Aken Euroopasse

Võiks loota, et mida rohkem teise inimese mõtetest tead, seda paremini teda mõistad. Paraku see ei ole nii.

TOOMAS PAUL

On üüratu vahe, kas kirjutada arvustust algaja autori luulevihule või kultuuriheerose elutööle.

Enamikule kodueestlastest oli Fanny de Sivers tundmatu tegelane. Keeleteadlasena, mis oli ta eriala, on ta tundmatu ja kättesaamatu praeguseni. Ma ei ole temaga isiklikult kohtunud.1 Minu – ja üsna mitme teise – mõttemaailma jõudis ta meditatsiooniga „Mateeriasse kootud palve“, mille Uku Masing tõlkis 1979. aastal eesti keelde. Tolle kirjutise saatus kujunes eriliseks, mida ei raatsi rääkimata jätta.2

1980. aastal sai EELK Konsistoorium pärast pikka ja vaevalist taotlus- ning kooskõlastamisprotsessi loa korraldada Tallinnas Viru hotellis Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikute konverents. Üks vabatahtlikest, kelle konsistooriumi kantselei kutsus appi, oli Tiit Pädam, kelle üheks ülesandeks sai LML staabi – selleks oli üks hotellituba – tehniline teenindamine. Moskvast oli saadud eriluba väikese rotaatorpaljundusmasina Nõukogude Liitu toomiseks. Paljundati kirjutusmasinal vahapaberitele trükitud matriitside abil.

Pädam viis ühele sõbrale paar pakki vahapabereid ning palus tal Masingu tõlge kiiresti nendele trükkida. Seejärel paljundas ta öösiti raamatut kokku 120 eksemplari. Matriitsid ja paljundatu toimetas ta väikeste osade kaupa salaja Viru hotellist välja. Raamatud jagati kingituseks sõpradele. Need, kes on nõukogude ajal elanud, teavad, millise riskiga oli tegemist ning mis oleks vahelejäämise korral Tiitu oodanud. Aga sündis ime.

Fanny ise ei saanudki teada sellest riskantsest ettevõtmisest. Võib-olla on igaviku palge ees selle LML konverentsi suurim kasu just tolle raamatukese salatrükkimine, mis andis käest kätte laenamiseks – ja trükimasinaga edasi paljundamiseks – teksti, millest kujunes paljudele padjaraamat. Asta Põldmäe ütleb: „See pole midagi muud kui pühendumuse algõpetus. Mitte midagi sellist mitte kelleltki teiselt minuni eesti keeles ulatunud ei ole. Ma ei tea, kas ongi olemas. Ja kui on olemas, kas on selles võrreldavat kunstilist ning sisenduslikku jõudu“ (III, lk 17).

Avalikkusele sai „Mateeriasse kootud palve“ kättesaadavaks, kui see ilmus 1992. aastal Loomingu Raamatukogus. Hea, et ka kogutud teostes – kolmanda köite lisana (III, lk 559–585). Kuid on kummaline, kuidas seal, pärast paljut-paljut muud, tundub vägi kahanenud …

Alvar Loog kirjutab meie esiluuletaja sünnipäeva puhul: „Monumentaalseimaks näiteks Kaplinski kui luuletaja vabatahtlikust edasikestmisest oma nimes ja loomingus on tema 2000. aastal ilmunud enam kui 900-leheküljeline kogumik, mis kannab (eneseiroonilist?) pealkirja „Kirjutatud“. Tegu on teksti- ja paberimassiiviga, millega võib inimese tappa nii otseses kui ülekantud tähenduses.“3

Kui siia kõrvale panna Fanny de Siversi neli köidet, kokku peaaegu 2300 lehekülge, siis Kaplinski panus kahvatub. Fannyl oli kombeks iga päev kirjutada. Ta järgis õppejõu soovitust „Kirjutage iga päev, kas või kaks lauset. Peaasi, kirjutage!“ (III, lk 14). Neljanda köite saatesõnas öeldakse, et see „ilmub n-ö plaaniväliselt. Kirjutisi kogunes palju rohkem, kui oli teada alguses“ (IV, lk 13). Kavas on üllitada ka viies köide.

Ta ise on selge pilguga raamatute saatuse suhtes. Kirjutab neist ühe kohta: „Raamatuke ei meelita eriti lugema. Pealiskaudsel lehitsemisel ja raamatu sisukorda uurides jääb mulje, et tegemist on mõne rändava vaimuliku päeviku või reisimärkustega, mis kirjandusliku massiproduktsiooni voolus on kuidagi trükimasina alla sattunud ja kahtlemata juba paar kuud pärast ilmumist kuskile vanakraamikauplusse tolmust puretud paberikuhja libiseb, kust siis mõni asjaarmastaja ta paari sendi eest pühapäevalektüüriks ostab“ (III, lk 63).

Probleemiks vajaliku ülesleidmine

Nende kogutud teostega sedasi ei lähe. Esimene köide olevat juba läbi müüdud. Siin on probleemiks vajaliku ülesleidmine, nagu minul seda lugu kirjutades praegu. Millegipärast on jäetud koostamata isikunimede register. Sellest on tuline kahju.

Näiteks. Teise köite lisa „Issand, anna meile oma armastav pilk (ristitee)“ algab: „Prantsuse vaimulike seas torkab silma üks eripärane mees, keda vahel nimetatakse lõnguste ja sulide hingekarjaseks: Guy Gilbert, kes pühendab oma elu ja tegevuse asotsiaalsete noorte kasvatamisele (vt ülal)“ (II, lk 547). Jah, tuleb meelde, et kusagil oli tõesti sellest koloriitsest kujust eespool juttu – aga kus? Proovisin leida, kus see „ülal“ on, aga lõin käega.

Kahju on ka sellest, et esimestel köidetel ei ole toimetajat. Näiteks, toimetaja võinuks märkuseks lisada, et Claude Lévi-Straussi teos „Tristes Tropiques“ on ilmunud 2001. aastal eesti keeles Indrek Kofi tõlkes ja mitte de Siversi pakutud pealkirjaga „Kurvastavad troopikamaad“ (II, lk 359), vaid „Nukker troopika“. Kui Fanny ütleb intervjuus: „Kristus ütleb ise ka kusagil, et minu sõna teeb teid vabaks“ (I, lk 105), võiks märkuses öelda, kus Kristus seda ütleb.

Võimatu on sellist tekstimassiivi tavalisel kombel arvustada. Saan öelda vaid, millise üldmulje sain, kui kõik usinasti ja ausalt rida-realt, mitte diagonaalis, läbi lugesin. Mida selline lugemine andis? Omamoodi kogemuse. Pilt inimesest muutub, kui paraadnäo asemel näed teda kõikvõimalikes olukordades ja oludes, mitte ainult ballikleidi, vaid ka tööpükstega.

Kui kõik üles leitud mõttekäigud on ära trükitud, sugeneb järjekindlusetust. Kirjutades pidudest ja pidutsemistest: „Tean kedagi, kes jagas oma sünnipäeval kogu rahakoti sisu kerjustele ja viis linna nälgivatele tuvidele suure kotitäie teri. Et neilgi oleks pidu. Tema pärast. Kas pole niisugune sünnipäev toredam ja originaalsem kui tavaline elagu-laulmine ja laua-alla-joomine?“ (III, lk 367). Kümmekond lehekülge hiljem aga saame teada, et ta ise pole kuigi kõrgel arvamusel kerjustest: „Prantsusmaal ei sure praegu ükski inimene nälga. Tänaval kerjavad vaid need, kes on kaabakad“ (III, lk 376).

Võiks loota, et mida rohkem teise inimese mõtetest tead, seda paremini teda mõistad. Paraku see ei ole nii. Tulevad veidrad ebakõlad. Baleriini koolitusega Fanny de Sivers on vaimustatud: „Aprillis 1991 elasin ise kaasa suursündmusele, millest alles paari aasta eest poleks julgenud unistadagi: Pariisi Ooperi priimabaleriin ja karmeliidikloostri nunn Mireille Negre (*1943) tantsis Püha Vincent de Pauli kiriku altari ette ehitatud laval Bachi „Magnificati“!“ (II, lk 461). Ta loodab: „Moodsal sakraaltantsul on tulevase Euroopa kultuuris kindlasti oma koht. Ühiskond peab sellega üksnes harjuma“ (II, lk 463).

Järgmises köites on publitseeritud tema reaktsioon kuulujuttudele ühe Tallinna kiriku profaneerimise pärast koostaja pandud pealkirjaga „Argpükslikkus – tänapäeva kristlase tunnusmärk?“ (III, lk 79–81). Sealne sapp ja sarkasm on lausa uskumatu. Eriti luterliku kirikuvalitsuse vastu. Pühaduse ja rüvetamise mõõdupuud on täiesti teised. Kuna tegemist on erakirjaga eesti sõbrannadele, mida kirjutaja ei ole ise trükki andnud, siis ma ei tihka tsiteerida.

Kalev Kesküla iseloomustab: „Autori suur sisemine vabadus avaldub mitte üksnes esseede sisus, vaid ka vormis. De Siversile ei ole eriti tähtis kirjatöö vormiviilitus, tasakaalukus ja iga väite põhjendatus. Ta lööb lennukusega. Ta teeb ägeda alguse ja lühikese lõpu“ (II, lk 15).

Lennukas keel ja stiil

Fanny de Siversi keel ja stiil on tõesti lennukas. Kirjutab, kuidas üks ajakirjanik „on kokku rehkendanud, et 20. sajandi lõpul on maailmas üle 200 miljoni orja, enamasti lapsed või naised. Meesorjadest pole kuulda olnud“ (II, lk 428). Tõesti?

Autori eruditsioon on suur ning assotsiatsioonid tulevad iseenesest. Näiteks, kirjutades diplomaat Jean Laloy surmast: „Kui selliseid mehi oleks rohkem, muutuks mõndagi meie segases maailmas. Kahjuks on neid vähe, kuid nad jätavad ajalukku siiski positiivsemaid jälgi kui näiteks kuulus Talleyrand, kes Napoleoni silmis polnud muud kui „sitt siidisukas““ (III, lk 45).

Fanny de Sivers: „Tean kedagi, kes jagas oma sünnipäeval kogu rahakoti sisu kerjustele ja viis linna nälgivatele tuvidele suure kotitäie teri. Et neilgi oleks pidu. Kas pole niisugune sünnipäev toredam ja originaalsem kui tavaline elagu-laulmine ja laua-alla-joomine?“

Eesti Kirjandusmuuseum

Vajadusel vannub: „Pagan võtaks, mida nad siis Toompeal teevad? Kas ei peaks ajakirjanikutöö asemel riigi asju ajama?“ (I, lk 480). Analüüsides Eesti esiajalugu ning kurtmist selle üle, et hambuni relvastatud raudrüütlitel oli tehniliselt eeliseid, „mis kaalusid igati üles meie vaeste rahumeelsete esivanemate kaitsevahendid. No, kurat, sakslased ei tulnud kuu pealt, nende varustus polnud ka mingi sõjasaladus. Iga sepp oleks pidanud teadma, kuidas kiivreid ja soomussärke tehakse“ (I, lk 446).

Äge daam. O tempora, o mores! Oh ajad, oh kombed!, halisesid vanad roomlased. „Ega meiesugune saa maailmas midagi muuta,“ ohkab üleaedne, rehitsedes oma kruusatatud jalgrada. Kuidas ei saa? Kurat! Rahvas peab end kokku võtma. Ja kõigepealt tahtma“ (III, lk 130).

Mingit kriitikat pidi ta ilmselt siiski kogema, sest ta õigustab ennast: „Praegu kuulen oma kodu-eesti sõpradelt-tuttavatelt etteheiteid, et olen hakanud kirjutama „liiga rahvapäraselt“. Need targad ja haritud inimesed leiavad, et ma peaksin tegelema rohkem kunsti ja kirjandusega, kirjutama elitaarsele publikule, nii-öelda rahva paremikule“ (I, lk 474). Ta pareerib: „Kas ei olnud need meie intellektuaalid, kes mängisid Eesti riigi ja rahva venelastele kätte?“ (I, lk 475).

Meie muidu kirikukriitiline haritlaskond on tegelikult Fanny de Siversi väga soojalt vastu võtnud. Mati Unt põhjendab: „Aga teatriinimesena kuulub mu süda küll enam katoliiklusele. Mõtlen siin Näidendi kui Terviku omaksvõtmist, mitte ainult iseenda introvertset esinemist kuskil Lavanurgas. Selles mõttes on katoliiklus väljendusrikkam, põhjalikum, efektsem ja distsiplineeritum. Ja tema „näidendid“ on vanemad, enam ühendatud kultuuri ajalooga“ (I, lk 19).

Rein Veidemann, kes Loomingu ja Vikerkaare peatoimetajana oli de Siversi peaavaldajaks vabariigi taastulemise aegu, ütleb: „Fanny on lühivormide meister ja tema järgi võiks mõõta, missugune peab välja nägema kolumni žanr“ (II, lk 13). Veidemanni hinnangul oli ta särav eesti-prantsuse kolumnist, „üks 20. sajandi haritumaid eesti naisi ning kirglik mõtleja“ (II, lk 14). Jüri Talvet leiab, et „tugeva algupäraga mõtlejaid, neid, kes mehemõtte suurtes peajoontes söandaks kahelda, on naiste seas siiski seni leidunud vaid üksikuid. Neid napib suurtelgi rahvastel. Seda uhkemad võime olla, et meil siin väikesel maal on sündinud mõned silmapaistvalt avara vaimsusega naised. Fanny de Sivers kindlasti nende esireas“ (II, lk 15).

Naised jagavad Fannyle tunnustust. Tiina Siimets ütleb: „Vahel on jutuks võetud, et meil, eestlastel, puudub oma filosoof, mõtleja, kelle eluväärtused võiksid kanda meie vaimu. Miks ei võiks see filosoof olla Fanny de Sivers?“ (I, lk 17). Kristel Neitsov-Mauer: „teda võib julgesti Eesti suurimate filosoofide hulka arvata“ (IV, lk 17). Valve Raudnask: „Minu meelest on Fanny de Siversi suurim võlu selles, et ta suudab ühe lihtsa tähelepanekuga ära öelda tarkuse, milleks mõni mees võtab ette doktoritöö“ (III, lk 442).

Rein Veidemann ütleb, et kui Fanny de Siversist sai pärast Vikerkaare ilmuma hakkamist 1986. aastal selle fakultatiivne Pariisi-kirjasaatja, „siis tundsid ajakirjategijad end õnnega kokku sattunud. Fanny ülevaated Prantsuse kultuuri­ilmast, „teated tegelikkusest“ ja läkitused aitasid kinnistada Vikerkaare ambitsioone olla avatud, Euroopa-mõõtmeline, nooruslikult väljakutsuv üllitis – esindada terast, teravmeelset ja liikuvat vaimsust“ (IV, lk 16).

Iseseisvuse taastamise järel on kodumaal ilmunud kümmekond tema raamatukest. Nüüd on kirjastus Gallus võtnud ette avaldada need uuesti ning kõik, mis Fanny de Siversi kirjutatust on olemas.

Sisust ülevaadet anda on keeruline. Esimene köide „Kogu mu elu on advendiaeg“ on jaotatud nelja ossa, ilma pealkirjadeta, liigenduseks on vahele lülitatud intervjuud. Kõne alla tulevad teemad, mis olid autorile eriti südamelähedased: jõulud, piibel, Torino surilina, Maarja kui täiuslik naine, kristlik Euroopa, Eesti elu jne.

Teist köidet „Inimeste ja loomade maailm. Kirjad eesti sõpradele“ raamistavad brošüürid, mis on varem eraldi trükistena avaldatud: „Jõuluaja kirjad“ (2003), „Paastuaja kirjad“ (2001), „Mõtisklusi surnutepüha puhul“ (2003) ja „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm“ (2010). Keskmine osa ehk „Prantsuse kirjad“ ja „Inimeste maailm“ sisaldab kirjutisi markantsete (eriti Prantsusmaaga seotud) isikute kohta, revolutsioonide, võimu- ja naisküsimusi puudutavaid artikleid jms.

Kolmas köide „Vaatlusi maailmale Pariisist“ on eriti heterogeenne. Arne Hiob ütleb saateks, et see „koosneb eri väljaannete artiklitest, luues seniolematu terviku. [—] Sellest köitest ilmneb Siversi kohta üllatavgi pilt“ (III, lk 13). Artiklid puudutavad kristlust ja kirikuelu, kunstinäitusi ja kunstnikke, poliitikat, rahvusküsimust, olmet, moode, toitumist, kombeid jne.

Olen nõus, mõnigi mõttekäik on täitsa üllatav. Kaks lugu on pühendatud inglise kunstniku Francis Baconi näitusele „Püha ja ilmalik“, mida ta peab jubedaks ja on nördinud, et kõik prantsuse tuntud intellektuaalid kirjutavad tema kohta raamatuid: „Kokku üle tuhande lehekülje tarka arutelu ja sõnademängu. [—] Siis muidugi ka Georges Battaille, käesoleva sajandi vastikuse-naudingu apostel, mitte unustades Augustinust, kelle jõhker märkus, et inimene sünnib inter faeces et urina hästi antud konteksti sobib“ (III, lk 273). Vaene Augustinus!

Rubriigis „Kunstielu Prantsusmaa pealinnas“ on esitatud 30 lühilugu 88 leheküljel (III, lk 211–299). Ent midagi ei ole parata, et näituste arvustused olid tol ajal, kui lugejal oli võimalus minna neid kohapeale vaatama, hoopis teise tähendusega kui praegusele lugejale, kes ei tarvitse olla näinud isegi nende taieste reprosid ega kuulnud kuulsuste nimesid, nagu mina. Fanny asjalikud arvustused, suuresti küll karvustused, jäävad paratamatult õhku, sest kunsti peab nägema, ise nägema. Need tõestavad tema sügavat kunsti ja kunstiajaloo tundmist, aga lugeda on sama tunne nagu kirjeldust tipprestorani hõrgutistest, mille aroome ega maitseid pole kunagi saanud ise tunda, näitavad, millest oled ilma jäänud, kui ei ela Pariisis. Nagu imeilus olupildike „Jalutuskäik Märtrite Mäele“ (III, lk 72–74).

Neljas köide „Evangeeliumiga maailma teedel“ ilmus koostaja teatel n-ö plaaniväliselt. Kirjutisi kogunes palju rohkem, kui oli teada alguses. „Pealkiri üritab tabada Fanny de Siversi kogu eluteed, mida ta kõndis inimesena, kristlasena, esseistina, keele- ja kirjandusteadlasena, filosoofina, loomaarmastajana ja paljudele sõbrana“ (IV, lk 18).

Köite algul on kaks evangeeliumitõlget: „Aeg on täis. Markuse ja Peetruse evangeelium“ (IV, lk 19–196) ja „Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium“ (IV, lk 197–383), Fanny de Siversi ja Arne Hiobi kommentaaridega. Sissejuhatused on ära trükitud esimeses köites (I, lk 72–74 ja I, lk 71). Tõlke aluseks on ladinakeelne Uus-Vulgata. Tulemust uueks tõlkeks nimetada on liiga pretensioonikas. Suures osas kattub see luterlaste seni käibivate kreeka keelest tehtud tõlgetega.

Inimesena on pühak muidugi piiratud

Lõpetuseks. Pühakutest on palju juttu. „Pühak on inimene, kes on oma maise elu ajal jõudnud Jumalale nii lähedale, et ta pärast surma saab osa Jumala kõikvõimsusest. See seletab ka seda innukat palvetamist ja pühakute appihüüdmist igasugu hädade puhul, mis on kujunenud katoliku maades täiesti endastmõistetavaks traditsiooniks.

Inimesena on pühak muidugi piiratud. Tal on elus oma isikupärased huvid ja eriala ja tema iseloomul on oma head ja vead nagu meil kõigil. Seepärast pöördutakse pühaku poole tavaliselt asjus, mida arvatakse kuuluvat tema kompetentsi: Püha Cecilia laulab ja mängis harmooniumi, sellepärast peavad muusikud temast lugu. Eloi, elukutselt kullassepp ja kuningas Dagobert I laekahoidja, peab valvet kullassepatööde üle. Ja Augustinuse vaga ema Monica, kelle mõjul esialgu lodeva eluviisiga noormehest sai suur piiskop, filosoof ja kirjanik, oleks kindlasti võimeline nõu andma kasvatusprobleemide lahendamisel. Lisaksin juurde – terve kristliku vaimu juurde kuulub ka huumor –, et Monicat võiks nimetada ka joodikute kaitsepühakuks, kuna tema abikaasal oli veinikauplus, ja räägitakse, et ta ise käis meeleldi keldris ja valas endale klaasikese …“ (II, lk 117).

Vello Salo on tõstnud esile de Siversi mõtleva katoliiklasena: „Kui keegi peaks arvama, et „vagad katoliiklased“ olgu kõik ühepikkused ja -laiused, arvaku – ent mina väidan: Fanny on üpris vaga katoliiklane“ (I, lk 18). Ja isa Vello kahtlemata tundis katoliiklust.

Fanny de Sivers kirjeldab õige mitut puhku oma katoliiklaseks saamist (I, lk 25, 101.151; II, lk 215 jm). „Ma arvan, et sain katoliiklaseks lapsepõlves, sest juba siis tekkisid küsimused, millele minu ligem ümbruskond ei osanud vastata. Aja jooksul uurisin neid asju ise ja mul tekkis teatav täiesti isikupärane süsteem. Ja kui ma ükskord Prantsusmaale jõudsin, siis avastasin, et on veel palju teisi inimesi, kes mõtlevad nii nagu mina. Need inimesed olid katoliiklased. Üks preester ütles (ma leidsin, et tal oli õigus!): kui keegi on milleski veendunud, siis peab ta minema lõpuni. Nüüd ma katsun seda teha“ (III, lk 92).

Mu meelest oli tema elu moto „Ei ole ettemääratust. Vabadus on olemas. Me peame ise oma tuleviku välja võitlema“ (I, lk 111).

1 Näinud olen teda ainult Indrek Treufelti videointervjuus aastast 2006. Vt https://jupiter.err.ee/1100782/vananemine-on-seiklus.

2 Tiit Pädam, Välissuhtlus ja suhted 1980. aastatel. Rmt: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100. Kirik, teoloogia, mälestused. EELK Usuteaduse Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2017, lk 395, 397.

3 Aivar Loog, Mul on hea seal, kus mind ei ole. – Postimees 22. I 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht