Me purustame selle maailma

Airi-Alina Allaste

Emotsionaalne talitsematus labastab olulisi probleeme, millele raamatu autor tähelepanu juhib.  

Kalle Lasn, KULTUURI­TÕKESTUS. AMEERIKA

NAERUVÄÄRISTAMINE. Tõlkinud Siim Vatalin. Tänapäev, 2005. 229 lk.

 

Väliseestlane, Kanadas elav Kalle Lasn soovitab oma raamatut võtta kui “brändilõhkumise strateegiat: “Kultuuritõkestus. Ameerika naeruvääristamine” on ümber pööratud sotsiaalreklaami kampaania, mis jaotub omakorda neljaks hooaja kampaaniaks” (lk 17). Autor, kes on ise aktiivselt juhtinud liikumisi kodanikuõiguste ja meediaküsimuste vallas ning toimetab Kanadas antireklaamide ajakirja Adbusters, kutsub oma raamatuga üles võitlema korporatiivse kapitalistliku majanduse vastu ning muutma maailma.

Esimeses osas, “Sügiskataloog”, hindab autor oma sõnul kahjustusi. Otsides Ameerika elanikkonna vaimse tasakaalutuse põhjusi, jõuab ta järeldusele, et selle on esile kutsunud pseudoinfo küllus, meediamüra ja televisioonisõltuvus. Selle kõige taga seisab aga omakorda tootjate ambitsioon hüpnotiseerida reklaamidega kõik potentsiaalsed tarbijad. Teises osas “Talvekataloog” “visandatakse peamised probleemi piirjooned”. Tutvustatakse korporatsioonide sündi ja etableerumist, kaasaegset globaliseerunud tootmist ning tarbimisest sõltuvusse sattunud kodanike argipäeva. Autori hinnangul ei taipa ekspansiivsete majandusteadlaste autoriteedi ohvriks langenud rahvas, mis on tänase maailmamajanduse tagajärg.

Kolmandas osas “Kevadkataloog” otsitakse võimalusi uuendusteks ja kultuuriliseks opositsiooniks. Selgitatakse kultuuritõkestamise mõistet ja selle seotust mõningate varasemate mässuliste liikumistega. Meemid ja nende oskuslik kasutamine maailma “äratamiseks” on kultuuritõkestajate võtmeks toime tulla valitseva hävinguga, mis juhib pimedaid kodanikke maailma lõpu poole.

Neljas osa “Suvekataloog” on visioon õnnelikumast ja paremast maailmast, kus inimesed on kultuuritõkestajate juhatusel võtnud oma elu korraldamisel ohjad enda kätte. See sisaldab praktilisi näpunäiteid võitluseks korporatsioonidega igapäevaelus (autor nimetab seda enesekehtestamiseks) ning esemete ning ideoloogiate vastu ülesastumiseks (raamatus nimetatakse  seda naeruvääristamiseks).

Autor on tõelise kirega esitanud oma negatiivse nägemuse tarbimisühiskonnast, kokku on pandud küllaltki huvitavat informatsiooni ning esineb mitmeid leidlikke ideid. Esimeses kahes ühiskonnakriitilises osas esitatakse fakte tänapäevase elukeskkonna mõju kohta psüühikale, korporatsioonide mõju kasvust pretsedentide loomisel kohtusüsteemis1 ja globaalse ebavõrdsuse funktsioneerimisest. Ent autori originaalsed mõttekäigud ning ajaloolise tõendusmaterjalina esitatud seigad mattuvad suures osas pealiskaudsuse ja liialduste alla. Massikultuuri ohvriks langenud kodanike käsitlemises ei ole kuigi palju uut – vastavad teooriad loodi juba eelmise sajandi keskel ning hiljem on sellist lähenemist hulgaliselt kritiseeritud ning ka edasi arendatud. Liiglihtsustatuna mõjub määratlus “vale informatsioon”, kui on juba kinnistunud informatsiooni konstrueerimise idee; see ei välista mõistagi manipulatsiooni kuid ei taanda seda üksüheselt õigeks-vääraks. Lugejana, kes majandusteooriaid süvitsi ei tunne, tekib mul siiski pisut skeptiline tunne ekspansiivsete ja ökoloogiliste majandusteooriate must-valget vastandamist lugedes. Mitmete väidete puhul leiame palju rohkem kirglikke arvamusi kui kaineid argumente. Emotsionaalsetesse liialdustesse kalduv maailmaparandaja teab liiga täpselt, mis on õige ja mis vale, ega jäta lugejale kuigi palju otsustamisruumi.

Huvitavamad kolmas ja neljas osa pakuvad mitmete mõistete, muu hulgas ka kultuuritõkestuse kui liikumise lahtimõtestamist. Viimane ei ole väidetavalt kaugeltki uus nähtus: “Me ise paigutame ennast ühte ritta varasemate revolutsiooniliste liikumistega. Vaadates ajas tagasi, leiame sealt juba eest varased punkrokkarid, 60ndate hipiliikumise, internatsionaalsed situatsionistid, sürrealistid, dadaistid, anarhistid ja kõikvõimalikud läbi aegade ühiskondlikku korda trotsinud isiksused” (lk 100). Oma tegevust ja eesmärki püüab kultuuritõkestamise esindaja defineerida enese äärmusliku mässumeelsuse kaudu, süüdistades samal ajal vasakpoolseid, feministe ja akadeemikuid radikaalsuse puudumises. “Uue aastatuhande aktivistide ees seisab väljakutse leida endas julgus, mis lubaks neil loobuda kõikidest ortodokssetest “ismidest” ja pühadest lehmadest ning pühenduda kõige olemasoleva halastamatule kriitikale. Ja sellele järgnev suurim väljakutse on tuua kaasaegsesse maailma tagasi revolutsiooniline teadlikkus ning vastalisus, tõusta püsti ja hüüda maailmale seda, mida ligi 30 aastat tagasi kuulutasid Pariisi mässajad “Me purustame selle maailma!”” (lk 120).

Kuigi meedia, eelkõige televisioon, on raamatus läbivalt kriitika all kui manipulatsioonivahend ning inimeste apaatsuse tekitaja, muutub see samas kultuuritõkestajate kanaliks sõjas korporatsioonide vastu “nende eneste kehtestatud mängureeglitega”. Kultuuritõkestajad kavatsevad vallutada inimeste teadvuse meemisõjas, mida Lasn nimetab McLuhanit tsiteerides “partisanisõjaks, mida peetakse informatsiooniga”. “Meem on selline informatsiooniühik (kas mõni tuntud fraas, idee, lauluviis või mõni mõiste filosoofia, moe või poliitika valdkonnast), mis hüppab ajust ajusse ja sealt omakorda järgmisesse ajusse” (lk 121). Lasn on kindel, et kui kas või 10% ameeriklastest võtaks omaks mõne nende metaneemidest (asjadel on tegelik hind, ei kaubanduslikkusele, ei korporatiivsetele “isikutele”, media carta2 ja maailmalõpu meem), muutuks elu kogu riigis.

Optimistlikult ennustab kultuuritõkestaja peatset muutust ühiskonnas: “Ameerika rahvale saab osaks suur ärkamine. Nad asuvad oma korporatiivset riiki süstemaatiliselt lammutama ning ennistavad suveräänsuse, mis läks kaduma viimase sajandi kestel” (lk 140). Jagades õpetusi igapäevases sõjas korporatsioonide vastu, mõtestab Lasn kõigepealt mõjuvalt ja kujundlikult korporatsioonide olemuse: “Korporatsioonil ei ole südant, hinge ega moraali. Korporatsioon ei tunne valu. Korporatsiooniga ei ole võimalik mõtteid vahetada. Selle põhjuseks on tõsiasi, et korporatsioon ei ole mitte elav moodustis, vaid protsess – lihtsalt üks tõhus viis, kuidas toota kasumit. See protsess ammutab energiat (kapitali, tööjõudu, toormaterjali) väljastpoolt ja muundab seda erinevatel viisidel” (lk 150). Samuti pakub ta välja, kuidas nendega tõhusamalt võidelda. Praegu on probleemiks, et korporatsioonide sünnitatud kuritegude eest (näit keskkonnakahjustused) ei ole justnagu keegi otseselt vastutav. Raamatu autori arvates oleks lahenduseks vastutuse viimine inimeste, see tähendab aktsionäride tasemele: kuritegude eest ei vastutaks impersonaalne “see”, vaid lihast ja luust inimesed oma vabaduse ja varaga. Kultuuritõkestaja usub, et inimestele on võimalik õpetada, et tarbimine tegevuse enese pärast on nõme, et kõikidel asjadel on ökoloogiline hind, mida ei saa eirata, ning eetikast lähtuvalt ei tohi aktsepteerida seksuaalsusega manipuleerivaid müügistrateegiaid.

Kuigi autori kriitilised ideed ja lahendused tunduvad suures osas paika pidavat ning intuitiivselt võib väidetuga valdavalt nõus olla, ei mõju kibestumusse kalduv ja paiguti labaselt utreeritud tekst alati veenvalt. Võimalik, et ingliskeelses (Ameerika) kultuuriruumis on mõju saavutamiseks tugevad väljendid aktsepteeritavad. Mõningat ülepaisutatust ja kohatist banaalsust kohtab ka näiteks ülipopulaarse Roger Moore’i kirjutistes. Eesti keeles mõjuvad aga väljendid nagu “vaimsed solgijoad nirisevad kõikjal me ümber”, “mis oksendamiseni üle kogu maailma vohavad” kriipivalt ja naeruvääristavad kardetavasti pigem nende autorit kui nähtusi, mida ta kritiseerib.

Raamatu suurimaks väärtuseks on kahtlemata teema, millele autor osutab. Kui raamat ei aita tal ka leida tuliseid võitluskaaslasi, võib igal juhul eeldada, et enesestmõistetav tarbimiskeskne maailm võib mõne inimese puhul kas või hetkeks kõikuma lüüa. Samuti on toredad reklaampildid raamatu vahel. Kui autor oleks ka tekstis suutnud säilitada piltide nihkes iroonia, oleks Ameerika naeruvääristamine tal paremini välja tulnud. Raamat on sellisena eelkõige maailmaparandajate manifest; nood mässavad kõigi ja kõige vastu ning naudivad ettekujutuses veel saavutamata võitu. “Ei ole sugugi võimatu, et tulevikus mäletavad meie lapselapsed kultuuritõkestajate ühiskondlikku liikumist ühena nende hulgast, mis kutsusid esile suure planetaarse uuenemise, mis vapustas maailma uue aastatuhande varastel aastatel. /…/ Siis nad (lapselapsed) küsivad meilt: Mida sa seal õigupoolest tegid? Kas sa olid kohal siis, kui Philip Morris Inc. oma saba jalge vahele tõmbas? Või siis, kui Ameerika Ökoloogilise Jalajälje partei valimised võitis? Või siis, kui “õigus suhelda avalikus eetris” põlistati inimõiguste ülddeklaratsiooni lehekülgedel” (lk. 133). Oleks muidugi tore, kui need autori unistused tõeks saaksid.

 

1 Autori väitel kinnistus korporatsioonide võim seoses pretsedendiga, mis loodi 1886. aasta kohtuprotsessis Canta Clara maakond versus Lõunamere raudtee kompanii, mil korporatsiooni käsitleti esmakordselt kui “isikut”, kellele laienevad USA põhiseadusest tulenevad õigused.

2 Igal inimesel on “õigus suhelda”, s.t õigus saada ja edasi anda informatsiooni mis tahes meedia vahendusel.