Kaubandus ja poliitika hiliskeskaegses Läänemereruumis

Rebas toonitab Venemaa valitsejate sõjalistele vallutustele orienteeritud välispoliitikat ja huvi allutada Läänemereruum oma ülemvõimule.

MIHKEL MÄESALU

Göteborgi eestlase, Kieli ülikooli emeriitprofessori ja kunagise Eesti kaitseministri (1992-1993) Hain Rebase teadustöö keskaja ajaloolasena ei ole Eesti ajaloohuviliste seas täiesti tundmatu. Nüüd on tema uurimused viimaks kättesaadavad ka laiemale lugejaskonnale, ja mis peamine, eesti keeles. Ajavahemikus 1977–2012 valdavalt rootsi või saksa, vähemal määral inglise keeles avaldatud teadusartiklite eestikeelsete tõlgete kõrval leiab kogumikust ka kahe eestikeelse artikli taastrüki ning ühe esmapublikatsiooni – 1979. aastal peetud saksakeelse ettekande ulatuslike viidetega varustatud eestikeelse tõlke. 16 põhitekstile lisaks leiab kogumikust ka kolm sissejuhatust Jüri Kivimäe, Juhan Kreemi ja Hain Rebase enda sulest.

Esimene sukeldumine on ülevaade Läänemere peamistest mereteedest viikingiajast kuni XV sajandini. See on ka ainus artikkel, mille sisu on Hain Rebas kõnealuse kogumiku tarvis kohendanud ja uuemate andmetega täiendanud. Ülejäänutele on ta lisanud mõningaid täpsustavaid järelmärkusi. Tähelepanu all on just lääne-ida-suunalised mereteed Taani väinadest keskaegsele Liivimaale: 1) mööda Skandinaavia idarannikut üle Ahvenamaa Edela-Soome ja sealt üle Soome lahe Põhja-Eestisse; 2) üle Gotlandi ehk Ojamaa Kuramaale, Riia lahte ja Eesti aladele; 3) Taani väinadest üle Bornholmi saare Preisimaale ja sealt edasi mööda Kuramaa rannikut. Põhja-lõuna-suunalised ning piki Läänemere lõunarannikut kulgenud mereteid mainitakse vaid möödaminnes. Juba esimeses artiklis selgub Hain Rebase peamine uurimishuvi: keskaegsete Rootsi ja Taani kuningriikide ajalugu ning nende sidemed eelkõige tänapäevase Eesti ja Läti alaga.

Järgneb kogumiku värskeim artikkel (2015), milles tõestatakse, et 1187. aastal Sigtuna linna rüüstanud paganad olid eestlased, täpsemalt saarlased. Kuigi üheski keskaegses ja varauusaegses originaalallikas saarlasi Sigtunaga seoses ei mainita, on Rebas veendunud, et ühelgi teisel muinas-eesti rahval ei olnud sellise ettevõtmise teostamiseks vajalikku laevastikku ega meresõidukogemust. Sigtuna-artiklil on ka teine pale. Nimelt näitab Rebas, kuidas kujunes 1930. aastate Eestis eelkõige ilukirjanduse ja teatrikunsti mõjul ka professionaalsete ajaloolaste seas arusaam, et eestlased põletasid Sigtuna linna täielikult maha. Tegelikkuses elas linn 1187. aasta rüüsteretke kenasti üle. Ilukirjanduse mõju ajalooteadusele ei maksa seega sugugi alahinnata.

Samal ajal võib ka ajalugu mõjutada ilukirjandust, seda isegi autori teadmata. Nii demonstreerib Hain Rebas elegantselt, kuidas Betti Alveri ballaad „Kaks saarlast“ (1939) tugineb Põhja-Saksa legendidele vitaalivendadest mereröövlite Klaus Störtebekeri ja Gödeke Michelsi hukkamisest 1401. aastal Hamburgis. Loo tausta teadmata on Alver hiliskeskaegsete saksa mereröövlite iseäralikult õnnetu lõpu (loomulikult legendaarse, mitte päriselt aset leidnud) omistanud oma ballaadi peategelastele, kahele muistsele saarlasest mereröövlile.

Kogumiku n-ö selgroo moodustavad artiklid, mis kattuvad sisult paljuski Hain Rebase 1976. aastal rootsi keeles ilmunud doktoritööga „Infiltratsioon ja kaubandus. Uurimused hiliskeskaegse Põhjala Baltikumi-poliitikast I, ajavahemik 1440–1479“ (1976). Tegemist on perioodiga, mil Taani, Norra ja Rootsi kuningriike ühendanud Kalmari unioon (1397–1523) oli korduvalt sisemises kriisis. Pärast esimese unioonikuninga Pommeri Eriku (1396–1440) tagandamist õnnestus uniooni püsimine tagada kuni 1448. aastani. Seejärel valisid Taani ja Rootsi riiginõukogud omale eraldi kuningad – Christian I (Taani kuningas 1448–1481, Norra kuningas 1450–1481 ja Rootsi kuningas 1457–1463) ning Karl Knutsson Bonde (Rootsi kuningas 1448–1457, 1464–1465 ja 1467–1470). Pärast viimase surma valitses Rootsis riigieestseisja Sten Sture vanem (1471–1497 ja 1501–1503), kes ei olnud suuteline laskma end kuningaks valida ja pidi pidevalt tõrjuma tagasi Taani-Norra kuninga püüdlusi Rootsi troonile naasta.

Kaks neist artiklitest – „Mis asja siin aeti? Põhjala kuningate Vana-Liivimaa poliitika aastatel 1346–1462“ ning „Taani püüdluste lõpp Eestimaal XV sajandil“ – ilmestavad Taani ja Rootsi kuningate poliitilist aktiivsust keskaegsel Liivimaal, eriti just XV sajandil. Ülejäänud kaks – „Axelssonid (Tott) ja Vana-Liivimaa“ ning „Axelssonid (Tott) ja Narva kaubandus aastatel 1468–1478“ – näitavad, kuidas üks Taani-Rootsi aadlisuguvõsa võttis selle kuningliku poliitika XV sajandi teisel poolel enda kanda.

Enne Hain Rebast oli Skandinaavia-Liivimaa suhetega XV sajandil tegelenud vaid mõni üksik Taani ja Rootsi ajaloolane ning Eesti ajaloolane Juhan Vasar (1930). Kogu senine diskursus oli keskendunud poliitilistele suhetele – Taani kuningate püüetele saada tagasi 1346. aastal Saksa ordule müüdud Põhja-Eesti. Rebase lähenemisviisi uudsus seisnes selles, et tema tõi poliitika kõrval esile kaubanduslikud ja majanduslikud motiivid. Nii Taani ja Rootsi kuningad kui ka mõned mõjukad Skandinaavia kõrgaadliperekonnad püüdsid lõigata kasu Liivimaa ja ka Vene kaubandusest ning hankida Põhja-Eestis mõisaid ja maavaldusi. Poliitilisi suhteid – sõda, rahu, liite ja vastasseise – käsitleb Hain Rebas mitte pelgalt võimumängudena, vaid läbipõimitult majandus- ja kaubandushuvidega. Läbi kogu raamatu kumab vaikimisi eeldus, et ärihuvid tingivad poliitika.

Kummalisel kombel jätab Rebas esile toomata tõiga, et ka puht poliitiline surve võis tuua finantskasu. Nimelt sõlmis Christian I 1455. ja 1457. aastal Saksa ordu Liivimaa maameistriga liidulepingud, mis kohustasid ordut tasuma kuningale igal aastal tohutuid rahasummasid. Lepingute taustal leidis aset Preisimaa linnade ja alamaadli ülestõus Saksa ordu vastu ning ülestõusnud asusid Poola kuninga protektsiooni, mis tõi kaasa ordu ja Poola 13aastase sõja (1454–1466). Preisimaal resideerunud Saksa ordu kõrgmeister soovis kaasata sõtta Taani laevastiku, kuid ei olnud ise võimeline Christian I finantsnõudeid täitma. Selle koorma pidi endale võtma Saksa ordu Liivimaal. Kohe kui 13aastane sõda lõppes, lõpetas Liivimaa maameister ka iga-aastased maksed Christian I-le. Kuigi Rebas mainib mõlemat liidulepet, esitab ta nende poliitilise tausta puudulikult ega räägi iga-aastastest maksetest sõnagi.

Taunimisväärselt esineb Rebase artiklites ajalooline fantoom nimega Liivi ordu – vaimulik rüütliordu, mida ei ole mitte kunagi olemas olnud. Liivimaal tegutses aastatel 1237–1562 Saksa ordu. Seda vaimulikku rüütliordut juhtis kõrgmeister, kellele allusid piirkondlikud maameistrid Liivimaal, Saksamaal ning aastatel 1230–1309 ka Preisimaal. Liivimaa maameister ei olnud sugugi Saksa ordu kõrgmeistrist sõltumatu. Vastupidi, just XV sajandi esimesel poolel oli Preisimaal resideerunud kõrgmeistri mõju Liivimaa maameistri poliitikale vägagi suur. Muuseas püüdis tollal paavsti abil oma usaldusisikuid Liivimaal piiskoppideks seada just kõrgmeister, mitte Liivimaa maameister, nagu osutab Rebas (lk 236).

Hain Rebas ülehindab ka Viiburi ja Gotlandi peameeste ehk asehaldurite poliitilist sõltumatust Kalmari uniooni kuningast. Näiteks väidab ta, nagu oleks Christian I peamees Gotlandil, tema vend Olof Axelsson Viiburi peamees Erik ning kolmas vend Åke pelgalt perekondlikes erahuvides sekkunud 1462. aastal sisesõtta Saare-Lääne piiskopkonnas. Christian I oli juba 1458. aastast toetanud Johan Vatelkannet (1458–1468), kelle toomkapiitel oli Saare-Lääne piiskopiks valinud, tema vastaskandidaadi, Saksa ordu kõrgmeistri soosiku Johann Tiergarti (1458–1471) vastu, kelle oli piiskopiks nimetanud paavst. Sisesõda Saare-Lääne piiskopkonnas (1459–1463) lõppes Christian I toetatud Vatelkanne võiduga. See tõik jääb Rebase artiklites kummalisel kombel mainimata. Sisesõja laiem kontekst osutab ühemõtteliselt, et 1462. aastal Vatelkannet toetades viisid Axelssonid ellu kuningas Christian I poliitikat.

Poliitilistelt „iseseisvaks“ võib vendi Axelssone pidada siiski alles 1467. aastast, kui nad võtsid otseselt Christian I vastase poliitilise kursi, mille tulemusena konfiskeeris kuningas perekonna valdused Taani kuningriigi aladel. Ka seejärel ei olnud nad sugugi täiesti sõltumatud. Artiklis „Lääne-Rootsi pealiku Otte Torbjörnssoni hukkamine 1475. aastal Stockholmis; Danzig ja hollandlased“ väidab Rebas ju ise, et Rootsi riigieestseisja Sten Sture vanem lasi Otte hukata eesmärgiga mõjutada Gotlandi peameest Ivar Axelssoni hoiduma Danzigi ja Stockholmi vahel seilanud kaubalaevade ründamisest. Otte oli nimelt süüdi Danzigi kaubalaevade röövimises. Danzig nõudis kaupade kompenseerimist, mitte Otte surma. Sten Sture otsustas aga hoopis Otte kohtu ette tuua, röövlina süüdi mõista ja hukata.

Sten Sturel olid aga kaubavahetuses Danzigiga oma ärihuvid, mistõttu oli mereteede turvalisus talle väga tähtis. Samal ajal nägi ta Axelssonides õigustatult poliitilisi rivaale, kelle vastu tal oli vaja oma positsiooni tugevdada.

Kaubandus- ja ärihuvide ning poliitika vastastikused seosed ongi enamiku kogumiku artiklite teema. Nii näeb Hain Rebas Burgundia hertsogi õukondlase Ghillebert de Lannoy aastatel 1413-1414 ette võetud Läänemereruumi reisis hertsogi huvides tehtud luureretke, muuseas ka kaubanduslike motiividega: piirata Lübecki ja teiste Põhja-Saksa hansalinnade mõju Läänemere kaubandusele. Detailise eriuurimuse Taani kuninga, sealse kõrgaadli, Põhja-Saksa kaubalinnade ning Madalmaade kaupmeeste ärihuvide mõjust Läänemereruumi poliitikale annab Rebas artiklis Jüütimaa talupoegade 1441. aasta ülestõusust. Gotlandlaste toetust nende saarelt ajavahemikus 1390. aastatest kuni 1520. aastateni sageli lähtunud mereröövile, kaaperdamisele ja isegi rüüsteretkedele selgitab Rebas varasematel sajanditel Läänemereruumi kaubanduse keskpunktis olnud saare elanike sooviga tasuda kätte nende positsioonid hõivanud Põhja-Saksa, Liivimaa ja Preisimaa hansalinnadele.

Huvitavat lugemist pakub ka artikkel Norra keskaegse kaubalinna Tønsbergi suhetest hansalinnade Lübecki, Rostocki ja Wismariga. Seal sõnastab Rebas ka oma metodoloogilise lähenemise: „käsitada kõiki esilekerkivaid ajaloolisi konflikte denatsionaliseeritult, ilma anakronistliku rahvusluse kireta“ (lk 361). Rebase uurimusi läbib selge joonena tõdemus, et keskaegsed kuningad, kõrgaadlikud, kaupmehed ja mereröövlid (sealhulgas muistsed saarlased) ajasid taga isiklikku kasu ega lähtunud mingisugustest rahvuslikest huvidest, mida on üritanud neile külge pookida mõningad XIX ja XX sajandi ajaloolased.

Näiteks siin esimest korda avaldatud ülevaade Rootsi riigieestseisja Sten Sture noorema (1512–1520) lese Kristina Gyllenstierna elust (1494–1559) ja poliitilisest tegevusest: kui rahvuslikus Rootsi ajalookirjutuses on kujutatud Kristinat rahvusliku kangelasena võitluses taanlaste vastu, siis Rebas paljastab ta eelkõige isiklikke huve järginud isikuna, kes ei hoidunud vajadusel ka oma toetajate reetmisest. Selle teksti suurimaks puuduseks võib pidada Taani, Norra ja Rootsi kuninga Christian II (1513–1523, Rootsis alates 1520) kukutamise 1523. aastal ning tema venna Frederik I (1523–1533) Taanis ja Norras troonile tõusmise mainimata jätmise, mistõttu jääb 1520. aastate Põhjala poliitiline olukord taustateadmisteta lugejale hämaraks. Nii ei saa lugeja teada, et Kristina Gyllenstierna, kelle oli 1520. aastal vangistanud Christian II, vabastas 1524. aastal uus Taani kuningas Frederik I, kes tegi Rootsi kuninga Gustav Vasaga (1523–1560) koostööd Christian II vastu, ega seda, et Christian II poolehoidjast Gotlandi peamees Søren Norby oli nii Gustav Vasa kui ka Frederik I vaenlane. Kristina poliitiline koostöö Søren Norby, Christian II ning mitmete Gustav Vasa vastu meelestatud Rootsi ülikutega aastatel 1524–1526 joonistuks sellise tausta valguses tunduvalt paremini välja kui artikli praeguses versioonis.

Keskaegse Liivimaa ja Skandinaavia suhete järelloo annab uurimus Liivimaa rüütelkonna käitumisest Rootsi kuninga Karl XI mõisate reduktsiooni ajal XVII sajandi lõpus. Nimelt õnnestub Rebasel demonstreerida, kuidas varjas rüütelkond kuninga ametnike ees üht väga olulist dokumenti, mis oleks märkimisväärselt lihtsustanud mõisate reduktsiooni endise Riia peapiiskopkonna territooriumil – 1457. aastast pärinevat Riia peapiiskopi Silvester Stodewescheri (1448–1479) ürikut, kus oli loetletud kõik Riia peapiiskopkonna läänivaldused, kus ei kehtinud läänide laiendatud pärimisõigus mees- ja naisliinis viienda põlveni.

Kogumiku lõpetavad kaks Venemaa-teemalist teksti: artikkel tänapäeva Peterburi alal hiliskeskajal asunud küladest ja Nyeni-nimelisest kauplemiskohast ning ajaloolis-poliitiline essee „Venemaa ja Läänemereruum: Peetrist Putinini“. Sellele 1995. aastal kirjutatud esseele (pealkiri on kogumiku jaoks nüüdisajastatud) on Rebas lisanud kaks vastavalt 2020. aasta juulis ja 2021. aasta septembris ajakirjanduses ilmunud välispoliitilist analüüsi. Rebas toonitab Venemaa valitsejate sõjalistele vallutustele orienteeritud välispoliitikat ja huvi allutada Läänemereruum oma ülemvõimule ning hoiatab Venemaa nõudmistele alla vandumist soovitavate poliitiliste üleskutsete eest.

Teadusartiklite publik on eelkõige teised teadlased. Üks rootsikeelne probleemartikkel on suunatud peaasjalikult Rootsi ajaloolastele ja seal ei ole tarvis tuua esile Rootsi ajaloolastele üldtuntud teavet. Eesti lugejal, kes ei orienteeru süvitsi Skandinaavia ajalookirjutuses, võib olla kohati raske neid artikleid mõista. Teisalt võib jällegi seesama artiklikogumik õhutada Eesti lugejas huvi Skandinaavia keskaja vastu, tekitada n-ö ühiskondliku tellimuse eestikeelsele ajalookirjutusele, mis käsitleb Läänemereruumi tervikuna, mitte pelgalt Eesti perspektiivist. Skandinaavia-Liivimaa sidemed Taani võimualuse Põhja-Eesti Saksa ordule maha müümise ja annetamise (1346) ning Liivimaa sõdade puhkemise (1558) vahepealsel ajal on ajalooteaduses pälvinud teenimatult vähe tähelepanu ega ole veel sugugi läbi uuritud. Rebase uurimused on inspireerinud ka Eesti ajaloolasi (Juhan Kreem, Kersti Markus, Madis Maasing ja viimastel aastatel ka Mihkel Mäesalu) selle teemaga tegelema. Loodetavasti õhutab artiklikogumiku ilmumine edasist uurimistööd, kui mitte muust ajendist, siis kas või soovist mõnele Rebase teesile või üldistusele vastu vaielda.