Kas USA demokraatia seisab silmitsi surmaga?

Kirjutamata reeglite ja vastastikuse lugupidamise kadumine on USA poliitikas juba mõnda aega silmaga näha.

HANNES SAARMETS

Steven Levitsky, Daniel Ziblatt, Kuidas demokraatiad surevad. Tõlkinud Lauri Liiders, kujundanud Villu Koskaru. Postimehe kirjastus, 2024. 264 lk.

Demokraatia lõpp ei pruugi tulla tankide ja sõduritega, vaid võib hiilida ligi vaikselt ja märkamatult, nii et seda ei panda tähelegi. Poliitikateadlased Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt uurivad oma raamatus „Kuidas demokraatiad surevad“ just selliseid peidetud ohte demokraatiale, rõhutades, et autoritaarsete juhtide võimuhaaramised ja demokraatlike institutsioonide nõrgenemine toimuvad sageli märkamatult.

Kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatus võivad jätta mulje USA demokraatia dramaatilisest ja pöördumatust allakäigust, keskenduvad autorid rohkem sellele, kuidas järk-järgult toimuvad võimuhaaramised ja demokraatia normide lagunemine viib autoritaarse valitsemiseni. Siiski väljendavad nad ka muret Ameerika Ühendriikide demokraatia tuleviku pärast, tõmmates paralleele teiste riikidega, näiteks Venezuelaga.

Kuigi teos pakub väärtuslikke õppetunde demokraatia kaitsmiseks ja autoritaarsetele suundumustele vastu seismiseks, jääb autorite vaade kohati kinni lääne liberaalse demokraatia raamidesse. Teos pakub kasulikku demokraatia nõrgenemise mõistmiseks, kuid ei arvestada alati riikide kultuurilist ja ajaloolist eripära ega mõningaid olulisi tegureid nagu globaliseerumine ja infoväljade killustumine. Siiski aitab ta tekitada kasulikku dialoogi demokraatia ohutegurite üle.

Levitsky ja Ziblatt toovad näiteid Ameerika poliitikast, kus autoritaarsete kalduvustega poliitikud nagu Donald Trump on püüdnud võimu koondada. Varem on selliste liidrite tõusu takistanud parteide „suitsune tagatuba“ – sisering, kes otsustab, keda poliitikasse lubada. Kuigi see süsteem on korruptsioonimaiguline, on see autorite hinnangul olnud tõhus demokraatia kaitsekiht, kuna kandidaate hinnatakse seal professionaalsete kriteeriumide alusel, nt poliitiline kompetentsus ja pühendumus demokraatiale. Näiteks peatas parteisüsteem autotootja Henry Fordi poliitilise karjääri, kuna tema äärmuslikud vaated ei vastanud demokraatia nõuetele. Autorid märgivad, et parteide siseringi roll on USAs nõrgenenud ja ühes sellega on sattunud ohtu ka demokraatia.

See vaatenurk ei ole siiski üldkehtiv. Näiteks politoloogid Samuel P. Huntington ja Fareed Zakaria väidavad, et demokraatlikud institutsioonid võivad mõnikord toimida tõhusalt ka siis, kui tehakse kompromisse traditsiooniliste liberaalsete normide osas. Huntington leiab, et demokraatia peamine kaitse on tugevad institutsioonid, kuid Zakaria arvates võib demokraatia teatud tingimustel püsida ajutiselt ka ilma lääne liberaalsete ideaalide täieliku järgimiseta, keskendudes näiteks majanduskasvule.

Ehkki need seisukohad pärinevad ajast, mil USA demokraatiat peeti tugevaks, kinnitavad ka uuemad näited nende kehtivust. Näiteks Peruus viidi 2000. aastatel läbi institutsionaalseid reforme, mis järgnevatel kümnenditel aitasid säilitada demokraatiat ja majanduskasvu isegi populistlike ja ebastabiilsete valitsuste ajal. Tugevad institutsioonid osutusid tõhusaks kaitsevalliks ka president Pedro Castillo riigi­pöördekatse vastu 2021. aastal, tõestades, et kindel institutsionaalne raamistik suudab mõnikord autoritaarsetele katsumustele vastu seista.

Siiski hoiatavad Levitsky ja Ziblatt, et tugevad institutsioonid üksi ei taga demokraatia kestlikkust – tähtsad on ka mitteametlikud parteimehhanismid (needsamad „suitsused tagatoad“), mis sõeluvad välja sobimatuid kandidaate. Nende mõju ja roll on autorite hinnangul vähenenud.

Autorite mure demokraatlike kaitsemehhanismide nõrgenemise pärast on küll mõistetav, kuid minu arvates on küsitav nende tagatubade süsteemi legitiimsus ja tõhusus, arvestades nende problemaatilist ajalugu. Raamatust võib lugeda, kuidas XIX sajandi lõpus jäeti afroameeriklased süstemaatiliselt demokraatlikust protsessist kõrvale – just selline praktika võimaldas valitsevatel parteidel oma võimu stabiliseerida ja keerulisi poliitilisi lahkhelisid vältida. Demokraatia tõeline stabiilsus ei saa põhineda osaluspiirangul – pigem saab sellest uute konfliktide allikas.

Võrdluseks võiks tuua Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi, kus demokraatia eksisteeris ainult valge vähemuse jaoks. Demokraatia laienemine kõigile kodanikele tõi kaasa uut tüüpi sotsiaalsed pinged, sealhulgas rassismi valgete vastu. Sama nähtus ilmneb ka USAs: kui demokraatia välistab märkimisväärse osa elanikkonnast, toodab see paratamatult uusi pingeid ja vastasseise.

Paradoksaalselt pole kerge ära võtta privileege, isegi kui privilegeeritud isikud näiliselt lepivad muudatustega. Seda on näha nii Lõuna-Aafrikas kui ka näiteks Hispaanias, Mehhikos ja Tšiilis, kus vana eliit on säilitanud oma mõjuvõimu, hoolimata ametlikest sammudest nende eeliste kaotamiseks. Samalaadne nähtus ilmneb ka Ameerika Ühendriikides, kus lobitegevus mõjutab poliitilisi otsustusprotsesse ja see vähendab demokraatlike reeglite tõhusust. Selliste nähtuste analüüs jääb aga Levitsky ja Ziblatti teoses tagaplaanile.

Levitsky ja Ziblatt siiski möönavad, et praegune polariseerumine USAs tuleneb osaliselt 1970. aastatel alanud poliitilisest kaasamisest, mis lubas marginaliseeritud rühmadel oma esindajaid valida. Just see protsess avas nende kirjelduse järgi ukse ka ohtlikele populistidele, keda parteide sisering varem oleks välistanud. Osa politolooge olevat juba tollal hoiatanud, et uus süsteem võib soodustada demokraatiale ohtlike populistide esiletõusu.

USA poliitmaastikku vaadates näeme, et tollased kartused olid igati põhjendatud. Siiski, nagu ma eelnevalt mainisin, näib mulle „suitsuste tagatubade“ tõhusus küsitav, sest isegi tugevate poliitiliste ringkondade puhul ei ole demokraatiad autoritaarsete ohtude suhtes immuunsed. Näiteks El Salvadori juhtum, kus Nayib Bukele tõusis 2021. aastal võimule tugevast siseringi võrgustikust hoolimata, tõestab, et sihikindel juht võib ikkagi haarata kontrolli, kui kodanikuühiskond või institutsioonid on liiga nõrgad ja killustunud.

Minu arvates on USA paremas seisus võrreldes El Salvadori ja Lõuna-Aafri­kaga: vaatamata erinevatele ebavõrdsuse probleemidele on riik tunduvalt kodanikuühiskonna kesksem. Ükski grupp, olgu rassi või varanduse alusel, ei oma piisavalt võimu, et suruda absoluutsele enamusele peale oma tahet. Selline võimu ja ressursside hajutamine, nagu rõhutab demokraatia uurija Robert Dahl, on üks põhiteguritest, mis on aidanud USA demokraatial kestma jääda.

Levitsky ja Ziblatt aga väidavad, et tugevast kodanikuühiskonnast üksi ei piisa demokraatia kaitsmiseks, sest USA presidendil on rohkem võimu, kui sageli arvatakse. Põhiseadus ei takista tal mööda minemast seadusandlikust või kohtuvõimust, kasutades täitekorraldusi, proklamatsioone ja armuandmisi. Ainsad piirangud sellele on olnud demokraatlikud tavad, nagu vastastikune austus ja võimu mitte kuritarvitamine.

Levitsky ja Ziblatti sõnul on Donald Trump esimene USA president, kes ei ole nendest tavadest hoolinud, kaheldes valimiste legitiimsuses, keeldudes rahumeelsest võimuvahetusest ja nimetades meediat vaenlaseks. Autorid peavad eriti ohtlikuks Trumpi katset vallandada eriprokurör Robert Mueller, kes uuris tema Venemaa sidemeid. Trumpi käitumine õõnestas usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ja aitas kaasa USA poliitika polariseerumisele, kus vastastesse suhtutakse kui vaenlastesse, mitte kui konkurenti.

Kirjutamata reeglite ja vastastikuse lugupidamise kadumine on USA poliitikas juba mõnda aega silmaga näha, kuid minu arvates võib olukorda vaadelda ka kui teekonda tundmatul maastikul, kus traditsioonid ja reeglid enam ei tööta. Sellistes tingimustes võivad tekkida uued vastasseisu vormid. Küll jääb õhku küsimus, kas need vormid kohanevad demokraatiaga või süvendavad edasist polariseerumist.

Võrdlusena võiks tuua Puerto Rico reggaeton’i liikumise 2000ndate alguses. Reggaeton esitas väljakutse valitsevale korrale, peegeldades ühiskondlikke pingeid ja rahulolematust. See muusikastiil käsitles vabameelselt teemasid nagu vägivald ja vägistamine, mida ametivõimud, tihti koos katoliku kirikuga, püüdsid alla suruda, et säilitada oma moraali- ja ilupilt. Hoolimata vastupanust levis reggaeton kogu Ladina-Ameerikas ja rahunes peavooluna mõõdukamaks. Samuti võib USAs toimuvat vaadata kui reaktsiooni valitsevale korrale. Ehk vaibub ka praegune poliitiline kaos ning annab teed rahulikule elule?

Levitsky ja Ziblatt siiski ei jaga seda optimismi, väites, et suur osa USA ühiskonnast on juba demokraatia usust kõrvale kaldunud. Nad süüdistavad selles eeskätt Vabariiklikku Parteid ja nende toetajaid, kes on vaenuliku ja radikaalsena võtnud omaks äärmuslaste keelekasutuse ja süüdistavad vastaseid järjepanu. Sellele lõhestatusele on kaasa aidanud meediakanalid, eriti Fox News, mida autorid peavad peamiseks konservatiivseid valijaid radikaliseerinud allikaks.

Vabariiklaste poliitika radikaliseerimise väites on tõetera, kuid minu arvates on teema liialt keeruline selliste mustvalgete järelduste tegemiseks. Väide, et vabariiklaste valijad usaldavad rohkem erapoolikut meediat kui demokraadid, vajab selgemaid tõendeid. Meediatarbimise mustreid ja nende mõju on raske hinnata, kui autorid keskenduvad vaid konservatiivse auditooriumi uskumuste kujunemisele, jättes kirjeldamata liberaalide oma. Usun, et mõlemal poolel on oma infokeskkonnad, kust otsitakse teavet, mis kinnitaks nende veendumusi.

Vaidlen siiski vastu väitele, et Fox News oli konservatiivse rahvaosa radikaliseerumise algpõhjus. Meediat on kujundanud ärilised muutused, nt CNNi tulek, mis oli esimene 24tunnine uudistekanal. CNN ei olnud esialgu ideoloogiline, kuid hiljem hakati teda süüdistama kallutatuses. Seejärel tekkis Fox News kui alternatiivne uudistekanal, mis tõestas, et konservatiivsel meedial on arvestatav turg. Vastuseks hakkas ka CNN end kindlamalt suunama liberaalsete vaadetega rahvaosale ning meedia üha polariseerus.

Lisaks leian, et Levitsky ja Ziblatt panevad hoiakute kujundamisel liiga suure rõhu traditsioonilisele meediale, kuid ei analüüsi piisavalt uue meedia mõju. Ühismeedia kanalite algoritmid suunavad kasutajaid sageli järjest äärmuslikuma sisu poole, süvendades vastuseisu ja radikaliseerumist. See digitaalne dünaamika on märkimisväärselt süvendanud ühiskonnagruppide vahelist lõhet, kuid erinevalt traditsioonilisest meediast on seal keerulisem süüdistada konkreetseid isikuid või huvigruppe viha õhutamises. Seejuures võib uus meedia kujundada hoiakuid ja uskumusi palju kiiremini ja ulatuslikumalt kui traditsiooniline meedia.

Tagajärg paneb Levitsky ja Ziblatti muretsema – ühiskond jaguneb vastasleerideks, kus pooled ei nõustu enamikus maailmavaatelistes küsimustes ja peavad teist poolt isegi isiklikus elus sobimatuks.

Autorid rõhutavad, et polariseerunud poliitväli muutub eriti kahtlaseks, kui tuleb lahendada kriitilisi probleeme. Kriisid nõuavad parteide ülest koostööd, mille väljakujunemisest juba eelnevalt juttu oli. Kui vastased peavad teineteist surmavaenlaseks, tõusevad panused ja poliitiline mäng kasvab üle sõjaks, kus kaotust peetakse katastroofiks. Selle vältimiseks kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid, isegi demokraatlikke institutsioone. Sellest saab poliitika ilma kaitsepiirideta, mida autorid võrdlevad tänavakorvpalliga, kus mängureegleid järgitakse vaid niikaua, kuni mõlemad pooled on sellega nõus, sest kohtunikku pole. See on Levitsky ja Ziblatti väitel vesi autoritaarsete kalduvustega juhtide veskile, kes lausa vajavad kriise ja kaost.

Just sellises keskkonnas näevad Levitsky ja Ziblatt Donald Trumpi tegevust kui ohtlikku pretsedenti. Kuigi nad ei arva, et USA oleks täielikult jõudnud etappi, kus demokraatia (kirjutamata) reeglid enam ei kehti, hoiatavad nad, et Trump on nõrgestanud demokraatiat kaitsvaid mehhanisme ja nende usaldusväärsust. Nad võrdlevad tema meedia ründamist, kohtusüsteemi õõnestamise katseid ning poliitiliste vastaste legitiimsuse kahtluse alla seadmist autokraatlike juhtide omaga – kõik nad kasutavad sellesarnaseid strateegiaid, et tugevdada oma võimu polariseerunud ja kriisidest lõhestatud ühiskonnas.

Kuigi sellised võrdlused pakuvad väärtuslikku ülevaadet demokraatia lagunemise mustritest eri riikides, tuleb minu arvates arvestada ka iga riigi ainulaadset poliitilist ja sotsiaalset olukorda. Levitsky ja Ziblatti võrdlused Aasia riikidega, nt Türgi ja Filipiinid, on problemaatilised, kuna sealsetes ühiskondades tähtsustatakse kollektiivset vastutust ja autoriteedil põhinevaid võimusuhteid rohkem kui lääne individualistlikku vabadust. See seab kahtluse alla universaalsete demokraatlike mudelite rakendatavuse eri kultuurides. Arvestades nende eripära on raske eeldada, et kui midagi juhtub ühes riigis, siis juhtub sama ka teises.

Levitsky ja Ziblatt kasutavad näidetena sageli ka Ladina-Ameerika riike, mis on USAga kultuuriliselt ja põhiseaduslikult sarnasemad. Siiski tuleb arvestada ka nende ühiskondade unikaalseid taustu: nad on palju vähem individualistlikud ning nende klassilõhed soodustavad autoritaarsete liidrite esiletõusu. Pealegi on Ladina-Ameerikas autoritaarseid režiime toetanud enamasti sõjavägi, mis on alati poliitikaga tihedalt seotud, erinevalt USAst, kus sõjavägi on poliitiliselt neutraalne.

Levitsky ja Ziblatt keskenduvad valdavalt riigisisestele faktoritele, kuid jätavad globaliseerumise ja välismõjud tagaplaanile. Ometi on need tähtsad demokraatia arengut mõjutavad tegurid. Näiteks politoloogide David Heldi ja Anthony McGrew järgi võib globaliseerumine ohustada seniseid arusaamu demokraatiast, samal ajal kui majandusteadlane Dani Rodrik hoiatab, et see võib sundida valitsusi eelistama rahvusvahelist koostööd kohaliku demokraatia asemel, tekitades sotsiaalseid pingeid.

Ladina-Ameerika ajalugu toob selgesti esile välismõjude osa autoritaarsete režiimide tekkes. Näiteks soodustas Juan Peróni tõusu Argentinas 1930ndate ülemaailmne majanduskriis, mille tõttu riigi ekspordile rajatud majandusmudel ei suutnud enam toimida nagu varem. Augusto Pinocheti 1973. aasta riigipööret Tšiilis mõjutasid aga otseselt külma sõja aegne geopoliitika ja USA sekkumine.

Trumpi puhul on olukord erinev – USA-l ei ole konkreetset välisvaenlast, keda süüdistada, kuid Trump on suutnud külvata hirmu abstraktsete tegurite ees, nt süvariik, liberaalne meedia ja väidetavad valimispettused. Erinevalt Ladina-Ameerikast ei ole USAs sellise nähtamatu vaenlase olemasolu tõestatud.

Kas see tähendab, et USA demokraatia on kindel ja kõigutamatu? Kindlasti mitte. Levitsky ja Ziblatti raamat seda illustreeribki, et demokraatia säilitamine on keeruline ülesanne – ka USAs.

Lisaksin siiski juurde, et ka demokraatia lammutamine pole lihtne. Näiteks suutis El Salvadori president Nayib Bukele küll kõigest nelja aastaga hävitada riigi kaheparteisüsteemi – seda nõrkade poliitiliste institutsioonide ja legitiimsuse kaotanud valitsuse tõttu. Aga isegi nendes soodsates tingimustes oli tema tee autoriteedikultuseni täis riske ja keerulisi takistusi. Ta kasutas agressiivseid meetmed, nt sõdurite saatmine rahvusassambleesse, kohtusüsteemi ümberkujundamine ning kurikuulus jõukudevastane sõda, mis tõid kaasa rahvusvahelisi süüdistusi õigusriigi põhimõtete rikkumises. Bukelel vedas: valijaskond kinkis talle uutel valimistel parlamendis absoluutse enamuse, mis andis talle seadusliku aluse radikaalseteks reformideks ja kontrolli tugevdamiseks. See näitab, et autoritaarse võimu kindlustamine on seotud riskantsete manöövritega, mis nõuavad mitte ainult ambitsiooni ja osavust, vaid ka õnne, kuna iga läbikukkumine võib ohustada kogu protsessi.

Tekib küsimus, kas Donald Trump suudab USAs diktaatoriks saada. See on ebatõenäoline, kuna vanus seab piirangu. Siiski saaks ta määrata endale järeltulija, nagu tegi Venezuelas Hugo Chávez, kes andis võimuohjad Nicolas Madurole. Sellinegi samm võib olla ennustamatute tagajärgedega. Näiteks Ecuadori autoritaarne, ent ülipopulaarne president Rafael Correa määras oma ajutiseks järeltulijaks Lenín Moreno, kes muutis riigi ideoloogilist suunda ning sulges hiljem ka Correale tagasitee poliitikasse.

Seega sõltub autoritaarse võimu tõus suuresti nii juhi isiklikust karismast kui ka ajastusest. Kui autoritaarne juht astub kõrvale liiga vara, ei ole kindel, et tema kursi jätkamine uue juhi käe all jätkub.

Levitsky ja Ziblatt on tunnustatud teadlased, kuid nende raamat ei paku uusi avastusi. Pigem annab see raamistiku, mis aitab ära tunda ja teadvustada demokraatia nõrgenemise ohte – selliseid, mida sageli märgatakse alles tagantjärele. Kuigi raamistik on lihtsustatud, on see teema ulatust ja keerukust arvestades mõistetav, et seda ei ole võimalik 187 leheküljel ammendavalt käsitleda.

Kuid kiiresti muutuvas maailmas tasub küsida: kas demokraatia saab üldse surra? Ja kui saab, siis kas see juhtub samamoodi nagu diktatuuride puhul? Olgu riigikord demokraatlik või autokraatlik, alati leidub neid, kes püüavad olemasolevat korda õõnestada.

Igal süsteemil on oht vastupanu all murduda, kuid ajalugu näitab, et endisi riigikordi saab ka taaselustada – Tšiili, Hispaania ja Kreeka on siin head näited. Samuti on riike nagu Venemaa, kus tõelist demokraatiat pole kunagi olnud ja kus autokraatia murdmine on palju keerulisem. Kas sama võib kehtida ka nende riikide kohta, kus demokraatia on nii pikalt püsinud, et seda on ehk sama raske murda kui Venemaa diktatuuri?

Levitsky ja Ziblatt väidavad, et demokraatia nõrgenemine on sageli vaevumärgatav ja järkjärguline, mistõttu allakäiku on raske ette näha. Seetõttu jääb demokraatia tulevik alati ebakindlaks ja mitmetahuliseks – üleminekud võivad olla valulikud, kuid mõnikord ka hädavajalikud, et demokraatlikud süsteemid saaksid kohaneda ja tugevneda.