Kuldsed kuuekümnendad

Odavam kui tekitada inimestes hirm võimude ees on ekspluateerida tema kaasasündinud muret tuleviku pärast. Noore pere laen seob inimese kehtiva korra külge kindlamini kui käerauad.

PEETER LAURITS

Areng on harva sujuv ja ühtlane. Pungad küpsevad kaua ja sala, enne kui nad soodsate ilmastikuolude kokku langedes lõpuks puhkevad. See juhtub tavaliselt üleöö. Veelgi drastilisem on putukate täismoondega areng. Nukustaadiumis vastse organid ja koed hävivad ning erilistest rakukogumitest (imaginaalketastest) moodustuvad valmiku elundid ja koed. Näiteks kärbse nukus on esimestel päevadel pärast nukkumist siseelundite asemel mingi pudrutaoline mass ning valmikul ja vastsel pole pealtnäha midagi ühist.

Samalaadseid asju võib märgata ka ajaloo- ja kultuuriprotsessides. Renessansi käigus õide puhkenud nähtused olid eos juba antiigis ja küpsesid keskaja vältel. Renessansi jooksul aset leidnud moone oli tormiline ning paarisaja aastaga kehtestati täiesti uut tüüpi maailmakord. Renessanss ise, mis võib tagantjärele tunduda kultuurilise õitsengu ja humanismi troopilise saarena, oli aga tegelikult lõputute sõdade, terrori, nõiajahi ja röövmajanduse orgia – pigem mingi pudrutaoline mass kui stabiilselt toimiv ühiskond.

Meie globaliseerunud ühiskonnas andsid moonde faasi jõudmisest märku juba Esimene ja Teine maailmasõda ja nendega paralleelselt aset leidnud modernistlikud murrangud kultuuris. Uut tüüpi väärtushinnangud ning ühiskonna koed hakkasid eristuma aga kuuekümnendatel. See oli meie planeedi ajaloos väga eriline aeg, kui paljud seni vankumatuks peetud piirid pudenesid laiali. Hipipõlvkonna kontrakultuur vastandus teravalt nii sõjajärgse aja konservatiivsetele normidele kui ka neo­liberaalsele turufundamentalismile ning astus olukorra muutmiseks radikaalseid samme. Ehkki kuuekümnendate ja seitsmekümnendate loosung „Sex, drugs and rock’n’roll“ kõlas hedonistlikult, olid kaalul väga tõsised sotsiaalsed metamorfoosid.

Vietnami sõda vallandas tohutu ulatusega sõjavastase liikumise: massiliste rahutuste kõrval Ameerikas protesteerisid sõja vastu sajad tuhanded tudengid üle maailma. See ei olnud vaidlus mingi riigi välispoliitika üle, vaid kompromissitu vastuseis sõjale kui nähtusele, sõjale kui rahvamajandusharule ja elustiilile.

1968. aasta kevadel toimus Pariisis terve rida protestimarsse, kus tudengid avaldasid meelt konsumerismi, turumajanduse, Ameerika imperialismi ja de Gaulle’i režiimi poliitilise bürokraatia vastu. Samasisuline protestivaim valitseb Pariisis ka 50 aastat hiljem. Pildil 2018. aasta maidemonstratsioon. Jules Xénard.

Wikimedia Commons

Kodanikuõiguste vallas saavutas Ameerika värviline elanikkond rahumeelsete protestide, kodanikuallumatuse ja istumisstreikidega üldise valimis­õiguse ning terve rea võrdseid õigusi valge elanikkonnaga. Martin Luther Kingi kuulus „I have a dream …“ on praeguseks omandanud palju laiema ja universaalsema tähenduse kui sotsiaalse õigluse otsimine.

Feminismi teine laine lõdvendas tugevasti naiste diskrimineerimist ning tagas neile võrdsemad õigused. Müügile tulid antibeebipillid, mis andsid naisele kontrolli oma keha üle ja tegid iseenda ja oma laste elu üle otsustamise palju lihtsamaks.

Seksuaalrevolutsioon saatis kuu peale terve rea inimsuhteid ja intiimsust ahistavaid piiranguid. Gay Pride korraldas seksuaalsete vähemuste väljamarsi kriminaalsest tsoonist ning õiguse oma erinevus avalikult formuleerida.

Kuuekümnendate poliitiline teater oli erakordselt turbulentne. President Kennedy mõrv saatis maailmale sõnumi salasepitsustest kõige võimsama suurriigi tippjuhtkonnas.

Lisaks Vietnami sõjale mahtus eeslavale ka külm sõda oma ohjeldamatu võidurelvastumise, äreva tuumaohu ja Kuuba kriisiga. Globaalse lööklaine põhjustasid Praha kevad, Hiina kultuurirevolutsioon ja Aafrika dekoloniseerimisega seotud dramaatilised sündmused.

Maailm kees, piirid vankusid ja lühikeseks ajaks tundus, et kõik on võimalik ja maailm võib nüüdsama pöörduda uude, meeldivamasse arengufaasi.

Üldist optimismi suurendas kosmoseajastu algus. Kuuekümnendatesse mahtusid Juri Gagarini orbitaallend ja ameeriklaste esimesed maandumised kuul. Teadus ja tehnoloogia hakkasid võtma šamanistlikku kuju. Pole midagi öelda: oma käpa ja silmade kuu peale saatmine ja sealt enda poole tagasi vaatamine on väga vägev nõiatrikk. Ja mõelge, mis toimus samal ajal kvantfüüsikas, küberneetikas ja lasertehnoloogias … Laser oli lahendus probleemile, mida veel ei olnud välja mõeldud. Kodudesse ilmusid värviteleviisorid, transistorraadiod ja magnetofonid.

Kuuekümnendad tähistavad enneolematu kultuuriaktiivsuse ajajärku, mille lööklaine sumbus alles üheksakümnendatel. Muusikas ja popkultuuris ei ole enne ega pärast midagi niisugust nähtud. Püüdke omale ette kujutada stilistilise spektri avarust, kui sinna sisse mahuvad üheaegselt Elvis Presley, The Beatles, Jimi Hendrix, Led Zeppelin, King Crimson, Frank Zappa, Miles Davies, Chet Baker, Karlheinz Stockhausen, John Cage … Kui laiali saaks akustilise poliitika spektri veel venitada? Praegusest kitsikusest kuuekümnendate poole vaadates hakkab pea ringi käima.

Kinos domineerisid sellised vaimsed akrobaadid nagu Stanley Kubrick, Jean Luc Godard, Ingmar Bergman, Alexandro Jodorowsky, Roman Polanski, Michelangelo Antonioni, Andrei Tarkovski, Federico Fellini, François Truffaut, Akira Kurosawa. Euroopas käivitus art house’ide buum, mis tegi uut laadi esteetikaga filmikunsti massilise õitsemise võimalikuks.

Kujutavas kunstis said hoo sisse sellised seltskonnad nagu Situationist International ja Fluxus, kes nihutasid otsustavalt platvormi, kus kunstiteose formuleerumine aset leiab. Modernistliku kunstiprotsessi keskmes oli teos, nüüd aga hakkas tähelepanu libisema laiemale lavale, hõlmates kaasautorina publikut ning päästes valla sotsiaalseid maalihkeid. Selles vallas tegi šamaanitrikke Joseph Beuys, seletades pilte surnud jänesele ning sundides Kasseli kodanikke oma elukeskkonda istutama 7000 tamme.

Kirjanduses tegid ilma Anthony Burgess, Salinger, Mihhail Bulgakov, Kurt Vonnegut, Gabriel García Márquez, Tom Stoppard, Sylvia Plath ja Roald Dahl. Oma loomingu tippu jõudsid Vladimir Nabokov ja Samuel Beckett. Postuumselt avaldati Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Võimalikke mudeleid tulevikuks formuleerisid Norbert Wiener, Marshall McLuhan, Guy Debord, Roland Barthes, Herbert Marcuse, Susan Sontag, Michel Foucault, Jacques Derrida, Jacques Lacan ja teised mõtlejad.

Tegelikult võiks nimistut lõputult jätkata. Kuuekümnendad polnud tippkultuuris mitte lihtsalt õitseaastad, vaid tõeline troopiline kevad põletikulise päikese ja aurava guaanovihmaga. See on täiesti uskumatu, milline hulk väärtkirjandust, väärtfilme ja väärtmuusikat loodi kuuekümnendatel ja neile järgnenud kümnenditel.

Uued tuuled puhusid ka rakendusteadustes, majanduses ja poliitikas. 1968. aastal tuli kokku Rooma Klubi, esinduslik seltskond teadlasi, majandusteadlasi ja -inimesi, tippametnikke ja valitsusjuhte üle kogu maailma, et analüüsida globaalprobleeme ja formuleerida tulevikustsenaariume. 1972. aastal formuleeris Rooma Klubi väga olulise prognoosi „Kasvu piirid“, kus põhjendati, et piiratud ressursside tingimustes ei saa eksponentsiaalne kasv jätkuda igavesti ning progressimüüdile toetuv globaalse arengu stsenaarium on hukatuslik kinnismõte. Ühtlasi formuleeriti säästva arengu ja majanduse nullkasvu printsiibid. Noorte radikaalide antikonsumerism ja kapitalismi kriitika said autoriteetse teoreetilise põhjenduse. Kõigis sotsiaalsetes revolutsioonides olid eesliinil avangardkultuuri korüfeed – filosoofid, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, filmirežissöörid – ja muidugi tudengid. Võib ütelda, et see oli kognitariaadi mäss materialismi ja turudiktatuuri vastu.

1968. aasta kevadel toimus Pariisis terve rida protestimarsse, kus tudengid avaldasid meelt konsumerismi, turumajanduse, Ameerika imperialismi ja de Gaulle’i režiimi poliitilise bürokraatia vastu, mille kontrolli all oli ülikoolide rahastamine ja mis mürgitas vaimset kliimat. Võimud sulgesid vastuseks Nanterre’i ja Sorbonne’i ülikooli. See vallandas tohutu protestilaine: üle 20 000 tudengi, õppejõu ja radikaalse haritlase ründas politsei vallutatud ülikoole. Puhkesid verised tänavarahutused, püstitati barrikaade. Võimud tõid sisse kaitseväed ja nende jõhkrad ja agressiivsed vastulöögid suurendasid sümpaatiat mässuliste suhtes veelgi.

Kõigepealt liitusid rahutustega mõõdukad intellektuaalid ja artistid. Kõik kontserdid ja kultuuriüritused omandasid poliitilise värvingu. Kiiresti tuli ka rahvusvaheline toetus.

Rahutused kasvasid laviinina. Kui tänavale oli tulnud juba üle miljoni inimese, oli valitsus sunnitud järele andma: lubati vabastada tuhanded arreteeritud tudengid ning politseiväed lahkusid Sorbonne’i ülikoolist.

Rahva rahustamisega oli aga lootusetult hiljaks jäädud. Taasavatud Sorbonne’i ülikoolist tehti ülestõusu peastaap. Töölised hakkasid spontaanselt streikima. Mõne nädalaga oli streigiga liitunud üle kümne miljoni töölise, ehk kaks kolmandikku Prantsusmaa tööväest. Ametiühingud radikaalsete poliitiliste nõudmistega ei liitunud, vaid püüdsid rahutuse kanaliseerida tavapärastesse majanduslikesse nõudmistesse: rohkem raha, pikem puhkus ja nii edasi. 25. mail pakuti miinimumpalga tõusuks 25% ja keskmise palga tõusuks 10%. See aga ei rahuldanud töötajaid. Streikijad nõudsid president de Gaulle’i ja peaminister Pompidou tagasiastumist, valitsuse vahetust ning tervet rida kommunistliku meelestusega poliitilisi reforme.

Mässuliste seas oli tohutu hulk eri sorti radikaale, isegi kommunistid olid jagunenud omavahel mitmeks vaidlevaks klanniks. Oli seltskondi, kes kutsusid ennast trotskistideks, maoistideks, kõikvõimalikud anarhismivoolud, demokraatide ja sotsialistide vasakföderatsioon, rahvusvahelised situatsionistid, mitu eri ametiühingut ja tudengite katusorganisatsiooni. Ideoloogiline segapuder ja suutmatus ühiseid eesmärke sõnastada oli üks peamisi põhjusi, miks ülestõus rahva hulgas alguses nii paljutõotavat poolehoidu tasapisi kaotama hakkas.

Sotsialistid üritasid saada kommunistide ja de Gaulle’i vaheliseks puhverjõuks, 28. mail postuleeris demokraatide ja sotsialistide vasakföderatsiooni esimees François Mitterrand, et „valitsust ei ole enam“ ning teatas, et on valmis uue valitsuse moodustama. Järgmisel päeval teatas ka Pierre Mendès France, et ka tema on valmis uut valitsust moodustama ning kavatseb seda teha koos kommunistidega. De Gaulle aga kaotas pea, viis oma isiklikud paberid Élysée lossist peitu ja põgenes Saksamaale Baden-Badenisse, tehes näo, et inspekteerib Prantsuse sõjaväebaase, aga igaks juhuks oli siiski oma pere ja juveelid kaasa võtnud. Paljud teisedki Prantsusmaa liidrid valmistusid emigreeruma ja võltsisid omale isikutõendeid, pankadest ei saanud enam raha kätte, bensiin muutus ülidefitsiitseks ja kogu riigi majandus oli täielikult paralüseeritud.

Ametiühingud, kommunistid ja sotsialistid hakkasid aga võimu ülevõtmise asemel omavahel arveid klaarima ja kaotasid initsiatiivi. Baden-Badenis veenis kindral Jacques Massu de Gaulle’i, et sõjavägi toetab teda ning ta peab Pariisi naasma ja korra majja lööma. Pompidou koondas samal ajal tankivägesid Pariisi lähistele. Enesekindluse tagasi saanud de Gaulle ähvardas streigi jätkumise korral erakorralise olukorra kehtestamisega ning kuulutas jaanipäevaks välja erakorralised valimised.

Siinkohal kaotas revolutsioon oma energia. Kommunistid nõustusid valimistega. Tudengiliit peatas tänavarahutused. Inimesed väsisid riigis valitsevast kaosest ja naasid tasapisi tööle. Valitsus keelustas terve rea vasakpoolseid organisatsioone ning võttis Sorbonne’i ülikooli uuesti üle. Valimistel võitis de Gaulle’i erakond tohutu edumaaga, samal ajal kui opositsioon omavahel jageledes veelgi fragmenteerus. Bastille’ päeval alustasid radikaalsemad tudengid, anarhistid ja kommunistid veel kord uute tänavarahutustega, need suruti aga kindlakäeliselt maha ja revolutsioon vaibus.

Kuuekümnendate globaalne ärevus haaras ka Euroopa sotsialismileeri riike. Pariisi kevadega üsna sünkroonselt alustas Tšehhoslovakkia kommunistlik partei Aleksander Dubčeki juhtimisel laiahaardelise reformide kavaga. Lõpetati tsensuur, plaaniti kehtestada sõnavabadus ja plaanimajandust kavatseti rikastada turumajanduse elementidega. Naljakas on see, et kui Pariis mässas turgude vastu, siis Praha üritas just turge oma poliitilisse mudelisse sisse tuua. Seda sõnavabaduse ja reformide aega kutsutakse praegu Praha kevadeks. Mingit mässu ega ülestõusu ei olnud, inimesed olid optimistlikud ning asusid oma elu ja mõtteid tasapisi ümber korraldama.

Sellegipoolest otsustas Kreml reformid maha suruda sõjalise jõuga. Sügisel viidi Tšehhisse sisse pool miljonit maavägesid ja ligi 5000 tanki. Võim võeti üle ja reformimeelsed kommunistid asendati kuulekama kaadriga. Tänavatel toimus vägivallatu vastupanu istumisstreikide ja kodanikuallumatuse näol. Vahetati tänavasilte, et sissetungijad eksitusse ajada, ning seisti inimmüürina tankide vastu. Relvitule vastupanule vaatamata tapsid venelased siiski vähemalt 120 inimest.

Tšehhi haritlaskonnaga ei söandanud venelased siiski arveid õiendada, sest rahvusvaheline meelepaha oli niigi tohutu. Mao Zedong oli kuuekümnendate Hiina kultuurirevolutsiooni käigus oma võimu tsementeerimiseks kasutanud vana head toore jõu taktikat: kui tahad vältida teisitimõtlemist ja vastuhakku, siis tapa ära kõik haritlased. See ei ole ettenägelik ega jätkusuutlik poliitika, sest ühiskond kipub seeläbi idioodistuma, aga lühiajalise meetmena mõnikord töötab. Brežnevi režiim ei saanud endale Mao Zedongi laadis tegutsemist lubada, selle asemel hakkas uus marionettvalitsus tegutsema varjatud moel. Tsensuur loomulikult taastati ja suleti paljud ajalehed, raadios ja televisioonis keelati poliitilised saated. Terve rida õppejõude ja tunnetustöötajaid vallandati või eksmatrikuleeriti, neid suleti hullumajadesse või fabritseeriti süüdi näiteks pederastias. Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“ on kirjeldatud seda aega õige reljeefselt.

Kui Brežnev ei julgenud Mao Zedongi kombel tegutseda, siis de Gaulle ja teised Euroopa ja Ameerika režiimid teadsid, et hirmuvalitsus on kallis ja ebaefektiivne. Nemad lahendasid probleemid mässulise elanikkonna vabatahtlikult tarandikku siirdumisega. Palju odavam kui tekitada inimestes hirm võimude ees on ekspluateerida tema kaasasündinud muret tuleviku pärast, toita vaikselt, aga veenvalt tema igatsust stabiilsuse ja turvalisuse järele. Noore pere laen seob inimese kehtiva korra külge kindlamini kui käerauad.

Unustada ei maksa ka hedonismi, inimese loomulikku lõbujanu, laiskust ja mugavust, mis võtavad maad, niipea kui selleks võimalus antakse. Kuuekümnendate sotsiaalsed rahutused sai tasalülitada mitte poliitikute ega sõjaväelaste jõu, vaid kaupmeeste abiga.

Pungile ei tõmmanud kotti pähe mitte „Queen of all the Brits“ ega „all the Kings men“, vaid Vivienne Westwood ja Malcolm McLaren. Kui vaimne rahutus õnnestub ära brändida, kapitaliseerida ning rahututele butiigist tagasi müüa, on rahutustel toss väljas. Kuuekümnendad maandusid swinging Londonis, mille revolutsioonilisteks ikoonideks said biitlid, miniseelik ja modellid Twiggy ja Veruschka. Londonist sai maailma moepealinn ja moefotograafidest pooljumalad. Kui ei usu, vaadake Michelangelo Antonioni „Blow-up’i“.

Sedakorda läks nii, et moetööstus sai kuuekümnendatest jagu. Praegu elame me pudrutaolises massis, kus harjuskid ja parisnikud kujutavad endale ette, et nad on eliit. Vara rõõmustada. Hedonistlik kontrrevolutsioon töötab ainult külluslikel aegadel ja need on otsa saanud. Pudrutaoline mass on täismoondes ainult ühe lühikese faasi jooksul ja lõpuks lendab nukust välja lennuvõimeline olevus. Maagilised sõnad on välja öeldud ja raamatuteks köidetud, kellasid ei saa enam tagasi keerata ja veekahuritest pole abi, kui su vastas on Emajõgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht