Põlvkonnaromaan põlvkonna emalt

Noor biitnik leiab Mudlumi romaanist muhedaid eluõpetusi ja arusaamise, et anarhistlik mäss ja vaba seksuaalelu ei ole midagi uut.

PEETER SAUTER

Pisut tausta. Kollasemalt kui Mudlumi raamatu kaas.

Made Luiga, kellest sai peagi Mudlum, kutsuti koos poeg Martin Luiga ja ta sõpruskonnaga ZA/UMi ja nihilist.fmi saiti tegema. Õppinud on ta maalikunsti, aga kirjutamine tuli hästi välja. Koos ZA/UMiga tuldi Kaur Kenderi väejuhatuse all ja Reformierakonna mahitusel Sirpi kaaperdama ning Made jagas oma rühmituse võitlusviisi ja ideaale.

Sirbis jäi anarhistide võitlus establishment’i vastu (establishment’i toetusel) provisoorseks. Tagasi astusid nii peatoimetaja kohusetäitja Kender kui ka uut moodi Sirbile õnnistuse andnud kultuuriminister Rein Lang (tolleaegse kirjanike liidu esimehe Karl Martin Sinijärve avaliku soovituse tuules) ja revolutsionäärid olid lageda taeva all. Nihilist.fmi aeg sai samuti peagi otsa: tohutu energiaga käivitatud kultuuri­masinavärk kippus end kordama ja tiirlema tühikäigul.

Otsitakse väljundeid. Näiteks Robert Kurvitz on avaldanud krüptilise romaani „Püha ja õudne lõhn“ – fännidele kultusteos, aga laiema publiku paneb see kukalt kratsima. Ka Mudlum läheb üle ilukirjandusele. Mudlum on üks autoritest, kes on Kajar Pruuli käe all väledasti oluliseks tekstitegijaks kasvanud, algul Vikerkaares, aga kohe ka jutukogudes. „Minu tädi Ellen“ üksielamisse ja omailma kapseldunud Juhan Smuuli lesest lõi laineid ja ongi väga hea jutt. Kaur Kender avaldab jutustuse „Untitled 12“, millele järgneb kohtuasi. Kohtusse tulevad Kenderit kaitsma mitmed kirjanduskorüfeed, näiteks Rein Raud, ja Kender võidab jurist Paul Kerese abiga veninud protsessi. Lubab kirjutada loole kaks järge, mis on veel radikaalsemad (kuigi seda on raske ette kujutada), aga neid ei tule. (Amazonis on muide eestikeelne tekst müügil saatetekstiga, et eesti kirjandus jaguneb kaheks: enne ja pärast seda novelli kirjutatu.) Seni kirjandusest vaimustunud Kaur leiab hoopis, et kirjandus on eilne päev, tulevik kuulub arvutimängudele. Lisab, et (eesti) kirjandusega ei tee iial raha (kah mul uudis), aga arvutimänguga teeb.

Ja ennäe, enamik ZA/UMi anarhistlikust kambast, mis oli radikaalselt tänase panetunud ühiskonna ja stagneerunud kapitalismi vastane, keskendubki uue arvutimängu väljatöötamisele. Sellest tuleb töine viisaastak. Algul Tallinnas (mängu tegevuspaik on Revachol), siis aga leiab Kaur Margus Linnamäe finantstoetuse ja meeskond kolib Londonisse. 2019. aasta oktoobris tulebki „Disco Elysium“ edukalt välja ja Kender ütleb Postimehes, et mäng on nagu uus „Tõde ja õigus“. (Just lugesin kommentaari, et oleks siis võinud juba vanast Tammsaare „Tõest ja õigusest“ mängu kirjutada, too on osaliselt või tervikuna ilmunud üheksas keeles. Ka Andrus Kiviräha „Mehest, kes teadis ussisõnu“, mida Kender asus kohe ilmumise järel pähe õppima, saanuks kena mängu.) Zaumlane Martin Luiga aga Londonisse ei sõida ja hakkab hoopis koos Linda-Mari Väliga vedama liikumist Eesti Metsa Abiks.

Kokkusattumusena (või siis mitte) on Linda-Mari Väli varem kirjutanud tugeva esikromaani „Eikeegi eikunagi eikusagil“, mille keskkond ja tegelased sarnanevad vägagi Mudlumi romaanis kujutatuga. Anarhistlik kommuun elutseb räämas ja skvotitud majas: elatakse hipielu, tööl ei käida, aga mõtted on kõrgelennuliselt eksistentsialistlikud, ühiskonnakriitilised ja utoopilised. Linda-Mari Väli teadis, millest räägib, sest on koos Martin Luigaga üsna sarnast elu elanud.

Mudlumi romaani keskkond ja kuriteopaik on autori Pääskülas asuv kodumaja, kus on elutsenud ka hulk eespool viidatud seltskonnast. Linda-Mari Väli romaani ei ole ta lugenud. Seevastu Väli luges „Poola poisse“ juba enne ilmumist, on kriitiline ja lubas, et kirjutab terava retsensiooni, aga ei avalda oma nime all. Soovis, et selle avaldaksin mina oma nime all, see teeb mu nõutuks. (Olgu, Linda-Mari, võid avaldada minu nime all, võtan löögi vastu.) Ta lubas ka kirjutada samast kambast ja keskkonnast parema romaani. Ootame siis.

Tundub, et sest kroonikast saaks hea filmistsenaariumi. Robert Kurvitz, kes kirjutas stsenaariumi filmile „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“ (mille saatsime Oscarit ära tooma), võiks asja ette võtta, kui on „Disco Elysiumist“ välja puhanud. (Muide, edukat arvutimängu tõlgitakse juba hiina keelde.)

Eelnev on vajalik selleks, et mõista: ema on kirjutanud oma poja põlvkonnast, kellega ta on lähedane kaasvõitleja, nende maailmanägemisest, ängidest ja kannatustest põlvkonnaromaani, vaat et manifesti. Kogu lugu on viidud Poolamaale. Nimed, ümbrus, kõik on justkui poola värk ja see on ehk hea nihe. Nii saab hipparite seltskonnast ja skvotitud räämas keskkonnast rääkida vahetult, riivamata oma poja sõpru. Kes konteksti ja allteksti teab, leiab ainet mõistatamiseks, kes on kes ja mis oli tegelikult mis. Ega Made Luiga ise ju kogu aeg ninapidi juures olnudki, seega ei saa ta dokumentaalselt kirjutada. Ilukirjanduslikult saab.

„Poola poisid“ on Mudlumi viies raamat. Varem on ilmunud jutukogud „Tõsine inimene“ ja „Linnu silmad“, jutustus „Ilus Elviira“ ning artiklikogumik „Ümberjutustaja“.

Ruudu Ulas

Mudlumi pluss (nagu varemgi) on teksti vaba voog ja orgaaniline keele­kasutus, mis ei püri originaalsusele, aga väikesi vimkasid ta vahele viskab. Autobiograafilist ja biograafilist materjali on tal võtta, detaile, episoode, ja selle eluläheduse pinnalt tundub ta põikavat vahel fantaasiasse, mis algsest väga kaugele ei liigu ja jäävad usutavaks (erinevalt näiteks sci-fi ja krimkade maailmast). Tekstimeetod „Lenin Poolas“ töötab üllatavalt hästi: Mudlum usuks justkui isegi, et kõik, mis juhtus ta poja ja sõpradega, reinkarneerubki Poolas ja hulga varasemas ajas. Hipikommuune on tekkinud ehk juba poolsada aastat maailma eri paigus ja Mudlumi oma on üks. Otsesõnu mainib Mudlum küll hoopis biitnikke ja eks nood olid justkui kirjanduslik paralleelhipindus.

Südamlikus peatükis „Kuidas lapsi saadakse“ maalib autor pildi sellest, et biitnike maailmas on lapsed ühine kogukonna vara ja hooldusala: tihti kasvatatakse võõraid lapsi ja oma lapsi kasvatab keegi kuskil mujal. Olen minagi selletaolist näinud. Seesugused asjad korduvad ikka ja jälle ning sestap leiab noor biitnik Mudlumilt muhedaid eluõpetusi ja arusaamist, et anarhistlik mäss ja vaba seksuaalelu ei ole midagi uut.

Muide, Mudlum ise käis mõne aja eest Ungaris, mitte Poolas, sest Ungaris ilmus ta novell. Aga lõbus oleks, kui keegi „Poola poisid“ poola keelde tõlgiks. Siis saaksime teada, mis vääratusi on tekstis ja kui palju Mudlumi Poola erineb reaalsest Poolast. Kuigi, ega sel pole erilist tähtsust. See on nagu Kafka „Ameerika“ fenomen: ilmselt kirjutas Kafka meelega Ameerikast, kus polnud mitte kunagi käinud, ja mitte Prahast, mis oli liiga lähedal. See võis anda fantaasiale vabaduse. Vanemas poola kirjanduses leidub pakse jõgiromaane ridamisi, võta või Henryk Sienkiewiczi „Uputus“ või Jan Potocki „Zaragozast leitud käsikiri“ (mida tunneme vist rohkem filmidena), küllap on Mudlum neid lugenud ja midagi nende olmest kasutusele võtnud. Sellesse ritta sobitub „Poola poisid“ hästi – kurioosum küll, aga ühtlasi lugupidamisavaldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht