Sõidu teevad inimesed

JAN KAUS

Ma pole eriline reisikirjade kirjutaja, kirjanikuna soovin pigemini peita oma muljed mõne novelli või pikema luuletuse sisse, aga üheksandat „Luulesõitu” ei saa pidada ka päris igapäevaseks reisimise vormiks, mille eesmärk on tavapärasest välja lülituda. Ei, „Luulesõit” tähendab vastupidist – eriti intensiivset ja mitmekesist sisselülitumist. Kõigepealt muidugi lülitumist võõrkeeltesse: kasutasin reisi ajal segamini eesti, inglise, soome, aga isegi oma tagasihoidlikku vene keelt, kusjuures foonil mängis väga olulist rolli läti keel, mis kõlab nagu üks imeasi, ühtaegu uimastavalt ja peibutavalt. Lisaks sellele toob „Luulesõidu” vorm endaga kaasa korduva ümberlülitumise reisimisest esinemisse ja vastupidi. „Luulesõit” pole vahemaa punktist A punkti B – sihtkohti on palju rohkem, liikumisest endast saab omaette sündmus. Sõitsime autoga maha paar tuhat kilomeetrit, lennukitega rohkemgi. „Luulesõidu” olemuse moodustasid kolm olulist komponenti: seltskond, teekond ja esinemised.

Luulesõitjad Daugavpilsis. Vasakult: Kārlis Vērdiņš, Gunnar Wærness, Guntars Godiņš,  Miia Toivio, Jenni Kallionsivu ja Jan

Luulesõitjad Daugavpilsis. Vasakult: Kārlis Vērdiņš, Gunnar Wærness, Guntars Godiņš,
Miia Toivio, Jenni Kallionsivu ja Jan

Kaus.Heidi Iivari

Teekonnast ei taha ma rääkida põhjustel, mida julgen pidada objektiivseteks. Me esinesime 24. kuni 29. novembrini Daugavpilsis, Tartus, Joensuus ja Tromsøs, põhiliselt nimetatud linnade ülikoolides. Tromsøs, kuhu jõudsime päev pärast polaaröö algust, lugesin üle pika aja e-kirju ning nägin, et Tiit Pruuli oli kirjutanud mulle Madagaskarilt. Siis mõtlesingi, et ajastul, mil isegi reisid Tongale, Tulemaale või Kongo vihmametsadesse ei kõla enam teab mis erakordselt, oleks imelikuvõitu hakata jutustama põhjalikult Lätist või Soomest – riigist, kus suur osa eestlasi pole lihtsalt käinud, vaid juba lausa elanud.

Esinemistel pole ka nagu põhjust pikemalt peatuda, need olid toredad ning läksid üldjoontes hästi. Huvitav, et ükski seitsmest ülesastumisest ei sarnanenud teistega. Sellest hoolimata on lugejal neid kerge ette kujutada. Kõige huvitavamad juhtumused esinemistel on selgelt seotud „Luulesõidu” kolmanda võtmekomponendi – seltskonnaga.

Meid oli „Luulesõidul” seitse. Või kuidas võtta, võib öelda ka, et kaheksa. Olulist rolli mängis bussijuht Tõnu Vaher, kes on harukordne juhtum Eesti bussijuhtide ja laiemaltki teenindajate hulgas: alati (kordan: alati!) heas tujus, suunurgas mõni vaimukas naljapude. Nagu ma aru sain, kasutab „Luulesõit” Tõnu teeneid juba aastaid ning bussijuhi natuuri silmas pidades pole siin midagi imestada. Kui kümmegi protsenti Eesti teenindajatest sarnaneksid temaga, leiaks aset hüppeline vaimse heaolu tõus.

Olgugi et ma jagasin Tõnuga Joensuus sealse ülikooli üht külaliskorterit, loodan, et ta ei pahanda, kui keskendun praegu siiski seitsmele „Luulesõiduga” sisuliselt seotud inimesele ehk esinejatele ja korraldajatele.

Alustan lähemalt, sest tõlkisin „Luulesõidu” jaoks soomlanna Miia Toivio luuletusi. Miia on nääpsuke ja vaikne naine, kellega oli väga huvitav mõtteid vahetada. Tema luule on vaoshoitud, aga väga tugeva sisemise jõuga, sõnade alla surutud petliku mõtlikkusega kaetud tumeda energiaga, mis mõjub sõnadele justkui seismilise rahutuse lubadus. Toivio andelaad haakub hästi uuema soome luule eksperimentaalse, introvertse, tumemeelse, võrdpildilise, intertekstuaalse, vihjelise ja intellektuaalse luulega, millele tema sordiinialuse teatraalsusega lugemised ainult värvi lisasid. Mina jällegi lugesin peamiselt oma tekste luulekogust „Vasaraheitja”, kus on palju ekspressiivseid, ühiskondlikke, lihtsa keelega, otsekoheseid ning publiku reaktsioonide põhjal õnneks ka naljakaid tekste. Sestap tundus mulle, et minu ja Miia loomelaadi erinevus mõjus mõlemale köitvalt ja isegi inspireerivalt. Võimalik, et teda paelus koomika ja otseütlemine, mina mõtlen siiani, et vormilise eksperimenteerimise ja vihjelisuse segamisest koomika ja otseütlemisega võiks tulevikus kujuneda üks huvitav poeetiline perspektiiv. Sellise arengu korral ei saa ma Miia mõjust üle ega ümber.

Norrat esindas „Luulesõidul” Gunnar Wærness, kelle puhul inspireeris mind vastupidiselt Miiale meie ühisosa, sarnasused olulistes ontoloogilistes ja poliitilistes küsimustes. Me oleme mõlemad lihtsate vanemate lapsed ja vananevad bändimehed, pisut tahumatud tüübid, kuigi Gunnari inglise keel on minu omaga võrreldes eeskujulik – sageli juhtuski, et koosviibimistel sai Gunnarist justkui meie kõneisik. Wærnessi luule sobib mulle samuti väga hästi: see on ühtaegu kangastuslik ja irooniline, loitsiv ja lõbus. Gunnar oli kaasa võtnud ka ühe pilli, milletaolisi hüütakse kalimbaks või mbiraks, see pärineb otsapidi Zimbabwest (õieti oli neid muusikariistu mitu, sest kuna neid ei anna häälestada, peab erinevate helistike kasutamiseks mänguriistu vahetama). Üks tema laul „Kala tuleb maale” muundus esinemiste käigus selleaastase „Luulesõidu” mitteametlikuks hümniks, mida me lõpuks terve kambaga eri keeltes esitasime. Gunnaris oli rahustavat karismat, isalikku elutarkust, ja kuigi me oleme mõlemad 71. aasta mehed, vaatasin teda instinktiivselt kui vanemat ja targemat.

Kārlis Vērdiņš

Kārlis Vērdiņš

Heidi Iivari

Lätlane Kārlis Vērdiņš ei tohiks eesti luulehuvilisele päris võõras nimi olla. Muide, sellistel reisidel antakse üksteisele ja esinejatele sageli raamatuid (ehkki oli lõbus avastada, et Lätiski tundub õilmitsevat Eestis levinud tasside kinkimise komme – kodus tagasi jõin esimese hommikukohvi pidulikult Daugavpilsi ülikooli tassist). Nii et kuigi sain Miialt kingiks mitu väga head raamatut, näiteks soome uuema eksperimentaalse luule antoloogia, tegi kõige rohkem rõõmu raamat pealkirjaga „The Social and Political Dimensions of the Latvian Prose Poem” – Vērdiņši dissertatsioon läti proosaluule ajaloost. Hakkasin seda juba tagasitee esimestel hetkedel Tromsø-Stockholmi lennukis ahnelt lugema. Muidugi huvitab mind teema puhtalt isiklikel põhjustel, aga proosaluulest kujunes „Luulesõidu” ajal ka üks neid teemasid, mis meid üksteisele lähemale nihutas. Soome uuemas luules mängib proosaluule väga suurt rolli (enamik Miia Toivio eesti keelde tõlgitud luuletustest sattusid samuti olema proosaluuletused) ning ma pole kunagi varjanud, et „Miniatuuride” ja „Tallinna kaardi” eelloos ei saa üle ega ümber just tänapäeva soome proosaluule mõjust. Üks huvitav asjaolu on veel: Soomes seotakse proosaluulet ilmselgelt luulega, Eestis käsitletakse seda nähtust pigem proosa kontekstis. Oli tore, et kui olime Miiaga omavahel sel teemal mõtteid vahetanud, selgus, et Kārlis on asjaga põhjalikult tegelenud. Rääkimata tõsiasjast, et ta kirjutab ise samuti suurepäraseid proosaluuletusi. Vērdiņši tekstide vaimulaad sobibki minu maitsega vist kõige otsesemal moel – napid, vaimukad, naljakad, mängulised sissevaated praeguse eneseteostusliku maailma psühholoogiasse. Asjale lisab vürtsi tõsiasi, et Vērdiņši tekstid tõlkis läti keelde Contra, mis tähendab, et Eesti üks keeleandekamaid luuletajaid on hakanud lahendama tõsist probleemi: läti kirjanduse katastroofiliselt vähest esindatust eesti keeles. Huvitav on veel see, et Kārlis esitab oma vaimukusi täiesti tuima näoga, hääl keeratud tonaalsesse nulli, selline võte aga hoopis võimendab publiku silmis tekstide koomilist efekti.

Gunnar Wærness

Gunnar Wærness

Heidi Iivari

Niisiis – kolm väga toredat inimest ja huvitavat luuletajat. Aga me poleks muidugi kunagi kohtunud, kui poleks neid, kes „Luulesõitu” teatud stoilise jonnakuse ja kadestamisväärse entusiasmiga korraldavad. Ettevõtmise ajuks ja hingeks võib pidada Eestiski tuntud Guntars Godiņšit, meest, ilma kelleta oleks eesti kirjanduse esindatus Lätis mõõtmatult kahvatum. Kuid lisaks tõsiasjale, et Godiņš on teenekas tõlkija ja oluline luuletaja, selgus reisi ajal, et tegu on omamoodi igiliikuriga, seltskonna hingega – „Luulesõidu” ajal tabas mind ajuti tunne, et buss ei sõida mitte mootori, vaid Guntarsi jõul. Kui ma sõidu ajal ära kippusin väsima, tasus vaid vaadata Godiņši lahket hobusenaeratust ja küsida endalt, kust ta need nalja- ja energiavarud küll võtab. Tõsi, ühe korra nägin teda ka magamas, aga võimalik, et ta otsustas viisakusest teiste vastu teeselda. Mõnikord avanes bussis järgmine pilt: masin sõidab läbi pimeda põhjamaa, luuletajad tukuvad, korraldajad ajavad erksalt juttu ja panevad oma naeruga õhu võnkuma. Peale Godiņši ajasid „Luulesõidu” asja kaks soomlannat: Jenni Kallionsivu, kes vastutab ettevõtmise hunnitu logistika eest, ning Heidi Iivari, kes tegeleb teavitusega. Oli muide tähelepanuväärne, et need kolm inimest – üks lätlane ja kaks soomlast – kasutasid omavahelises suhtluses eesti keelt.

Vaatasin neid kolme ja mõtlesin: kas nad ülepea mõistavad, kuivõrd väärtuslikud nad on? Eesti mees tundeid välja ei näita, ehk mõnikord harva ühmab midagi, rehmab käega, et pole midagi, korras kõik, aga ma muidugi tahtnuks neid kõiki emmata. Nad on inimesed, kes ikka veel paistavad uskuvat, et ilukirjanduses peaks lisaks meelelahutusele ja ajaviidule olema peidus miski muugi, et ilukirjandus kuulub inimestele, kes otsivad ja jutustavad teistmoodi lugusid; selliseid, mis on küll pärit sügavalt inimese seest, kuid mitte vältimatult tema isikuga nabanööri pidi seotud; lugusid, mis on võimelised saama kõigi osaks ning mis ei pruugi rääkida asjadest alati otse, vaid ka vihjamisi, aimamisi, torkamisi; lugusid, mis võivad avada ja näidata ka varjates või varjudes; lugusid, millel on mõju tänu inimene olemise võimalustele ja ohtudele, mis sõnarividest läbi kumavad; väikseid õhus suitsuna keerutavaid jutte, milles sümbolil on sama suur väärtus kui lihal ja luul; milles kujundil on olulisemgi roll kui faktil. Väga tore, et leidub inimesi nagu Guntars, Jenni ja Heidi, kes näevad sellistes veidrates lugudes ja nende jutustajates ikka veel jagamist vääriva tähendust. Sestap on nad mu silmis sama väärtuslikud kui eespool mainitud lugude jutustajad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht