Meeleparandusjutlus surevale Euroopale

Vahetult pärast Teist maailmasõda arutati Lääne-Euroopa riikide ja Ameerika valitsuses ning ÜROs tõsimeeli varsti Euroopast algava suure väljarändamise üle.

TÕNU ÕNNEPALU

Žanrilt on selle raamatu puhul tegemist jutlusega. Või jutlusekogumikuga, sest teemad, väited ja retoorilised pöördumised korduvad peatükist peatükki. Sellega ei taha ma raamatut kuidagi halvustada. Jutlus on vana aus žanr ja elab praegu kahtlemata läbi suurt uuestisündi. Jutluseraamatuid ilmub maailmas tuhandete kaupa. Ja Douglas Murray on särav jutlustaja, eriti kui teda vaadata live’is (You Tube’ist näiteks).

Jutlusega on aga nii, et enamasti on see kas millegi poolt või vastu, ta püüab kuulajat (ja ka jutluseraamatu lugejast saab pigem kuulaja) pöörata enda poole või siis (pigem) kinnitada teda tema usus. Nii saab ka olla kas jutluse poolt või vastu. Saab innustunult pead noogutada, hüüatada „õige“, „aamen, mehed!“, „hästi paneb“ – või, kui mitte just vihaselt vahele karjuda („vale!“, „ütle, kes su enda isa oli!“, „nats!“ (variant: „kommud ahju!“) jne), siis kahtlevalt ja sarkastiliselt muiata. Või kõikuda vastuoluliste tunnete vahel. Sest ühest küljest on see kõik tõesti väga veenev. Teisest küljest, nagu jutlus ikka, lõhnab ta natuke ka, ütleme, liialduste järele.

Liialdus, taas kord, on auväärt kirjanduslik võte, ja eriti jutluses igati omal kohal. Liialdus näitab meile, mis võib saada, kui minna edasi sama rada, kui viia mõni juba harjunuks saanud asi tema viimsete järeldusteni.

Euroopal pole esimene kord surra

Juba raamatu pealkiri on kahtlemata liialduslik, ühest küljest. Teisest küljest, kuivõrd keegi ei tea, mis on lõppude lõpuks Euroopa, ei saa ka öelda, et tema surmast rääkimine on vale või isegi liiga suur liialdus. Kahtlemata seisame me Euroopa surivoodi ääres ja katsume veel kinni püüda tema viimaseid sosinaid, neid kuulsaid viimaseid sõnu, mida järelpõlvedele edasi anda. Kindlasti on tal meile öelda veel midagi mõtlemapanevat ja kaunist. Taas. Sest see pole tal mitte esimene ega viimane kord surra. See stseen on kordunud ikka ja jälle ning viimase sajandi jooksul on sellest saanud lausa omaette žanr „Euroopa surm“.

Kindlasti Euroopa sureb. Nagu sureb kõik, mis elab. Iga päev. Ja iga päev sünnib mingisugune uus Euroopa. Kas ta meile meeldib? Kas need asjad peaksid käima kuidagi teisiti? Need on teatavais piires tähtsad küsimused. Sedavõrd, kui „meie“ võimuses on nendega tõesti midagi peale hakata, peale jutlustamise.

Muidugi oli mineviku Euroopa parem ja ilusam paik. Oh! Euroopa enne Esimest maailmasõda! Iseäranis kui mõelda Murray kodumaale. Inglise kroon valitses veel poole maailma üle ja kõik odavad võõrtöölised olid seal, kus nende kodu ja koht – kolooniates. Inglismaa arvututes mõisates elati täiesti vana maailma korra järgi (kui lugeda kas või „Tagasi Bridesheadi“), arvutute teenijatega ja keset koloniaalkaupade küllust. Ja mis siis, et impeeriumi rohkest rahvast moodustasid inglased tühise vähemuse, ikkagi ei tulnud kellelgi pähe mõtet, et nad kunagi oma kodumaal vähemusse võiksid jääda.

Kas võivad? Minul on sellele küsimusele võimatu vastata. Murray ütleb, et jäävad, ja mitte üksi inglased, vaid kõik eurooplased: nad olla avastanud, „et praegu elavate inimeste eluajal jäävad nad oma kodumaal vähemusse“ (lk 349).

Milline on Euroopa sajandi pärast? Keine Ahnung.

Taas, esimesel pilgul tundub see juba veidi ülepingutatud liialdusena … aga: praegu elavad inimesed on ka äsja sündinud lapsed ja nende eluaeg võib mõnel kesta veel terve sajandi. Milline on Euroopa sajandi pärast? Keine Ahnung. Siiralt. Mõned jutlustajad küll jätavad mulje, et neile on muude andide ehk karisma hulgas antud ka tuleviku ettenägemise võime. Ja ma ei väida, et niisugust asja pole üldse olemas. Näib aga küll, et kui ongi, siis toimib see vaid punktiirselt ja võrdlemisi uduselt. Nähakse ette midagi ja millegi või kellegi kohta – aga maailma saatust … Kui, siis niivõrd üldiselt, et kas see ongi ettenägemine või pigem lihtsalt protsessi tajumine. See läheb tihti küllalt pikka aega ühes suunas, aga harva igavesti.

Peale selle ühe, mida kutsutakse ajaks ja mis on tõesti niisugune, et mineviku ees seisab igavene keelumärk – sinna tagasi ei saa. Seda ei saa isegi taastada. Mitte mingil määral. Kõik, kes lubavad teid minevikku tagasi viia, on petised. kuigi võib-olla heade kavatsustega.

Selle kohta käib muuseas üks pisike valem ∆S≥ 0, kus S on entroopia ja mis ütleb, et suletud süsteemis see kahaneda iial ei saa.1 Muutus saab olla vaid positiivne. See tähendab, segadus saab vaid kasvada ja muidugi käib kõik alla, niihästi Universum, Euroopa kui ka igaüks meist, sest sündides on meie entroopia mõistagi väiksem kui kunagi aastate pärast ja surma käest pole veel keegi pääsenud. Seda maailma (oma riike, maju, Euroopat ja kõike) ehitades me lammutame teda. Ja lammutame alati rohkem kui ehitame. Kord maa seest välja pumbatud naftat ja kaevatud maaki sinna tagasi enam ei pane. Ei pane ja kõik. Sama vähe tundub tõenäoline, et kliimamuutusi on võimalik pöörata.

Muidugi oli mineviku Euroopa parem ja ilusam paik. Iseäranis kui mõelda Douglas Murray kodumaale. Inglise kroon valitses veel poole maailma üle ja kõik odavad võõrtöölised olid seal, kus nende kodu ja koht – kolooniates. Inglismaa arvututes mõisates elati täiesti vana maailma korra järgi. Pildil Jeremy Irons ja Anthony Andrews teleseriaalis „Tagasi Bridesheadi“.

Kaader seriaalist

Kas ma kaldusin teemast kõrvale? Ise arvan, et ei. Aga eks minagi hakka jutlustama. Kuigi mitte just Murray vastu, sest Murray vastu jutlustamine tähendaks automaatselt, et hakkan teie kõrvu vaevama vastupidiste liialdustega. Kuigi, muuseas, ma ei näe ühtegi põhjust, et needki mingit tõde ilmutada ei võiks. Pagulased (naljakas, kunagi tähendas see sõna eesti keeles, eriti väliseesti keeles, väliseestlasi!) pole mitte Euroopa (enneaegne) surm, vaid tema enneolematu õitsengu algus. Mida head nad kõik meile toonud pole!

Või siis teises, patukahetsuslikus registris: pagulased on karistus meie koloniaalsete ja imperialistlike pattude eest. „Meie“ (kui räägime Euroopast, siis, jah, tõesti, ka meie) mineviku kuritegude otsene tagajärg. Me peame oma koormat kandma, ja rõõmuga – ja seda veel suurendamagi, et patud rutem lunastatud saaksid.

Pagulased on inimesed, head, halvad, igasugused

Ma ei tea. Ma ei usu ka kumbagi neist vastutõdedest. Pagulased pole head. Nad on inimesed, head, halvad, igasugused. Ja see suur rändamine, mis lahti on läinud (ja egas ainult „pagulased“ rända, nemad on vaid rändajate hulga nähtavam osa – kõige suuremad mööda maailma ringi tuuseldajad on ikka eurooplased ja ameeriklased ise), pole iseenesest ei hea ega halb, või on muidugi nii hea kui ka halb. Sellega tuleb hakkama saada.

Ja samavõrd kui praegune maailm on koloniaalajastu pärija, on ta seda ka dekoloniseerimise poole pealt, ja mõnel juhul on raske öelda, kumb oli hullem. Koloniaalne Aafrika oli kindlasti mõneski mõttes jube. „Vaba“ Aafrika – mõneski mõttes jubedam. Ja kas üldse pole praeguse olukorra kõige suuremad süüdlased mitte tolle kolonialismi „head“ küljed, nagu vaktsiinide ja antibiootikumide levik ning nn roheline revolutsioon, s.t põllumajanduse mehhaniseerimine ja kemiseerimine, millest üks tõi palju leevendust haigustele, teine näljale?

Muuseas, vahetult pärast Teist maailmasõda arutati Lääne-Euroopa riikide ja Ameerika valitsuses ning ÜROs tõsimeeli varsti Euroopast algava suure väljarändamise üle. Sõja ajal oli ju ilmnenud, et Euroopa ennast ise ära toita ei suuda. Mõeldi, kuhu kõik need miljonid näljapagulased paigutada, ent Euroopast sai varsti hoopis suur toidu eksportija.

Võimatu – ja tänases maailmas vist võimatumgi kui varem – on öelda midagi tõsist selle kohta, mis juhtub veel praeguste inimeste eluajal, kui mõelda tõesti eluaega. Minu eluajal, mida on olnud vaid natuke üle poole sajandi, on juhtunud näiteks see, et inimesi on maailmas üle kahe korra rohkem, kui oli selles, kuhu mina sündisin. See on väga suur muutus. Euroopas ei saaks sellest arugi, kui poleks põgenikke ja teisi mujalt sisse rännanud inimesi. Euroopas (ka Eestis) oli see suur rahvastikuplahvatus ära juba palju varem, XIX sajandil. Ja toona rännati Euroopast ka välja, mitte tuhandete, vaid miljonitena. Asustati Ameerika ja Austraalia, mis muidugi ka enne asustamata ei olnud …

Räägin ma taas teemast mööda? Küllap vist. Häda on selles, et mul on vähe asjalikku öelda Murray jutluse poolt või vastu. Murray on ajakirjanik ja tegi oma raamatu kirjutamiseks tublisti ajakirjanikutööd: reisis ringi, küsitles inimesi, kaevus poliitilisse minevikku ja on toonud sealt välja nii mõndagi üllatavat. Kuna ma tunnen asja temaga võrreldes vaid väga pealiskaudselt, ei oska ma vahet teha isegi liialdustel, suurtel liialdustel ja väikestel liialdustel, mis oleks aga oluline.

Inimese vastu ei saa

Kahju on muidugi, et kogu see inimeste rändamise temaatika Euroopas nii jutluslikuks on kujunenud, lahutanud rahva kahte leeri ja välistanud suuresti vähegi asjaliku arutelu. Poliitilises mõttes on siiski tegemist rohkem praktilise kui ideoloogilise küsimusega, kas inimeste liikumine maailma ühest paigast teise, nende püüd asuda oma kodukohast mujale (sajal eri põhjusel) on hea või halb ning kas seda peaks soodustama või selle ära keelama. Soodusta või keela ära, lõpuks, inimese vastu ei saa. Küsimuseks jääb, kuidas tulla toime selle uue maailmaga, mille eest pääsu ei ole (oleks vaid minevikku, aga sellele maale, nagu öeldud, kuidagi ei pääse).

Murray kodumaal, nagu mujalgi Euroopas, elab palju vanu inimesi, sest eluiga on pikenenud ja sündimus vähenenud. Nood ei saa tihtipeale enam oma eluga hakkama, aga tänu meditsiini saavutustele elavad siiski veel kaua ja kaua. Nende eest hoolitsemine on raske ja tänamatu töö – ja odav. Sest muu hulgas on Inglismaa, nagu teisedki Euroopa riigid (aga Inglismaa oli esirinnas), viljelenud viimased aastakümned majanduslikku liberalismi, mis paneb ühest küljest küll majanduse justkui õitsema, teisest küljest aga varjab igast nurgast ligi hiilivat viletsust. Ma ei tea, millal tegelikult lõppes Euroopas majanduskasv. Arvan, et seitsmekümnendatel. Meie elu on küll määratult värvikam (uus meedia ja odavad lennureisid) kui meie vanemate täiseas, aga ühtlasi määratult ebakindlam. Kehva elukorteri eest peab orjama terve elu ja sul on vedanud, kui seda sinu käest veel vahepeal ära ei võeta. Ja vanaduseski ei oota ees mitte mõnus puhkus ja soojamaareisid, vaid pigem virelemine. No muidugi, oleneb, millisesse elanikkonna „kategooriasse“ juhtud kuuluma, aga näib, et aina enam inimesi kuulub sellesse kirjeldatusse: nende hulka, kes pingutavad, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. See tekitab muret, hirmu, stressi ja lõpuks viha. Ma ei usu hästi, et selles olukorras on süüdi need aafriklased ja poolakad, kes lõpuks on nõus inglise vanadel ja viletsatel ka pisikese raha eest mähkmeid vahetama (ja kuulama selle eest veel sõimugi). Või need inglased ise, kes seda selle raha eest tegema pole nõus. Ehk on süsteem? Aga kui, siis kes on süsteem?

Lõpetan oma diatriibi siin, olemata, nagu lugeja näeb, mingitegi asjalike järeldusteni jõudnud. Nii edasi ei saa, see on kindel. Aga kuidas saab? Euroopas on praktilise poliitika poole pealt olemas nii Saksa kui ka Poola lahendus, kumbki, märkigem, pole kuigi äärmuslik.

Allakäivas (viimaks mõistagi ka surevas) maailmas ja Euroopas edasi elamine nõuab kindlasti aina rohkem nutikust, aina kavalamaid ja, mis teha, paindlikumaid lahendusi. Äärmused vaid kõlavad suurejooneliselt, praktikas toovad need lõpuks kaasa rohkem probleeme, kui neid lahendavad. Murray osutab nii mõnelegi reaalsele hädale ja kisub päevavalgele nii mõnegi mugava poliitilise vale. Sinnamaani on ta päris veenev.

1 Selle valemi seose kohta spetsiifiliselt ajaga võib lugeda itaalia kvantfüüsiku Carlo Rovelli ka juba eesti keelde tõlgitud raamatust „Aja kord“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht