Demokraatia surm

Rahvas pole suverään, mingi kõrgeim võim, vaid institutsioonide tavapärase toimimise seisukohalt pigem takistus ja peavalu – aga mõnikord võib sellest olla ka kasu.

KARL-LEMBIT LAANE

Pärast rohkem kui 2000 aastat kestnud devalveerumist on demokraatia jõudnud surma lähedale, kui mitte päris surmani. Kui rääkida abstraktse mõiste surmast, siis mõeldakse sellest ilmselt kolmel moel. Esimene on n-ö füüsiline surm, s.t enam ei ole institutsioone ega protsesse, mis seda pidevalt elus hoiaks. See surm ei oleks muidugi demokraatia lõpp, kuna „vaimselt“ võib see endiselt ellu jääda. Näiteks, kui Konstantin Päts oli kehtestanud üleriigilise kaitseseisukorra, mida hiljem on hakatatud nimetama vaikivaks ajastuks, siis võis küll rääkida vabaduse füüsilisest surmast, aga kas või Tartu vaim hoidis vabaduse sellegipoolest elus inimeste südames. Muidugi võib minna ka vastupidi: füüsiliselt jäävad institutsioonid alles, aga vaim on surnud (nii juhtus kommunismi-ideega 1980. aastateks).

Kolmas, mõtteline surm on aga kõige trööstitum: termin võib küll olla elus, ehk on selle ümber ehitatud isegi institutsioonid ja apelleeritakse sellest õhkuvale vaimule, aga selle sisu on pööratud pea peale. „Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud,“ nagu kirjutas George Orwell. See saatus on tabanud sotsialismi, mis pidanuks kehastama vabadust ja võrdsust, aga tähendab nüüd pigem totalitaarset ühiskonnakorraldust, ning osaliselt ka rahvuslust, mis algselt tähendas inimkonna rikastamist armastusega oma rahvuse vastu, ent tähendab nüüd nii mõneski ringkonnas pigem natsismi ja ksenofoobiat. Demokraatia on praeguseks läbi oma rikkaliku aja- ja mõtteloo jõudnud samalaadse saatuseni. Teeme selle korra veel läbi.

Ehkki demokraatia on nähtuse ja praktikana kindlasti vanem, sündis demokraatia klassikalise ajastu Ateena linnriigis. Ehkki pidevalt poliitikas osalejate ring oli muidugi suhteliselt kitsas (see oli täiskasvanud meeskodanike privileeg, naised ja orjad olid välja jäetud), oli tegemist demokraatiaga selles mõttes, et ühiskonnaelu üle otsustas siiski väga suur hulk inimesi. Seadusi lõi ja ka igapäevaseid otsuseid võttis vastu keskeltläbi 10 000 osalejaga rahvakoosolek, rahvakoosolekute vahel haldas riiki tahtjate seast loosiga valitud rahvanõukogu ning kohtuvõimu teostas sama põhimõtte alusel moodustatud rahvakohus. Rahva võimu ainus piirang oli see, et tuli järgida iseenda loodud seadusi ja säilitada demokraatlikku korraldust.

Tõsi, rahvakoosolekutel nõudis rahva poole pöördumine tavaliselt väga põhjalikku ettevalmistust, mille jaoks ei olnud enamikul kodanikest piisavalt aega ega vahendeid. Seetõttu kippusid isegi demokraatliku Ateena poliitikas domineerima vaid paari aristokraatliku perekonna liikmed, kelle sekka kuulus ka Ateena kuulsaim riigimees Perikles.¹ Ent institutsionaalselt ja ka tollase aristokraatliku traditsiooni esindajate nagu „vana oligarhi“, Platoni või Aristotelese järgi oli just demokraatia ainus riigikord, mille kodanikud olid (põlastusväärselt) võrdsed ja vabad – niivõrd võrdsed ja vabad, et näiteks Platon hirmutas, et sellise korralduse jätkumise korral saavad sellisteks ka orjad ja naised!²

See demokraatia langes ning ehkki ka Rooma riigi juhtimisel mängis olulist rolli Rooma rahvakoosolek, oli impeeriumis rõhk pigem monarhia (konsulite), aristokraatia (senati) ja demokraatia (rahvakoosoleku ja -tribuunide) tasakaalul, mitte demokraatial endal, ning seegi muutus koos keisrivõimu kehtestamisega aina tühisemaks, kuni lõpuks kustus. Edasi elaski demokraatia suuresti Ateena aristokraatliku traditsiooni esindajate kirjutistes ning need, kes sellele järgmise pooleteise tuhande aasta jooksul viitasid, võtsid omaks ka nende kriitilise hoiaku. Näiteks, ehkki Aristoteles oli aristokraatliku traditsiooni kõige demokraatiameelsem liige, ei näinud isegi tema taaselustaja Thomas Aquinost väärtust demokraatial, vaid monarhia, aristokraatia ja demokraatia segarežiimil või siis puhtal monarhial.³

Umbes 2000 aastat pärast klassikalise Ateena praktikat tuli aga mõtleja, kes kuulutas senise riigikordade jaotuse jamaks ning tõi nende mõtestamisse murrangu: see oli Jean Bodin. Tema sõnul olid kõik klassikud, kes olid püüdnud riigikordi üksteisest eristada, ehitanud oma argumendid liivale ning keskendunud valitsemise ebaolulistele osistele. Iga riigikorra määratlemise põhimõtteline küsimus olevat aga see, kus paikneb suveräänsus, „kõrgeim võim, mida ei saa tühistada ükski teine“, nagu defineeris selle hiljem Hugo Grotius⁴: kas ühe, väheste või rahva käes. Suveräänsus pole aga näiteks igapäevaste administratiivsete küsimuste üle otsustamine, nagu ka Ateenas tehti, vaid viis ainupädevust: seadusloome, sõja ja rahu üle otsustamine, magistraatide määramine, maksude ja riigieelarve kehtestamine ning süüdimõistetute vabastamine.⁵ Iga riik, kus need ainupädevused on rahva, mitte väheste kogu või üksikvalitseja käes, on demokraatlik. Selle loogika järgi oli demokraatia mitte ainult Ateenas, vaid ka näiteks Spartas, Roomas jne.⁶ Demokraatlik on riik, kus valitseb rahvasuveräänsus.

Aeg läks mööda ning ehkki omaks võeti arusaam, et riigikorra määrab suveräänsuse asupaik, siis aegamööda kitsendati suveräänsusega kaasnevaid ainupädevusi või jagati need enamate osaliste kui ainult rahva vahel. John Locke’i hinnangul oli rahval õigus sõlmida vaid esimene ühiskondlik leping ning seejärel oma valitsejad valida ja vajadusel nad kukutada – kõrgeim võim oli aga seadusandlikul kogul.⁷ James Harrington kirjeldas teoses „The Commonwealth of Oceana“ ehk „Okeaania ühiskond“ segavalitsust, kus senatil on õigus arutada seaduseelnõude üle, rahval õigus nende üle (arutlemata) otsustada ning magistraatidel need täide viia.⁸ Peale selle oli rahval õigus valida magistraadid ja senati liikmed.⁹ Samasugust riigikorda on ideaalina kirjeldanud ka Jean-Jacques Rousseau oma „Ühiskondlikus lepingus“.¹⁰ Keegi neist ei ole aga seda riigikorda nimetanud demokraatiaks, vaid pigem vabariigiks või segavalitsuseks.

Kui praegu Eesti Vabariigi põhiseadus lahti lüüa, siis on näha, et tegemist on demokraatliku vabariigiga ning et ka meil on suverään ehk kõrgeima võimu kandja rahvas. Teisest küljest on sõna „suveräänsus“ tundmatuseni teisenenud. Viiest tunnusest, mida omistas suveräänsusele Bodin, on säilinud ainult ainupädevus valida oma magistraate – ja sedagi tinglikult, kuna magistraadiks peeti pigem täidesaatva võimu ehk valitsuse esindajaid, mitte seadusandjaid. Ülejäänud suveräänsuse tunnused on jagunenud riigikogu ja presidendi vahel. Naljaga pooleks võiks isegi öelda, et nemad ongi see kõrgeim võim, mida rahvas oma turjal kannab. Muidugi on rahval rahvahääletuse vormis teoreetiliselt endist viisi seadusandlik võim, ent ainult tegeliku kõrgeima võimu soovi korral ning sedagi juba peaaegu 20 aastat tagasi ning mitte „eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse“ küsimustes (§ 106). Tänapäeva demokraatia võrdlusest Ateena omaga ei ole mõtet isegi rääkida.

Mingis mõttes võiks niisiis öelda, et demokraatia on surnud kõigis kolmes tähenduses: demokraatlikke institutsioone enam ei ole, seda ei panda selle mõiste tähenduse muundumise tõttu enam isegi eriti tähele ning need, kes seda teavad, ei ole just eriti kiivad seda muutma. Tõsi, aeg-ajalt käib rahvast siiski uuesti läbi demokraatia lainetus, nagu toimus kümme aastat tagasi. Selle tulemusena tehti aga vaid paar pisimuudatust riigi seadusandluses ning kaks uut erakonda, millest nüüdseks on järel ainult EKRE. Viimane koos oma juhtide Helmetega ei ole muidugi mingi sisuline demokraatiapartei, vaid meenutab pigem Ateena türann Peisistratust – „demokraati“, kes lasi ennast omaenda orjadel haavata, et ta saaks selles süüdistada „eliiti“, ässitada rahva „eliidi“ vastu ning haarata endale ainuvõimu.¹¹

Demokraatia tundub olevat surnud ja pealekauba ka elustamatu. Teoreetiliselt on ikka meetmeid, mida saaks rakendada, et demokraatiat vähemalt mingilgi määral tagasi tuua: taastada ka sisuliselt rahvaalgatuse võimalus, nagu oli enne Pätsi riigipööret, viia piisavalt väikesed (s.t Ateena praktika järgi kuni 50 000 täisealise kodanikuga) omavalitsused otsedemokraatlikule alusele (samalaadsete institutsioonidega nagu need, mis olid Ateenas) või luua riigikogu juurde teine, loosi teel valitud koda. Ent valitsev konsensus on, et mitte midagi sellist ei peaks tegema.

Vastupidi, enamus ilmselt sekundeeriks ja ütleks vastu nagu Benjamin Constant, et tänapäeva inimene ei mäleta ega igatse „iidsete vabadust“ ega peakski seda tegema, kuna ta ei vaja midagi peale „praegusaegsete vabaduse“ erasfääris.¹² Seda näitab kas või see, kuivõrd kesine kipub olema valimisaktiivsus, see praktiliselt ainus viis teostada seda vähestki suveräänsust, mis rahvale on jäänud. Vabaduse hinda tuntakse ainult seni, kuni see on alles, aga iha selle järele kaob kohe, kui sellest ilma jäädakse.¹³ Selle asemel peaks kogu tähelepanu pöörama sellele, et kaitsta üht teist Ateena demokraatia aspekti – õigusriiklust. Vabad ja võrdsed ei olda enam küll poliitikas, küll aga seaduste ees. Enamat polegi vaja. Seda vaatenurka ilmestab hiljutine Tõnis Saartsi ja Peet Kase artikkel, kus nad viitavad Hollandi poliitikateadlasele Marcel H. van Herpenile, kelle sõnul tuleb otsedemokraatiat hoopis vähendada, vältimaks mitteliberaalsete jõudude võimalusi liberaaldemokraatiat õõnestada (eemaldada õigusriiklikust pseudodemokraatiast õigusriikluski).¹⁴

Ehkki õigusriiklus on üks suuremaid väärtusi, mis antiikaeg on tänapäevale pärandanud, tundub ainult sellega leppimine vaid kehva lohutusena. On ju endiselt tegemist seadustega, mis „oma majesteetlikus võrdsuses keelavad nii rikkal kui vaesel magada silla all, kerjata tänavail ja varastada leiba“ (Anatole France), mis on kui mitte painutatavad, siis riivatavad (ning iga riive õigustatav), ega nõua mingisugust demokraatiat. Vastupidi, kui uskuda näiteks Kanti, siis suurim oht õigusriigile tuleb just demokraatialt ning selle kõige kindlam kaitsja on valgustatud monarh (autokraat).¹⁵ Isegi Peisistratus sai selle hoidmisega väidetavalt hakkama.¹⁶

Niisiis, kas demokraatia on surnud? Vaatamata kõigele eelloetletule kipun arvama, et päriselt veel mitte. Endiselt on avaliku võimu teostajatel kuklas mõte, et ka rahvalt peaks aeg-ajalt arvamust küsima („sisendit korjama“), näiteks mõne kohaliku rahvakogu või küsitluse abil. Üldjuhul ei ole neil meetmetel küll mingit pistmist ei Ateena demokraatiamudeliga ega rahvasuveräänsusega. Nende mõte on suuresti sama, mis Pätsi-aegsel riiginõukogul: eri rahvasegmentide instrumentaliseerimine, et saavutada mingi ettemääratud eesmärk. Sellegipoolest viitab nende kasutamine sellele, et teatud demokraatlik tundmus on veel elus. Rahvas pole suverään, mingi kõrgeim võim, vaid institutsioonide tavapärase toimimise seisukohalt pigem takistus ja peavalu – aga mõnikord võib sellest olla ka kasu. Ja kui kodanikke piisavalt tihti niiviisi rakendada, siis võib-olla süttib neis ka soov enamaks. Seda on vähe – labaselt vähe –, aga see vähemalt näitab, et demokraatia eluleek on küll tuhm, ent veel mitte kustunud.

1 Paljude siinses essees kasutatud allikateni jõudmise eest võlgnen tänu oma õppejõududele Mait Kõivule ning Eva ja Pärtel Piirimäele.

2 Platon, Politeia. 8. rmt, 563b.

3 Thomas Aquinost, Aquinas: Political Writings. Toim Robert W. Dyson. Cambridge University Press, 2004, lk 12, 54.

4 Hugo Grotius, The Rights of War and Peace. Toim Jean Barbeyrac, Richard Tuck. Liberty Fund, 2005, lk 259.

5 Jean Bodin, On Sovereignty. Four Chapters from Six Books of the Commonwealth. Toim Julian H. Franklin. Cambridge University Press, 2010, lk 48.

6 Samas, lk 94.

7 John Locke, Teine traktaat valitsemisest. Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist. Tlk Alar Kilp, toim Jaan Kangilaski, Andro Kitus ja Toomas Kiho. Kultuurileht 2007, lk 55–57, 84.

8 James Harrington. The Commonwealth of Oceana and A System of Politics. Toim John Greville Agard Pocock. Cambridge University Press, 2008, lk 23–25.

9 Samas.

10 Jean-Jacques Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak 1998 [1762].

11 Ps-Aristoteles, The Constitution of Athens. Macmillan, 1892, lk 23–27.

12 Benjamin Constant,The Liberty of Ancients Compared with that of Moderns. 1819.

13 Jean-Jacques Rousseau, Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest III. Tlk Mirjam Lepikult. Akadeemia 2008 nr 12, lk 2743–2763, 2751.

14 Tõnis Saarts, Peet Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? – Sirp, 13. V 2022.

15 Immanuel Kant, Toward Perpetual Peace and Other Writings on Politics, Peace and History. Toim Pauline Kleingeld. Yale University Press, 2006, lk 75–77.

16 Ps-Aristoteles, The Constitution of Athens. Macmillan, 1892, lk 26-27.