Kuidas kirjutada populaarne ajalooraamat?

On raske hinnata, miks üks raamat on müügiedukam kui teine. Kas asi on teemas, autoris, sisu tuumakuses või hoopis loetavuses? Või siis reklaamis? Või kõiges kokku?

RIHO PARAMONOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kas eestlased hindavad ajalooteadmisi? Igal aastal välja antavate ajalooraamatute arvu alusel võiks arvata, et see on nii. Muidugi ei tea me, kes ja kuidas neid raamatuid loeb, kuid igal juhul on võimalused ajalooga suhestuda head. Lugejarahvast paistab ennekõike huvitavat lähiajalugu, mis pakub isiklikke haakumispunkte, aga ka Eesti sõjaajalugu ja Teine maailmasõda. Sooja vastuvõtu on leidnud ka Eesti ajaloo üldkäsitlused, mida ei ole üldse palju. Endiselt on kõige esinduslikum soomlase Seppo Zetterbergi peaaegu 700-l leheküljel „Eesti ajalugu“, millest on 2009. aastast välja antud mitu kordustrükki. Selle märgilise teose, mis on ühtlasi ka üks vähestest ühe autori üldkäsitlustest, ilmumisest on möödas üle kümne aasta. Selle aja jooksul on raamatute tiraaž märgatavalt kukkunud – muud meediumid ei taha jätta lugemiseks ruumi.

Aga ometigi, 2018. aastal välja antud Enn Tarveli üsnagi vastuolulist „Eesti rahva lugu“ müüdi fenomenaalselt edukalt: ilmumisaastal oli see Eesti Kirjastuste Liidu läbimüügi-edetabelis kolmandal kohal. Andres Laiapea on kirjutanud Tarveli teost arvustades: „Kuna ajalugu täidab Eestis rahvusliku religiooni rolli, siis võib ajaloolasi võrrelda usujuhtidega.“1 On see siis tõesti nii? Mul on Laiapea seisukohta pisut raske jagada, kuid seda, et inimeste ajaloopilt tugineb ühes või teises küsimuses suuresti ühele või paarile loetud raamatule ja seega nende autori(te) arusaamale möödanikust, olen märganud küll. Ja viimase kümne aasta jooksul oleme olnud mineviku tõlgendamise küsimustes korduvalt tunnistajaks ka ajaloolaste teravaks kujunenud vastasseisule, mis on kultuuri vetevälja korralikult lainetama löönud. Järelikult on meie minevikus endiselt palju ebaselget ja valulikku, nii et tuleb kirjutada, aga tuleb ka mõelda, kuidas kirjutada.

Raamatuostjate (loodetavasti ka lugejate) sooja vastuvõtu on leidnud ka Tarmo Vahteri „Võitlus tuleviku pärast“ (edaspidi VTP). Näiteks Rahva Raamatus oli see detsembris pidevalt kümne kõige populaarsema raamatu seas, konku­rentideks Tõnu Õnnepalu „Palk“, Joel Ostrati „Suure õhtusöögi kokaraamat“, Kristi Saare „Kuidas alustada investeerimisega“ jt. Päris tipus oli see ainus ajalooraamat. Apollo populaarsus­edetabelis paiknes Vahteri raamat pärast jõule teise kümne lõpus, mis on samuti muljetavaldav, kui pidada silmas, et enne jõule ilmub raamatulettidele kuus 300–600 uut raamatut (2020. aastal üle 3600 trükiraamatu ja brošüüri)2, millest vaid väike osa jõuab esiviiekümne hulka. Ja sellegi poe menukite nimekirja tipus on VTP ainus enam-vähem tõupuhas ajalooteos. Niisiis võiks öelda, et tegu on praegu kõige suurema lugejahuvi pälvinud ajalooraamatuga Eestis.

Edetabelid ütlevad palju ja samas mitte midagi, sest on raske hinnata, miks on üks raamat müügiedukam kui teine. Kas asi on teemas, autoris, sisu tuumakuses või hoopis loetavuses? Või siis reklaamis? Ehk milleski kolmandas-neljandas või kõiges kokku? Eeldan, et Vahter on ajaloohuviliste köitmisel tabanud midagi olulist, n-ö meie aja vaimule vastavat (ka tema kaks eelmist, lähiajalooteemalist raamatut olid menukad). Kui see on nii, võiks VTP anda eduka ajalooraamatu retsepti. Vaadakem koostis­osi lähemalt.

Teema peab olema lai

VTP ei ole tegelikult isegi mitte maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi üldkäsitlus, kuid käsitlusnurk on siiski üsna avar. Autor on tõstnud endale ette teemasid siit ja sealt: on palju poliitikat, aga ka kultuuri, on tähtsaid tegelasi, aga ka nn väikest inimest. Igaüks leiab 400-lt leheküljelt midagi meelepärast.

„„Kohvikukultuur, mida meil mõnel pool aetakse, ja need naised, kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale,“ hurjutas Konstantin Päts uusaastakõnes 1935. Riigivanemat häirivad harjumused imbusid eestlastesse paljuski välismaise filmikunsti mõjul“. Pildil Kultase kohvik 1937. aastal. Kohviku omanik Nikolai Kultas oli ka kinokultuuri arendaja.

Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Teema peab olema huvitav. Raamatu alapealkiri on „1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“. Päts on kindlasti intrigeeriv figuur, liiatigi on tema tegude ja rolli üle hiljaaegu laialdaselt arutatud seoses plaanitava mälestusmärgiga. Päts on huvitav seepoolest, et kuulub kindlalt rahvuse ja riigi suurkujude tuumikusse, olles üks neist, kelle lugu on vaja tunda, kuid kes on ka äärmiselt vastuoluline ajalooline isik. Ühed ajaloolased näitavad teda ühest, teised teisest küljest. Kes ei tahaks siis teada, oli ta ikkagi õige mees või mitte? Vahter küsimust nii ei püstita, kuid räägib olulistest momentidest, et lugeja saaks vormida vastuse oma peas või südames.

Lood, lood, lood! VTP koosneb lõdvalt seotud lugudest, mistõttu võib raamatut lugeda kas või tagant ettepoole, kui jätta välja raamatu keskel umbes sada sinakale paberile trükitud lehekülge, kus on räägitud vapside lugu. See tervikust lahknev ja kronoloogiline osa vajab järjestikust süvenemist. Kui hinnata Vahteri autoripositsiooni, siis ongi ta ennekõike ehk jutuvestja, lihtsalt jutud on tõsised. Olen kindel, et osa lugejaid mõistab hinnata autori neutraalset joont, seda, et ta ei suru oma arvamust peale. Üldiselt kõneleb Vahter, nagu ta pealkirjas lubab, tõepoolest asjust, millest on räägitud vähe või üldse mitte. Seega on raamatul ka uudsuse aspekt.

Tekst olgu loetav. Kogenud kirjutajana oskab Vahter lugeja kaasa tõmmata. Peatükki on ta alustanud sageli kirjanduslike lausetega, nagu „Kolmeteistaastane Ostrat Jakobson istus koolipingis ja mõtles pingsalt Konstantin Pätsist“ (lk 9), „1935. aasta 5. jaanuari hommikul sõi EVLi korrapidajate üksuste juht, reservkapten Balduin-Heinrich Dunkel Patarei vangla kongis hommikust“ (lk 216), „Veebruaris 1936 oli riigikontrolli revidendil Leopold Bobergil sant päev“ (lk 240) vms. Ka peatükkide kaheosalised pealkirjad on läbi kaalutud, meenutades stiililt pisut mõnda põnevikku või noortejutustust, nt „Siin tuli teravat nuga tarvitada. Konstantin Päts kuulutab eesti rahva psüühiliselt haigeks ja alustab ravikuuri“ (lk 13). Vahter ei ole kokku hoidnud köitvate näide ja tsitaatide pealt algallikaist, aga peatükid ei ole ka liiga pikad – puhuti vastupidi. Ta ütleb välja selle, mida peab parasjagu oluliseks, ja mitte sõnagi rohkem. See mõjub mõnikord kummastavalt, sest võib eeldada, et lugeja tahaks teada ühe või teise asja kohta rohkem.

Kvaliteedita ei saa

VTP on igas mõttes korralik raamat. Autor on teinud arhiivitööd nii Eestis kui ka välismaal, lugenud mälestusi, teinud intervjuusid jne – tal on, millele toetuda. Raamat on hästi toimetatud nii sisuliselt (Tiit Hennoste) kui ka keeleliselt (Katrin Hallas). Muidugi ei saa niivõrd mahuka raamatu puhul vigu nüanssides täielikult vältida (nt ütleb autor lk 57, et Puhkid kauplesid Cadillaci autodega, kuigi tegelikult kuulus neile üks suurematest autoäridest, kus müüdi paljusid marke). Kujundustöö on sümpaatne, illustratsioone piisavalt (tore olnuks pilt Pätsi paabulindudest, rahvusarhiivis on neid mitu). Sümpaatne on ka mõnus paks kergelt kollakas sisupaber, mis tundub ajalooraamatule juba loomult kohane. Olemas on nimeregister.

VTP ei ole akadeemiline teos ja kardetavasti saab vähemalt osast VTP eelistest kutselise ajaloolase silmis puudus. Lugudele keskendumine ei võimalda enamasti ikkagi tungida vaadeldavate probleemide tagapõhjani ja juhatada lugeja seega sügava minevikutunnetuseni. Raamatus on väiteid, mis vääriksid pikemat selgitust-arutelu. Näiteks kirjutab autor: „„Kohvikukultuur, mida meil mõnel pool aetakse, ja need naised, kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale,“ hurjutas Konstantin Päts uusaastakõnes 1935. Riigivanemat häirivad harjumused imbusid eestlastesse paljuski välismaise filmikunsti mõjul“ (lk 44). Kahtlemata on kinol oluline osa moodsa eluviisi levikul, aga kontekst selle taga on eeldatavasti palju laiem.

Teisal kirjutab Vahter: „Salme Masso oli eesti naiste moodsa eneseteostuse elav kehastus“ (lk 104). Masso peatükk on asjakohane, aga naiste eneseteostuse küsimuselgi võinuks peatuda pikemalt. Oma uurimustes olen jõudnud järeldusele, et sel ajajärgul olid väga olulised inimesed, kes kutsusid esile muutuse rohujuuretasandil, piiratud ja lokaalsetes lõikudes või võrgustikes, tehes midagi erilist, ootamatut, uudset jne.3 Masso esindab mingis mõttes ikkagi eneseteostuse kõrgtaset, milleni jõuda oli väga raske, ja tema tegevuses puudub moderniseerumisajal väga oluline meeli erutav uudsusaspekt, mis inspireeris eriti noori, kes tahtsid astuda sissekäimata radadel.

Lood loovad mitmekesise, kuid mõneti pinnapealse ja eklektilise ajalookogemuse. Näidetega ja algallikate rohke tsiteerimisega on autor küll käsitlust rikastanud, kuid nii mõnigi peatükk või teema on jäänud justkui õhku rippuma. Eriti käib see isikulugude kohta, milles on huvitavaid detaile, kuid mis mõjuvad mõneti üheplaaniliselt ja lakooniliselt. Vapside läbikukkunud liikumine on raamatu üks telg, kuid poole sõnagagi ei mainita Artur Sirgu lõppu, mis kuulub selle loo juurde, kuid on ka omaette müsteerium. Tõsi, Sirk suri 1937. aastal, mis jääb valitud ajaaknast välja, ent nt rikaste edetabeli andmed on ära toodud just 1937. aasta kohta (lk 57). Saame teada, et vapside tegevus paljastati tänu informaator Salme Karellile, aga tolle daami enda lugu joonistub välja õige napilt. Täiendus olnuks asjakohane, seda enam et siin näib olevat suure reetmisloo ainest.

Autor toob siin-seal näiteid seltskondliku kohtu protsesside kohta, kuid ei selgita pikemalt, mis nähtus see on. Kui lugeda raamatut juhuslikus järjekorras, tekitab osa neist ilmselt segadust. Tegu on 1930. aastatele iseloomuliku meelelahutusega, päris kohut imiteerivate näitemängude või etendustega, kus süüalusteks need, kes olid paistnud silma mõne moodsa aja narruse või kohatu teoga, nagu loomapiinamine, võõrapärase nime kandmine, joomarlus jms. Pettumuse valmistas Joakim Puhki tütre lapsepõlvemeenutus, aga pakutuga tuleb leppida, sest 1933. aasta kevadel sündinud Mirjam Kaber ei saagi selle aja kohta suuremat mäletada.

Kuigi VTP on kaleidoskoopiline, kirjeldav ja populaarne teos, mistõttu pole põhjust nõuda, et see vastaks monograafia tingimustele, tahaks peatuda veel viidete küsimusel. Sageli leitakse, et ajaloolaste viiteaparatuur mõjub lugejale pelutavalt, ja jäetakse see (kergekäeliselt) ära. Nii on tehtud ka selles raamatus. Minu meelest ei ole see hea lahendus, sest lugejal on alati võimalus viited tähelepanuta jätta (eriti siis, kui need on paigutatud teose lõppu), ent need annavad ka võimaluse liikuda sammukese edasi, täiendada juba omandatud teadmisi, veenduda autori usaldusväärsuses jne. Usun, et nõudlik lugeja küsib nii mõnigi kord viidete järele. Tõsi, lõpus on Vahter ühel leheküljel loetlenud tähtsamad allikad, aga teos väärib rohkemat.

Ülearune „Tapamaja direktor…“

Autor opereerib küll sisuliselt kolmeaastase ajaaknaga, kuid kahtlemata on aastad 1933–1936 üpris suur ja mahukas aken. Sellises aknas on teemade valik teatud piirist maitseasi, aga valiku lähtealust võinuks sissejuhatuses selgitada. Nagu eespool öeldud, on teemasid seinast seina ja see on pigem võluv. Üleliigsena mõjub üsnagi pikk peatükk „Tapamaja direktor ja seitsme Moosese raamatu nõidus“. Mitte et kerge lugu, kuidas petis kaaskodanikel naha üle kõrvade veab, ei võiks sobida tõsisemate teemade kõrvale, aga selles loos, mida nimetatakse „uskumatuks pettuseks“, on mu meelest vähe kõnekat. Niisuguseid petujuhtumeid oli tuhandeid ja kuna meedia armastas neid hullupööra, ei ole materjalist puudust. Selle asemel oleks võinud olla midagi tähenduslikumat või miskit tehnoloogia või majanduse vallast.

Kohati isegi üllatab, et samad probleemid, millega seisis silmitsi 1930. aastate ühiskond (nt polariseerumine, julgeolekuoht, mure rahvaarvu pärast, kodanikuõiguste ahendamine), on üsnagi sarnasel kujul esil ka meie ajal. Autor arvab, et 1936. aasta oli esimese iseseisvusaja kõige õnnelikum aasta, kuigi näeme, et vaadeldava ajajärgu ühiskonnas esines palju ebastabiilsust. Inimesed kaebavad üksteise peale, osa nimetab Pätsi suureks juhiks või kõrgeaususeks, osa on vähemalt sõnades valmis korraldama talle atentaadi, osa on ise nõus hukkuma suurte ideede nimel jne.

On sümpaatne, et autor on teinud põhjalikku tööd arhiivides, mis on seni rääkimata lugude leidmiseks ilmselt vältimatu, ja pööranud tähelepanu ka naisajaloole.

1 Andres Laiapea, Enn Tarveli „Eesti rahva lugu“. – https://laiapea.eu/enn-tarveli-eesti-rahva-lugu/

2 Eesti statistika. Statistika andmebaas. Trükitoodang. https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__kultuur__trukitoodang/KU12/table/tableViewLayout1

3 Vt nt Riho Paramonov, Kokkupõrge. Eesti moderniseerumine avaliku privaattranspordi näitel. 1900–1940. Revaleta, Tallinn 2020, lk 348–350.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht