Impeeriumi kutse

Gibboni raamatus ulatub Rooma „langus“ üle kolmeteistkümne sajandi! Näib, et raamatuga läks tal sama-moodi, nagu kunagi roomlastel impeeriumiga. See oli lihtsalt liiga edukas, et sellega poolel teel pidama jääda.

TÕNU ÕNNEPALU

Muidugi kirjutab Edward Gibbon (1737–1794) oma kaasajale ja oma kaasajast. Rooma on ammu langenud, aga Briti impeerium käib just tõusuteed. Kuid kas seegi ei peida endas juba tulevase languse seemneid? Mis üldse on üks impeerium? Etümoloogiliselt: sõna „imperium“ kõige vahetum ja otsesem vaste on „võim“, „vald“, ülekantumalt „riik“. Kes tahes ajab mingit riigi asja, kas või kõige alandlikumal munitsipaaltasandil (municipium, veel üks rooma sõna!), see ajab ikka edasi impeeriumi, ajab Rooma asja. Sestap on ka nii raske mõelda riigist, mõtlemata Rooma riigist ning joonistamata naiivselt oma kaasaegse impeeriumi kaarti Rooma varemete kohale. Ajaloo õppetunnid! Kui rikkalikud need on. Ja kui vähe on neist kasu.

Miks? Muidugi on impeeriumidel läbi ajaloo ühisjooni. Ikka ja jälle kontsentreerub poliitiline, majanduslik ja sõjaline jõud, loob ja ehitab suuri struktuure, mis ulatuvad üle mandrite ja merede, ja siis jälle killustub, laguneb laiali, sulab tindiplekina teiste imperium’ide (võimude ja valdade) kuivatuspaberisse. Seda võib vaadata kui igikorduvat tsüklit. Ainult et see ei kordu. Ja roomlastega võrreldes on meil, nagu on olnud kõigil nende järeltulijatel, üks suur erinevus. Me pole enam süütud. Me ei tee seda enam esimest korda. Me mitte ainult ei tea, mida me ehitame, vaid me teame ka, kuidas see kord alla käib ja langeb.

Pärast Roomat on igasugune impeerium, igasugune riiklus (ja iga riiklus, ka kõige mikroskoopilisem, peidab endas impeeriumi idusid, ongi imperium) teadlik projekt. Ja sellevõrra vähem värske. Roomlased ei teadnud, mida nad teevad. Kahtlemata ei olnud neil mingit kavatsust rajada Rooma impeeriumi. See lihtsalt juhtus nendega. Ühel hetkel osutus nende poliitiline, sõjaline ja majanduslik organiseeritus saatuslikult tugevaks. Nende naabritel ei olnud sellele midagi vastu panna. Rooma laienes. Ei maksa unustada, et me kutsume seda hiigelriiki endiselt linna nimega. Linn oli selle algus ja mõneti ka lõppeesmärk. Rooma riiki ehitati nagu Rooma linna müüri. Mida enam kasvas linn ja selle rikkus, seda suurem ahvatlus oli ta kõiksugu mitteroomlastele, barbaritele. Ja seda kaugemale Rooma müüridest pidi viima Rooma müüri. Kuni Rooma linna, seda kõige algpõhjust ja südant, ümbritsesid terved enam või vähem tsiviliseeritud (s.o. linnastatud) rahvad, kes mõistsid turvaliselt ladina keelt ja mõistsid isekeskis kohut Rooma õiguse järgi. Ning rajasid sadu pisikesi (või ka päris suuri) Rooma linnu kuni Britanniani, Reini, Doonau ja Eufrati, Niiluse ja ookeanini välja, igas linnas ikka tsirkus, teater, tempel. Meelelahutus ja seda nautida lubav odav leib. „Täpselt nagu tänapäeval!“ tahaks hüüatada. Täpselt, jah, aga mitte päris täpselt.

Rooma oligi leivaimpeerium (nagu nüüdne on nafta oma). Teravili oli peamine energiakandja, mida sai laevade ja vooridega (mööda imperiaalseid maanteid) vedada sinna, kuhu vaja, kõigepealt muidugi linna, aga ka piire valvavatele leegionidele, kuhu tahes. Vilja energia sai muundada orjade ja loomade tööks, ehitada omakorda uusi linnu, riigimaanteid, laevu – külvata ja lõigata. Nagu me nüüd ajalootarkadena teame, saavutas see leiva- ja orjavooride, leegionide ja asehaldurite mehaanika ühel hetkel oma maksimaalse ulatuse, püsis mõnda aega umbes nii suurena ja hakkas siis tasapisi jälle laiali lagunema, kokku tõmbuma. Jah! Rooma edu- või allakäigust rääkides on nii kerge ühes lauses kokku võtta terved sajandid. Kuid on ju selge, et omaaegsed inimesed, roomlased, elasid põhiliselt samasuguses inimea-mõõtmelises ajas nagu meiegi. Mingid kasvu või allakäigu liikumised võisid neile jääda täiesti märkamatuks, edenemist võisid nad näha seal, kus meie näeme allakäiku (kui nende linnal või provintsil parajasti läks hästi, sõjad jäid kaugele, leib oli odav ja maksud väiksed), seevastu mõni ajalooliselt triumfaalne ajajärk võis elamiseks-suremiseks kaunis kohutav olla.²

Teiseks, nii nagu me ehitame oma ajaloojutustuse omaaegsete autorite lugudele, nii võime me märkamatult üle võtta ka nende vaatepunkti. Tihti on see Rooma, linna, impeeriumi vaatepunkt.³ Ka Gibbon, ometi barbarite, Britannia provintsiaalide järeltulija, elab kaasa nimelt Roomale. Valgustus „Rooma impeeriumi …“ kirjutamiseks tabab teda nimelt Rooma varemetel, ühel mälestusväärsel oktoobriõhtul, kui ta kuulab Kapitooliumi künkal seistes Jupiteri templist kostvat paljasjalgsete munkade laulu. Jah, see linn, nii imelik kui see ka pole, ta on ikka veel seal, ka pärast kogu „allakäiku ja langust“, mitte ainult sama koha peal, vaid ka endiselt täiesti äratuntava geograafiaga, samade ehitistega, mida nägid langusaja keisrid, lihtsad roomlased ja kogu impeeriumist kohale voolanud „turistide“ hulk. Tänagi võid sa istuda Colosseumi tribüünidel, võid kõndida mööda neidsamu Via Appia kiviplaate, mida kord olevat tallanud apostel Peetruse paljad jalad. Roomas võivad sajandid viirastuda hetkena. Ja selles viirastuseski on tõde.

Henry Walton. Edward Gibboni portree. Õli, lõuend, 1773.

Wikimedia Commons

Muuseas, nii nagu linn on alles, pole sugugi kindel, et Rooma impeerium üldse päriselt kadunud on. Ei mäleta enam, kes oli see keskaja ajaloolane, kas Duby, Le Goff või mõni teine sama terane, kes märkis, et keskaja inimestele kestis Rooma riik edasi. Nemad polnud selle lõppu märganudki. Ka Gibboni raamatus ulatub Rooma „langus“ üle kolmeteistkümne sajandi! Näib, et raamatuga läks tal samamoodi, nagu kunagi roomlastel oma impeeriumiga. See oli lihtsalt liiga edukas, et sellega poolel teel pidama jääda. Gibboni esimene köide (I–XVI peatükk, eestikeelsest väljaandest mahult umbes kolmandik) osutus bestselleriks. Märkamatult sai raamatust tema elutöö: seitse köidet ja kakskümmend aastat. Ja pärast viimase punkti panekut jäi tal elada veel vaid viis-kuus aastat. Punkti Rooma impeeriumile paneb Gibboni arvates Konstantinoopoli langemine aastal 1453, seega Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi ja selle viimase keisri lõpp.

Tõsi, antiikset mõõdukuse ideaali järgides oleks autor võinud piirdudagi esimese köitega, sest õigupoolest saab ta seal kõik olulisema, mis tal Rooma võimu ja selle languse kohta öelda on, ära öeldud.

Aga sama vähe kui on mõtet süüdistada roomlasi, et nad oma impeeriumi laiendamisega mõõdukamad polnud, tasub tublile britile ette heita, et ta roomlaste loo jutustamisega ikka edasi ja edasi läks, isegi üle piiride, kustpeale see pole enam ilmselgelt roomlaste lugu. Tegelikult pole Bütsants Gibbonit ka eriti inspireerinud, vähemalt mitte sellisteks kirepuhanguteks, mida ta tunneb Igavese Linna ja selle rahva vastu.

Kuid raamatud ei lõpegi tavaliselt seal, kus oleks mõistlik, vaid seal, kus autor tüdineb või väsib. Ja impeeriumid lõpevad siis, kui väsib see ihalus ja hirm, mida nad rahvastes äratavad. Võib lõputult eritleda Rooma riigi allakäigu põhjusi, nagu teeb Gibbon ja nagu tehakse tänini. Kuid kõiki neid Rooma nõrkusi võib sama hästi vaadata ka kui Rooma tugevusi, kõigist tema edu alustest saavad allakäigu põhjused. Gibbon räägib palju vabariikliku põhikorra allakäigust ja leegionide militaarvõimu kasvust kui hukutavast pahest. Kuid impeerium ongi sõjaline ettevõte, mida viiakse läbi sõjaväe abil ja teatud mõttes ka sõjaväe jaoks. Uusi maid ja neid harivaid rahvaid oli vaja uute leegionide toitmiseks. Seda leivaloogikat on järginud ka kõik hilisemad agressiivsed suurvõimud kuni uusajani välja (Rootsi riikki vajas Liivimaad tema leiva pärast, oma leegionide ülalpidamiseks) ja selle loogika järgi peeti Euroopas veel XX sajandil kaks väga laastavat sõda, kuigi see loogika ise enam ei kehtinud. Leivaimpeeriumidest olid masinaajastul juba ammugi saanud söe- ja naftaimpeeriumid, mitukümmend, kui mitte mitusada korda efektiivsemad ja enam tegelikult mitte territoriaalsed …

Üheks Rooma allakäigu põhjuseks peab Gibbon kristluse levikut ja võidukäiku. See võib ju mõnes mõttes olla tõsi, kuid kas teiselt poolt polnud see sama hästi üks impeeriumi suurtest saavutustest? Seda enam et lõpuks sai kirikust kõige ilmsem impeeriumi pärija, kes säilitas muuseas tema keele ja koos sellega kirjaliku pärandi, millel põhinebki meie teadmine Rooma ajaloost.

Rooma impeeriumi languse ja allakäigu põhjuste eritlemisel oleks pedagoogiline mõte, kui meil oma impeeriumis, mis see siis ka parajasti ei ole, õnnestuks neid muistseid vigu vältida. On tõsi, et nagu inimesel, nii ka rahvastel on alati võimalik valida. Miski pole saatuslik, peale selle, et me ei tea kunagi oma valiku tagajärgi. Kuna impeeriumi tõusu ja languse põhjused on nii läbipõimunud, et mitte öelda ühed ja samad, siis näib, et ainus viis vältida mis tahes impeeriumi langust oleks ära hoida tema tõus. See on aga inimlikult võimatu. Impeeriumid saavad teoks, sest inimesed, kes nad ka poleks oma keelelt, kommetelt, ajaloolt ja kultuurilt, tahavad ja kardavad laias laastus ikka ja alati ühtesid ja samu asju. Seesama viib nende riigid ka langusele: ühel päeval (või aastasajal) pole impeerium enam ei kohutav ega ahvatlev. Pelutab ja kutsub äkki hoopis miski muu ja kuskilt sealt tõuseb ka uus impeerium. Aga kõik see on alati „tulles nii harilik, et hirmugi pääle ei aja“.⁴

1 Kui muidu võib täheldada eesti tõlkekeele kiiret langust ja allakäiku, siis Triinu Paku tõlge kinnitab, et see pole sugugi fataalne. Gibboni XVIII sajandi proosa on pandud selgesse ja mõnuga loetavasse eesti keelde, lõputu hulk ajaloolisi koha- ja isikunimesid antud arusaadavas süsteemis, rääkimata autori vohavatest joonealustest märkustest, mille rohket kreeka ja ladina keelt on tõlkija barbaritest lugejale kannatlikult seletama pidanud.

2 Kui mul Rooma riigi puhul millestki kahju on, siis sellest, et roomlased leiutasid küll väga realistliku portreeskulptuuri, aga kirjandus jäi neile millekski liiga tähtsaks ja pidulikuks, et madalduda realistliku, pihtimusliku romaanini. Küll oleks huvitav lugeda mõne tavalise roomlase päevaraamatut! Rooma elu jääb rikkast kirjalikust pärandist hoolimata kaunis hermeetiliseks. Nii nagu me ei saa iial teada ka seda, mida mõtlesid meie oma maa Rooma rauaaja asukad neist tillukestest keisripiltidest, millest nad endale pronksehteid sulatasid.

3 Väga hästi on võimalik ka vastupidine, post- ja antikoloniaalne vaade, nagu Jaan Kaplinski kuulsas Vercingetorixi-luuletuses. Kahjuks jääb see meie teadmatuse tõttu veel fantastilisemaks kui imperiaalne vaatepunkt.

4 Viimane salm Viivi Luige luuletusest „ Valik“: Olgu elu või lõpmata pikk, / ühte hetke on valikuks vaja. / See hetk on tulles nii harilik, / et hirmugi pääle ei aja.