Üksainus Lepik

Rebell trotsib, radikaal jääb kindlaks. Kalju Lepiku radikaalsus seisnes selles, et ta jäi kindlaks, nagu tema kõrval ka paljud estofiilid ja avalikkusele tundmatud vastupanuvõitlejad okupeeritud Eestis.

PEETER OLESK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Janika Kronberg on koostanud ja toimetanud trükki väga vajaliku ning tooni poolest välja peetud raamatu, kus peaaegu puudub ajaloo selget nägemist eksitav tundelisus, ent sisaldub hoolega tempereeritud lüürikat – just nii palju, nagu see oligi Kalju Lepikule iseloomulik.

Eravestlustes nimelt ei tsiteerinud Kalju Lepik luulet pikemalt õieti üldse. Kui ta seda siiski tegi, siis pärines tsitaat mõnelt venekeelselt klassikult nagu Lermontov. Märksa rohkem tsiteeris Kalju Lepik katkeid suulisest proosast, sellest, mida keegi oli tema kuuldes öelnud kas põhimõttekindlat või, vastupidi, mõtlematut. Ükski neist katkeist polnud magus topos ehk nõnda-ütelda klassikaline koht. Kalju Lepik ei tõusnud meie pikkadel juttudel Asta ja Kalju Lepiku viimases kodus Rågsvedi köögilaua tagant kordagi üles ega läinud suurde esikusse või oma töötuppa vajalikku raamatut otsima, toonud seda kööki ega löönud seal õige koha pealt lahti ja lugenud tarvilikke sõnu originaalipäraselt ette. Ei midagi seesugust! Tabava fraasi leidis ta mälu järgi, ilma et ma vajanuksin tema kommentaare või pidanud küsima, „miks sa just nii ütlesid?“. Me aasisime sundimatult. Roppused olid mõeldamatud, sarkasm sõrmede abil olnuks küündimatu.

Säärast Kalju Lepikut vist ei olegi dokumenteeritud. Bravuursest Lepikust kui ühest musketärist kolme seas koos kõigutamatu rahvuslase, lehe- ja muusikamehe Harri Kiisa (1922–2000) ja kirjanik Raimond Kolgaga (1924–1992) on mulle jutustanud Asta Lepik (1923–2019), aga et Kalju Lepik oleks naernud niisamuti laginal nagu näiteks professor Paul Ariste (1905–1990) või nii vabalt nagu doktor Toomas Vilosius (sünd 1951), see jäi arvatavasti meil kõigil kuulmata. Ülemeelik Kalju Lepik oli kannatlikult mõõdutundeline ja jälgis väga tähelepanelikult, mida ta endale lubada võib. Võib-olla oli see nõnda enamikuga paoeestlastest üldse, isegi omade vahel. Meie Janika Kronbergiga kogesime seda 1990. aastal Lundis käies, kui Bernard Kangro oli tunduvalt sundimatum kui Valev Uibopuu, kes avanes alles pikkamööda ja tunnistas otsekoheselt, et pidas meid alguses üksnes viisakus­visiidi tegijaiks. Kirjutades eespool „enamikuga“, mõtlesin ma näiteks dr Ilo Käbinaga (1921–2003) võrreldes professor Indrek Martinsonile (1937–2009) ja dr Ervin Pütsepale (1921–1995). Viimastest esimene oli samasugune moriturus nagu Raimond Kolkki, kuid tal puudus täiesti see traagiline nukrus, mis varjutas Raimond Kolga viimaseid eluaastaid. Muidugi oli dr Ervin Pütsep oma härrakoolitusest teadlik, ent ei mingit aastate ega vahemaade ega ühiskonna erinevuse allakriipsutamist.

Mitte kohe ei leidnud Janika Kronberg kõnealusele raamatule põhjendatud pealkirja, aga see, mille kasuks ta viimaks otsustas, on õigustatud ilma suuremate sõnadetagi. Ehkki Lepikute kodune raamatukogu on säilinud, ei oska ma veel osutada, milline on nende mitme tuhande köite hulgas esimene sünnimaise eestikeelse algupärase kirjanduse raamatukujuline teos, mille ta teispool merd kätte sai, s.t mis talle siitpoolt saadeti. Lepikutele saadeti ka tõlkeid eesti keelde, üks võis olla Honoré de Balzaci (1799–1850) „Valitud teoste“ esimene köide aastast 1955. Kuid Kalju Lepik ei imetlenud sünnimaiste tõlkijate saavutusi ega käsitlenud ei Betti Alveri ega August Sanga või Ain Kaalepi rohkeid tõlkeid nende loomingu orgaanilise osana. Talle oli oluline ikkagi algupärand ja kord näitas ta otse kätega, mismoodi tema vaid üht eesti kirjandust kujutleb. Ta pani käed kuni kämmaldeni kokku ja viis seejärel peopesad lahku, öeldes samas: jaa, muidugi on eesti kirjandus üks, ent tal on kaks haru. Mitte et üks haru on tugevam kui teine või et ühine juur vist ei kanna kaht haru võrdselt välja, vaid et säärane kaheharulisus ongi meie ühine ajalugu. Kuna minu lapsepõlvekodus kasvab koguni kaks sellist puud, üks mänd, teine kuusk, siis tundus see väga lepiklikult käepärane kujutluspilt mulle kõigiti tuttavana.

„Vaid üks eesti kirjandus. Mälestusi, arvustusi, kõnesid ja vestlusi“ toob Kalju Lepiku esile mitte lihtsalt üllatava, vaid ühtlasi ka tavatu nurga alt. Selleks nurgaks ei ole Lepik kui ajakirjanik või publitsist. Kalju Lepikut kui luuletajat ei olnud väga keeruline tutvustada kui kohtumõistjat ligikaudu samas toonis, nagu see 1920. aastate künnisel oli iseloomulik Gustav Suitsule ja korraks koguni August Allele, ent ei püsivamalt ühelegi ajaluule autorile. Kui lubatakse nii öelda, siis on kohtumõistmine alati eepiline protsess ehk õiguse vaagimine tõe otsimise pikal teel – umbes nii­sugusel rajal, nagu liikusid hilisem Marie Under ja läbi kogu oma luule Betti Alver. Lüürika lubab mängimist, eepika keelab selle, sest kui ta seda lubaks, suunaks ta luule kirjanduse esimeselt teelt kolmandale või koguni kuueteistkümnendale teele. See jäi südamele muide professor Karl Murul, kui ta aastal 1990 kirjutas Kalju Lepiku juhuluuletustest ja küsis mult, kas ehk Lepik ise ei pane säärast käsitlust pahaks. Kalju Lepik ei kommenteerinud seda artiklit kuidagi, liiati oli ta oma üldise arvamise luule mõistmisest avaldanud juba tunduvalt varem: iga teost tuleb mõista oma ajas. See ei olnud mõeldud möönduseks ega vabanduseks. Sain temast aru nõnda, et oma kohust tuleb täita viisil, mida hiljem pole põhjust häbeneda.

Kalju Lepiku tegevuses on üks tahk, mille kujutamiseks kulub rohkem fantaasiat, kui lubaks omaaegne andmestik. Stockholmi Eesti Majas polnud võimalik olla majandusjuhataja ehk maja tegevjuht oma kirjutuslaua taga, uksed kinni. Samuti ei olnud mõeldav korraldada kõike telefoni teel või venitada lõunavahe pikemaks kui mõni tass kohvi ja kui Kalju Lepik tahtis mõndagi arutada Asta Lepikuga kodus, siis sai ta seda teha päris hilja, sest ka Asta käis tööl, olles ühes nüüdseks juba ammugi likvideeritud suures raamatupoes „esimeseks kassaks“, nagu seal öeldi. Ent kummagi ellu kuulusid veel paljud esinduskohustusedki kas kodus Högdalenis või pärastpoole Rågsvedis või külas käies. Fotod näitavad Kalju Lepikut peamiselt esinemas. Sellest, kuidas Kalju Lepik, siin August Sanga sõnu kasutades, „küürutas, et arvud klapiks“ – sellest, kuigi see oli aastakümneid ta tegelikuks leivateenistuseks, pole minu teades ainsatki päevapilti. Luule sündis seekõrval, artiklid ja pikemad sõnavõtud sagedasti veel enne luuletusigi. Alati polnud Kalju Lepiku need tööd sugugi oodatud. Sain minagi ühelt saatjalt ja teiselt toojalt, keda mõlemat Kalju Lepik tundis enam kui põgusalt, paksu ümbrikutäie Lepiku-vastaseid quasi-dokumente, mille sisuks oli nõukogudemeelne Kalju Lepiku kui inimese pihta suunatud patoloogiline diversioon. Milleks? Ei muuks, kui et ma Lepikutega enam ei suhtleks – mitte ühelgi viisil.

Eesti kirjanike liidu liikmete kohtumine Kalju Lepikuga Tuglase majamuuseumis 9. IV 1990: Paul-Eerik Rummo, Kalju Lepik ja Jaan Kross. Kalju Suure foto.

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus / muis.ee

Millalgi põhjendas Kalju Lepik Sirje Oleskile, miks tal on nii palju pühendusluuletusi ehk poeetilisi dedikatsioone. Need ei sündinud sellest, et Harri Kiisal oli Teatajas vaja täita mõni auk. Ilma igasuguse programmita pidas Kalju Lepik õigeks, et inimene oleks meeles peetud viisil, mis teeb ta tuju paremaks kestvamalt kui peolauatagune toost (grusiinlaste mõistes tamada’na ei kujuta ma Kalju Lepikut ette, väiksemas seltskonnas sobis Harri Kiisk selliseks palju paremini ja seltskond pidi olema päriselt kammerlik, kui hakkas sädelema piibumees professor Ilmar Talve). Pühendusluuletused olid Kalju Lepikul mõeldud kingituseks. Sünnimaal kirjutasid sääraseid Mart Raud, Jaan Kross, Uno Laht, Ain Kaalep ja hilisem Hando Runnel, aga – tihti on tähtpäev neil ettekääne või vormiharjutus, mitte seestumus. Igaühele Kalju Lepik värsse ei kinkinud, kõiki kirjanikke ta kõrgelt ei hinnanud, paljusid ei võtnud jutuks ja jätkus ka niisuguseid, keda Kalju Lepik ei lugenud ega tahtnud läheduses nähagi. Alati ei olnud põhjuseks looming, tihtimalt võis see olla kas tegu või hoiak asendis, mida okupeeritud Eestis nimetati Nekrassovi-päraselt XIX keskpaiga sajandi vene luule järgi „kodanikupositsiooniks“ (Eestis tuli see vahel esile August Sangal). Kas see, kellele Kalju Lepik pidas oma kohustuseks kinkida omi uusi värsse, kuulus kuidagi väljavalitute sekka? Ei, ei kuulunud. See oli keegi, kes oli teinud rohkem, kui oli tema kohus.

Kord märkis dr Helga Suits-Kangro (1924–1999), et tema õde Maret Suits-Elson (1914–1956) oli rebell. Võib-olla oli rebell nooremapoolne Raimond Kolk, mees, kes igasse seltskonda ei sobinud. Kalju Lepik seevastu oli minu meelest radikaal nagu ta kauane sõber Harri Kiiskki ja vahest ka kunstnik Otto Paju (1926–2016). Neid, kes ei mõelnud ennekõike enesele, oli muidugi palju rohkem ning kui nad kõik kuulusid ka Lepikute maailma, siis mitte niivõrd sarnase saatuse, vaid märksa enam loomu poolest. Rebell trotsib, radikaal jääb kindlaks. Janika Kronbergi valitud Lepikut lugedes pole raske märgata, kuidas Rootsi pagulaste keskele sugenes praegusest ligi 60 aastat tagasi teatav käär riigikaotusest tingitud depressiooni ja heaoluühiskonna sisendatud depressiooni vahel. Kes suri ülekohtuselt vara, kes andis järele isiklikule kutsele või igatsusele, kes kohanes, keda okupatsioonivõimud töötlesid – kõiki oli. Kalju Lepiku radikaalsus seisneski selles, et ta jäi kindlaks, nagu seda tegid tema kõrval ka paljud estofiilid ja avalikkusele tundmatud vastupanuvõitlejad okupeeritud Eestis. Näiteks ei kirjutanud Kalju Lepik ise okupatsioonialusest akadeemilisest ajalooteadusest õigupoolest midagi, kuid ta jälgis seda väga tähelepanelikult. Millest ma seda järeldan? Ei muust, kui et ta oli paljude ajaloo murdekohtade sisu endamisi läbi mõelnud ega armastanud faktivabu üldistusi. Eemalseisjal oli võimatu öelda, kas Kalju Lepik oli jansenist või jakobsonlane, aga näiteks eestlaste laadakultuuri ja maamajandust linnades ta tundis ilma, et oleks tarvitsenud ajaloo-„urijaid“ (nii ta ütleski!) üle lugeda.

„Vaid üks eesti kirjandus“ on arhiivipõhine teos, pigemini käsiraamat kui nn monograafia alapealkirjaga „elu ja looming“. See olnuks Karl Mihkla või Paul Amburi tase, millest Gustav Suits oma kuuekümnendal sünnipäeval paljudele meelespidamiseks arvas, et Karl Eduard Söödi kohta kirjutatud ülevaade „Laulurästas hallaöös. Karl Eduard Söödi elu ja loomingu piirjooni“ (1942) kannab küll tundelist pealkirja, on aga paskrästa kirjutatud. Valitud tekstide, kirjakohtade ja fotode kommenteerimine on nõudnud proportsioonitundlikku komponeerimisoskust ja väga intensiivset tööd viisil, milles kommentaar ei varjaks tekste ja pilte üleni ära. See on korda läinud, nii et kui ma mitmes punktis eriti varasema Kalju Lepiku ja tema ümbruse kohta oleksin tahtnud suuremat pilti ajastust, oleks tulnud anda Janika Kronbergile paar aastat juurde keskendumist ainult sellele väljaandele ning tõsta kriitpaberi ja värvipiltide võrra kõvasti kogu trükise omahinda. Ultra posse nemo obligatur.

Ei anna ka siinkirjutaja eespoolsed märkmed saksaliku põhjalikkusega lisatud kommentaaride mõõtu välja, olen mõnele asjaolule üksnes viidanud. Kuid see on olnudki nipet-näpet. Tõeliselt põlistab meile ulatatud raamat ühe väga pika epohhi ja saatused selle kestes, luuletaja suuruse ning ta silmavaate. Teose kaanel vaatab meid heasoovlik pilk, mitte kreutzwaldlikult kaugele, vaid päriselt otsa.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht