Descartes’i tundlik hing

Uku Tooming

René Descartes’i tuntakse tänapäeval ennekõike tema teoste „Meditatsioonid esimesest filosoofiast” ja „Arutlus meetodist” tõttu, kus ta küsib, kuidas jõuda tõsikindla teadmiseni ja mille poolest erineb hing kehast. Need küsimused on Descartes’i filosoofias seotud, kuna vastus teisele, mille kohaselt too erinevus on substantsiaalne, laseb järeldada sobivat vastust esimesele. Just hinge eneseküllasuses ja täiuslikult läbipaistvas enesevaatluses, mis erineb radikaalselt selle ligipääsust oma kehale, on võimalik leida oma teadmistele usaldusväärne vundament. Oma hinge olemasolus ning selle mõtetes kahelda ei saa. Kuigi selline Descartes’i vaate lühikokkuvõte on mõneti karikatuurne, kuna on ignoreeritud Jumala idee olulist rolli selle teadmise tagamisel, on keha ja hinge dualism tema filosoofias igatahes tungivalt esil.

Selle eristuse leiab mingis vormis ka Descartes’ist varasemate autorite töödest, kuid tänapäeval ei sildista dualismivastased halvustava terminiga „kartesianism” mitte ainult seisukohti, mille kohaselt keha ja hing fundamentaalselt erinevad, vaid ka need, mille järgi saab hingefunktsioone olendi konkreetsest füsioloogiast lahutada. Näiteks komputatsionalistlikku kognitiivteadust, kus vaadeldakse inimmõtlemist kui reeglipärast sümbolite manipuleerimist, on selle vastased tihti kartesianistlikuks vaimuteooriaks kutsunud, kuigi needsamad kognitiivteadlased peavad end ise enamasti materialistideks. Põhjus, miks neid ikkagi kartesiaanideks peetakse, on üldjuhul see, et selline abstraktne pilt inimesest ei võtvat piisavalt arvesse meie mõtlemisprotsesside emotsionaalset laetust ning meie sõltuvust oma ihulikust olemisest.

Selline „kartesianismi” tiitel on aga ajalooliselt eksitav, kuna ihu ja afekti roll meie hingeelus on Descartes’i loomingus väga olulisel kohal. Seetõttu on äärmiselt tervitatav, et eesti keelde on nüüd tõlgitud tema „Hinge tundmused” („Les Passions de l’âme”), mis avab eesti lugejatele ka selle Descartes’i külje, kuna seal käsitlemist leidnud tundmused esindavad just selliseid afektiivseid ja kehast tingitud seisundeid, mille ignoreerimist on kartesianismile ette heidetud. „Hinge tundmused” on sündinud kirjavahetusest, mida Descartes pidas Böömi printsessi Eliisabetiga ning mille käigus vastas Descartes printsessi küsimustele tundmuste eetilise tähenduse ning nende rolli kohta inimlikus õnnes. Nendele kahele küsimusele vastamine jääb „Hinge tundmustes” küll võrdlemisi teisejärguliseks eesmärgiks, rõhuasetus on ikkagi tundmuste loomuse uurimisel, mida Descartes on üritanud läbi viia loodusteaduslikus vaimus.

Selleks et mõista, kuhu tundmused Descartes’i järgi hingekaardile paigutuvad, tuleb alustada ideest, et hing võib olla on nii passiivne kui ka aktiivne (seda skolastilisest filosoofiast pärit eristust Hobbes näiteks eitas ja Spinoza tõlgendas radikaalselt). Hinge aktiivsus ilmneb ennekõike kui tahtmine. Tundmused on passiivsed ning seostuvad tajumise, mälu ja kujutlusega. Descartes eristab 25. artiklis ka tundmusi laias ja kitsas tähenduses. Esimeses tähenduses märgib tundmus igasugust vaimu passiivse võime väljendust, teises, kitsamas tähenduses, millele ta on ka „Hinge tundmustes” keskendunud, märgib see tajumusi, mis seostuvad hinge enda, mitte kehaga. Sellest ei tohiks järeldada, et tundmustel pole mingit seost välismaailma objektidega, vaid et erinevalt tajumustest, mille puhul on tajumus lokaliseeritav kehas või mingis kehaosas, nagu näiteks seda on valu või soojuse aisting, ei ole tundmused nõnda lokaliseeritavad. See-eest esitavad need aga keskkonna objektide teatavaid omadusi ning erinevad emotsioonid on ka määratletud selle läbi, milliseid omadusi nad esitavad. Kui näiteks hirm esitab objekti ohtlikkust, siis imestus esitab selle uudsust ning armastus ja iha selle headust.

Ideed, et tundmused on eriomaselt hingega seotud, kasutab Descartes ennekõike vaid selleks, et eristada tundmusi muudest tajumustest, ning selle idee sisu jääb tegelikult üsna ebaselgeks. Kogu teost läbib ikkagi (palju selgem) veendumus, et tundmused on tingitud materiaalsetest objektidest ja isiku ihulikust seisundist ning selle seisundi muutustest. Nõnda eristuvad Descartes’i vaated näiteks noorema autori, Malebranche’i (too nägi tundmuste alusena hinge otsustusi) või Spinoza omadest. Viimane ei pannud kogu hinge tegevust sõltuma kehast, vaid samastas koguni vaimsed ja füüsilised protsessid. Descartes pidas ihulike muutuste ja seeläbi tundmuste vahendajateks eluvaime. Eluvaimude näol on tegemist „teatava õhu” või „väga kerge tuulega”, mis lihastest ajju ja ajust lihastesse liikudes pidavat keha eri viisil liikuma panema. Eluvaimud mõjutavad ka kuulsat käbinääret, mis Descartes’i järgi on vahendajaks hinge ja aju ning seeläbi ka hinge ja keha vahel.

Tasub mainida, et „eluvaim” on tänapäevase filosoofiatõlke kontekstis natuke ebamugav mõiste. Eluvaime ei tohi mingil juhul segamini ajada vaimuga, millest praegu eestikeelses vaimufilosoofias räägitakse, kuna viimane on samastatav pigem hingega Descartes’i mõttes, eluvaimud on aga materiaalsed. Võib küll spekuleerida, et vaimufilosoofia materialistlik suund, mis praegusel ajal on saanud võrdlemisi valdavaks, võiks isegi mingis vormis tervitada Descartes’i eluvaimude ideed, kuna neid võiks näha kui seletuslikus mõttes vahendavat postulaati pelga keha ja paradigmaatiliselt vaimsete (või hingeliste) protsesside vahel. Raamatu teises osas näiteks selgub, et eluvaimude liikumine peaks seletama enam-vähem täielikult tundmustega seostuvaid käitumuslikke reaktsioone. Ühtlasi tundub juba eluvaimude juurde kuuluvat teatavat sorti primitiivne representeerimisvõime, vastasel juhul ei saaks nad hinge muljetele reageerida ega neid vahendada.

Võib seega jääda mulje, et tundmused asetsevad metafüüsiliselt kuskil puhta mõtlemise (hing) ja füsioloogiliste protsesside vahepeal ning Descartes’i metafüüsika polegi ranges mõttes dualistlik. See on aga mõneti eksitav, kuna nad kuuluvad ikkagi hingele, nagu ütleb ka raamatu pealkiri. Keha roll tundmuste puhul ei ole siiski konstitutiivne. Tundmustel on küll füsioloogilised sümptomid, aga nad ei ole nendega samastatavad. Enamgi veel, see, millise konkreetse tundmuse mingi ihulik muutus hinges tekitab, sõltub hinge eelhoiakust. Näiteks süümepiin eeldab kahtlust, et mu tegu oli halb, kahjurõõm usku, et teine on oma õnnetuse ära teeninud, ning imestus arvamust, et tegemist on uudse objektiga. Iha konkreetset avaldumisvormi mõjutab aga hinge hinnang selle kohta, kui tõenäoliselt on iha objekt kättesaadav. Lisaks sellele tasub tähele panna, et hinge aktiivsed, tahtmised, on siiski põhimõtteliselt kehast lahutatavad.

Ei ole seega päris õige väita, et „Hinge tundmustega” oleks Descartes oma dualistlikust metafüüsikast lahti öelnud. Sellegipoolest avaneb seal mitmetahuline nägemus hinge ja keha vahekorrast. Descartes’i hing polegi nii eneseküllane ja autonoomne, nagu tema kriitikud seda vahel on kujutanud. Erinevalt tahtmistest, mis on täielikult hinge võimuses, alluvad tundmused vere ja sapi liikumisest tõukunud vaimude tormlemisele, võivad hinge petta ning tundmustest põhjustatud ihuline ärevus võib tihti avalduda ilma selleta, et hing oma sõna kaasa ütleks. Hinge kontroll tundmuste üle on küll ratsionaalse isiku ideaal, aga enamasti ei kujuta see endast inimese puhul reaalsust. Kuna keha ja materiaalse maailma üle pole hingel vahetut võimu, saab ta oma tundmusi kontrollida vaid kaudselt, kujutledes sobivaid tundmusi esile kutsuvaid sündmusi ja mõeldes oma tundmuste objektide üle, et kindlaks teha, millistel juhtudel on tundmus õigustatud ja millistel juhtudel mitte. Mõlemad viisid tundmusi kontrollida resoneeruvad ilmselt ka tänapäeva lugeja kogemusega ega erine väga kognitiivse psühhoteraapia meetoditest. Kokkuvõttes on Descartes siiski mõõdukalt optimistlik: 211. artiklis selgub, et kõik tundmused olevat loomult head ja neid tuleb lihtsalt osata juhtida õiges suunas, et nad saaksid olla kehale ja hingele kasulikud ning neid virgutada.

Viimaks tasub välja tuua, et Descartes ilmutab ka reduktiivset taotlust, kui eristab algtundmused ja komplekssed tundmused, mis peaksid olema taandatavad algtundmustele. Nendeks algtundmusteks on imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus. Nii armastus ja viha kui ka rõõm ja kurbus on teineteise suhtes vastandtundmused, imestusel ja ihal Descartes’i järgi vastandid aga puuduvad. Rõõm ja kurbus on ühtlasi armastuse ja vihaga paralleelsed tundmused, kuna erinevad vaid selle poolest, et esimesed kaks tulenevad käesoleva hea ja halva vaatlemisest, kuid teised kaks ei ole nõnda vahetu kohaloluga piiratud. Seetõttu on natuke kummaline, et Descartes siit kaugemale ei läinud ning rõõmu ja kurbust armastusele ja vihale taandada ei püüdnud. Descartes’i taotlus on igatahes seostatav tänapäevase püüdega panna paika baasemotsioone, millele saaks taandada ülejäänud emotsioonid. Ses osas on kõige tuntum Paul Ekmani teooria, mille algversioonis on välja käidud kuus baasemotsiooni: viha, vastikus, hirm, rõõm, kurbus ja imestus. Ekman ise on küll seda nimekirja hiljem muutnud, aga on märgatav, et Ekmani algne eristus sarnaneb paljuski Descartes’i jaotusega. Milline tahes juhtub olema ka algtundmuste lõplik nimekiri – kui seda üldse on võimalik kindlaks teha –, on edaspidi väljakutseks näidata seda, kuidas taanduvad teised emotsioonid neile algtundmustele. See jäägu siinkohal lugeja otsustada, kas Descartes säärase taandamisega hakkama sai.

Jääb veel vaid soovida, et tundmuste temaatikat, mille kallal vaevasid pead peaaegu kõik tähtsamad uusaja filosoofid, avataks eesti lugejale ka selle ajajärgu teoste järgmiste tõlgetega. Näiteks Spinoza „Eetika” või ka Malebranche’i „Tõe otsing” on siinkohal asendamatu väärtusega.