Kas vene kaosekuulutajad eksivad?

Relativism, silmakirjalikkus, valed ja manipulatsioonid ulatuvad sedavõrd kõikjale, et ei tunnetata ega usuta enam mädasuseta pinna olemasolu.

VALLE-STEN MAISTE

 

Tõejärgsus, võltsuudised, emotsioonide ja veendumuste prevaleerimine faktide ees, traditsioonilise meedia allakäik, kognitiivset kallutatust ja infomulle soosivad kõlakambrid, internetikeskkonnad ja -kanalid. Teaduspesu ja teaduse eitamine, info- ja propagandasõda ning inimeste meelsuse ja teadvusega manipuleerimine. Oportunistlik identiteeditus ja kameeleonlikkus võimule pürgimisel jms, segaduses demokraatia, populismi ja autokraatlike liidrite esilekerkimine ja edu. Neil teemadel on lähiajal kirjutatud oi kui palju ja lõppu pole näha.

Liiasus tekitab vastureaktsioone ning on neidki, kes leiavad, et koloriitseid-koletuid valetamisi, manipuleerimisi ja türanne on ajaloos ikka olnud, meedia on paratamatult kallutatud, kuritarvitused ja propaganda iidsed. Kas olete siis unustanud Machiavelli? Filosoofide hulgast on kostnud arvamusi, et tõde pole midagi ühest ja selget ning tõejärgsus jms mõisted on professionaalsete mõtlejate meelest vettpidamatud ja segased. Peale platonismi olevat mõtteloos koht ka relativismil ja sofistikal, nietzsche­likul nihilismil, gianni­vattimo­likul nõrgal mõtlemisel jms.

Kergus, millega paljud postmodernses sofistikas kalastajad Stalini- ja Mao-lembuseni jõuavad, ajab siiski sees keerama. Südame peale hakkab, kui meelsasti pankurid jt röövkapitalismi preestrid ning suhte- ja udukorraldajad relativistlikule vaimuvarale tuginevad. Kui paljud kommunismi seljatamise triumfi ideelised alustalad – arutlev avalikkus, demokraatia, vabaturumajandus, tuginemine pehmele jõule, inimelu austamine jms – kõiguvad, ei taba hetkeprobleemide tuuma ega paku palju lohtu vaidlemine, kas väike vale ikka kuulub elu juurde või mitte? Või kas „tõejärgsus“ on filosoofiliselt täpne diagnoos või kas tegu on uute või iidsete hädadega?

Külma sõja järgses ajaloo lõpu fantasmagoorias on ikka hellitatud usku, et järelejäänud maailmaprobleemid lähtuvad kasvuraskustega alade pahalastest, bütsantsliku mentaliteedi kandjatest ja terroristidest, kes kangekaelselt keelduvad hakkamast headeks, õiget teed käivateks poisteks. Täna on ent üha raskem evida tunnet, et väärikas rada ülepea olemas on või leida sel sammuja kehastusi. Näib, et ideoloogiline võit külmas sõjas pole läänele pärandanud märkimisväärset moraalset vundamenti.

Iseäranis on seda hakanud väljendama vene-nõukogude taustaga mõttemeistrid. Lääne eliidiga käib kaasas koolipapalik üleolekutunne. Ahnuse ja hoolimatuse kõrgeimatel küngastelgi tunneb lääne mees end õnnistegijana. Venelastel, kes on korduvalt kogenud logiseva ühiskonnaelu fassaadil säravate loosungite tühjust, on totruse äratundmine lihtsam. 1990. aastail jõudis Venemaa „stjobini kuubis“, kui Nõukogude tühiretoorika tekitatud pettumusirve võimendus suurriigi varisemise alanduse ning röövkapitalismi moraalituse mõjul mõõdutundetult nihilistlikuks.

Selle ühe kehastusena on kujutatud ajakirjanik Aleksandr Nevzorovit, kes levitas telesaates „600 sekundit“ valimatult kõike – vägivalda, rahvuslust, surma, pornograafiat jne, kommenteerides: „Mind kõlblus ega avalik huvi absoluutselt ei huvita, tegelen lihtsalt kasumliku teabega. Mul on selleks jultumus, julgus ja erakordne põhimõttelagedus.“ Samasugust vaimsust esindavad mitmed naaberriigi juhti nõustanud reaalsuse ja selle tajuga manipuleerimise meistrid. Vlad Surkovi jaoks, nagu kirjeldas Peter Pomerantsev eelmises raamatus „Tõde ei ole olemas“, on siinilmas kõige taga suhte- ja poliittehnoloogiad ning naeruväärne on uskuda millessegi peale oportunistliku maskide vahetamise. Poliitika on vaid püüd valimatult võimu kinnistada.

Ka Gleb Pavlovski ettekujutuse järgi pole poliitikal pistmist tulevikuideede võistlusega. Kui ideede vastasseis lakkab, tuleb mängus püsimiseks luua ja võimendada olematuid konflikte ja probleeme, sidudes ühitamatud inimrühmad „rahva“ mõistega vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida saab igaüks omal moel tõlgendada. Kinnitada tuleb tunnet vaenlaste esile manamisega. Vene triksterite arvates on poliitika tulevik kvaasischumpeterlikult üliküüniline. Surkov oma arutluses „Putini pikk riik“ ja ka Pavlovski usub, et selle tabamiseni jõuti esimesena Venemaal ja läänest saab protoputinismi usin õpilane.

Lõpmatud valed, mõtte- ja käitumishüperboolid ning kameeleonlikkus on Trumpi pärisosa. Pildil Trumpi teisik meeleavaldusel Viinis.

Scanpix

Üllatuslikult on jõudnud ositi samasugustele järeldustele ka Putini üks raevukamaid kriitikuid Masha Gessen. Tutvustades Guardianile (27. VI) oma värsket Trumpist ja koroonakriisist tõukunud raamatut sõnab putinismist lohutu pildi maalinud autor, et ta poleks uskunud, et USA president võib olla kaabakliku oportunismi poolest hullem kui Putin, kuid Trump seda on. Auto- ja kleptokraatlike kalduvuste juures Putin siiski usub, et hoiab oma ainuvõimalike kätega Venemaad koos ja põlvili langemast, samal ajal kui Trump on täiesti põhimõttelage ja tegutseb vaid raha ja võimu nimel.

Kõnetades valdavalt publikut, kes soovib riiki, kus musti ei kohelda valgetega võrdselt, naised on köögis, homod kapis ning transsoolisust jms jama pole, tuleb Trump vajaduse korral välja ka LGBT lipuga. Lõpmatud valed, mõtte- ja käitumishüperboolid ning kameeleonlikkus on Trumpi pärisosa. Ajastuomaselt on Gessenil keskpunktis Trumpi üleöö teisenevad fantastilised seisukohad viiruse olemasolu, olemuse ja ohjeldamise kohta. Komöödia süngel tagaküljel on aga päev-päevalt lisanduvad tuhanded kaotatud elud. Mitte ohvriks toodud, nagu Kurski, Dubovka või Beslani tragöödias, vaid sihitu udutamise saatel veel süümetumalt ja suvalisemalt kustuda lastud elud. Oportunistlik süüdimatus nagu Tšornobõlis.

Trump valetab suvaliselt kõige silmanähtavama, ka näiteks ilma kohta. Trumpi kohal särab päike isegi paduvihmas. Muidugi on haugi mäluga andunud austajaid, kellele kaua viirusega seonduvat eitanud Trumpi kinnitused stiilis, et tema kutsus seda nähtust pandeemiaks ammu enne, kui seda pandeemiaks nimetama hakati, mõjuvad sama usutavalt nagu lihtsatele venelastele sõnum, et sarikuklalasu lembesed Nõukogude riigijuhid olid suurimad lastesõbrad ja rahuvõitlejad.

Ent väidetavalt elupõliselt valedega kasu lõikama harjunud Trump ei taotle siiski pelka sõnavahetustes pealejäämist. Gessen toob esile, et kui totalitaarsed riigid tahtsid kontrollida kõike, siis praegused (populistlikud ja uusdespootlikud) autokraadid üritavad demokraatias domineerida. Põhimõttelagedad võimulembid püüavad rahvast poliitikast võõrandada, süvendades veendumust, et kõik avalike arutelude ja võimuga seonduv on parandamatu eliidi, pahade jt manipulatsioonidest umbes mädasoo.

Kui Trumpiga püütakse rääkida huvide konfliktist, korruptsioonist jm poliitika juures reeglina taunitust, vastab ta, et era- ja avalikke asju ei olegi võimalik lahus hoida, muidu ei saaks lastegagi kohtuda. Kui ajakirjanik seepeale naljatleb, kas Ivanka tuleks ka ametisse panna, teostab Trump krambivabalt mõtte. Kallutades poliitikat ekstravagantsuse, alternatiivsete faktide, absurdi ja segadiku poole, õnnestub teha ühiskonnaelust mülgas, millest inimesed ennast säästvalt eemalduvad. Soovides tekitada minnalaskmismeeleolu ja poliitikakaugust, soosib Trump kaost, nõrgendades usku mis tahes väärtustesse ja moraali, nii nagu Venemaa hübriidsõdadeski.

Gessen vaatleb Trumpi siiski liiga probleemina iseeneses, Ta ei näe Trumpis kuigivõrd läänemaailma küsitavuste ja silmakirjalikkuse sümptomit, vaid kirjeldab teda omas mahlas hulpivana. Küsimusega, kuis niisugune isik sai esile kerkida, tegeletakse vaid tehnilisest küljest. Justkui mingeid muresid polekski, kui vaid Trumpi ei oleks. Trump olevat enese ümbritsenud klientistlikult takka kiitvate kintsukaapijatega. Aga saba­liputajatest, kes arvavad, et parem on kaagutada partei kanakooris kui küürutada higist leemendades kapitalisti heaks, on poliitikakoridorid kõikjal tulvil. Mõnel Trumpi ministril polevat aimugi, millega valdkonnas tegeletakse. Ent läänemaailmas on ikka korrutatud, et ministrikoht on poliitiline amet, mis eeldab vaid häälte kokkukraapimise oskust. Paljud Trumpi arvamused on tõsiseltvõetavamad kui olid nt Urmas Paeda esimesed ülesastumised kultuuriministrina.

Pole mõtet teha nägu, nagu oleks Trump pahalane teiselt planeedilt. Mingis mõttes on ta pigem nagu Nietzsche, kes pildus „Ecce homos“ pealkirju à la „Miks ma nii tark olen?“, „Kuidas ma nii ilusaks sain?“ jne, praalides võltshäbita teemadel, mida üldjuhul elatakse välja varjatumalt. Kui juba on tuldud avalikult targutama või seltskonnaüritusele liperdama, ju usutakse end olevat ikka ka tark ja ilus. Ent erinevalt variseride massist Trump teinekord ei püüagi ahnust hoolivuseks nimetada, vaid ütleb ilustamata, et jah, olengi omakasupüüdlik, edev, enesekeskne, pröökav, ebakorrektne … Tõmmake maskid maha, veidi samasugused olete ju kõik! Jonniva oma naba imetlejast liialdaja tõus maailma esimeseks meheks on siiski olnud raskete tagajärgedega tragikomöödia.

Peter Pomerantsev on Gessenist illusioonitum. Trump on tema käsitluses vaid etapp reaalsusetaju äraspidistamise ja moraalilagastuse rajal, mille tagamaad on märksa laiemad. Sõnavabaduse ja tsensuuri vastasseis oli XX sajandil üks selgemaid ja pärast külma sõda paistis, et esimene on võidule pääsenud. Aga mis siis, kui despoodid hakkavad infoküllust kasutama selleks, et leida uusi mooduseid lämmatamiseks, küsib stagnaajal läände põgenenud dissidendist kirjaniku järeltulija.

See pole vaid Trumpiga piirduv probleem. Rääkides Vene riigi kinni makstud poliitilist meelsust kujundavatest tehnoloogiatest ja robotitest, ei unusta Pomerantsev, et samalaadi lähenemine on kapitalistlikus majanduses ammu tarbijate mõjutamiseks tavaline. Niisamuti nagu vastase kohta propagandistlike ja valelike metsikuste eksponeerimisega ei teinud algust venelased Ukrainat mustates, vaid USA, kes Lahesõjas suhtekorraldusfirma Hill+Knowlton nõul avalikku arvamust mõjutas.

Philip N. Howard väidab raamatus „Valemasinad“, et maailma riikidest vähemalt kolmandik kasutab valitsuse initsiatiivil valede levitamise ja tõega manipuleerimise tehnoloogiaid. Hiinas on selleks palgal mitu miljonit inimest, kes toodavad pea pool tuhat miljonit reaalsust väänavat sõnumit aastas! Savisaare jt meie erakondade toetuseks toksisid klikke ja klaköörikära Sven Mikser ja hilisemad sabaliputajad oma isiklike sõrmekestega. Mehhiko presidendi teenistuses olevat 75 000 tema tegemisi kiitvat robotlikku libakontot. Venemaal olevat pool Twitteri keskusteludest manipulaatorite ja robotite toode.

Howardi „Valemasinaid“ jm desinformatsiooni külvamist käsitlevaid raamatuid New York Review of Booksis (20. VIII) arvustav Guardiani kolumnist Jonathan Freedland tõdeb, et propagandistlikud manipulatsioonid on lääneriikides ammu kasutusel, kuid tehnoloogia areng on nende vohamise ulatust meeletult suurendanud. Üliudutav maailma esimene mees muidugi võimendab toimuvat, kuid on saanud ka esile kerkida just seetõttu, et relativism, silmakirjalikkus, valed ja manipulatsioonid on ulatunud sedavõrd kõikjale, et laialdaselt ei tunnetata ega usuta enam mädasuseta pinna olemasolu.

Praegust maailma vaadates on Pomerantsevi arvates kohane meenutada ta dissidendist ema, kes Nõukogude valede eest läände pagenuna on kord lausunud: „Mul on tunne, nagu poleks ühelgi suurel, ametlikul sõnal meie ümber enam tähendust. Need on tühjad nagu vanad tuules loperdavad linad.“ Boris Groys kasutab nähtuse kirjeldamiseks kabalistikast laenatud mõistet tsimtsum – jumal loob maailma, ent tõmbub siis tagasi. Maailm kaotab tähenduse. Järele jääb sihitu, sisu ja mõtte poolest tühi märke täis ruum.

Läänt armastav Pomerantsev näeb sarnaselt talle püüdlustelt ja meelsuselt vastandliku Surkoviga lääne „demokraatlike institutsioonide taga varjatud ebademokraatlikku võimuvõrgustikku, mis toimib sohi, altkäemaksude ja manipuleerimise teel ning mis tsiviilühiskonna pinna all vaid sõnades (silmakirjalikult või lihtsameelsusest) valskused hukka mõistab“. Mõlemal pool kunagist raudset eesriiet on inimeste sõnade ja keele tagant hävitaval määral kadunud väärtused, tähendused ja tõde.

Väidetavalt pärinevat vene trollide ja koguni Putini arusaam lääne silmakirjalikkusest seriaalist „Kaardimaja“. Kuid kas lääne igapäevaelus ei pritsita räppa juba ammu ilmekamalt? Kas nüüdne desinformatsioonimull erineb varasemast järgu või laadi poolest, küsib Jona­than Freeland rääkides USA presidendist, kes palumata õõnestab ameeriklaste usku kõikidesse institutsioonidesse, meediasse, teadusesse, kohtusüsteemi ja luureorganisatsioonidesse määral, millest pole Kremlis osatud unistadagi. Sama ebaselge on, kuidas mõõta eri leeride põhimõttelagedust, on see järgu, liigi vms erinevus? Tõsi, nii Gessen, Pomerantsev, Lukašenka ja Skripali juhtumis Venemaa süütusesse uskuv Yana Toom kui ka Putini üritustel ja tema toeks varjamatult sõna võttev Rein Müllerson ei kahtle, et parem on elada läänes kui Surkovi, Pavlovski jt administreeritud „juhitud demokraatias“.

Ent lääneski pole inimelu kaitsmine sugugi esimene nõue ning järgmisel segasel hetkel võivad südamega Mailis Repsi ja Tanel Kiige asemel olla võimul Ligid ja Randpered, keda näib erutavat eelkõige ujulate ja majanduse avatus. Sotsidest Skandinaavia eugeenika- või ühiskonnainsenerid teevad rahvusvahelise esileküündimise nimel inimohvritega avantüüre võib-olla hulleminigi kui Venemaa. Idanaabri sõjaline sekkumine Süürias või Afganistanis näib robustsem kui lääne, sh Eesti, toimetamised Iraagis jm. Ometi on neist pettusega sündinud sõdadest tulnud tohutult halba, mille tõttu Eestis pole keegi vabandanud ega kahetsust ilmutanud.

Kui üks meie valitsuserakond tahab hakata „rahva tegelikku häält“ kuulama igasuguse konstruktiivse tulevikumõtte ja ühiskonna käekäigu parandamise väljavaateta vaenureferendumil, seda kohalike valimistega sidudes olemasolevat demokraatianatukestki pilastades, pole põhjust arvata, et meie poliitika erineb Surkovi, Pavlovski või Trumpi omast. Vaadeldes teise valitsuspartei Isamaa sisevalimiste ajalugu näeme lääne poliitikat iseloomustavat väärtusvabadust ja jultumust tooreimal kujul. Kas samad inimesed koostöös Pomerantsevi kirjeldatud „Serbia demokraatiameistritega“ olid nt Gruusiat nõustades eetilisemad?

Eestis on palju suurepäraseid aja­kirjanikke. Ent kuivõrd erineb menu­portaali jõuluaegses uudisepõuas „väljauuritud“ pommuudis „Vaata pilte bussipeatusest, kus peeti kinni pedofiil?“ vene nihilisti Nevzorovi tegevusest? Või see, kuidas pandeemia ajal Rootsist lakkamatult suvalisi vastuolulisi läbitöötamata uudiseid vorbiti, sest ühe veidra ühiskonna surmadega uhkustamine ärritas ja hämmastas inimesi, tekitas klikke. Keegi ei kahtle, et Sorosi toetus Nõukogude dissidentidele, filosoofiaraamatutele jne on õige asi. Ent kas usaldus meedia vastu suureneb, kui juubeli­pühendustes (PM 12. VIII) kangelase vastuolulist tegevust Gruusias jm, mis Putini kriitikuidki on häirinud, ei mainita?

Kas suvaline riivatu loba raadiosaates on vastutusvõimet eeldav seisu­koht? Kustmaalt tõmmata tola või advokaadi sõnavõttudes piir seisukohta ja rolli vahele? Kuidas on võimalik, et nõukogude­aegsed represseerijad saavad vabandamiseta jätkata ühiskondlikes ametites? Või et rahandusminister ütleb, et ausalt makse makstes on ettevõtlus Eestis võimatu? Kas vene kaosekuulutajad ja kapitalistliku realismi päästmise võimalust mitte uskudes elust lahkunud Mark Fisher eksivad ja mülgaste vahel on veel kohti, kuhu varvas toetada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht