Liberaaldemokraatia ja rahvuslik solidaarsus

Peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga – enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.

TANEL VALLIMÄE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Öeldakse, et kriisi ajal, nagu ka muul tavapärasest elukorraldusest teistsugusel perioodil, tuleb välja inimese tegelik olemus. Seepärast rõhutab näiteks abielutõotus, et kokku hoitakse nii headel kui ka halbadel päevadel. Ent samamoodi ilmneb inimolemus ühiskondliku kriisi ajal. Abielutõotuse analoog meie ühiskonnas on põhiseadus, kus kinnitatakse pühendumust liberaalsetele väärtustele ja demokraatiale, sedagi nii headel kui ka halbadel päevadel. Mil määral see tõotus peab?

Idabloki lagunedes oli mõistel „liberaaldemokraatia“ blokki kuulunud maade elanikele hea tähendus. Sooviti, et tagataks liberalism ehk individuaalsed õigused ja vabadused, sooviti ka demokraatiat ehk rahva võimu, mis olid mõlemad seni kehtinud vaid vormiliselt. Praeguseks on mõiste kahe poole tähendus mõne arvates neis maades muutunud vastupidiseks, negatiivseks. Liberalism tähendab neile väärastumisi, kahtlast moevoolu. Kuid kahtluse alla on seatud ka traditsioonilised liberaalsed institutsioonid nagu vaba meedia, kohtu iseseisvus ja prokuratuuri sõltumatus. Demokraatia praegune toimimine omakorda tähendab neile seda, et viiakse ellu kitsa seltskonna vaateid ja tegutsetakse vaid endale sobivate elanikkonnarühmade, mitte „rahva“ huvides. Mõlemad tähendusmuutused ohustavad ühiskonna elujõudu, aga teine on ohtlikum.

Õigustest rääkimine

On väidetud, et kui avalikkuses hakkab domineerima õigustest rääkimine, viitab see sellele, et ühiskonnas on suured lõhed ja teatud grupid on õigustest mingil moel ilma jäetud. Mõnikord on see hinnang objektiivne, näiteks kui osal elanikkonnast ei ole soo või rassi tõttu õigusi, mis on teistel. Mõnikord on selline retoorika pigem üle pingutatud. Tegemist on ühtlasi poliitilise võitlusega ja tihti selgub tagantjärele, kellel on õigus.

Õiguste ja vabaduste kaitsmise nõuet kuuleb viimasel ajal palju maskikandmise kohustuse puhul. Eestis kogunesid 15. mail Vabaduse väljakul meeleavaldajad, kes rääkisid inimõigusest ja vabadusest, mida maskikandmise nõue rikub. Vastanduti ka vaktsineerimisele, ajakirjanduse peavoolule ja politseile.1 Sama aktsiooni on üle maailma, ka Tallinnas, korraldatud mitu korda, viimati 24. juulil. Eestvedajate rahvusvahelisel veebisaidil seisab, et neile on tähtsad sõnavabadus, liikumisvabadus, valikuvabadus, kogunemisvabadus ja tervisega seonduv vabadus.2 Vahepeal oli maskikandmise nõude kadumise tõttu Eestis rõhk pigem vaktsineerimisvastasusel, nüüd on teema taas aktuaalne. Maskide küsimus on isegi huvitavam: maski kandmine või mittekandmine on kõigile näha, rohkem avalik.

Tööliste piiride ületamist puudutava omakasupüüdlikkuse õppetund on lihtne tõsiasi, et mingi hetk tehakse selle eest tagasi. Pildil põllumajandus-kaubanduskoja tellitud erilennuga Eestisse saabunud ukraina võõrtöölised mullu suvel Tallinna lennujaamas.

Madis Veltman/Postimees/Scanpix

Kui õigus on meditsiinivaldkonna ekspertide enamikul – et maskita käimine ohustab nakatumiskordaja teatud taseme juures teiste inimeste tervist ja isegi elu –, siis on maski mitte kandes tõenäosus teisi kahjustada väga suur. Kui peaks isegi selguma, et maskist pole sellist abi, nagu on eeldatud, on tekkinud kahju väike (ebamugavus). Pealegi ei ole olnud kohustust maski kanda juhul, kui see pole tervislikel põhjustel võimalik. Seevastu, kui selgub, et maskidest on palju abi, siis on nende mittekandmisest sündinud kahju väga suur (ohtu pandi teiste inimeste tervis ja elu). Kuidas tagada piirangute kehtestamisel isikute õigused ja vabadused seadustega kooskõlas, hindavad õiguseksperdid koostöös meditsiinivaldkonna asjatundjatega. Oluline on aga see, et liberalismi kesksed autorid kaitsevad individuaalseid õigusi ja vabadusi üksnes klausliga, et neid rakendades ei tekitataks teisele kahju.3 Kuid nõue teisi mitte kahjustada on eelmainitud õiguste ja vabaduste nõudjatel täiesti tagaplaanil. Kindlasti ei oota nad ekspertide analüüse. Kas nad loobuvad oma seisukohtadest juhul, kui maskikandmist puudutavad ühed või teised piirangud tunnistatakse lõplikult õiguspäraseks? Vaevalt. Niisiis kasutatakse küll liberalismi õiguste ja vabaduste retoorikat, aga keskendutakse üksnes enda huvidele ja teistest ei hoolita.

Kadeduspopulism

Teistsugune on hoolimatus teiste suhtes majanduslikus mõttes. Seda viimasel ajal tugevamalt esile kerkinud arusaama võib nimetada kadeduspopulismiks: teie ehk „rahvas“ kannatate, kuna keegi teine saab endale selle, mis on teie oma. Siin on omakorda kaks poolt, s.t kas „meile“ kuuluva saavad võõrad või omad. Kõigepealt, kui vaadelda võõraste suhtes õhutatud kadedust, on see lühidalt järgmine. Meie vajadused on rahuldamata, sest võõrad (immigrandid, võõrtöölised jne) saavad liiga palju meie ressursse. See maailmas praegu üsna levinud argument ei pruugi alati olla tõsiseltvõetav. Näiteks Saksamaal või Skandinaavias pigem mitte, mõnes muus kohas võib sel olla rohkem tõepõhja. Skandinaavia maades on traditsiooniliselt olnud suur kultuuriline ühtsus, immigrandid on suhteliselt uus nähtus ja see tekitab teatavat võõristust. Kultuurilist ühtsust, ühtset rahvast, hakati Skandinaavias umbes XX sajandi keskpaigast teadlikult looma koos heaoluriigi rajamisega. Suuremates linnades on võõramaalasi olnud küll alati, kuid maapiirkonnad on olnud kultuuriliselt vähem kirjud, isegi kui eri ajalooperioodidel on tegutsenud rohkem kui üks kirik ja käibel olnud rohkem kui üks keel nagu näiteks Soomes. Ühtse rahva puhul on olnud ka tähtis olla „tavaline“. On leitud, et immigratsioonikriitika alus oli neis maades tihti see, et ei oldud võõrastega harjunud ega oldud kindlad, kuidas nendega käituda. Kuid kultuurilist aspekti tahaplaanile peites on kõhklusi sisserännu suhtes tihti sõnastatud hoopis nii, nagu oleksid võõrad muresid tekitav nähtus ennekõike seetõttu, et nad võtavad liiga palju ressurssi.

Meil on osa inimesi üle võtnud sama arusaama ja esitanud teemat ressursi­asjana. See on puudutanud näiteks võõrtöölisi, iseäranis tuntud on ukrainlaste juhtum. Koroonaviiruse leviku ohu tõttu pani Eesti eelmise aasta kevadel nende tee siia mõneks ajaks sisuliselt kinni või tehti siin töötamine väga keeruliseks. Eriti tõi see probleeme kaasa põllumajanduses.4 Kindlasti olid paljud meie inimestest nende piirangute poolt. Koroona suurema leviku oht oligi olemas. Foonil oli aga ka arusaam, et võõrtöölised töötavad odava palga eest ja võtavad seetõttu meie inimestel töö ära – või on meie palgad siin nende tõttu väiksemad, kui võiksid olla. Ka sellise arusaama toetajaid on üksjagu. Võõrtööliste enamik ei pruukinuks isegi olla ukrainlased, vaid bulgaarlased, lätlased või mõni muu ELi rahvas – suhtumine olnuks sama.

Aga kui 2021. aastal ei lasknud Soome pikemat aega eestlastel vabalt oma siinse pere ja sealse töökoha vahet sõita, vaid neist pidi valima ühe, siis oli sellises olukorras inimeste täbar olukord meile ja meie valitsusele ühtäkki väga selge. Näis nagu ei tahaks Soome nende katsumusi hästi mõista.5 Laias laastus oli aga meie tööliste olukord sarnane sellega nagu ukrainlastel varem. Mil määral meil pelgust võõraste suhtes esitati majanduslikus võtmes, kuigi põhimure on pigem kultuuriline, on omaette uurimist väärt teema, sest ka kultuuritausta puudutavaid küsimusi seoses võõrastega esitati meil vahepeal küllaltki lahtiste kaartidega. Igatahes on tööliste piiride ületamist puudutava omakasupüüdlikkuse õppetund lihtne tõsiasi, et mingi hetk tehakse selle eest tagasi.

Aga kui sarnases võtmes, et keegi saab midagi „meie“ arvel, õhutatakse kadedust ka „omade“ ehk kaaskodanike suhtes, pole sel kultuuriliste erinevustega midagi pistmist ning see on demokraatiale väga suur probleem. Üks tuntud USA poliitik rääkis poliitkampaania käigus ligi kümmekonna aasta eest rikastele annetajatele mitteametlikult väidetavalt sellest, kuidas ligi pooled USA valijad loodavad valitsusele, sõltuvad valitsusest, ei maksa tulumaksu (ta pidas silmas föderaalset tulumaksu), eeldavad, et neil on õigus tervisekindlustusele ja eluasemele ning et seda kõike peaks tagama neile valitsus. Ta lisas, et need inimesed on ükskõiksed maksude alandamise suhtes, mis huvitab kõnealuseid annetajaid. Niisiis, tema sõnum oli see, et pooled valijad teevad tööd, teine pool elab nende kulul. Kuidas seda olukorda muuta, on iseküsimus, kuid põhimõttena on tegemist väärmoraliseerimisega: tõlgendatakse valesti, mida tähendab olla eetiline kodanik. Ootus, et kõik panustaks samamoodi, on ebarealistlik: on haigused, õnnetused, lõhki läinud pered jne.

Rikkad ja maksud

Kui kevadel hakati Eestis senisest enam rääkima maksupoliitikast, võis ühes nädalavahetuse arutelusaates maksupoliitika teemal kuulda mõtet, et rikkaid ei ole mõtet kõrgemalt maksustada, sest neid on vähe. Ka natuke vähem rikkaid mitte, sest siis tuleks hakata keskklassi kõrgemalt maksustama. Ja leiti, et asja tegelik mõte on lihtsalt elus hästi hakkama saajaid kiusata, „klassiviha“ tekitada. Asjaolu, et maksupoliitikaga seoses peab rääkima just tulumaksust, on muidugi veider. Kuid huvitav on see, et meie poliitilised jõud ja arvamusliidrid pole varem kuigi oluliseks pidanud arutada ühiskondlike klasside üle. Nüüd on järsku mängus klassivõitluse ideed ja sõnavara.

Kuid miks ikkagi on selline kadedus „omade“ suhtes, solidaarsuse puudumine sotsiaalmajanduslikus mõttes, demokraatia probleem? Demokraatlikus ühiskonnas, kus on rahva võim, peab olema mingisugune ühisosa, kokkukuuluvustunne.

See on vajalik, sest elu niisuguses ühiskonnas nõuab inimestelt pühendumust võtta osa hääletamisest või muudest demokraatlikest protseduuridest, aga peale selle ka maksta makse ning kui läheb halvasti, siis eluga riskides maad kaitsta. Arenenud liberaaldemokraatlikes riikides toimub maksude kaudu ümberjagamine neilt, kellel läheb hästi, neile, kellel läheb kehvasti. Kindlasti mitte vastupidi. Et see toimiks, on vajalik solidaarsus, s.o tunne, et kuulume kokku. Millel see tunne rajaneb? Tänapäevase riigi puhul koosneb kogukonna poliitiline identiteet kahest tahust. Tähtis on pühendumus teatud poliitilistele põhiväärtustele – üldiselt võttes demokraatia ise, inimõigused, diskrimineerimise vältimine jne. Kuid see ei ole veel piisav: peab olema ka konkreetne pühendumine, kogukonna liikmete eriline side. See võib vastavalt riigile ja selle kujunemisele rajaneda mitmesugustel alustel. Meil on selline side olnud rahvustunne, mis rajaneb meie ajalool, kultuuril, keelel ja traditsioonidel.

Niisiis, kui kerkib küsimus ressursside ümberjagamise kohta rikkamatelt piirkondadelt vaesematele, rikkamatelt rühmadelt vaesematele, siis miks peaks seda tegema? Vastus on: me oleme sama poliitilise kogukonna liikmed, sakslased, rootslased või eestlased, ja me toetame teisi sakslasi, rootslasi ja eestlasi. Aga kui selline vastus enam ei veena, on demokraatia, mis eeldab rahva kokkukuuluvustunnet, ohus.6

Kui vaadelda olukorda Eestis, on enda rahvuslikkust rõhutanud erakonnad olnud pigem võimalikult vaba turumajanduse poolt ja ümberjagamise vastu. Nad kuulutavad, et rahvuse käekäik on nende keskne väärtus ning samal ajal leiavad, et sotsiaalmajanduslikus mõttes peab igaüks reeglina „ise hakkama saama“. Ümberjagamine on pigem nõukogude aja komme, „sotsialism“.7 See kombinatsioon kätkeb vastuolusid. Asja mõte pole siin muidugi see, et mida rohkem ümber jagada, seda elujõulisem rahvus – see oleks absurd. Aga kui igaüks hoiab juba n-ö vaikimisi, loomuliku hoiakuna oma poole, siis kuidas saab rääkida tõelisest kokkukuuluvusest? Millel see rahvuslik ühtsus rajaneb? Ainus, mis saab rahvustunnet sel juhul toestada, on ühine vaenlane. Varem oli ühine vaenlane olemas: okupatsioonivõim ja kommunistid. Aga kui kaua leidub neid, kellele vastanduda?

Neil päevil tähistati Eestis kolme­kümne aasta eest taas kätte võidetud iseseisvust. Iseisvumise taastamise ajal räägiti, kuidas ollakse valmis „kartulikoori sööma“, peaasi et saaks vabaks. Kas polnud „kartulikoorte söömise“ metafoor olemuselt tõotus tulevikus üksteise eest seista? Paras hetk on mõelda sellele, mil määral on meil valmisolekut ühistes huvides tegutseda, mis oli sellel ajal rahva liikumapanev jõud. Inimpõlved vahetuvad, uutel põlvkondadel on uued huvid, uued kogemused. Praegune pilt pole aga sugugi hea. Meid peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga, mis juba eelhoiakuna vastandub võõrastele, aga ka omadele. Samamoodi peaks meid tegema rahutuks ka see, et paljud lähevad kaasa enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.

1 Piirangute vastased avaldasid Vabaduse väljakul meelt. – ERR 15. V 2021.

https://www.err.ee/1608214057/piirangute-vastased-avaldasid-vabaduse-valjakul-meelt

2 https://worldwidedemonstration.com/

3 John Stuart Mill, Vabadusest. Tlk Kaja Tael. Hortus Litterarum, 1996.

4 Rein Raudvere, Heli Raamets, Silja Lättemäe, Võõrtööjõu keelamise tagajärg: maasikate hind tõuseb ja enamik saagist jääb põllule. Maaleht 20. V 2020.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/89910359/voortoojou-keelamise-tagajarg-maasikate-hind-touseb-ja-enamik-saagist-jaab-pollule

5 Laura Halminen, Viron pääministeri vetoaa Sanna Mariniin avoimessa kirjeessä: „Suomen matkustusrajoitusten vuoksi tuhannet virolaiset joutuvat valitsemaan perheen ja työn välillä“. – Helsingin Sanomat 11. VI 2021. https://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000008043978.html

6 Mitme mõttekäigu puhul on siin eeskuju võetud Kanada poliitikateoreetiku Charles Taylori viimaste aastate töödest, mis puudutavad demokraatia praeguse kriisi eri külgi.

7 Eraldi võttes on veider, kuidas saab korraga rääkida „ise hakkama saamisest“ ja samal ajal igal aastal sellise ideoloogia levitamiseks erakonna riigieelarvelisest toetusest maksumaksja raha vastu võtta.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht