Ettenägelikkuse lühinägelikkusest

Taleb norib ülbelt tüli kõigi ja kõigega, lööb pidevalt iseendale patsi, kuid on tõusnud viimase kümne aasta üheks maailma mõjukaimaks vabamõtlejaks.

TAUNO VAHTER

Nassim Nicholas Taleb (snd 1960) on mõjuka Liibanoni suguvõsa järeltulija, kes sai hariduse Pariisi ja Pennsylvania ülikoolides matemaatika ja ärijuhtimise valdkonnas. Ta jõudis töötada väärtpaberite, investeerimisfondide ja tuletistehingute alal erinevates suurtes finantsasutustes nagu Credit Suisse, BNP Paribas ja Bankers Trustis. Taleb kirjutas juba 2000ndate alguses uurimusi majandustrendide ennustamise kohta, kuid tema suur läbimurre tuli aastatel 2007–2009 seoses perfektse ajastusega, mida võib pidada nii juhuseks kui ka suurepäraseks ettenägemisvõimeks. 2007. aastal ilmus Talebi ilmselt tuntuim raamat „Must luik“ („The Black Swan“), kus käsitletakse ennustamatute sündmuste seoseid tohutu mõjujõuga tagajärgedega. Taleb tegeleb seal mänguteooria vaimust kantud küsimustega, tuleviku prognoosimisel ootuste ja varasema kogemuse liigse kasutamisega, Gaussi normaaljaotuse sobimatusega ekstreemsetesse olukordadesse jm teemadel.

Talebi tähe viisid orbiidile rahvusvaheliste aktsiaturgude küsimused, sest aasta hiljem sai alguse ülemaailmseks majanduskriisiks paisunud panganduskriis. Taleb sai tuntuks kui üks esimesi kellalööjaid, kes toimuvat oli teatud määral ennustanud ning, mis veelgi tähtsam, pakkus juba kriisi varajases staadiumis välja ühe sobiva raamteooria toimuva mõtestamiseks, tänu millele kutsuti teda lugematutesse telesaadetesse kommentaatoriks. Taleb on kirjutanud nüüdseks juba rea raamatuid, kuid neist edukaim on endiselt „Must luik“, mida on müüdud miljoneid eksemplare.

Algul tunduski pisut üllatav, et esimese Talebi raamatuna ilmus eesti keeles „Antihabras“, mis oma 656 leheküljega on korralik tellis ja ilmunud originaalis viis aastat pärast „Musta luike“, 2012. aastal. Ilmselt on põhjuseks raamatus Talebi mainitud lõik, kus ta kinnitab, et „Antihabras“ on tema peateos ning „Must luik“ midagi tugiteose­laadset. Talebi viis raamatut aastatest 2001–2018 („Juhuslikkusest eksitatud“, „Must luik“, „Antihabras“, „Prokrustese säng“ ning „Oma nahk mängus“) moodustavad kokku raamatusarja „Incerto“, mille läbiv teema on riskide juhtimise ja ettenägemise võimalikkus ning ebakindlusega seotud küsimused.

Suure ühendteooria jälgedes

Vaadates „Antihapra“ ülimalt liigendatud mitmekordselt kommenteeritud sisukorda, tekkis mul tugev kahtlus, kuivõrd võimalik on nii paljusid ja erinevaid teemasid integreerida üheks teooriaks. Pärast seda, kui olin pidanud lugema üht murettekitavalt tõsisel toonil kirjutatud äärmiselt mahukat käsikirja Saaremaale peidetud tulnukate kosmoselaevast, kusjuures lugu oli seotud kogu Euroopa ajalooga, olen skeptiline paksude käsikirjade suhtes, kus üritatakse pakkuda vastust kõigile küsimustele. Tuleb meeles pidada, et Taleb on matemaatik ning reaalteadustes on juba üle neljakümne aasta üks põnevamaid uurimisteemasid olnud suure ühendteooria (grand unified theory, GUT) leidmine eri vastasmõjude omavahelise toimimise täielikuks seletamiseks. Tundub, et ka Talebi raamatusari „Incerto“ on sama suure ambitsiooniga ettevõtmine. Viimati on ehk mahukatest sarjadest pälvinud sama suurt tähelepanu hispaania sotsioloog Manuel Castells oma triloogiaga „Information Age“ („Infoajastu“), mis ilmus aastatel 1996–1998. Etteruttavalt võib öelda, et „Antihabras“ on üllatavalt kergesti loetav teos, mis sisaldab populaarteadusele omaseid huvitavaid mõttearendusi, kuid vastuseid on selles raamatus oluliselt vähem kui küsimusi. Raamatu tõlge on väga korralik.

Kuidas lühidalt kokku võtta ideed, mis üritab selgitada kogu juhuslikkuse, ebakindluse ja muutuste olemust? Algselt kohmakana tunduv mõiste „antihaprus“ ei ole tõlkeprobleem, vaid see on sama kohmakas ka orginaalis. „Mõnele asjale tulevad vapustused kasuks; kui nad arenevad edasi ja löövad õitsele, kui puutuvad kokku muutlikkuse, juhuslikkuse, korratuse ja stressoritega, neile meeldivad seiklused, risk, määramatus. Ent kuigi seda nähtust võib kohata kõikjal, pole olemas sõna, mis oleks „hapra“ otsene vastand. Nimetagem seda „antihapraks“, selgitab Taleb ning rõhutab: „Antihaprus ei ole paindlikkus. Vastupidav ja paindlik ei saa muutlikkusest ja korratusest ei kasu ega kahju, kuid antihaprale tulevad need kasuks.“ Järgnevad pikad tabelid habrastest ja antihabrastest nähtustest. Nii näiteks on tavaline pangandussüsteem habras, aga Silicon Valley moodi äri antihabras, teadusteooriad haprad ja heureetika antihabras, nagu ka meditsiinis sarkopeenia ja hormees või rahalise sõltuvuse plaanis on palgatööline kõige hapram ning taksojuht ja prostituut antihaprad. „Oleksin iga kell pigem juhm ja antihabras kui harukordselt tark habras,“ kuulutab Taleb ja rõhutab, et paremad filosoofid on need, kes rõhutavad üht läbivat ideed, mitte ei arutle sadat kanti, kuigi ka ta ise kipub selles osas eksima.

Jordan Peterson,  Thomas Friedman ja teised tapanimekirja liikmed

Kas Nassim Nicholas Taleb on filosoof? Võib-olla on. Ma tean paari inimest, kes kuulutavad kõik oma sõpruskonna liikmed geeniusteks ja kirjutavad neist Wikipediasse kilomeetripikkusi kiitvaid tekste. Antud juhul näitab sõna „filosoof“ kuuluvust, mitte kvaliteeti. Taleb on massimeediaajastu arvamusliider, kelle jutt on kirjutatud laiale publikule arusaadavas stiilis, sageli vaimukalt, nii et see võimaldab kontekstist rebitud tsitaate jagada ühismeedias isegi Twitteri säutsude tasemel. Huvitaval kombel annab just Twitter kätte otsa Talebi enda lahterdamiseks, kuna viimasel paaril aastal on ta seal vahetanud hoope teise populaarse sotsiaalmeediafilosoofi Jordan Petersoniga, olles teda tänavugi nimetanud seal šarlataniks. Peterson ja Taleb on ühismeedias ühed kõige tsiteeritumad aimeraamatute autorid ja hoolimata konfliktist on neis ka üksjagu sarnast – peale ideede levimise platvormi ka näiteks kriitiline meel intelligentsustestide osas.

Talebi ja Petersoni kirjutamisstiilis on nii sarnast kui ka erinevusi. Talebi kirjatööd on Petersoni omadest metodoloogiliselt palju selgema struktuuriga, eriti kui eneseabimenuki „12 elu mängureeglit“ asemel võtta aluseks Petersoni „Tähenduse teejuhid“, mis hädasti vajab tugevat toimetajakätt. Nii Taleb kui ka Peterson toovad meeleldi näiteid mütoloogiast (Talebi „Prokrustese säng“ on aforismikogu) ja massikultuurist, nii lendab ikka aeg-ajalt sisse viiteid „Sõjale ja rahule“ või hoopis „Sopranodele“ (kahtlaselt sageli mainitakse Malbeci viinamarjasorti). Talebi ja Petersoni võrreldes tundub, et kirjalikult väljendab Taleb ennast paremini, kuid Peterson on esinejana võimekam. Taleb on tuntud selle poolest, et ta kaotab sageli enesevalitsuse või hakkab kolleege avalikult sarjama ja unustab konstruktiivsuse.

Ka „Antihapras“ on üksjagu nimesid, kellest moodustub Talebi tinglik tapanimekiri. Üks suuremaid Talebi vaenlasi on tuntud New York Timesi kolumnist Thomas Friedman, kelle majandusprotsesside kirjeldusi peab ta nii võhiklikuks kui ka kuritegelikuks. Oma kolaka saab ka Kadri Simsoni lemmik Joseph Stiglitz, kelle uurimusi nimetab Taleb asjatundmatuks kirsinoppimiseks (enda järeldustega sobivate tulemuste valimises). Vähe on tegelasi, kelle kohta Talebil jagub positiivseid sõnu, ilmselt võib nende hulka lugeda käitumisteadlase Daniel Kahnemani („Kiire ja aeglane mõtlemine“) ning teaduskirjaniku Matt Ridley („Vooruse lätted“, „Ratsionaalne optimist“) ning USA poliitiku ja aktivisti Ralph Naderi, kes kandideeris 2000. aastal n-ö sõltumatu kandidaadina presidendiks ja on Talebi-sarnaselt liibanoni päritolu.

Poliitiline ebamäärasus

Naderi imetlemine toob meid poliitika juurde – Taleb võtab sõna nii paljudel teemadel, et tekib küsimus, millised on õieti tema poliitilised vaated. Ühest küljest on Taleb järjekordne endine Pankur-Saulus, kellest on saanud Paulus. Selle kinnituseks võib lugeda: „Oleme tunnistajaks uue, äraspidiste kangelaste klassi esilekerkimisele; selle klassi moodustavad bürokraadid, pankurid, Davosis käivad RNPA ehk Rahvusvahelise Nimepillajate Assotsiatsiooni liikmed ja teadlased, kellel on liiga palju võimu ja sisuliselt mitte mingisugust ohtu ega vastutust. Nad tüssavad süsteemi, ja kinni maksavad selle tavakodanikud.“ Küllalt iseloomulikud on ka laused „Korporatsioon ei tea, mis on kaastunne“ või „Kui suured farmaatsiafirmad suudaksid aastaajad ära kaotada, siis tõenäoliselt teeksid nad seda – kasumi nimel, muidugi.“

Selle alusel võiksime arvata, et Talebil on vasakpoolne või vähemalt globaliseerumisvastane hoiak, kuid raamatust leiame ka sellise lõigu: „Ärge kunagi kuulake vasakpoolset, kes oma varandust ära ei anna või kelle elustiil ei lange täpselt kokku sellega, mida ta teistelt nõuab. Nad ei erine kuigivõrd ohtralt naisi magatanud paavstidest nagu Johannes XII või Aleksander VI. Niisugune vastuolu võib lausa naeruväärseks muutuda, nagu juhtus Prantsusmaa presidendi François Mitterandiga, kes tuli võimule sotsialistina, kuid aimas järele Prantsuse kuningate pompoosset eluviisi. Veelgi pentsikumaks tegi asja see, et tema põline verivaenlane, konservatiiv Charles de Gaulle, elas vanamoodsas lihtsuses ja kasinuses ning lasi naisel oma sokke nõeluda.“

Ka abieluküsimused sobivad ettenägematuse illustreerimiseks: „Mäletan gümnaasiumi ajast üht klassiõde, kes näis kena ja ausa tüdrukuna ning kuulus minu lapsepõlve materialismivastaste utopistide (sic! – T. V.) ringi. Sain teada, et minu ootuste ja oma süütu väljanägemise kiuste ei osutunud ta ei ema Teresaks ega Rosa Luxemburgiks, sest jättis oma esimese (rikka) abikaasa maha, et abielluda teise, rikkama mehega, ning jättis ka selle esimeste rahaliste raskuste tekkides maha, hakates veel rikkama ja veel mõjuvõimsama (ning heldekäelisema) mehe armukeseks. Muutumatus keskkonnas oleksin ekslikult pidanud teda utopistiks ja pühakuks. Mõned ühiskonnaliikmed (need, kes temaga ei abiellunud) said väärtuslikku informatsiooni, samal ajal kui teised, tema ohvrid, pidid selle eest kallist hinda maksma.“

Taleb on suures osas pigem konservatiiv, aga see ei ole Jordan Petersoni konservatism, vaid mingi reformitud uuskonservatism, mis peab ellujäämiseks suutma tunnistada muutmise vajadust. Sageli saavad Talebi kirjutistes vastu päid ja jalgu rahvusriigid kui tema käsitluses ühed ellujäämise mõttes kõige hapramad ideed. Talebi on süüdistatud ka Trumpi toetamises, kuid enda sõnul on ta rohkem olnud kriitiline ennast intelligentseks pidava liigselt hüsteerilise reaktsiooni üle.

Nassim Nicholas Taleb arutleb, miks meditsiinile parema juurdepääsuga riigipead surevad sama kiiresti kui tavainimesed ja soovitab seljavalude vastu hakata tegema kõige raskemaid jõuharjutusi. 

Facebook

Ratastega kohvrid ja jõusaal

Ideid on Talebil palju ja siin vaheldub asjalikkus veidruste ja koomilisega. Ta märgib, et Saudi Araabia kodanikele ei ole ligipääsmatu ükski koht USAs ega Lääne-Euroopas, aga uskmatud ei tohi siseneda teatud kohtadesse Saudi Araabias. Ta soovitab seljavalude vastu hakata tegema kõige raskemaid jõuharjutusi, pooldab oskust kummardada ülikooliteadust ja teooriat ning leiab, et see on üks Šveitsi edu aluseid; ta vihkab prognoosijaid ja turundajaid ning arutleb, miks meditsiinile parema juurdepääsuga riigipead surevad sama kiiresti kui tavainimesed ja selgitab, et kui inimene jõudis Kuule enne ratastega kohvri leiutamist, siis keeruliste meetoditega lihtsaid avastusi teha ei saa.

Ka ülevaade internetist on tüüpiline näide Talebi irooniast ja seostest ettenägematute tagajärgede vahel: „Suurepärane idee, kuid lisage internet personaalarvutile ja tulemuseks on sotsiaalvõrgustikud, purunenud abielud, friikide arvu kasv ja suhtlemisraskustega postsovetliku inimese võimetus endale sobivat elukaaslast leida – kõike seda tänu algsetele USA maksudollaritele (või õigemini eelarvedefitsiidile) Reagani nõukogudevastase ristisõja aegu.“

18. aprillil Tallinnas toimuval konverentsilgi esineva Nassim Nicholas Talebi üks keskseid mõtteid on ka see, et praeguse aja meediapilt soosib liiga palju selliste persoonide ja artiklite esilekerkimist, kus autor (enamasti ajakirjanik) võtab nappide teadmiste põhjal endale jumaliku tarkuse positsiooni, et täpselt teada õiget käitumist ning kirjeldada tagantjärele enesestmõistetavana juba toimunud sündmusi. Huvitav on see, et Taleb peab vajalikuks märkida, et meedias soovitakse pidevalt jutustada illustreerivaid lihtsustavaid lugusid. Ilmselt on see tõsi, kuid ka Talebi enda raamatud on selliseid lugusid paksult täis. „Ma pole veel surnudki, aga juba näen, kuidas mu mõtteid moonutatakse,“ ütleb Taleb. Kui sa saad Twitteri-filosoofiks, siis ongi selle tõenäosus tavalisest suurem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht