Eesti ja tema pehme võim

Daniel Vaarik

Philippe Rammette’il on installatsioon tühja postamendiga, mille peale üritab ronida väike pronksist tüdruk. Laps on suutnud vasaku jala üle postamendi ääre vedada, käed otsivad kramplikult järgmist tugipunkti, ta võib kergesti libiseda ning kukkuda kõrgelt servalt alla. See skulptuur kujutab Indiat. Indiat tõusmas maailmaareenile, kuid vajumas vastassuunas, tagasi vaesusesse ja vägivalda, mis on tihti suunatud just naiste vastu. Monument võib olla habras ja habras võib olla võimas. Habras nagu tuhandevatine elektripirn prožektoris, nagu lill pronkssõduri jalamil, nagu „Alinale”, nagu Lisbeth Salander, nagu jumalaema Maria. Nagu hipindus, mis oli nii ligitõmbav nõukogude noortele, et mitte miski ei suutnud selle levikut peatada. Ilma ühegi sunni ja käsuta, tegelikult just sunni ja käsu vastu astudes nähti suurt vaeva hankimaks riietust, muusikat ja kõike muud, mida vähegi sai.Jutt ei käi haprusest, mis on võimetu, jäik, üles putitatud. Ma ei mõista siinkohal hapruse all portselani riiulis ega muid selliseid asju, mis kardavad muutusi. Ma mõtlen pigem habrast juurt, mille elujõud pragundab betooni. Või isikut, kellega kohtujal kaob ülepea tahtmine talle halba teha. Sellist haprust ei saa muuta jõuliseks ilma asja ennast muutmata ja seda ei tohiks teha. Jeesus oleks võinud ju olla tänavavõitleja ja lüüa Juudas Iskarioti teadvusetuks, enne kui viimane oma äraandjaliku suudlusega temani jõudis, kuid siis oleks maailma religiooniajalugu väga erinev sellest, mis ta on täna.

Habraste asjade võimu nimetatakse pehmeks. Briti Valitsemise Instituut annab koostöös ajakirjaga Monocle välja pehme võimu indeksit, mis võtab arvesse riikide rahvusvahelist mainet, nende meedia mõju väljaspool riiki, leiutisi, patente, arhitektuuri, diplomaatilisi saavutusi, riigi populaarsust välisüliõpilaste seas ja suuri rahvusvahelisi sündmusi. Arvesse lähevad ka võidetud olümpiamedalid – lühidalt, hulk asju, mis teevad ühe maa ligitõmbavaks. Saksamaa, Suurbritannia ja USA troonimine nendes tabelites on tänu nende kultuurilisele mõjujõule tavaline, kuid küllalt kõrgel kohal on ka näiteks Rootsi ja Soome.
Eestit pole tabelis näha. Ometi pole me lootusetud, haprust on meil kuhjaga. Kogu Eesti olemasolu idee on habras, see on meie loomulik ressurss, mida me küll aeg-ajalt peidame sõjakate monumentide, möirgavate maasturite ja lühikese süütenööriga presidendisäutsude taha. Õnneks, erinevalt näiteks Leedust, mille identiteedi allikad asuvad suurriiklikus minevikus, ei häbene eestlased üldiselt ausalt ja avalikult tunnistada, et meie riik on väike, ning selle asjaolu üle isegi uhkust tunda.
Nagu planku värviv Tom Sawyer, kes suutis selle tegevuse nii ägedaks mõelda, et peagi tahtsid kõik teised tema eest pintslit hoida, võib Eesti veenda, et väike on äge ja seda väikest on kindlasti vaja. Aeg-ajalt ilmuvad küll välja ka inimesed, kes ütlevad: „Me tuleme reaalsusest.” Nad väidavad, et kas on pehme või on võim, kuid mitte mõlemad korraga. It’s a dog eat dog world, my son.1 Loevad vaid praktilised asjad. Teed korda! Majad suureks! Sest infrat on tarvis ellujäämiseks ja reprodutseerimiseks. Kui veidi aega ja raha üle jääb, siis vaatame, et natuke oleks pehmem ja ilusam ka, aga seda võite muidugi teha ka oma vabast ajast.
Pehme ja tugeva jõu vahel käib igikestev vaidlus teemal, kumb on enne: kas ideed või sõdurid? Ometi on selge, et kui civis romanus sum2 ei kõlanud enam veenvalt, hakkas alla käima ka Rooma sõjaline jõud. Sõdur läheb rindele senikaua, kuni ta usub, et sellel on mõtet.

Ka maailma tugevaim armee jookseb laiali ja jätab isegi tuumaraketid roostetama, kui kaob moraal. Alam maksab makse senikaua, kuni ta usub riigi ideed. Hetkest, mil idee kaob, hakkab ta otsima põhjust maksudeklaratsioon kaminasse visata ja siin ei aita ka see, kui „Aktuaalses Kaameras” ilmub ekraanile väsinud ja mürgine, kõva, kuid võimetu võimuesindaja.
Joseph Nye jaotab kõva ja pehme võimu skaalale, mille ühes otsas on füüsilise jõu kasutamine, ähvardused või raha maksmine ning teises otsas meeldivus ja vabatahtlik koostöö. Seda telge uurides selgub mõndagi huvitavat tänase Eesti kohta. Näiteks olen aeg-ajalt tuttavatelt küsinud, kas nende arvates on vanemapalk pehme või kõva jõu avaldus. „Pehme,” ütleb enamik neist esimese hooga. Tegelikult ei ole see nii. Maksmine mingi käitumise innustamiseks kuulub kõva jõu valdkonda.
Pehme võim toimiks nii, et inimesed ei ootaks vanemapalka, vaid teeksid palju lapsi ilma toetuseta, täiesti loomulikult, sama veendunult nagu nõukogude dissidendid olid valmis oma ideede nimel töötama katlakütjana. Mitte miski, kaasa arvatud väike palk ja väike korter, ei suudaks meid lastesaamises takistada. Seitsmeliikmelised perekonnad oleksid moes, jogurtit reklaamivas klipis istuks laua taga suurpere ja filmis „Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest” ei oleks peategelasel mitte rase naine, vaid näiteks viis last (milline täiuslik art-house süžeepundar sellest võinuks sündida!).
Iga võimu liigne koondumine kellegi kätte tekitab probleeme. Iga võim kutsub manipuleerima. Diktaatoritel on oma ligitõmbavad sümbolid, meenutagem kas või 1936. aasta natsiolümpiat Berliinis või vaadakem selle aasta taliolümpiamänge Sotšis. Pehme võim ise pole midagi süütut, sest võimu taga on ikkagi soov panna kedagi midagi tegema. Kui seda rakendada demokraatlikult, siis tuleb see laiali jagada, mitte koondada ühte kohta ja ühe seltskonna kätte.
1990ndatel vedas Eestil väga, et Venemaa ei mõistnud pehme võimu tööriistu. Vene välisministeerium tegeles igal võimalusel Balti riikide ähvardamisega ja tollimaksude kehtestamisega. See osutus valearvestuseks, kuna ainult kiirendas Eesti niigi kiiret pöördumist lääne turgude ja lääne väärtuste poole ning suur hulk suhteid Venemaaga katkes. Hiljem sai Venemaa oma veast aru ning algasid Russkii Miri sarnased suured kultuuridiplomaatilised projektid, mille eesmärgiks oli Venemaa pehme jõu sfääri taastamine eelkõige naaberriikides, aga ka kogu maailmas.
Nüüd istuvad USA intellektuaalid nagu Noam Chomsky kremli loodud telekanali Russia Today eetris ning annavad intervjuusid, et USAs on demokraatiaga lood halvasti, saamata aru, et nali käib nende arvelt. Vene meedia, popkultuuri, religiooni ja hea tahte saadikute vool Eesti suunal on kasvanud. Ilma et sellest väga laialt räägitaks, on õigeusust saanud muuhulgas Eestis kõige levinum usutunnistus ning Eesti on üle hulga aja esimene Euroopa riik, kus domineeriv usk on vahetunud. See ei tähenda küll seda, et eestlased on läinud massiliselt õigeusku, kuid see tähendab, et pehme võim koondub.
Eestis elab ka 1990ndate Venemaa väike koopia: seljas Samuel P. Huntingtoni tsitaatidega T-särk, viibutab ta Narva silla pealt vaenlasele rusikat, unustades, et meil on vähe kõva jõudu. Ta lahjendab aga ka oma pehmet võimu, sest pehme võimu omanik võiks parafraseerides Periklest öelda, et „meie valitsus ei kopeeri naabreid, vaid on neile eeskujuks”. Kivi vastas ei pea olema teine kivi, vaid võib olla ka paber. Löögi vastus ei pea olema teine löök, vaid võib olla löömata jätmine. Või arvate, et Nelson Mandela oli nõrguke, kui ta oma vangistajatele ja piinajatele avalikult andestas? Nii ei arva vähemalt mõned minu lõuna-aafriklastest sõbrad, kes räägivad sellest sündmusest tänini innustunult.
Eesti pehme võim on mõnedes asjades viimasel viieteistkümnel aastal ka kasvanud. Meie maine on üsna hea Ida-Euroopas, Horvaatiast Ukrainani. Leedulased ja lätlased võivad meist küll anekdoote rääkida, kuid nad on samas varmad tunnistama, et seavad Eestit väärtuste poolest endale eeskujuks. Me oleme suutnud luua mingisuguse tulevikuhõngulise identiteedi, mis põhineb paindlikkusel, avatusel ja moodsal infotehnoloogial, ning me oskame sellel teemal päris veenvalt esineda. Kuigi Skype’i sära hakkab tuhmuma, on selle kunagine väljatöötamine aidanud Eestisse tuua sidemeid ja toetanud paljude meie noorema põlvkonna äritegelaste liikumist rahvusvahelisele areenile Silicon Valleys või Londonis. 
Eesti väiksuse juures on meie kultuurieksport pigem märkimisväärne, kui mõtleme klassikalise muusika peale ning sellele, et head uudised tulevad viimasel ajal ka näiteks filmi valdkonnast. Mõned Eesti kodanikuühiskonna algatused nagu „Teeme ära!” on levinud kümnetesse riikidesse üle maakera. Nende edusammude taustal on viimastel aastatel näha aga üllatavalt palju tagasilööke, sööste suletuse ja halvas mõttes idastumise suunas. Paljud meie poliitikud on peaaegu täielikult kaotanud soovi või oskuse mõista õrnu nüansse, sümboleid. Poliitikute raskest tööst hoolimata peaks vähemalt lõunanaabrite nimetamine „jobudeks” olema ju välditav.
Juhtide jutust on kadunud usk pehme võimu võimalikkusse ning pigem soov näida kõvana. Kuid mille arvelt? Milliste jõududega? Puudub ka oskus tunnistada vigu, kuid on olemas ind süstemaatiliselt vaenata neid, kes on teistsugusel arvamusel. Asi pole selles, et tung suletusse ei tundu ilus. Asi on pigem selles, et pehmet võimu alahinnates välistame me ühe tugevuse.
Lähenemas on Eesti Vabariigi sajas sünnipäev. Samal aastal on Eesti ühtlasi ka Euroopa Liidu eesistuja. Me võiksime tähistada 1918. aastat pompoossete etendustega, mis loovad kangelaslikke kuvandeid. Me võiksime toota sisetarbimiseks eepilisi ajaloofilme, kus programmeeritud kangelane võidab alati kurja. Me võiksime korraldada üritusi, kus sada tuhat inimest hoiab käest kinni ning karjub teisele sajale tuhandele:

Tänavate tõmbetuules
hulgub sihitult migrant.

Vaat’ke, tal on silmis tühjus,
ta ei tunne, tea, ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest:

Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
„Peatage Lasnamäe!”

Me võiksime selleks ajaks salastada parlamendikomisjonide töö ja keelata meeleavaldused. Me võiksime seda kõike teha, sest kui väga pingutada, on kõik võimalik. Soov kehtestada ühte tõde, soov taasluua vanu valusaid vastandumisi, need on tendentsid, mille poole me pidevalt tagasi kipume libisema, sest neid on kerge korraldada. Kuid kas need on kohased riigile, mis on kunagi otsustanud olla nii väga mitte-ENSV?
Filmis „Valss Baširiga” („Vals Im Bashir”) avastab Iisraeli endine sõdur, et ei mäleta, mis juhtus temaga 1982. aastal Liibanoni sõjas. Lõpuks meenub talle, et ta oli üks neist, kes lasi Palestiina põgenike laagri kohale valgustusrakette, et Liibanoni kristlased saaksid läbi viia tapatalgud. See mälestus mõjub talle kui peegli ette astumine: ta näeb, et ta pole olnud palju parem, kui see, kelle vastu ta enda arvates sõdis. Mälukaotusest vabanemine on peategelasele kui vabanemine raamist, mis andis talle kerge õigustuse vägivallaks: iga sammu sai põhjendada sellega, et ka Iisraelile ja tema rahvale on tehtud palju haiget.
Kuidas muutuda kellekski teiseks kui su vaenlane? Kuidas näha midagi muud peale ebaõigluse? Viha ebaõigluse pärast lainetab mööda ühiskonda. Riigiametnik, kes vihkab meediat, kodanikuühendusi või mis tahes partnereid, ei ole enamasti võimeline ehitama kodanikele meeldivat riiki. Eesti riigiameti pehme võim peaks väljenduma avatuses ja läbipaistvuses ning see peab ületama poliitilised ja kildkondlikud huvid ning ka isiklikud solvumised. See tähendab, et Eesti riigivõim peab pakkuma infot ning tegema kõik, et selle teabe kasutajal oleks seda mugav kasutada.
Läbipaistvuse õppimine on valus, kuivõrd selle käigus selgub tavaliselt igasuguseid probleeme, mis seni on varjus olnud, kuid see valu aitab kasvada õiges suunas.
„Inimesed reaalsest maailmast” ei armasta tihtipeale idealismi, kuid tegelikult on alati vajalik mingi kogus idealismi, ilma milleta ei saa õieti midagi üles ehitada. Rõõmutud töökohad, hallide nägudega ajakirjandusjuhtide kogunemised Eesti Ajalehtede Liidus ning tüdinud poliitikute urahtused „Foorumi” saates näitavad hästi, et kui kaob idealism, siis kaob ka mõte. Idealismist ei tohi saada kinnisidee, kuid idealism ja usk olulistesse sümbolitesse võiks olla kindlasti üks viis, kuidas eristada töövestlused või valimistel teovõimelist kandidaati sellest, kes on muutunud liiga paksunahaliseks.
Eestis on praeguseks päris palju kodanikualgatuse kogemustega inimesi. Lahenduste loomine kodanikuühiskonda kaasates peaks aitama meid edasi ning selles mõttes võiks olla pooltäis, mitte pooltühi ka klaas nimega rahvakogu. Tegemist on suhteliselt erakordse näitega poliitilisest innovatsioonist Ida-Euroopas, kui mitte kogu maailmas, kuid loomulikult võib seda vaenates ja alavääristades jõuda ka isetäituva ootuseni, mille kohaselt oli tegemist vaid kosmeetilise ettevõtmisega.
2009. aastal istusime koos Mikko Fritzega maha ja mõtlesime, millega võiks Tallinn kultuuripealinnana ligi tõmmata, kui sa pole just kruiisiturist, linnuvaatleja või Jaapani vaikusekummardaja. Tõepoolest, väga palju meil siin vaadata pole. Vanalinnasid on Euroopas teisigi ja suuremaid. Ka merd on mujal. Eiffeli torni meil pole. Kuidas üldse teha nii, et kellelgi tekiks huvi tulla siia kultuuripealinna aasta puhul? Varsti jõudsime selleni, et kui maa on väike, siis tema lood ei pea olema väikesed. Sa võid elada maailma kõige väiksema küla kõige lühemal tänaval, kuid lugu, mis sinust räägib, võib olla sama suur kui lugu, mis räägib inimesest, kes elab maailma kõige tähtsamas kohas. Nii sündiski kultuuripealinna tunnuslause „Mereäärsed lood”.
Selle pinnalt sündis ka plaan kasutada kultuuripealinna selleks, et tuua siia inimesi, kes looksid lugusid, muusikat ja kunsti, mis räägiksid siinsetest lugudest. Mis siis, kui Erkki-Sven Tüür pühendaks oma uue sümfoonia Tallinna lugudele? Mis siis, kui lugusid teeksid Eesti popmuusikud? Või siis need, kes on siia kutsutud üritustele, kus nad saavad improviseerida – kui sellest kasvavad välja uued lood? Mulle tuli silme ette Laurie Andersoni plaat „Life On A String“ („Elu keelel”) või PJ Harvey „Stories From the City, Stories From the Sea” („Lood linnast, lood merest”). Ma kujutasin ette, mis pikaajaline mõju võiks olla sellel, kui kultuuripealinna vahenditega saaks siia tuua Neil Gaimani, kes kirjutaks uue „Neverwhere” („Eikuskil”), jutustuse, mille tegevus toimub Tallinnas. Kui nii võtta, siis teatri NO99 ühisprojekt „Kolm kuningriiki”, kuigi ilmselt juhuslikult, sisaldas just nimelt seda suunda, mida eeldas kultuuriaasta moto.
Kuigi kultuuriaastal eriti sellise tegevuseni ei jõutud, on idee tegelikult muidugi igihaljas. Meie moodi ei ole kedagi sundida, kuid me võime luua tingimusi loominguks. Suuri lugusid saavad luua Eesti loojad, kui neil on selleks olemas tingimused, kuid suuri lugusid saavad luua ka need, keda me siia kutsume neid looma. Nii või teisiti, rahvusvahelise ja elava kultuurimaastiku teke ja areng Eestis on riikliku tähtsusega küsimus. Üldiselt ja paratamatult tähendab see ka, et kultuur ei tohiks olla esimene eelarverida, mida pidevalt kärbitakse, kuid on ilmselt tõsi ka see, et suur hulk kultuuri raha läheb sellisesse infrasse, mida me uuesti nullist enam ei ehitaks.
Kui Toomas Hendrik Ilves ütles venekeelsetele noortele „Zdravstvuite, ja vaš president,” kordas ta midagi, mida ta tegi korra oma esimese ametiaja alguses, mil ta ütles venekeelsetele kooliõpilastele Narva gümnaasiumis, et nad kuuluvad Eestisse. Ta ütles neile, et need venekeelsed inimesed on „meie”. Nad on meie venekeelsed ning neil on meie jaoks väärtus. Eesti Päevaleht kirjutas, kuidas saalis läksid särama kohalolijate silmad ning üksteisele näidati ülespoole tõstetud pöidlaid. Siis tuli Pronksiöö ja selle käigus ununes retoorika mõneks aastaks, ununes tahtmine näha Ida-Virumaad ja selle elanikke ühe Eesti tugevusena. Ma tõesti loodan, et me näeme selles jälle võimalust.
Eesti välispoliitika on olnud tugevalt suunatud liitude loomisele samade väärtustega riikidega. Väärtused ise on viimastel aastatel olnud korduvalt löögi all, seades Eesti olukorda, mida Harri Tiido on kunagi nimetanud „valikuks isa ja ema vahel”. Eesti on tihti olnud olukorras, kus ta peab seisma välispoliitilises väärtuste kahvlis. Kas teha koostööd Hiinaga või võtta vastu dalai-laama? Kas mõista hukka Wikileaks? Jumal tänatud, et Assange ei tulnud Eesti saatkonna ukse taha varjupaika küsima! Ma mõtlen seda tõsiselt. Ükskõik milline on Eesti ametlik doktriin, ei tohi me muutuda väärtuspõhisest pragmaatilisi diile tegevaks riigiks. Kuid milline on õige seisukoht? Mille eest me seisame nii, et me kunagi ei taandu, ja kuidas seda reaalselt teha? Kus ja kes peaksid seda arutama? Aga arutama me peame. Välispoliitilised debatid kohvikutes, raamatupoodides, ülikoolide ja teatrite fuajeedes võiksid olla palju sagedasemad.
Sport, mis võiks olla moodsas maailmas jätkuvalt üks pehme võimu atribuute, on Eestis sattunud kriisi, sest teatud alade funktsionääridel puudub enesepuhastumise võime. Kuidas edasi? Seadustada olemasolev probleemne olukord? Leida viise, kuidas XXI sajandil teha sporti nii, et see jätkuvalt innustaks ja liidaks? Ma ei tea, mis toimub Eesti suusakoondises, kuid see teadmatus tundub hullem kui igasugune võimalik vastus.
Eesti võib olla küll infotehnoloogiliselt hästi arenenud riik, kuid peamiselt arendame infrat. Tehnoloogiat on tänapäeva maailmas üsna palju ning üha rohkem näeme, kuidas tehnoloogiast saab kõva jõu instrument. Maailmas on puudu demokraatia tõlkest infotehnoloogia keelde, puudu on väärtuspõhisest alternatiivist, mis ütleks, kuidas selles inframaailmas toimetada nii, et olematuks ei muutuks paljud senised ning jätkuvalt olulised ideaalid. See on suund, milles Eesti võiks olla rahvusvaheliselt autoriteetne. Kus meie küberkaitsekeskuste, Euroopa Liidu IT-agentuuri, laiemalt meie IT-potentsiaal oleks arendatud millekski, mille poolest Eesti võiks olla maailmas number üks.
Asi pole muidugi kõigis neis lahendustes, mida ma möödaminnes olen puudutanud, asi on mõtteviisis. See, et meil saab firma asutada mõne minutiga ja meil on maantee kuni Mäoni nüüd neljarealine, ei anna XXI sajandil mingit erilist tähendust lausele „ma olen Eesti kodanik”. Kuigi need mõlemad asjad on toredad, ei piisa sellest, et eestlane või välismaalane tunneks vajadust kaitsta ja armastada Eestit just nende pärast. Riike armastatakse ideede pärast, millele need on rajatud.

1 It’s a dog eat dog world, my son. – Siin maailmas kehtivad džungliseadused.
2 Civis romanus sum – olen Rooma kodanik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht