Feministlik vaade majandusele

Maskuliinsetest väärtustest lähtuv majandussüsteem alahindab tunnete, inimsuhete ja empaatia mõju majandusele ning ülehindab tehnoloogia osatähtsust.

KADRI AAVIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rootsi autori Katrine Marçali äsja eestindatud „Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“1 aitab täita tühimikku eesti keeles ilmunud feministliku populaarteaduse žanris. Raamatus keskendutakse majandusele ja innovatsioonile, mida populaarteaduslik kirjandus tavaliselt sooperspektiivist ei vaatle. Marçal tutvustab lugejale feministliku majanduse keskseid ideid narratiivses, kaasahaaravas ja humoorikas stiilis. Feministlik majandus vaidlustab majandustegevuses ja selle käsitlustes peituvad maskuliinsed eeldused ja väärtused ning keskendub enamasti märkamatuks jäävatele tegevustele ja eluvaldkondadele, kus toimetavad valdavalt naised ning mis on ühiskonna toimimise seisukohast hädavajalikud, näiteks hooletöö erasfääris.

Maskuliinsetest väärtustest lähtuv majandussüsteem alahindab tunnete, inimsuhete ja empaatia mõju majandusele ning ülehindab tehnoloogia osatähtsust. Raamat pakub sooperspektiivist värske pilgu mõningatele meie elus iseenesestmõistetavaks peetavatele asjadele (nt auto starter, ratastega kohver, rulaator) ja nende saamisloole ning arutleb töö ja tehnoloogia tuleviku üle. Vaade leiutiste ajaloole feministlikust perspektiivist võimaldab pakkuda vastuseid ka sellistele küsimustele: miks leiutati ratastega reisikohver alles pärast seda, kui esimene inimene oli Kuul käinud? miks on elektriauto laialdasem kasutuselevõtt võtnud nii palju aega? Lihtsustatult on Marçali vastus nendele küsimustele see, et kuna esemeid, soove ja vajadusi, mida seostati naiselikkusega (näiteks nagu elektriauto või vajadus rasket kohvrit mitte käe otsas tassida) alavääristati, jäid paljud leiutised pikka aega tegemata. See muster on paraku kandunud ka tänapäeva.

Raamatu keskne tees on sama, mida feministlikud majandusteadlased on juba aastakümneid rõhutanud: naiste kogemuste ja teadmiste ignoreerimine pärsib innovatsiooni ning lõppkokkuvõttes pidurdab majanduse arengut. Marçali argument sarnaneb standpoint’i lähenemisega feministlikus uurimuses,2 mille kohaselt vormib inimeste vaadet maailmale (sh nende soove, vajadusi ja kujutlusvõimet) nende sotsiaalne asend, ühtegi nn neutraalset vaatepunkti ei ole olemas. Peavool, mis esitab end ja näib sageli neutraalse ja objektiivsena, on tegelikult soolistatud, põhineb maskuliinsetel väärtustel ja maailmanägemisel, lähtudes (privilegeeritud) meeste teadmistest ja (kehalistest) argikogemustest ning ignoreerides teistest vaatepunktidest lähtuvat teadmist.

Standpoint’i teooria kohaselt on oluline teadmiste loomine lähtuvalt naiste ja marginaliseeritud gruppide kogemustest, kuna need toovad esile seni ühiskonnas märkamatuks jäänud teemasid ja probleeme. Privilegeeritud gruppidel, näiteks neurotüüpilistel lääne valgetel meestel, ei ole oma sotsiaalse positsiooni tõttu sellist kogemust ega sellest tulenevat episteemilist eelist. See pärsib nende kujutlusvõimet näha ühiskonda, sotsiaalseid suhteid ja lahendamist vajavaid probleeme marginaliseeritud vaatepunktidest. Seetõttu jäävad teatud probleemid, millega nad elus kokku ei puutu, neile nähtamatuks ning nende lahendamiseks ei võeta midagi ette. Kuna ühiskonnakorraldus lähtub privilegeeritud meeste väärtustest ja vajadustest, jäävadki paljude teiste gruppide huvid arvestamata. Heaks näiteks on linnaruumi ülesehitus – kui see ei oleks kujundatud lähtuvalt oma sõiduautoga liikleva mehe kogemusest, vaid hoopiski lapsevankriga ema või jalgratturi liikumisvajadusest tulenevalt, oleks see teistsugune.

Raamat pakub põnevaid tulevikuvisioone töö, soo ja tehnoloogia kohta eeldusel, et järjest enam töid automatiseeritakse. Tehnoloogia (vähemalt selle praeguses arenguetapis) aitab meid eelkõige teatud tüüpi ülesannete sooritamisel, näiteks organiseerida toidu tellimist ja toomist koju ning anda täpseid juhiseid, kuidas sõita linna teise otsa. Ometi ei tule arvutid ja robotid hästi toime ruumide koristamise, laste ja vanurite eest hoolitsemise või inimeste tunnetega tegelemisega. Need on kapitalistlikus majandussüsteemis alamakstud ja alaväärtustatud tööd, mida teevad peamiselt naised. Selle teadmise pinnalt spekuleerib Marçal optimistlikult, et (lähi)tulevikus võib just seda sorti „naistetöö“ omandada väärtuse ning saada ka vääriliselt tasustatud, kuna tehnoloogia ei suuda seda asendada.

Glamuuritöö ühismeedias on paljudele naistele saanud tõhusaks sissetulekuallikaks. USA suunamudija Kylie Jenner.

flickr

Siinkohal võiks skeptilisemalt märkida, et kuigi töö inimestega (näiteks tervishoiu- ja hoolekandesektoris) on vananevates ja tervisekriisides vaevlevates ühiskondades järjest kaalukama tähtsusega ning seda teevad suures osas naised, ei ole veel näha sellise töö kõrgemat tasustamist. Seda ilmestab näiteks praeguses COVID-19 pandeemias esile kerkinud meditsiiniõdede ülekoormatus ja nappus, mis ei ole kaasa toonud märkimisväärset palgakõrgendust sellel ametikohal. Koroonahaigete ravimiseks kasutatavast kõrgtehnoloogilisest aparatuurist ei ole kasu, kui patsientide eest hoolitsemiseks ei jätku inimkäsi.

Marçal toob ka häid näiteid selle kohta, kuidas tehnoloogia on muutnud töö olemust ja sellele omistatavat väärtust naistele kasulikus suunas. Ühismeedia saamine meie elu lahutamatuks osaks defineeris tööna terve hulga erasfääris, peamiselt naiste, tehtu, mida traditsioonilised majanduskäsitlused tööks ei pidanud, näiteks nagu kodus toidu valmistamine ning perepuhkuste planeerimine. Äkitselt tekkis paljudel täiesti tavalistel naistel võimalus ühiskonnas seni alaväärtustatud tegevuste pealt raha teenida. Kümmekond aastat tagasi kerkis ühismeedias esile uus amet – suunamudija –, milles paistavad silma eelkõige naised ning paljud just traditsiooniliselt naiselikeks peetavate tegevustega.

Suunamudijad teevad uut tüüpi tööd, mida Marçal nimetab glamuuritööks: „oma keha ja isiksuse redigeerimine selliseks, et seda peetakse huvitavaks elus, mida esitletakse sotsiaalmeediaplatormidel. See sisaldab meikimist, kujundamist, trenne, kulmude tätoveerimist ja kõike muud, tänu millele inimese füüsis sobib kokku tema virtuaalse kuvandiga“ (lk 134). See on ka töö, mida tehakse, et esitada ühismeedias oma elust teistele teatud kuvand (lk 134). Selline soolistatud glamuuritöö ühismeedias on paljudele naistele saanud tõhusaks sissetulekuallikaks. Seda fenomeni vaadeldakse raamatus maailma kõige enam Instagrami jälgijaid omava ning miljoneid teeniva USA suunamudija Kylie Jenneri näitel.

Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et soovides suurendada naiste osa innovatsioonis, ei sea Marçal kahtluse alla kapitalistliku majandusmudeli jätkusuutmatust ning majanduskasvu dogmat. Mitmed jätkusuutlikkuse valdkonnas töötavad soouurijad on selle arusaama vaidlustanud, tuues välja, et maskuliinsest loogikast lähtuv vaade keerulistele jätkusuutlikkuse probleemidele ei tegele nende tuumaga, vaid pakub tehnoloogilisi lahendusi (technofixes), mis toetavad kapitalistlikku majanduskasvu.3 Näitena võib tuua mõningad kliima­muutuse leevendamiseks pakutud bio- ja geotehnoloogilised lahendused, sealhulgas vähem metaani eritavate lehmade arendamine või peeglite paigaldamine kosmosesse, et reguleerida Maale paistva päikeseenergia kogust, selle asemel et muuta tootmissüsteeme ja tarbimisharjumusi.

Kuigi Marçali narratiivne stiil on köitev ja elavdab lugeja silmis leiutiste sündimise aega, on märgata mõningate ajalooallikate liiga meelevaldset tõlgendamist. Nagu autor ka ise möönab, on ta mõne minevikusündmuse või isiku kirjeldamisel toetunud poolilukirjanduslikele allikatele (näiteks lugu sellest, kuidas maailma pikima autosõidu bensiinimootoriga autoga tegi 1888. aastal Bertha Benz – Mercedes-Benzi looja Karl Benzi naine – ning leiutas selle käigus pidurikatted).

Kokku võttes on tegu inspireeriva arutlusega majanduse, töö, ühiskonna väärtuste ja tehnoloogia seoste üle sooaspektist. Tsiteerides Marçali: „See, mida me ühiskonnas väärtustame ja mida mitte, mõjutab seda, mis tüüpi tehnoloogia homne endaga kaasa toob“ (lk 228).

1 Sissevaate raamatusse annab https://feministeerium.ee/leiutades-maailma-kuidas-meeste-loodud-majanduses-eiratakse-haid-ideid/ avaldatud eestikeelne katkend.

2 Sandra Harding, The Feminist Standpoint Theory Reader. New York and London: Routledge 2004; Dorothy Smith. The Everyday World as Problematic: A feminist Sociology. Toronto: University of Toronto Press 1997.

3 Martin Hultman, Paul M. Pulé, Ecological Masculinities: Theoretical Foundations and Practical Guidance. Oxon, England: Routledge 2018.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht