Keha on lahinguväli

Feministlik keskkonnateadlane Stacy Alaimo: „Transkorporeaalsus tähendab, et maailmas on inimene lahutamatult seotud materiaalsete ainete vooluga.“

JULIA TOFANTŠUK

Stacy Alaimo on Ameerika kirjandus-, kultuuri-, keskkonna-, teadus- ja soouuringutega jms valdkondadega tegelev õpetlane, kes on avaldanud kolm monograafiat ökofeminismi, keskkonna ja mateeria subjektsust rõhutava uusmaterialismi teemadel.* Käsil on raamat meretemaatika kujutamisest kultuuris. Alaimo pidas Eesti kultuuriteaduste ja kunstide doktori­kooli talvekoolis „Humani­taarteadused ja posthumanitaarteadused: uued inimeseks olemise viisid” plenaarloengu „Antropo­tseeni onto-epistemoloogiad ehk Kes saab olema posthumanismi subjekt?“ („Onto-epistemologies for the Anthropocene, or Who will be the Subject of the Posthumanities?“).

Mida tähendab viimasel ajal meedias ja intellektuaalsetes aruteludes laialdaselt kasutatav mõiste „antropotseen“?

Stacy Alaimo: Antropotseen on tinglik geoloogiline ajastu, periood, mil inimtegevus on omandanud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutva jõu. Üldjuhul oleme kultuuris ja ajaloos harjunud inimest kujutama turvaliselt eraldatuna maailmast, mida ta muudab. Nendes kirjeldustes on tublisti ülbust ja upsakust. Kui mõelda mõõtkavas inimene versus maailm, tekib petlik võimuillusioon, mis varjab meie tegelikku haavatavust. Geoloogia tundub stabiilne ja võib sellisena lohutust pakkuda. Antropotseeni mõiste kasutuselevõtt ühiskonna- ja humanitaarteadustes osutab sellele, kui ulatuslikud on olnud inimtegevuse tagajärjel tekkinud kliimamuutused, ookeanide hapestumine, putukate apokalüpsis jne. Ökosüsteemid on segi löödud ning see mõjutab inimeste jt liikide elu ja tervist. Ei ole nii, et inimene on aktiivne tegutseja ja kogu planeet justkui inertne substants, kus võib mõju pelgamata teha kõike, mida soovime. Peame seda mõistma, mõeldes kas või kliimapagulastele.

Uurite oma valmivas raamatus antropotseeni ajastu merede ja muude veekogude olukorda. Milliseid probleeme käsitlete?

Ma üritan välja arendada keskkonnaalast eetikat, mis ulatuks meresügavustesse, isegi loomadeni, keda pole veel avastatud, ent kes ilmselt eksisteerivad, kuid on ühtlasi välja suremas. Mind huvitab meie veider anakronistlik suhtumine süvamerre. Ühest küljest on meresügavikud industriaalalad, kus kaevandamine ja kalapüügitraalerid hävitavad loomade ja taimede eluala, enne kui teadlased on teada saanud, mis liigid seal elavad ja kuidas seal elu käib. Sealsed eluvormid on väga aeglased – nad arenevad aeglaselt ja elavad aeglaselt. Kapitalistlik elukorraldus, mis aina võtab ja hävitab, on ülikiire ja võib selle kõik silmapilkselt minema pühkida.

Veel huvitab mind, kuidas arvutiekraanidel, Facebookis ja mujal ühismeedias või ajakirjas National Geographic mereelukaid kujutatakse, kuidas esteetika esineb poliitikas ja teaduses. Ringleb üksnes esteetiline pilt, imelikud või üliilusad kujutised. Millised on meie mõistmise piirid, kas ja kuidas me üldse mõistame neid eluvorme, kui paljud neist – selgrootud ja tarretisetaolised – on nii „imelikud“ ja „ebainimlikud“ ning tunnetavad-teavad meid väga erineval moel? Ookeani ökoloogiaga kaasneb vajadus riigiülese globaalse käsitlusviisi järele, süva- ja ulgumere mõistmiseks on vaja globaalset keskkonnavisiooni, kuna tavaliselt ei ole need kohad ühegi rahvusriigi, territooriumi või põlisala all, neid haldab suurteadus.

Stacy Alaimo: „Antropotseeni mõiste kasutuselevõtt ühiskonna- ja humanitaarteadustes osutab sellele, kui ulatuslikud on olnud inimtegevuse tagajärjel tekkinud kliimamuutused, ookeanide hapestumine, putukate apokalüpsis jne. Ökosüsteemid on segi löödud ning see mõjutab inimeste jt liikide elu ja tervist.“

Erlend Arras

Uusmaterialismis on väljapaistev koht teie transkorporeaalsuse kontseptsioonil, mis esitab väljakutse harjumuspärasele, ent jätkusuutmatule dualistlikule mõtteviisile, mis loodust ja kultuuri vastandab.

Kehadevahelisusega tegelemiseks sain tõuke, kui mul kunagi paluti osaleda ühes Greenpeace’i uuringus. Pidin lõikama ühe juuksesalgu ja ümbrikus neile saatma. Tagasi tulnud ümbrikus oli number, mis tähistas mu keha elavhõbedasisaldust. See pani mõtlema, kas saasteallikaks on lapsepõlves söödud tuunikala või õhusaaste ja kuidas kõik on seotud – minu keha, keskkond, teadus, aktiivsus. Transkorporeaalsus tähendab, et maailmas on inimene materiaalsete ainete vooluga lahutamatult seotud. Me oleme materiaalse maailmaga sõna otseses mõttes kokku põimitud – õhk, vesi, nt ka mööblis, vaipades ja rõivastes sisalduvad kemikaalid ning meie söödav toit ei ole inimkehast lahutatavad. Ei ole eraldiseisvat loodust, mida me kujundame, sest alati on vastasmõjud. Näiteks plastpudelit ostes peaksime mõtlema, et oleme osalised nii selle tootnud töölise tervise kahjustamises kui ka mereeluka, kelle kõhtu see lõpuks jõuab, surma põhjustamises.

Olete ka kultuuriuurija. Milline on kirjanduse jm kaunite kunstide roll kõnealuste loodusteaduslike teemadega tegelemisel?

Keskkonnakaitse on kindlasti valdkond, mille puhul ka teadlased peavad mõistma, et ainuüksi teadusfaktidest ei piisa. Oleme küllalt näinud, kuidas teadlased on jõudnud teaduslikult tõestatud järeldusteni, publitseerivad need, aga midagi ei muutu. Keegi ei hooli, teaduslik tõestus jäetakse tähelepanuta. Inimeste innustamiseks ja kaasamiseks, selleks et aktuaalseid teaduslikke küsimusi elavdada ja kontekstualiseerida, on meil vaja elavdada inimlikku kujutlusvõimet. Kirjanduse, kunsti ja popkultuuri abil saavad need teaduslikud andmed tähenduslikuks ja mõjuvaks. Raamatus „Kehalised loom/dused“ („Bodily Natures“) olen kasutanud „materiaalseid memuaare“, elulugusid, kus inimesed analüüsivad oma elu, kohti, kus nad on elanud, kemikaale, millega keha on võinud neis paigus kokku puutuda, mõjutades tervist, mõistust ja psüühikat. Niisugused memuaarid, nt Audre Lorde’i „Vähipäevikud“ („Cancer Journals“) ja Suzanne Antonetta „Mürgine keha“ („Body Toxic“) võivad keskkonnakaitse seisukohalt teadusest mõjuvamaks osutuda. Keskkonnaõigluse teema sissejuhatuseks on väga hea Mehhiko-Ameerika kirjaniku Ana Castillo romaan „Nii kaugel jumalast“ („So Far From God“), kus mürgiste kemikaalidega töötav tegelane teab, et on kemikaale sisse hinganud ja lõpuks sureb vähki. Ta mõistab, et valades kemikaalide ülejääke kraanikausist alla, on ta ühtlasi mürgitanud naabrite joogivee. Teaduslike probleemide populariseerimisel on ulmekirjandusel vaieldamatult tähtis osa. Üks mu lemmikuid on Octavia E. Butleri Xenogenesise triloogia, kus ta kujutab tulnukate liiki, kelle kehad, tehnoloogia ja eetika põhinevad erinevuse eelistamisel ja kes niimoodi vastanduvad erinevust mitte­sallivale inimsoole.

2000. aastal ilmunud raamatus „Kodustamata pind“ („Undomesticated Ground“) räägite loodusest kui „feministlike võimaluste ruumist“. Ent 2015. aastal üllitatud raamatus „Paljastatud“ („Exposed“) teete kannapöörde, hoiatades, et naised peavad hoiduma samastumisest „sellega, mida kunagi nimetati looduseks“. Kuidas ühendada feminism ja loodusele tuginemine?

Oma esimeses raamatus „Kodustamata pind“ uurisin, kuidas feminist käsitleb loodust ilma soopõhiseid dihhotoomiaid kinnistamata, neid lammutades. Ameerika akadeemilistes ringkondades oli loodusest rääkimine problemaatiline, kuna paljudele seostus see (bioloogilise) essentsialismiga, ja just seda feminism kritiseeris. Loodusele viitamine tähendas kehalise ja seksuaalse olemuse eeldamist – poisina sündinuna oled see, tüdrukuna too. Mina väitsin, et tegelikult on XIX sajandi algusest kuni tänapäevani naiskirjanikud, teoreetikud ja aktivistid leidnud, et hoopis kultuur on staatiliste soorollide kinnistaja, loodus seevastu on sotsiaalsetest kon­struktsioonidest vabastav ruum. Need olid eelkõige ilukirjanduslikud kujutelmad, kuid ka teadus lubab kritiseerida eeldust, et loodus on staatiline ja kultuur dünaamiline sfäär. Paljud olendid vahetavad sugu ja seksuaalsust, ka evolutsioon on eelkõige muutus.

Raamatu „Bodily Natures“ kirjutamise ajaks olin omaks võtnud uusmaterialismi kontseptsiooni, mille kohaselt ei ole loodust kui intertset ainet, mida kultuur kujundab, vaid kõik on läbitungitav ja alalises muutumises. See võimaldab dünaamilisemalt vaadelda, kuidas loodus ja kultuur on põimunud. Karen Barad on looduse ja kultuuri dihhotoomiat eitades kasutanud looduskultuuri (natureculture) mõistet, kuna need sfäärid ei ole teineteisest eraldatavad. Nagu ökofeminist Val Plumwood on öelnud, ei ole naisedki ökosüsteemi inglid. Industriaalses lääne kultuuris on nad samasugused tarbijad ja igapäevases keskkonna hävitamises meestega võrdselt süüdi. Kui jälgida, kuidas eri grupid keskkonda mõjutavad, siis USAs on rass ja klass olulisemad tegurid kui sugu. Mitte kõik feministid ei ole keskkonnaaktivistid ja viimaste seas on palju mittefeministe. Ometi keskkonnakaitsjatel ja posthumanismist huvitujatel, kes mõistet „inimlik“ (human) kritiseerivad, feminismilt palju õppida. Feminism annab meile kehapoliitika analüüsimise mudeli, näidates, kuidas isiklik on ka poliitiline. Nagu on öelnud postmodernistlik kunstnik Barbara Kruger: „Sinu keha on lahinguväli.“

Sügisel võõrustab Tallinna ülikool rahvusvahelise soouuringute võrgustiku RINGS aastakonverentsi ja selle aasta katusteemaks on „Sugu ja jätkusuutlikkus“.

Vapustav! Jätkusuutlikkus ongi tööliik, kus ebaõiglane soopõhine tööjaotus on iseäranis suureks probleemiks.

Jätkusuutlikkuse nimel kodus mahetoidu valmistamine valmistoidu ostmise asemel on siis naisele topeltkoormus?

Täpselt nii. On tohutult palju keskkonna- ja sooalaseid küsimusi, millest igaüks vajab eraldi analüüsi. Näiteks on USAs palju kohti, kus naisel on üksinda liikuda ohtlik, mis tähendab rohkem autoga liikumist ja seega õhusaastet, kliimamuutust jne.

* Undomesticated Ground: Recasting Nature as Feminist Space (Cornell University Press, 2000); Bodily Natures: Science, Environment, and the Material Self (Indiana University Press, 2010); ja Exposed: Environmental Politics and Pleasures in Posthuman Times (University of Minnesota Press, 2016).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht