Eliidist ja elitismist

Mille hea pärast liberaalselt meelestatud poliitilised jõud üldse omal ajal hakkasid seisusliku korra kukutamisega vaeva nägema?

TANEL VALLIMÄE

2017 ei olnud poliitikas tavaline aasta. Seda iseloomustab antielitistlike kampaaniate edu, nagu ka nende esinumbrite peavoolupoliitikasse tulek. See on uus nähtus, mitte tavapärane valimiste­järgne ühe eliidi vahetumine teisega. Näis, et võitsid eliidivastased. Tuntuim näide on kampaanias senise eliidi ehk soo vastu võidelnud Donald Trumpi valimisvõit ja ametisseastumine. Samuti hakati 2017. aastal rakendama Brexitit, mille pooldajate kampaania oli olnud samuti antielitistlik. Eliidiks, kellega võideldakse, on senine tippametnikkond, eurobürokraatia Brüsselis, mitmesugused eksperdid.

Globaalse antielitismi foonil tuleb rääkida ühest Eestile omasest tendentsist, nimelt soovist eliiti esile tõsta, eliidile avalikku tunnustust otsida, kriitika eest kaitsta. Pealtnäha võideldakse populistliku antielitismiga, kuid see nähtus võib olla populismist isegi ohtlikum. Niisugune püüd ei avaldu Eesti arvamusliidrite mõtetes liiga tihti, kuid siiski järjekindlalt. Kaugemas plaanis võib see päädida kestva elitistliku mõttelaadiga ning hakata kujundama poliitikat.

Tõsiasja, et on inimesi, kelle kohta võib kasutada sõna „eliit“, ei ole mõtet kahtluse alla seada. Mõnikord on tegemist loomuliku, mõnikord pealesurutud eliidiga. Eestis on alati olnud kõrgema staatusega inimesi, kelle arvamus on lugenud rohkem kui teiste oma, nt vanemad, vaimulikud, õpetlased jt. 1980. aastatel oli Eesti ühiskonna arengus väga oluline osa kultuurieliidil. Teisest küljest on eksisteerinud meile võõras baltisaksa aadel ning nõukogude ajal tekkinud kunstlik eliit, mida nimetati nomenklatuuriks. See oli seltskond, kuhu kuulumine tagas turvalisuse, eelised, ringkaitse ja mingites piirides karistamatuse. Eksimuste korral viidi üldjuhul teisele juhtivale kohale.

Osa valdkondade puhul ei tekita võõristust, kui seal tegutsejate paremikku eliidiks nimetatakse. Näiteks on olemas eliitväeosa, spordieliit jms. Kuid see ei olnud nii nomenklatuuri puhul. 1990ndatel oli Eesti, tegelikult kõigi postkommunistlike riikide liberaalsete poliitiliste suundade esindajatele omane loobuda inimestevahelisest eristusest. Kui kommunistlik retoorika hüljati, ei räägitud enam klassidest ja sotsiaalsetest kihtidest. Kuigi ideoloogias orienteeruti sellele, et inimene peab olema edukas, ei räägitud koos klasside kõrvaleheitmisega ka eliidist. Luges indiviid. Ja see ei olnud nii ainult poliitikas, vaid ka muudes valdkondades, nt kultuurielus ja teaduses. Sotsiaalteadlaste arutlustes puudub rõhuasetus ühiskonna problemaatikale nii, et räägitaks klassidest. Mujal lääneriikides ei häbeneta seda teha. Klassiprobleemide asemel on eesti teadlased esile tõstnud muud teemad, nt rahvussuhted, sugudevahelise võrdsuse küsimuse jne. Võib ju väita, et meil ei ole sellist klassiühiskonda nagu paljudes lääneriikides välja kujunenudki, ent ometi tegelevad ka vägagi egalitaarsete ühiskondade teadlased klassiteemade uurimisega.

Miks teaduses nii läks ning kas sellega on vasakpoolse ideoloogia mõju kuidagi tõhusamalt taltsutatud, on omaette küsimus. Igal juhul on sel olnud ka üks tulemus. Nimelt ei ole ühiskonnas teadlaste kaasabil inimesi lahterdatud – igasugune klassipõhine ühiskondlike probleemide tematiseerimine seda ju tahes-tahtmata teeb. Siiski, ühiskonna lõhesid ja jagunemist püüti kunagi nähtavale tuua teadlaste pakutud teise Eesti kujundiga, mille puhul toodi esile, et teine Eesti on edukate ehk esimese Eesti poolt kõrvale tõrjutud. See väljend on moraliseeriv ja lahterdav, olgugi et heade kavatsustega käibele lastud. Ilmselt see on ka põhjus, miks sõnapaar on nüüdseks käibelt maas.

Kui sotsiaalteadlased on klassid avalikes mõttevahetustes kõrvale jätnud, siis poliitikute seas on asjad võtnud omapärase pöörde, kus populismiga võitlemise sildi all propageeritakse elitismi. Populismi peetakse õigusega ohtlikuks, kuna jagab inimesed heaks rahvaks ja temale vastanduvaks halvaks eliidiks. Nii kasutatakse sel puhul väljendit „lõhe rahva ja eliidi vahel“, mille populistid on väidetavalt tekitanud. Kritiseeritakse pööbli eliidivastast sõimu, mida õhutavad populistid. Äsja ministriks saanud Toomas Tõniste ei olnud kindlasti mingi erand, kui leidis, et keegi „ei taha lugupeetud inimesest üleöö muutuda pätiks ja kaabakaks“.¹ Poliitikuks olemine toob kaasa teenimatu lugupidamatuse, mida ettevõtja ei pea taluma. Eliidivastast kriitikat nähakse siin kadedusena, nivelleerimispüüuna, sooviga alla tõmmata edasijõudnuid. Teenimatu kriitikaga silmitsi seisva eliidi tunnustamine aitavat taluda pööbli sõimu ja parandada arutelu ja otsuste kvaliteeti.

Poliitikud pakuvad ka ootamatuid elitismi avaldumise väärvormide näiteid. Sotsiaaldemokraadid ei ole avalikkuses kuigi palju silma jäänud ühiskondlikest klassidest rääkimisega, ehkki kas pole lihtne tööinimene see, kelle eest sotsiaaldemokraat peaks seisma, nimetame seda siis klassiks või kuidagi teisiti? Selle asemel teatakse praegu sotse kui alkoholitarbimise vastase võitluse eestseisjaid. Mis on omapärane, kui arvestada, et õllepudeli hind puudutab ilmselt tavalisi tööinimesi kõige valusamalt. Samal ajal on rahvatervise teema, millega sotsid õigustasid aktsiiside tõstmist, üks paternalismi ja elitismi vorme, millega sobib tegelda pigem konservatiivsetel jõududel IRLil või EKRE-l. See oleks vähemalt kooskõlas nende maailma­vaatega.

Reformierakonnal omakorda on traditsioon aeg-ajalt välja tulla elitistlike avaldustega, mille hulka kuulub ka Siim Kallase omaaegne kahekojalise parlamendi idee 2014. aasta sügisel. See ei ole Eesti poliitilises ajaloos uus mõte, kahekojaline parlament on lühikest aega olnud meil kasutusel ka varem. Kõige tähtsam aga on see, kuidas nn ülemkoda moodustatakse ja mis on selle roll. Siim Kallas oli mures, et valimiste ajal lähevad üha rohkem käiku lühiajalised ideed ja programmid, nii et lõpuks ei ole kedagi, kes tunneks huvi pikaajaliste programmide vastu: „Eesti on väike ja Eesti eliit on ka väike. Minu idee on selles, et võimalikult suur osa sellest eliidist oleks kaasatud riigi otsuste kujundamise protsessi. See, kuidas rahvuslikku eliiti aeg-ajalt ühendada ja panna arutama ühiselt huvipakkuvaid küsimusi, on aastaid kinnisidee olnud“.²

Elitismi propageerimise juures on huvitav see, et kaks Eestit tuuakse uuesti sisse, kuid ümberpööratud kujul. Kaitset ei vaja nüüd muidugi mitte teine, vaid esimene Eesti, s.o eliit, keda ei tunnustata. Miks on vaja määratleda, et keegi kuulub eliiti, ja eliiti esile tõsta? Milliseid probleeme see ühiskonnas lahendab? Sellega, et tõustakse eliidina esile, kaasneb eeldus, et on olemas need, s.t kõik ülejäänud, kes on eliidist vähem väärtuslikud või vähemalt nendega võrreldes silmapaistmatud. Eliidi esiletõstmine ei too kaasa muud, kui lisab ühiskondlikku teadvusse uue kollektiivse määratluse ja kinnistab selle.

Omal ajal kirjutas Peeter Helme: „Oleme seega üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama.“ Autorile tegi muret pseudo­eliidi teke, keda reklaamib kollane meedia, kuivõrd „Toompeal koos käiv seltskond ei ole paraku mingi eliit“. Vaja olevat moraalset ja vaimset eeskuju. Selle seisukohaga ei saa täielikult nõustuda. Probleem on ikkagi pigem kellegi eliidina esiletõstmise soovis eneses.³ Eliiti kuulumise tunnustamine piirab üksik­indiviidide võimalusi nii nagu vanasti piiras staatus, pidurdab sotsiaalset mobiilsust ja on seega mitteliberaalne. Kui on vaja teatud staatusi ühiskonnas esile tuua, teistest paremaks pidada, siis mille hea pärast liberaalselt meelestatud poliitilised jõud üldse hakkasid seisusliku korra kukutamisega vaeva nägema?

Kunstlikult kellegi eliidina esiletõstmine või teatud institutsionaalsete võimaluste loomine elitismi kinnistamiseks toob kaasa ainult pingeid. Põhimõtteliselt võib nõustuda Mihkel Mutiga: „Avatud ühiskonnas jõuab vastavate võimete ning sooviga isik üldjuhul eliidi hulka (mõned isikuomadused mõistagi soodustavad seda, nagu kompromissivalmidus, oskus teisi tunnustada jne). Eesti on väga avatud ja tema eliit on tekkinud peaaegu loomulikult.“ Kui aga hakata rõhutama kellegi eliiti kuulumist, seda staatust kinnistama ja kaitsma, siis juhtub see, millele Mutt samas artiklis osundab: „X oli täiesti normaalne inimene, aga nii kui tõusis eliidi hulka, keeras ära! (Sääraseid on kõikjal, ka loomeinimeste seas, nii et vaatad ega usu oma silmi.) Ja kui X peaks tagasi „ellu“ jõudma, siis on jälle enam-vähem normaalne, nagu poleks ära käinudki!“⁴

1 http://epl.delfi.ee/news/lp/toomas-toniste-valismaal-meid-kiidetakse-aga-omad-teevad-maatasa?id=78934140

2 http://www.err.ee/520841/kallas-voimalikult-suur-osa-eesti-eliidist-tuleb-kaasata-otsustusprotsessi

3 http://ekspress.delfi.ee/arvamus/peeter-helme-eestis-puudub-eliit?id=31668099

4 https://arvamus.postimees.ee/4324643/mihkel-mutt-eliit-ja-rahvas-nagu-meri-ja-tuul