Võlukihar kirjus kompotis

JANIKA LÄÄNEMETS

Sofi Oksanen on oma värskes romaanis „Norma“ hüljanud mineviku Eesti ja pöördunud tänapäeva Soome. Raamatus põimuvad kriminaallugu ja sünge perekonnadraama, ruumi jagub nii sotsiaalkriitikale kui maagiale. Tulemuseks on teos, mis mõjub uue ja ootamatuna, ent on samal ajal ikkagi äratuntavalt oksanenlik.

„Norma“ lähtepunktiks on muinasjutt Rapuntslist.¹ Sarnaselt vendade Grimmide kangelannaga on Oksaneni romaani nimitegelast õnnistatud ja neetud ebatavaliselt kiire juuksekasvuga. Ühtlasi on Norma kiharad ülitundlikud ja reageerivad vähimalegi ärritusele ning näivad isegi oma tahet evivat. Üleloomulik lõhnataju lubab naisel jällegi juuste kaudu ükskõik kelle menüüsse või tervisekaarti piiluda. Kui silmad olla hinge peegel, siis juuksed jutustavad neile, kes kuulata oskavad, terveid elulugusid.

Norma ise on seni olnud sunnitud elus pealtvaatajaks jääma. Erakordsus surub ta paratamatult üksinduse lõksu. Salamisi unistab naine siiski sellest, et leiab kord kaaslase või vähemalt kellegi, kes teda mõistaks: „… ta oli alati soovinud kohata kedagi, kes maadleks samade probleemidega“ (lk 222). Kui Norma ainus usaldusalune, tema ema, ootamatult ja pealegi veel kahtlastel asjaoludel sureb, pöördub naise elu pea peale. Võtnud nõuks välja selgitada, miks ema näiliselt põhjuseta rongirööbastele viskus, asub Norma tööle juuksurisalongi, kus tema ema veetis oma viimased elukuud. Ei lähe kaua, kui ilmsiks hakkavad tulema tumedad perekonnasaladused ja naine leiab end ehtsa mõrvamüsteeriumi keskelt. Lisaks selgub, et Norma ema surm on vaid piisake suures kuritegelikus meres, mille põhihoovusteks on mastaapne juukseäri ja aina kasvav viljakusturism.

Mõlemad on tööstused, mis toituvad unistustest ning „[k]es valitseb unistusi, valitseb maailma“ (lk 200). Valitsejaiks on muidugi mehed, naistele jääb ohvri roll. Naistevastane vägivald ja naiste ekspluateerimine on teatavasti Oksaneni loomingu läbivad teemad ning juukse- ja beebiärist ei kõnelda „Normaski“ juhuslikult. „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber. [—] Ma tahtsin need teemad nähtavaks teha,“ põhjendab autor Postimehele antud intervjuus oma otsust.² Romaani ühes meeldejäävamas lõigus (lk 112) kirjeldatakse näiteks naisi, kes ei tunne vähimatki huvi, kust või kelle peast nende juuksepikendused pärit on, peaasi ainult, et kiharais täisid poleks. Oksanen võitleb just taolise ükskõiksusega – tema eesmärk on kasvatada lugejas teadlikkust. „Maailma polegi nii keeruline muuta, sest äris on tarbija see, kes otsustab. Oma rahaga ei tohiks toetada ebainimlikkust! Iga tarbija saab nõuda, et maailm oleks õiglasem paik,“ seletab Oksanen lahti oma missiooni.³ Nii tänuväärt kui selline ettevõtmine ka pole, mõjub romaan seetõttu mõneti konstrueeritult. Autor näitab n-ö programmiliste teeside teksti lõimimisel üles küll vilumust, kuid kõiki liitekohti pole isegi Oksaneni klassiga kirjanikul õnnestunud siledaks lihvida.

Sofi Oksanen festivalil „HeadRead“.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Õnnestunum on „Norma“ kriminaalromaani ja eelkõige maagilis-realistliku perekonnadraamana. Üleloomulik element eristab Oksaneni teost Põhjamaade kriminaalkirjanduse peavoolust, kõrvalepõiked juukseajaloo haaravatele lehekülgedele ja pilguheidud Soome emigrantide värvikasse ellu möödunud sajandi alguse Ameerikas toovad romaani ka ajaloolise perspektiivi. Kõik see kokku läheb aga pisut paljuks. Oksaneni sõnul kavandas ta „Norma“ esialgu novellina, kaasaegse versioonina Rapuntsli loost.⁴ Rapuntsli-novelliks oleks see võinud jäädagi. Tegelikult on „Normas“ rohkemgi kui ühe hea novelli jagu materjali, mis aga praegusel kujul kõik ühte keskpärasesse romaani on pigistatud. Tervik ei ole teadupärast oma osade summa ning liiga palju maitsvaid koostisosi annavad parimal juhul kokku raskesti seeditava kompoti. Või lihtsalt pudru ja kapsad, nagu kirjutab Andres Laasik.⁵

Oksaneni romaani suurim väärtus on hoopis selle täpne ja ladus keel. „Norma“ trumbiks on detailitundlikud ja sugestiivsed kirjeldused. Olgu toodud paar näidet. „Mees tõstis juuksed kastist välja. Normal hakkas kõhus keerama. Turbani alt välja lipsanud salk lõdvenes ja lainetas ja Norma tundis selgroos mehe puudutust, kuidas tema sõrmed liikusid läbi kastist võetud juuste, kammisid neid pikkade tõmmetega. Kui mees keeras kimbu ümber randme, oli Normal tunne, nagu oleks mehe käsi langenud tema kuklale, sõrmeotsad puudutasid nahka kaelal. See oli pettekujutelm, šokist tingitud hallutsinatsioon, aga see polnud ahistav, vaid meenutas pigem hellitust“ (lk 137). Või: „Albiino suunurka ilmus süljepiisk. See mullitas tema läikest kleepuval alahuulel ja selles idanes tema rumaluse alge“ (lk 231). Huvitavaid keelelisi leide on raamatus teisigi, näiteks: „Marion ei tundnud oma häält ära. See oli nagu ebaühtlaselt lainetav soolarant talvesaabastel …“ (lk 143). Siinkohal tuleb muidugi teha kummardus ka tõlkija Kadri Jaanitsale, kes on oma tööga suurepäraselt hakkama saanud. Veel on kiidusõnad ära teeninud kunstnik Britt Urbla Keller, kelle lihtne ja elegantne kujundus muudab raamatu tõeliselt pilkupüüdvaks.

Oksanen on end osava jutuvestja ja vaheda sulega ühiskonnakriitikuna taas tõestanud. „Norma“ lõpp jääb lahtiseks ning kirjanik on teosele järge lubanud.⁶ Loodetavasti teine osa tõesti sünnib ning ehk saab see ka ühtlasem ja kontsentreeritum kui esimene.

1 Kirjanduse aeg 2, 6/8: HeadRead. Sofi Oksanen ja Jan Kaus. – ETV2 19. VII 2016; http://etv2.err.ee/v/1ccc77b5-ca4c-4f81-b484-a32d65ed6540.

2 Kristina Herodes, Kirjanik ja maailmaparandaja Sofi Oksanen: naistevastasest ebaõiglusest peab rääkima! – Postimees 4. VI 2016.

3 Kristina Herodes, Kirjanik …

4 Kirjanduse aeg.

5 Andres Laasik, Oksanen paneb taas naised kurikaeltega maad jagama. – Eesti Päevaleht 16. XI 2015.

6 Kirjanduse aeg.