oli üks tegur, mis sidus mõneks ajaks ka Stalini käed. Totalitaarsel režiimil polnud mingeid moraalseid ega maailmavaatelisi piiranguid, et mitte ajada loomavaguneisse terveid rahvaid (nagu tatarlased, tšetšeenid jt).

See, et nn sula meid massiterrorist päästis, polnud „hea tahte“ avaldus, vaid paratamatus. Impeeriumi peremeestele jõudis kohale, et stalinlikku tüüpi riiklus, mille elanikkond koosneb lõpuks vangidest ja nende valvureist, pole jätkusuutlik. Liberaliseerimine ka etnopoliitikas oli „leninlike normide“ taastamise kaja. See andis Sljozkini kirjeldatud etnopoliitilise utoopia riismeile veidi hingmisruumi. Utoopia ise oli enamiku rahvaste jaoks pöördumatult kägistatud.

Võitlus „natsionalismiga“ oli ju silmakirjalik venestamise õigustamine ega katkenud Nõukogude Liidus kunagi. Kõik võinuks minna veel hoopis teisti. Venestamise suurprojekti katkestas selle peaarhitekti, tõesti võimeka neo­stalinisti Juri Andropovi ootamatu surm. Andropovi projekti kohaselt pidi üha rabedam „vabade riikide murdmatu liit“ likvideerimisele minema. Riikluse alusstruktuuriks seati kuus kuni kaheksa majandusregiooni. Kaadri massilise ja regulaarse ümberpaigutamise, „kogemuste vahetamise“ jne kavad tühistasid kaadrivaliku etnopoliitilise silmakirjalikkuse viimased riismed. Vene keele teiseks emakeeleks kuulutamine, sisendused, et kirjanduse rahvuskeeltes avaldamine jne on rahvaste endi huvide vastane, toimub vene rahva arvel jne, oli mimikrita unitaarriigi loomise ettevalmistuseks.

„Kääride ja liimi“ toel (s.t fakte valides) on Laane suutnud koondada komplekti väiteid ja kõrvutusi, mis moodustavad kuidagi hästi tuttava meemi. Selle aluspositsiooniks on vaikimisi, s.t avalikult sõnastamata jäetuna, Eesti kui rahvusriigi õiguspärasuse mittetunnustamine. Eesti riigi poliitika on serveeritud manduva omavolina, õigusriigi tegevus vastandatud Eesti NSV omale kui õiglasemale, väikerahvastele saatuslikust venestamisest on mööda vaadatud ja lõpuks naabri õnnestunud provokatsiooni, nn pronksiöö kordumisega ähvardatud.

Mis alusel autor, kes esindab üheselt venekeelsete positsiooni, kõneleb kõigi rahvusvähemuste nimel? Mõjukad vähemused on tunnustanud Eesti riigi poliitika õiglaseks! Seega pole probleem Eesti vähemuspoliitikas, vaid ühe vähemuse pretensioonides, mis on maskeeritud vähemuste kaitseks üldse. Ettepanek „rahvusvähemused peavad ise jõudma kokkuleppele, millised on neile vastu­võetavad meetmed ülejäänud ühis­konnaga paremini sidumiseks (kui üldse)“ on demagoogiline retoorika. Valmisolek järeltulijate panemiseks eestikeelsesse lasteaeda, kooli jne kasvab iga aastaga. Eesti riik on taastulnud, et jääda, seejuures on saanud ühiskonna sidususe tõstmise vajadus üha selgemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht