Värsket eesti lastekirjandust ühe mütsi alla ei suru

Lastele mõeldud algupärast ilukirjandust ilmus eelmisel aastal 136 nimetust.

JAANIKA PALM

Eesti Lastekirjanduse Keskuse esmaste andmete kohaselt ilmus 2014. aastal lastele mõeldud algupärast ilukirjandust 136 nimetust, millest esmatrükke oli 104. Võrreldes eelmiste aastatega on nimetuste arv pidevalt ja jätkuvalt pisitasa kasvanud (2012. aastal ilmus esmatrükke 75 ja 2013. aastal 94). Muutused pole aga ainult numbrilised, toimunud on märgatavad teisenemised ka sisulises plaanis. Tundub, et meie lastekirjandus muutub üha harulisemaks, eklektilisemaks, individualistlikumaks, kohati isegi pidetumaks. Iga teos moodustab omaette terviku, ühisosa teistega on minimaalne. Ilmus palju eriilmelisi raamatuid, nende temaatiline, vormiline ja žanriline mitmekesisus on kaasakiskuv ja köitev.

Meil ei ole ka ühte ja ainsat juhtivat lastekirjanikku, vaid palju erinevas vanuses, ainuomase stiili ja originaalsete mõtetega autoreid. Mida rohkem kirjutajaid, seda kirjum üldpilt. Lasteraamatuid avaldas 2014. aastal üle 70 autori, nende seas erakordselt suur arv katsetajaid – koguni 25 inimest. Tõenäoliselt jääb see paljudele neist küll ainsaks, end proovilepanevaks või oma isikut reklaamivaks teoseks, kuid loodetavasti on debütantide seas ka neid, kelle pikk ja viljakas lastekirjanduslik karjäär just siit alguse saab.

2014. aasta kõige produktiivsem kirjanik oli nagu tunamullugi Ilmar Tomusk nelja esmatrükiga, millele lisandus veel mitu varasemate menukite kordustrükki. Kolm värsket raamatut avaldasid Leelo Tungal, Aino Pervik, Heljo Mänd ja Hilli Rand, kaks uudisteost aga juba terve rida autoreid – Kristiina Kass, Indrek Koff, Kairi Look, Kätlin Vainola jt.

Arvude järgi tundub, et mullu oli hea lasteluuleaasta. Kuna aga suurem hulk kogusid on ilmunud amatööride ja debütantide sulest, siis pole see kahjuks kaasa toonud märgatavat kvalitatiivset tõusu. Värvikaim ja värskeim luulekogu ilmus Contralt. „Kõik on kõige targemad“ on Tallinna Keskraamatukogu kinkeraamat pealinnas esimesse klassi astujaile. Kogu on kooliteemaline, sümpaatselt eluterve suhtumisega käsitletakse kõike kooliellu puutuvat. Uniste hommikute, õpetajaimetluse ja lõunasöögiks pakutava hakklihakastme kõrval vaetakse ka koolielu valupunkte – edukultust, tahtmist olla teistest parem jne. Seda kõike tehakse contralikult vaimukalt, rütmikalt ja lustiga. Tekstiga mängib vahvalt kaasa Ulla Saare kunstnikutöö. Loodetavasti saab teos peagi kättesaadavaks ka mujal Eestis.

Värsslugude vallas väärib kindlasti esiletõstmist kogenud Leelo Tungla „Vanaema on meil nõid“, mis kujutab südamlikult, lustakalt ja värvikalt lapselapse ja vanaema elutarkuse põrkumise hetki. Paeluv on ka rohkem prosaistina tuntud Aino Perviku värsslugude kogumik „Härra Tee ja proua Kohv“, mis keskendub kahele tegelasele, kes käituvad vahel jookidena, vahel aga inimestena. Sõnamänguline lõbusus ja pidev piiril­olek loob pinge, mis köidab nii lapse kui täiskasvanu raamatu külge. Omaette väärtuseks on mäng vormiga. Eesti lasteluules kohtab harva vabavärssi, luuletusesisest rütmimuutust, värsisiirdeid jms, Aino Pervik aga on värsitehnika pakutavad võimalused julgelt ja edukalt loomingusse rakendanud. Vormikatsetusi on ka Anzori Barkalaja debüütkogus „Heatahtlik elevant, sassis kass ja teised“, kuid luuleks ainult kestast ei piisa.

Evelin Banhardi ja Tuuli Seinbergi kahasse kirjutatud debüütkogu „Päkapikk on detektiiv“ on pühendatud jõuludele. Kohati suudetakse sellele rohkelt kasutatud teemale küll värskelt ja uudselt läheneda, kuid ühtse kogu ja tervikuna see ei kanna. Ehk oleks võinud avaldamisega oodata, luuletusi hoolikamalt valida või temaatikat laiendada? Kokku ilmus debütantidelt lausa kuus luuleraamatut, kuid meeldejäävaid luuletusi neist peaaegu ei leia.

Proosaraamatuid ilmus mullu 107, neist 89 esmatrükid. Mudilastele adresseeritud uudisteoseid oli 43, lasteraamatuid 42 ning noorteraamatuid 4. Võrreldes varasemate aastatega on mudilaskirjanduse tõus jätkunud, noortekirjandust ilmub aga järjest vähem.

Kui 2010. aastate alguses moodustasid väikelasteraamatud lasteproosa esmatrükkidest umbes kolmandiku, siis mullu ilmus mudilaskirjandust märgatavalt rohkem. Enamik sellest on kõrgel tasemel, huvitav ja värske. Ennekõike rõõmustab aga ses vallas pakutav mitmekülgsus. On uperpallitavat fantaasiat (Markus Saksatamme „Postiljon ja kanad“) ning lusti ja nalja (Kristiina Kassi „Elle ja Kalle koduvideo“); julgustavat eluõpetust (Aino Perviku „Sinivant läheb lasteaeda“, Krista Kumbergi „Autopõnn Anto vanaemal külas“, Hilli Ranna „Lumivalge ja süsimust“), vanale vormile uue sisu andmist (Epp Petrone „Arva ära?“), arhailise maailmapildi värskendamist (Juhani Püttsepa „Liulood“), filosoofilist maailmamõtestamist (Kätlin Vainola „Kus on armastus?“), poliitiliste sündmuste tõlgendamist (Aino Perviku „Roosaliisa prillid“), eneseotsinguile õhutamist (Kristi Kangilaski „Tuvi ei taha saia“, Aidi Valliku „Lumehelbe töö“, Kadri Hinrikuse „Konnade mäss“) jne. Enamikus nendest raamatutest moodustab illustratsioon ja kujundus tekstiga köitva terviku.

Ometi on tugevate, suhteliselt klassikalist lastekirjanduse rada kulgevate teoste kõrval ka neid, mis püüavad piire nihutada ja tekitavad küsimusi. Näiteks Indrek Kofi „Koju“ on realistlik raamat, mis pajatab viieaastasest Madisest. Kord ei ole ühelgi pereliikmel võimalik poisile lasteaeda järele minna ning ta tuleb ise Pelgulinnas asuvast lasteaiast koju. Teekond osutub aga pikemaks – vaja on ju naabrionudega juttu ajada, vaadata, et kõik kodukandis ikka korras oleks, jalgade puhkamiseks kiikuda, külas pirukaid söömas käia jne. Praeguses üha (pseudo)turvalisemaks muutuvas ühiskonnas võib süžee algpunkt täiskasvanud lugejale ehmatavalt mõjuda, lapslugejad aga käsitlevad seda ilmselt poisi suureks saamise või seiklusloona.

Mõned aastad tagasi valitsenud mälestusraamatute ja fantaasialugude kogumike buum on selleks korraks läbi saanud. Mälestusraamatuid ilmus vaid üks – Hille Karmi „Kui vanaema väike oli“, seegi õigupoolest rohkem vanaemadele kui lastele suunatud. Jutukogud on küll endiselt fantaasiarikkad, kuid tunamullustest märgatavalt eriilmelisemad nii sisult, kontseptsioonilt kui ka teostuselt.

Piret Raua jutukogu „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” toob lugeja ette rohkelt värvikaid tegelasi, olgu siis inimesi, loomi või esemeid. Kohtume nätsumulliga lendava tädi Laura, puu otsa elama kolinud onu Allani, tädi Laine tubli lamba, iseloomuka külmkapi ja paljude teistega. Näib, et Piret Raua fantaasial pole piire, ometi ei lase ta sellel sihitult vohada.

Indrek Kofi kogumiku „Kirju koer“ juttude peategelasteks on samuti loomad, linnud, inimesed. Lugeja saab tuttavaks rebasega, kes enam elada ei taha, linnuema ja -isaga, kes puutuvad kokku tühjeneva pesaga, ning inimemaga, kes naabrite kujutluspildile ei vasta. Kogumiku suurimaks väärtuseks on kirjaniku oskus olla napisõnaline ja tihe. Samuti ei ürita Koff asju paika panna, vaid kirjeldab olukorda, igal lugejal on vaba voli asjades ise selgusele jõuda.

Muljetavaldav debüütteos ilmus Andry Ervaldilt. „Unenäorong“ on raamat, mille autori sõbrad avaldasid tema mälestuseks. Kogumik koosneb keeletundlikest muinasjuttudest väga erinevatel teemadel. Autori edastatav edukultusele ja kiirustamisele vastanduv maailmapilt on sümpaatne, mitut lahendusteed pakkuvad lood kaasakiskuvad ja mõtlemapanevad. Paraku aga suudavad vähesed lapsed tänapäeval sellist tihedat, poeetilist ja kujundirikast teksti iseseisvalt ja mõtestatult lugeda. Seepärast näen raamatu elu ennekõike laste ja täiskasvanute koostöös. Ja uskuge mind, tekst pakub täiskasvanuile sama palju kui lastele.

Pikematest jutustustest paistab silma Kairi Loogi „Lennujaama lutikad ei anna alla“, lastejutuvõistluse võidutöö. Tegemist on vahva fantaasialooga lennujaamas pesitsevate putukate võitlusest vana hoone säilimise eest. Eba­harilikud tegelased, värvikas kõnepruuk ja tempokas tegevustik teeb raamatust kindlasti ühe menukama mulluse teose.

Kuidagi ei saa selles kontekstis mainimata jätta raamatut „Suur Tõll“, mida autor ise küll lasteraamatuks ei pea. Jüri Arraku teada-tuntud piltidele on Andrus Kivirähk kirjutanud uue teksti. Tema muhe, värvikas ja lopsakas kõnepruuk ning inimestatud, kuid siiski äratuntavalt kangelaslik peategelane tõmbab noort lugejat kui magnetiga. Suurtest kangelastest pajatavaid lugusid ei ole ju meie hiljutises lastekirjanduses kuigi palju. Kahjuks aga sisaldab teos eba­tsensuurseid sõnu, millel sisulist põhjendust ei ole (nii et ette lugedes õnnestub neid edukalt vältida).

Poistest peategelastega raamatuid ilmus mullu rohkem kui paaril eelneval aastal. Kristiina Kassi lühijutt „Sandri mikroskoop“ pajatab Sandrist, kellele Aili-tädi mikroskoobi kingib. Algul rõõmsalt poisi uut, vaikset hobi kiitnud lapsevanemad põrkuvad peagi reaalsusega. Ilmar Tomuski „Volli läheb tööle“ jätkab juba 2007. aastal alanud sarja toimekast poisist. Uudset ja senitundmatut teos küll ei paku, kuid humoorikast pilgust tänapäeva elule ja selle säravast sõnastusest lugeja ilma ei jää. Tomuski „Nuustik“ jutustab aga praegusaja elu taustal toimuva päkapikuloo, milles autor avaneb uuest, sügavamast ja südamlikumast küljest.

Hugo Vaheri „Ümera mehed Roosa Villast“ ja Jaak Kuke „Rebasesaare indiaanlased“ on klassikalise poisteraamatu variatsioonid. Mõlemad pajatavad vahvate poistekampade suvest, üks selle veetmisest laagris, teine kodus indiaanlasi mängides. Mõlemad teosed on seikluslikud, dünaamilised ja paljupakkuvad.

Tüdrukutekamba tegemistest jutustab Reeli Reinaus raamatus „Roosad inglid“. Kas seltskonda sobitumise hind on oma mina allasurumine, sellele küsimustele otsib kirjanik oma uues teoses vastust. Sümpaatne on autori oskus märgata nüüdiselu valupunkte ning neist ausalt ja siiralt lastega rääkida. Ka Leelo Tungal käsitleb raamatus „Puudel Pedro ja igatsustasu“ samalaadseid küsimusi. Ta jutustab kahe tüdruku – lahutust läbi elavast perekonnast pärit Liisa ja heal majanduslikul järjel tööhoolikute tütre Aivi – konarlikult alanud, kuid üha süvenevast sõprusest.

Teised tüdrukust peategelasega raamatud olid aga mullu kahvatumad. Kätlin Vainola „Kelli hakkab piraadiks“ on järg autori mõni aasta tagasi ilmunud teosele „Kelli – peaaegu haldjas“. Argielujutukesed teises klassis õppivast tüdrukust jäävad paraku üheplaaniliseks ja staatiliseks, häirivalt mõjub Kelli passiivne olek. Eksitav on ka teose pealkiri.

Mullu said järjed kaks menukat detektiivisarja: Mika Keräneni Supilinna salaseltsi juhtumisi kajastav („Kuldne Lurich“) ja Ilmar Tomuski noordetektiivide Kribu ja Krabu seiklustest jutustav („Kriminaalsed automatkajad. Meistriklass“, „Kriminaalne suvevaheaeg“). Vapralt ja värskelt alanud sarjad näitavad mõlemad paraku väsimuse märke.

Algupäraste noorteraamatute osas ei olnud 2014. aasta kuigi helge, ilmus vaid neli sellele vanusegrupile mõeldud teost. Tunamullusele mitmekesistumisele teemade ja karakterikujutuse osas ei olnud mullu midagi vastu panna. Huvitavaim avaldatuist on Marek Kahro mahukas jutustus „Viisteist naeratust“, mis pajatab gümnaasiumipoisi traagiliste elusündmuste järel toimunud kokkupuudetest inglite maailmaga. Ka debütant Berit Veidemanni „Tumenejad“ ning Reeli Reinausi „Deemoni märk“ on fantaasiaromaanid. Õnneks lapib kodumaise noortekirjanduse auke üha mitmekesistuv tõlkekirjanduse valik.

Mullusele lastekirjandusele pisukeselt distantsilt vaadates võib öelda, et lugemisvara, millega oma lapsi, eriti lugemisharjumust omandavaid mudilasi, hellitada, on rohkem kui küllalt. Loodetavasti leidub üha rohkem ka noori lugejaid.

Artikli aluseks on 3. märtsil Eesti Laste­kirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.