Eesti kõrgharidus vajab muudatusi

Kõrghariduse kvaliteedi allakäik on ilmselge, seda ei ole teadaolevalt eitanud ükski vähemalt paarkümmend aastat ülikoolis töötanud õppejõud.

JAAK VALGE

Milline on hea kõrgharidusmudel? – Selline, mille puhul ükski andekas noor ei jää haridusest rahapuuduse tõttu ilma, kui õpe on kõrgel tasemel, kui valmistatakse ette erialaspetsialiste, keda riik vajab ja kui õpe toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki. Seejuures peaks õpe olema korraldatud rahaliselt võimalikult efektiivselt.

Üliõpilased võivad võtta õppelaenu kuni 2500 eurot õppeaastas ja võivad saada vajaduspõhist õppetoetust kuni 220 eurot kuus. Kokku ligikaudu keskmise vanaduspensioni sarnane summa, mis on väga kaugel hea äraelamise tagamisest, aga kokkuhoidliku elustiili korral pakub võimaluse ainult õppimisele pühenduda. Kergem on neil, kes õpivad oma kodulinnas. Lisaks on üliõpilastel võimalik taotleda sihtstipendiume ning doktoritasemel õppides saab osaleda ka teadusprojektides. Seega on see tingimus üldjoontes täidetud. Märgatavalt rohkem üliõpilaste olukorda parandada pole võimalik, kuna tunduks teiste vähekindlustatud elanikkonna gruppide suhtes ülekohtune.

Kõrghariduse tase ja vastavus Eesti vajadustele

Riigikontrolli auditi järgi on üliõpilaste erialavalikud viimasel viiel-kuuel aastal liikunud tööjõuvajadustele vastupidises suunas.1 OSKA kutsekoja 2019. aasta uuringu kohaselt on haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas, kuid samal ajal on Eestis suurim osakaal (15%) ka neid, kel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi-oskusi. Lausa 40% inimesi hindas, et nende teadmiste ja oskuste pagas ei olnud viimasele töökohale asudes piisav.2

Kõrgharidusõppe kvaliteeti, s.t seda, missugused on näiteks füüsika, ajaloo või psühholoogia eriala lõpetanute teadmised teiste maailma ülikoolide ja varem lõpetanutega võrreldes, pole Eestis mõõdetud. Isikliku kogemuse najal väidan, et allakäik on ilmselge. Seda ei ole eitanud ükski vähemalt paarkümmend aastat ülikoolis töötanud õppejõud, kellega kõnelenud olen.

Allakäigul on palju põhjusi, alustades n-ö sisendist ehk gümnaasiumilõpetanute teadmistest, aga ka nende gümnaasiumilõpetanute proportsioonist, kes kõrgkoolidesse vastu võetakse. Juba kaks aastat tagasi püstitas Jaak Aaviksoo küsimuse, kas olukord, kus iga teine inimene saab kõrghariduse, vastab meie tööturu vajadustele.3 Ent sama küsimuse võib püstitada ka kvaliteedist lähtudes. Olen oma ülikooli kolleegidega arutanud, et kui võtaksime vastu vähem tudengeid, aga võimekamaid ja motiveeritumaid, saaksime neile anda märksa parema hariduse.

Kõik ülikoole hindavad mõõtesüsteemid peavad ülikoolide taseme asjakohaseks näitajaks üliõpilaste ja akadeemilise personali suhtarvu: paremates ülikoolides on vähem üliõpilasi õppejõu kohta. Briti ajakirja Times Higher Education koostatava ülikoolide mainekaima edetabeli World University Rankings (THE WUR) andmetel on kümne maailma parima ülikooli keskmine 8,4 üliõpilast akadeemilise töötaja kohta. THE WURi edetabelis Eesti kõrgkoolidest konkurentsitult parimal (301.–350.) kohal asetseval Tartu ülikoolil on see näitaja väga hea – 11,6, aga Tallinna tehnikaülikoolil 21,8, Tallinna ülikoolil 27,2.4

Hea haridus eeldab intensiivset õpet. Eurostudenti uuringu järgi on Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses töötavate tudengite suhtarvult teisel kohal.5 Nii suur osakaal näitab, et õpe ei ole intensiivne. Õppe kvaliteeti ning vastavust riigi ja ühiskonna nõuetele hindab tööturg, vähemalt kaudselt. OECD andmetel erineb Eesti kõrgharidusega töötaja töötasu keskharidusega töötaja tasust pelgalt 24% (Soomes 37, Lätis 44, Leedus 79). OECD riikide võrdluses on see näitaja viimane või eelviimane.

Eesti kõrghariduses valitseb lai sooline lõhe. 25−64aastastest naistest on kõrghariduse omandanud 45% (OECD keskmine 34%), kuid meestest vaid 28% (OECD keskmine (30%). Pildil tudengid Kunda rannas 1920. aastate II poolel.

Eesti üliõpilaste seltsi „Veljesto“ fotoalbum.

Kas kõrgharidus toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki?

Eesti riigikeel on eesti keel, Eesti ülikoolides on aga toimunud kiire ingliskeelestumine. Meie tingimustes on see seotud asjaoluga, et kehtiv rahastusmudel suunab ülikoole välisüliõpilaste arvu suurendamise abil oma tulubaasi kasvatama. Bakalaureuse- ja magistriõppe välis­tudengitest õppis käesoleval õppeaastal inglise keeles 94%, vene keeles 2,5% ja eesti keeles 3,5%. Välisüliõpilaste meelitamiseks suletakse eestikeelseid õppekavasid ja luuakse asemele ingliskeelseid. Näiteks Tartu ülikoolis suurenes välisüliõpilaste osakaal 2013. aasta neljalt protsendilt kaheteistkümneni 2019. aastal, ingliskeelsete õppekavade osakaal bakalaureuse- ja magistriõppes samal ajal aga kümnelt protsendilt üheksateistkümneni, magistriõppes aga neljateistkümnelt protsendilt koguni kolmekümneni.6

Kõik kolmkümmend viis Tartu ülikooli doktoriõppekava on aga kakskeelsed, mis tihti tähendab tegelikult ingliskeelset õpet. Tiit Hennoste märgib õigustatult: „Suund on liiga selge. Algul doktorantuur, siis läheb ingliskeelseks magistriõpe ja lõpuks jõuame bakalaureuseni, see aga tekitab minus natuke õudu [—]. Mille pagana pärast on maailmal vaja ingliskeelset Eestit?“7 Tuletaksin meelde Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 37: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.“ Kas need eestlased, kes peavad inglise keeles õppima, tõesti seda kõik soovivad?

Tallinna tehnikaülikool ja Tartu ülikool on pidanud vajalikuks luua siht­stipendiumide süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse. Kokku on õppetasust vabastatud üle kolmandiku bakalaureuse ja magistritaseme õppivatest välisüliõpilastest. Lisaks teevad ülikoolid muid välis­tudengitega seotud kulutusi. Peale selle saab osa välisüliõpilastest vajaduspõhist õppetoetust, mis moodustas eelmisel õppeaastal 1,2 miljonit eurot, sel õppeaastal kindlasti rohkem.

Ent ingliskeelne õpe ei soodusta välistudengite Eestisse jäämist. Kõrgkoolid ei olegi selleks motiveeritud.8 Haridus- ja teadusministeeriumi uuringu järgi (arvestatud on neid, kelle põhitegevuseks lõpetamise järel on töötamine) on üldkokkuvõttes aastatel 2005–2016 lõpetanud välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aasta lõpetajatest aga 26%, sh 39% magistriõppe ja 28% doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest.9 Seega suur osa välistudengeist saab Eesti maksumaksja arvel Eestis kõrghariduse, ingliskeelestab siinset kõrgharidusõpet, ent lahkub seejärel Eestist. Samuti selgub Tartu ülikooli välisvilistlaste seas tehtud uuringust, et umbes 70%-l siin õppinud välistudengeist on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda.10

Kas Eesti kõrgharidusõpe on efektiivne?

2016. aasta seisuga oli Eesti kõrghariduskulude osakaal SKTst OECD riikide arvestuses suhteliselt kõrgel esimese kolmandiku seas, ent investeering üliõpilase kohta keskmiste hulgas.11 Tõenäoliselt on kääride (üheks) põhjuseks suur üliõpilaste suhtarv võrreldes teiste OECD riikidega.

Lisaks iseloomustab Eesti kõrgharidusasutustes õppijaid veel erakordselt lai sooline lõhe. Kui veel gümnaasiumis on noormeeste-neidude suhe peaaegu võrdne (noormeeste osakaal 48%), siis kõrghariduses jätkanutest on noormehi 43% ning 2019. aasta seisuga oli näiteks magistreid 25–39aastastest meestest 1,7 korda vähem kui naisi. Mõni aasta tagasi oli 25−64aastastest naistest kõrghariduse omandanud 45% (OECD keskmine 34%), kuid meestest vaid 28% (OECD keskmine (30%).12 Ülikoolide edetabelites on reeglipärasuseks võrdsema soolise jaotuse korral ka kõrgem koht. Tartu ülikooli tudengitest on naisi üle kahe kolmandiku. THE WURi edetabelis on vaid üks Tartu ülikoolist eespool asetsev ülikool – Karolinska instituut – sama kõrge naistudengite proportsiooniga. Kõrgema proportsiooniga pole ühtegi. Soolisel kõrghariduslõhel on palju laiemaid negatiivseid järelmeid, kaasa arvatud abiellumuse ja sündimuse langus.

Sellise olukorra on kujundanud riik, seades raamid, millega ülikoolid on pidanud kohanema. Eesti noorte õppevõimalusi tuleks tegelikult vaadelda tervikuna, sh analüüsides eelkõige, kas kujunenud proportsioonid õppe eri tasemete vahel on asjakohased. Hoolimata sellest, et õppejõudude töötasu on jäänud naeruväärselt väikeseks, ei ole küsimus ainult kõrgkoolide rahastamise ulatuses. Samuti ei piisa ingliskeelestumise peatamisest ja Eesti-kesksete erialade suuremast toetamisest. Endastmõistevalt on igal kõrgkoolil oma spetsiifilised probleemid, kuid on selge, et Eesti kõrgharidusõpe vajab tervikuna sisulisi muudatusi.

1 https://www.eurosai.org/handle404?exporturi=/export/sites/eurosai/.content/documents/audit/14422_RKTR_2489_2-1.4_2237_001-2.pdf

2 https://oska.kutsekoda.ee/2019/11/opitud-erialad-ja-tooturu-voimalused-ei-kipu-kaima-uhte-jalga/

3 https://opleht.ee/2018/03/ulikoolid-vanaviisi-enam-ei-joua/

4 https://www.timeshighereducation.com/worlduniversity-rankings/2020/world-ranking#!/page/0/length/25/sort_by/rank/sort_order/asc/cols/stats

5 https://www.err.ee/994656/audit-mitu-korgharidusreformi-eesmarki-pole-taitunud

6 https://statistika.ut.ee/ut/

7 https://maaleht.delfi.ee/elu/tiit-hennoste-mille-pagana-parast-on-maailmal-vaja-ingliskeelset-eestit?id=70989769

8 http://ekka.archimedes.ee/wp-content/uploads/Valisyliopilaste_aruanne_lyhike_veebi.pdf

9 https://www.hm.ee/sites/default/files/edukus_tooturul_2019.pdf

10 https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2922

11 http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do

12 http://www.oecd.org/education/Estonia-EAG2014-Country-Note-Estonian.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht