Partei ettur viienda kolonni ees

Jan Kaus

Vladimir Beekmani mälestusi on huvitav lugeda, kuna autori näol on tegu lähiajaloo, täpsemalt nõukogude ühiskonna vastuolusid esindava kangelasega. Vladimir Beekman, Alles see oli… Tänapäev, 2008. 208 lk.

Mälu on kummaline asi. Mälu mäletab, unustab, moonutab, ilustab. Kui mõelda mälu ja mäletamisega seotud teemade ja motiivide kasutamisest praeguses eesti ilukirjanduses, siis meenub esimesena muidugi Ene Mihkelson, aga ka Jaan Kaplinski, Maimu Berg ning mõnigi teine. Olen ilukirjandusliku mäletamise teemal juba kirjutanud, kuid Vladimir Beekmani “Alles see oli…” pakub mitmete omasuguste kõrval kõnealusele problemaatikale teise lähenemisnurga, kuna mälestused on ilukirjandusega küll otsapidi seotud, kuid samas püüdlevad nad suuremale tõeväärtusele kui fiktsioon. Muidugi, on vaja teha vahet, millisest tõeväärtusest rääkida, kõrvutades mälestuste ja ilukirjanduse üldistusjõudu ei saa küll täheldada žanriliste eripärasuste aprioorset mõju. Tõest tuleks mälestuste puhul kõnelda kui kunagi päriselt juhtunust, aga tõeväärtusest kui päriselt juhtunu vastavusest mäletamisele. Kuid “päriselt juhtunu” sisaldab endas vastuolu. Tõesti, mäletatavad sündmused olid päriselt olemas, nad juhtusid, sündmuse kas fotodele või filmilindile jäädvustamine tõestab ühtlasi sündmuse olemasolu. Teiselt poolt on aga sündmus päriselt olemas vaid tänu sellele, et selles sündmuses osaleti, et seda mäletatakse või et see on kusagil kirjas. Iga osaleja vaatenurk aga muudab päriselt toimunut või õieti on vaid päriselt juhtunu üks rakurss, osake.

 

 

Mälu üksikasjad ja augud

Vladimir Beekmani “Alles see oli…” algab väga jõuliselt, peatükis “Neljakümne esimese aasta suvi, Odüsseia algus” kirjeldatakse sõjasündmusi 3. juulil 1941. Selle stseeni kirjelduses on midagi eripärast: “Meie lähedal seisis platsiserval roheline sõjaväe veoauto, väike GAZ-AA, selle kabiinikatusele oli upitatud Maksimi raskekuulipilduja, kaks sõjaväelast rinnutasid kabiinil ja hoidsid kuulipilduja rattaid paigal, kolmas oli autokastis põlvili, üritas ülelendavaid lennukeid sihikusse püüda ja muudkui täristas. Relva raudvitstega löödud rattad hüplesid kabiini plekk-katusel ja tekitasid põrgukolinat, mis kostis puhuti isegi läbi tulistamise. Platsi vastasservas oli puude varjus näha sõdureid, kes andsid püssidest taevasse tuld nagu jaksasid, nähtavasti omal algatusel. Kõige sõjakam vaatepilt aga avanes siinsamas, meist kümmekonna meetri kaugusel. Peetri platsi postimiilits, vormimüts kuklas, oli kiskunud kabuurist suure musta nagaani, küünitas kätt nii kõrgele taeva poole, kui lubas relva kabuuriga ühendav nahkrihm, ja kihutas ühe kuuli teise järel kiiresti mööda libisevate hallide lennukikerede suunas” (lk 8).

Kohe paistab silma, kuivõrd detailse kirjeldusega on tegu. Siin on olemas hääled, värvid, toonid. Postimiilitsal on vormimüts “kuklas”, mitte lihtsalt peas, sõdurid annavad tuld “puude varjus” jne. Mälukild on kahtlemata elav. Beekman on muidugi osav kirjanik ja tõlkija, võib ju arvata, et ta on oma mälupilti ka n-ö tõlkinud, andnud sellele keeles uue kõla, uue elu. Muidugi pole mingit alust arvata, et inimene pole tegelikult suuteline nii detailselt mäletama, vastupidi. Kuid sedavõrd jõulise pildi esilemanamine kohe raamatu alguses annab edasiseks mingi alltooni, mis justkui püüaks öelda, et mäletaja mälu on väga hea ja detailne.

Tegelikult on Beekmani raamatus näha muidugi mäletamise mõlemad otspunktid. Ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad kummalised mälulüngad. Näiteks lk 41 leiab foto Eesti NSV Kirjanike Liidu asutamiskonverentsilt Moskvas 1943, autor, tõsi küll, ise veel ei osalenud. Beekman on pildi alla kirjutanud: “Mälu järgi suudan tuvastada nad (s.o asutajaliikmed – J. K.) kõik peale kahe esimeses reas vasakul istuja”. Beekman hakkab lugema istujaid vasakult kolmandast: Aira Kaal, Debora Vaarandi ja Johannes Vares-Barbarus. Kummaline, et täpselt sama foto võib leida ka Debora Vaarandi mälestusteraamatus “Aastad ja päevad” (lk 227), kust saab teada, et kaks vasakult esimest istujat on August Alle ja Minni Nurme. Tekib küsimus, et miks autor neid ei mäleta. “Alles see oli…” lugedes võib eeldada või lausa kindel olla, et Beekman puutus nende inimestega kokku: “Aga ajaks, mil ma ise hakkasin tasapisi kirjanduslike katsetustega avalikkuse ette ilmuma ja käima Kirjanike Liidu majas Toompeal, Kohtu tänaval NAKi koosolekutel, et seal August Alle ja Debora Vaarandi käe all hädavajalikku kirjanduslikku lihvi saada, oli kadunud võimalus seal Tuglasega kas või juhuslikult kohtuda” (lk 89). Või, pidades silmas Minni Nurmet: “Üldiselt saime Aaduga päris hästi läbi. Elasime Hiiul lähestikku ning ta käis mõnikord juttu puhumas, kui talle mõni tema lennukaist ideedest jälle asu ei andnud” (lk 143). Kirjutan sellest foto kommentaarist seetõttu nii pikalt, et see näitab ühe inimese mäletamisvõime otspunkte – üksikasjade eredast meenumisest teada-tuntud nägude unustamiseni. Tundub siiski, et raamatu alguses maalitud ere mälupilt tähendab ka mingil moel autori programmilist seisukohavõttu: “Kaugmälu on siiski nagu arvuti kõvaketas, sealt niisama lihtsalt midagi jäljetult ei kao” (lk 106).

Muidugi, Vladimir Beekmani mälestusi on huvitav lugeda ka seetõttu, et autori näol on tegu lähiajaloo, täpsemalt nõukogude ühiskonna ambivalentsi esindava kangelasega: ühelt poolt ametnik, Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees, teiselt poolt inimene, kes on eestindanud Astrid Lindgreni. See tekitas huvi vaadata, kuidas kirjeldatakse “Alles see oli…” autorit teistes viimastel aastatel ilmunud kirjanike või kirjameeste mälestustes. Näiteks Jaan Kross mainib oma “Kallite kaasteeliste” II osas Beekmani vaid paaril korral, aga positiivselt, kiites ühes kohas tolle Artur Lundkvisti tõlkeid, teisal aga peatub pikemalt: “Ja oli, tähendab, seltsimees linna parteikomiteest, tõsiselt häiritud informatsioonist, mille ta proua Luigelt või Antsonilt Kirjanike Liidu kantseleist või koguni Paul Rummolt eneselt sai:

“Ei-ei. Kas teil on siis kujutlus, et seltsimees Beekman istub iga päev kella üheksast viieni meil siin laua taga ja täidab pabereid–?”

“No igatahes. Kuidas nii? Kui ta ju töötab Kirjanike Liidu aseesimehe postil?!”

“Ei. Vaadake, meil valitseb oma töötajate vahel usaldus. Usaldus ja alles selle järel kontroll”.” (1)

Siit jääb mulje, et hoolimata keerukatest aegadest ja keerukast positsioonist valitses Beekmani kureeritud liidus kollegiaalne meeleolu. See aga omakorda viitab sellele, et Beekman asus “rindejoone õigel poolel”.

Muidugi, leidub ka teist laadi arvamusi. Üks värvikamaid pärineb Vaapo Vaherilt, kes oma Ardi Liivesest pajatavas raamatus mainib Beekmani järgmises kontekstis: “Kaheksakümnendail aastail kargles Kirjanike Liidu parteiline ladvik koos ENSV poliitjuhtidega miskit läilat puntratantsu, kestis tülgastav karnevalimäsu, mis praegu, tagantjärele, näib mõneti mõistusevastane. Näiteks anti 1986. aasta “Loomingu” juuninumbri kroonikaosas teada: “23. aprillil viibis rühm Eesti NSV Kirjanike Liidu IX kongressist osavõtjaid vastuvõtul EKP Keskkomitees. Neid tervitas EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino. Kohtumisel võtsid sõna…” ja järgneb nimede loetelu, mis sisaldab nii kirjanike, esimesena muide Vladimir Beekmani, kui ka keskkomitee esindajate nimesid. Vaheri kommentaar sellele kõlab: “Vaadake vaid seda nimede tohuvabohu. Ühessamas pöörlevad trumlis läbisegi püstibolševikud, naivistid, karjeristid, endised hipid, joodik-boheemid, tšekistid, hobuseteadlased, jõhkrad ametnikud, truualamlikud toimetajad, punamereväelased, poeedid-leninlased, uusmarksistid ja kurat teab kes”. (2)

Krossi käsitluses paistab Beekman seega oma mehena, kes nõukogude ametnikele juba oma “lohaka” töölkäimisega justkui ninanipsu lõi, Vaher esindab aga seisukohta, kus igasugune seotus nõukogulike ametkondadega äratab vastumeelsust, ainuüksi kirjanike liidu juht- või seltskonda tähistatakse väljendiga “parteiline ladvik”. Raske öelda, keda konkreetselt Beekman Vaheri loetelus esindab – naivisti? karjeristi? jõhkrat ametnikku? –, kuid isegi kui viimane ei pea esimest ülepea silmas, ei asetu too sellises käsitluses just meeldivasse konteksti.

Krossi ja Vaheri tsitaadid annavad nõukogude ühiskonnas vastutaval kohal toiminu pingeid väga hästi edasi, näidates kogu küsimuse keerukust ja vastuolulisust. Mida me peaksime arvestama, millele keskenduma, kas tõsiasjale, et Debora Vaarandi aitas oma keeletajuga säilitada eesti luulet või et Stalini surma puhul luuletas ta nii: “Me keskelt lahkunud on Stalin… / Ei saa, ei suuda uskuda! / Sest kõik, mis südamele kallis, / on seotud Tema nimega” (3)?

Vahemärkusena olgu öeldud, et Beekmani mälestused ei paku huvi ainult sellest aspektist. Väga huvitav on näiteks autori keelekasutus, mõned mälestuskillud, näiteks “Häda selle ülearuse veega” kalduvad vägisi pigem meenutama väikest novelli kui mälestust. Teiseks pakub huvi Beekmani mälestuste hüplikkus ja fragmentaarsus – tükike siit, teine sealt. Mõtisklema panevad ka aspektid või teemad, millest Beekman ei kõnele – näiteks abikaasa Aimée Beekman, siiani tegutsev kirjanik, kellel ilmus just romaan “Proovielu”, figureerib paljudel fotodel, kuid juttu temast peaaegu ei tehtagi. Aiméest räägitakse vähem kui näiteks Astridist: “Astridile oli meeldima hakanud ütlus, millega ma teda saatkonna uksel tervitasin: “Tere, mina olen sinu maailma parim Karlssoni-tõlkija, väga ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastais!” See saigi hiljem meie tunnuslauseks” (lk 195). Autor paistab tundvat uhkust oma tutvuse üle Lindgreniga, ning miks ta ei peakski?

Kui arvestada, et Katrin Raidi 2002. aastal ilmunud värvikas raamat “Loomise lugu. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” pole siiani veel järge saanud, kujutab Vladimir Beekman ja tema mälu liidu hilisemas järgus üht kõige väärtuslikumat kanalit või filtrit ning “Alles see oli…” tundub küll viitavat sellele, et Beekman pole päris kõike asja- ja ajakohast ära või välja öelnud. Kuigi ta manifesteerib raamatus usku oma kaugmällu, mis peaks viitama tema mäletamise adekvaatsusele, mälu kõrgele tõeväärtusele, tundub aeg-ajalt, et autori mäletamine muutub seisukohavõtuks, vahendiks millegi muu, näiteks enda meelsuse positsioneerimisel: “Ägedamatest ründajatest meenub üks kuri Tartu internats – muide, päritolult eestlane –, kellest on meelde jäänud üksnes pentsik perekonnanimi Sai” (lk 187). Isegi mina mäletan, et tegu oli Arnoldiga.

Siiski ei taha ma lihtsalt väita, et autor liialdab. Probleem võib väljenduda just lugejas, mitte autoris. Võib-olla avaldab mulle mõju just toosama raske ja keeruline ajastu, kus Beekman elama pidi, ning kus ta ikkagi väga hästi hakkama sai? Võib-olla hakkab mõnegi lugeja pilk paranoiliselt otsima midagi, mida tekstis pole? Kangutama sõnade vahelt tähendusi? Kuna autor kirjutab aegadest, kui kirjutati “ridade vahele”, siis äkki kirjutab ta “ridade vahele” nüüdki – või ehk on seetõttu oht lugeda tema tekste nüüdki veel – nüüd eriti – “ridade vahelt”? Pealegi – võiks üleüldse küsida, kas allakirjutanu sobib raamatut juba ealistest iseärasustest lähtuvalt arvustama – kattub ju minu ning autori mälu väga väheses osas. Tõsi, on mõned toredad leiud. Näiteks “… miniatuurne, olemuselt südi ja hakkaja neidis jättis niivõrd tubli ja tegusa inimese mulje…” (lk 65) – siin käib jutt Helle Michelsonist, keda mina tean samuti “olemuselt südi ja hakkajana”, “tubli ja hakkajana”, kuid kes vanuselt sobiks mulle vanaemaks – ja kes oleks kindlasti ääretult tore vanaema. Kuid Michelson, Juhan Saar, Uno Laht jäävad vähemusse, enamikku Beekmani kangelastest pole ma oma silmaga näinud. Niisiis – kuidas üldse saab hinnata autorit lugeja, kellel puuduvad dilemmad, valikud ja kogemused, mis pingestasid autori elu?

Tundub, et Vladimir Beekman püüab jätta muljet – või jätab mulje ilma tahtmatagi –, et tal pole midagi häbeneda, tal pole millegi pärast süüd tunda. “Alles see oli…” jätab süütundest vaba üldmulje. Mälestusi jutustatakse rahulikult, lainetusteta, justkui püüaks autor öelda, et asju tuleb vaadata ilma emotsioonideta. Selles mõttes täielik vastand Heino Kiigele, kes samu aegu mäletades suure erutusega inimesed “omadeks” ja kahtlasteks jagab. Kuid ehk just tänu rõhutatud rahulikkusele muutuvad väiksedki tundevirvendused kuidagi tähenduslikuks, tõusevad esile, tekitavad edasisi mõtteid? Tekstitundliku inimesena oskab Beekman edastada oma suhtumist ilma otsese hinnanguta. Kujutades näiteks episoodi, mil tema Mehhiko reisi ajal toimunud maavärina tõttu külastab ta abikaasat Lennart Meri, siis piisab väljenditest “traagilise intonatsiooniga hääles” ja adverbist “ometi”, et tekstist tungiks läbi autori iroonia (lk 123). Süütunde puudumist tundub Beekman rõhutavat stseenis, kus ta kirjeldab kohtumist Pedro Krusteniga – see toimus muide aastal 1973 New Yorgis. Beekman ei varja siin, kuidas Krusteni käitumine talle ei meeldinud: “Ta tundus seesmiselt kibestunud ja kidaline, oli kohati lausa salvav, tema hoiakust võis järeldada, et oleme suured süüdlased selles, et tal oli tulnud kibe paotee jalge alla võtta. Kuidas tohtis keegi teine sel ajal Eestis kirjanikuna edasi elada! Lõbus see vestlus igatahes polnud” (lk 114). Beekman nimetab “Eesti NSV-d” “Eestiks”, mis on arusaadav; rääkides näiteks oma lapsepõlvest, nimetab Beekman NSV Liitu korduvalt Venemaaks – arvatavasti on see instinktiivne. Kuid Krusteniga kohtumise kontekstis tundub tähenduslik, kuidas autor välistab võimaluse, mille kohaselt Krusteni kibedus võis sündida mitte Beekmani kirjanikustaatusest, vaid asjaolust, et külaline esindas tahtmatultki nõukogude süsteemi esindavat ametnikku.

Üks asi, mis silma hakkab, on kohatine juhuslikkuse rõhutamine ametlikus karjääris. Näiteks rääkides ärajäänud intervjuust Johannes Käbiniga, kirjutab Beekman: “Intervjueerijat otsides komistasid Kuusberg ja Saar minu otsa” (lk 128). Või näiteks Eesti NSV kultuuripäevadest kirjutab autor järgmiselt: “Seekord Lääne-Berliinis juhtus nii, et ametliku delegatsiooni juhiks määrati mind” (lk 145). Just, “komistasid” ja “juhtus”. Rääkides oma teest kirjanike liidu etteotsa, heidab Beekman: “Üksikasjad pole meelde jäänud, ilmselt polnudki neil määravat tähtsust, keskkomitee hoones, niinimetatud Valges majas, kuhu hiljem asus Eesti Vabariigi välisministeerium, käisin paar-kolm korda, enne kui teatud tõrksusega nõusoleku andsin” (lk 82). Siin rõhutab Beekman vastupidist oma kaugmälu kindlusele – on asju, mida polegi vaja nagu mäletada. Seda võib-olla tähenduslikku hajameelsust esineb mujalgi, näiteks ülelibisemisena, nappusena: “Esimesest septembrist lahkusin aga mina kirjastusest ja mõne kuu pärast valiti mind esimest korda rajooninõukogu saadikuks” (lk 62). Autor ei lahka siin, miks ja kuidas sedasi läks, ta lihtsalt konstateerib fakti ja libiseb nii sellest vaevata üle. Kui lisada siia oma positiivse ja avangardse rolli rõhutamine fosforiidisõjas, saab väga vaoshoitult, aga kindlasuunaliselt ülesehitatud portree eesti mehest, kes reisis nõukogude ametnikuna mööda ilma ning juhtis parteile olulist organisatsiooni ilma suuremate sisemiste pingeteta, kes kõige selle kõrvalt seisis varmalt vastu toonase ajastu vaimsele surutisele: “Muide, nimelt seda painavat ühiskondlikku surutist püüdsin ma poolteist aastat hiljem, 1986. aasta korralise kirjanike kongressi aruandekõnes kirjeldada mõistega “sotsiaalse väsimuse sündroom”” (lk 164). Niisiis esindab Beekmani enesepilt nägemust inimesest, kes oli osa eestluse “viiendast kolonnist” nõukogude tingimustes ning kes tõesti ei peagi mõistma väidet, et igasugune osalemine süsteemis tegi toona süsteemi osaks.

Selle asemel, et öelda “tõde on seal kusagil vahepeal”, tahan märkida, et nõukogude ühiskonnas näeb Beekman mõndagi “vanadele headele aegadele” omast: “Peale selle oli Kirjanike Liidul noil aegadel ühiskonnas märkimisväärne positsioon. /—/ Veel ei pandud sambaid püsti ilma kunstniketa ega planeeritud linnu arhitektideta” (lk 80). Eks tal ole omast kohast ka omajagu õigus.

 

(1) vt J. Kross, Kallid kaasteelised II. Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk. 123.

(2) vt V. Vaher, Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk. 242-243.

(3) vt Sirp ja Vasar 13. III 1953.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht