Lotmani kultuurisemiootika ja mälu-uuringud

MERIT RICKBERG

„Kultuur, mälu ja ajalugu: esseid kultuurisemiootikast“ teeb inglise keeles esimest korda kättesaadavaks valiku Lotmani hilisema perioodi töid eesmärgiga asetada need dialoogi mälu-uuringute ja kultuuriajalooga. Kogumiku 14 artiklit on ilmunud ajavahemikus 1979–1995 ning jaotatud kolme teemaplokki: kultuur, mälu ja ajalugu. Eesti lugejaskonnale on suurem osa neist tekstidest tuttav kogumikest „Semiosfäärist“, „Hirm ja segadus“ jm. Uue rõhuasetusega ja saadetuna Marek Tamme teoreetilist raami pakkuvast sissejuhatusest ning Mihhail Lotmani teaduskonteksti avavast järelsõnast pakub kogumik lugemiselamust ka neile, kes on Lotmani tekstidega tuttavad.

Kultuurimälu uurija Ann Rigney: „See raamat kirjutab ümber mälu-uuringute ajaloo ning saab asendamatuks lugemiseks kõigile teadlastele, keda huvitab mälu roll kultuuris.“1 Artiklikogumiku koostaja Marek Tamm on ka varem tähelepanu juhtinud, et Lotmani nimi on kultuurimälu teooria arenguloost seni ebaõiglaselt välja jäänud. Tamme sõnul on Jan ja Aleida Assmann kinnitanud, et lähtuvad oma kanoonilistes kultuurimälu käsitlustes Juri Lotmani ja teiste Tartu-Moskva koolkonna uurijate töödest, paraku pole hilisemad uurijad seda osundust üles korjanud ning seetõttu on Tartu-Moskva semiootikute osa mälu-uuringute „distsiplinaarses mälus“ suuresti unustatud.2 Tõenäoliselt ongi senises kahe silma vahele jäämises süüdi tõlgete puudumine.

Ometi ei näe Tamm kogumiku peamise eesmärgina Juri Lotmani nime kinnistamist kultuurimälu teooria historiograafilistesse ülevaadetesse: „Lotmani kultuuri semiootiline mudel, mis toob esile mäluprotsesside ja ajalooliste (enese)tõlgenduste tähtsust, ei ole kaotanud oma teoreetilist potentsiaali ja peab saama integreeritud kaasaegsetesse debattidesse kultuuriajaloo ja kultuurimälu uuringutes.“ Võttes arvesse, kui laiaulatuslikku kajastust on mäluküsimused humanitaarteadustes viimastel kümnenditel leidnud ning kui paljudest aspektidest on kollektiivset mälu uuritud, on kahtlemata tegu ambitsioonika eesmärgiga.

Lotmani kultuurimälu toimimise käsitlus tundub igati tänapäevane, nüüdseks on ju ka tema paljud ideed laialdaselt omaks võetud. See paneb küsima, mida uut Juri Lotman valdkonnale pakkuda saab. Ehk ei seisnegi Lotmani teooria väärtus üksikute ideede uudsuses, vaid selles, et tema semiootiline teooria võimaldab paigutada väga erinevad aspektid terviklikku süsteemi ja luua laiahaardelise mudeli, mille abil saab kultuurimälu küsimused tuua kokku ühte uurimusse.

Kitsamas tähenduses on mälu igasuguse mõtlemisvõimelise semiootilise üksuse, sealhulgas kultuuri, üks funktsioone. Laiemas plaanis on kultuur ise vaadeldav mäluna: „Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism.“3 Seda kahetist seost mälu ja kultuuri vahel aitab mõista Mihhail Lotmani kogumiku järelsõnas toodud paralleel üksik­indiviidi mäluga, kus ta toob välja, et inimese mälu ei ole vaadeldav eraldi inimesest endast, sest teadmine sellest, kes ta on, on lahutamatult seotud mäletamisega.

Kultuuri ja mälu lahutamatus Lotmani töödes võimaldab esile tuua mälu rolli muude kultuuris aset leidvate protsesside puhul. Mälu mitte ainult ei talleta, vaid osaleb ka teadete edastamises ning uue informatsiooni väljatöötamises, muutudes ja teisenedes nende protsesside käigus pidevalt. Lotmani juhtis tähelepanu sellele, et mälu töö kirjeldamine „informatsiooni säilitamisena“ on eksitav, sest „mälu ei tule endale ette kujutada kui mingit ladu, kuhu on paigutatud oma olemuselt muutumatud ja alati samatähenduslikud teated. [—] Mälu ei ole informatsiooni hoidla, vaid selle regenereerimismehhanism.“4

Kultuurimälu keskne ühik on tekst kui mälu vahendaja. Kuid nii nagu kultuurimälu puhul tervikuna, on ka üksikteksti puhul Lotmani tähelepanu pööratud mitte niivõrd selle informatsiooni talletusvõimele, vaid teksti mälu dünaamilisusele. Teksti mälu ajas muutub – paljud seosed ja tähendused, mis olid teksti autori kaasaegsetele ilmselged, võivad aja jooksul ununeda, teisalt aga rikastab iga uus põlvkond teksti mälu uute koodide ning tõlgenduste lisamisega. Kultuuritekstide kordused ja ümberjutustamine tagavad kultuurimälu sidususe ja järjepidevuse.

Kui kultuuri keelte paljusus tagab mäluruumi sisemise mitmekesisuse, siis seda mitmekesisust tasakaalustavaks jõuks on kultuuri liikumine ühtsuse ja sisemise korrastatuse poole. Kultuuri enesekirjeldusprotsesside tulemusel loob kultuur enesemudelid. Nende üks funktsioone on määratleda, mida peab kultuuris mäletama ja mis tuleb unustada. Lotmani näited on küll enamasti keskendatud kunstitekstidele, kuid tema pakutav raamistik võimaldab esitada ka mälupoliitika küsimusi, uurida nii mäletamise ja unustamise institutsionaalseid vahendeid kui ka mälu kasutamist kollektiivse identiteedi kujundamisel.

Lotman ütleb, et kõik see, mis tuleb unustada või mida ei peeta meelespidamise vääriliseks „heidetakse kollektiivi mälust välja ja justkui lakkab olemast“. Kuid kui vahetub aeg, ja mäletamise–unustamise paradigma võib see, mis oli kuulutatud tõeliselt eksisteerivaks, osutuda justkui mitte­eksisteerivaks ja unustusse määratuks, mitteeksisteeriv aga saada olevaks ja tähenduslikuks.“ Kultuurimälus on küll ka selliseid aspekte, mis kord unustusse vajununa harva enam uuesti meelde tuletatakse. Selline saatus saab enamasti osaks näiteks teostumata jäänud ajaloosündmustele. Lotmanile on aga selline minevikutaju, mis kustutab ajalooprotsessist ennustamatuse ning võimaluste paljususe, problemaatiline, sest loob ettekujutuse, et sündmused kulgevad mööda etteantud rada.

Lotmani sõnul võimendab retrospektiivne pilguheit minevikku determineeritust, kustutades sealjuures ebamäärasust. Selle tagajärjeks on, et „ajalooprotsess minetab oma määramatuse, s.o lakkab olemast informatiivne, Lotman kutsub üles teistsugusele ajalookäsitlusele, kus „realiseerunud teed paistavad siis ümbritsetuna realiseerimata võimaluste kimpudest.“5 Realiseerumata jäänud ajalooradade uurimine aitab selgemini näha, et seosed on ajaloos sageli keerukamad kui retrospektiivsest vaatepunktist jutustatud lugu esitada püüab. Seega on semiootilise ajalooteooria vaatepunktist ka teostumata võimalused informatiivsed ning väärivad mäletamist.

Tekstide ringluses on palju juhuslikku ja ennustamatut, samal ajal ka indiviidi valikutest, tegudest ja tahtest sõltuvat. Seega ei pea perifeeriasse unustatud tekstide aktualiseerimisele alati eelnema plahvatuslik paradigmapööre, piisab ka viisakast koputusest. Jään lootma, et mälu-uuringud teevad Lotmani kultuurisemiootikale ukse lahti.

1 https://www.palgrave.com/gp/book/9783030147099#reviews

2 Marek Tamm, Juri Lotman ja kultuurimälu teooria. – Akadeemia 2013, nr 10.

3 Juri Lotman, Mälu kulturoloogilises valguses. – Akadeemia 2013, nr 10.

4 Juri Lotman, Kultuurimälu. Tlk Silvi Salupere. – Akadeemia 2013, nr 10.

5 Juri Lotman, Jumala tahe või hasartmäng? Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis. Hirm ja segadus. Varrak 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht