Õnnis õudne nostalgia

JANIKA LÄÄNEMETS

Antal Szerbi romaan „Rändur ja kuuvalgus“ kuulub XX sajandi ungari kirjanduse tähelepanuväärsemate teoste hulka. Eestis on autor ja romaan olnud seni veel tundmatud.

Antal Szerb (1901–1945) sündis Budapestis katoliku usku pöördunud juudi peres ning õppis ülikoolis saksa ja inglise kirjandust. Saanud 1924. aastal doktorikraadi, tõusis ta kiiresti ungari haritlaskonna esirinda. 1920. aastate teisel poolel elas ja töötas Szerb Prantsusmaal, Itaalias ja Inglismaal, aastal 1933 valiti ta Ungari Kirjandusteaduse Seltsi esimeheks. Peale teadustöö tegeles Szerb tõlkimisega ning kirjutas novelle ja neli romaani. Ta suri mõni kuu enne Teise maailmasõja lõppu Austria piiri lähedal Balfi koonduslaagris.

Szerbi ilukirjandusliku pärandi säravaimaks osaks on tema romaanid, eelkõige just 1937. aastal ilmunud „Rändur ja kuuvalgus“. Teose peategelane Mihály on oma värske abikaasa Erzsiga pulmareisil Itaalias, kui teda haarab äkki mööda Veneetsia kitsukesi põiktänavaid kolades tundmus, et ta on viimased viisteist aastat valesti elanud. Abielu, mis pidi panema võiduka punkti mehe ponnistustele end väikekodanliku elu raamidesse suruda, purustab hoopis viimasegi illusiooni selle võimalikkusest. Pool­kogemata valele rongile istunud ja naise hüljanud, asub Mihály üksi reisile läbi Itaalia. Algab rännak leidmaks vastused aastaid unustada püütud küsimustele ning jõudmaks meelerahu ja iseendani.

„… oled selline, nagu oled, nii lõputult kauge ja abstraktne, et sul pole kellegi ega millegagi asja, sa oleksid maa peal nagu läbisõidul olev rändur või Marsi elanik, et ei suuda midagi täpselt meelde jätta, ei suuda kellegi peale tõeliselt vihastada, et sa ei suuda tähelepanelikult kuulata, kui teised räägivad, et teed pigem heatahtlikkusest ja viisakusest vahel nii, nagu oleksid sinagi inimene,“ võtab üks Mihály tuttav mehe olemuse kokku (lk 61–62). Kui aga südames on Mihály eluvõõras unistaja, siis hingelt ikkagi kodanlane. Keskklassi mugav elu on kammitsev, kuid rahulik ja turvaline, boheemlaslik vabadus jällegi ligitõmbav, kuid hirmutav. Ning kas 36aastasena ongi enam võimalik nõnda järsult elus kurssi muuta ning mis on sellise rajavahetuse hind?

Nii leiabki Mihály end aina kasvava kirega igatsemas tagasi noorusaega, mil vabadus veel vastutuse koledat pitserit ei kandnud. „Ma tean, mis mul viga on,“ ütleb peategelane oma arstist sõbrale. „Mul on akuutne nostalgia. Tahaksin noor olla. Kas selle vastu on mingit ravimit?“ (lk 111). Mehe janu nooruse ja noorpõlvesõprade järele paisub viimaks nõnda suureks, et selle ainsaks leevenduseks näib olevat surm. Seejuures ei otsi Mihály lõppu oma piinadele, vaid ülendust enese eksistentsile. Surm on tema silmis elamise ülim eesmärk. Ta meenutab oma ebaõnnestunud enese­tapukatset teismeeas: „Ja tolle päeva pärastlõuna päästis minus valla selle aheldatud deemoni, mis minu arvates uinub sügaval iga inimese alateadvuses ja kutsub teda surma poole. Mõtle ise: surra on palju lihtsam ja loomulikum kui elada …“ (lk 46). Ühel hetkel muutub surmahetääride mahe sosin aga kõrvulukustavaks ning Mihály peab langetama otsuse, kas anduda kiusatusele ja sirutada surmale käsi või suruda see hukutav tung alla ning pöörata nägu taas elu ja elavate poole. Tõlkija Reet Klettenberg kirjeldab „Ränduri ja kuuvalguse“ järelsõnas romaani tabavalt just nimelt kui surmatantsu ballaadi (lk 268).

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks tegu väga raskemeelse teosega. Sugugi mitte. Esiteks ei luba juba romaani sündmustikule taustaks olevad pildid kirevast ja pulbitsevast Itaaliast lugejal melanhooliasse langeda. Teiseks väldib Szerb tõsistelgi teemadel kirjutades morbiidsust. „Rändur ja kuuvalgus“, nagu tema looming üldisemalt, on ühtaegu sünge ja koomiline, paiguti veidi õudnegi, õrnalt irooniline ning ikkagi siiras ja soe. Szerb on korraga intellektuaalne ja väga inimlik autor, kes näitab üles suurt vilumust nii karakteriloomes kui ka filosoofiliste mõtiskluste paberile panemisel. Klettenberg määratleb „Rändurit ja kuuvalgust“ kui psühholoogilist detektiivromaani (lk 270), kuid seda võib vaadelda ka kui krutskiga reisikirja, erootilist suhtedraamat või müstikahõngulist mõtisklust elu ja surma ning inimese ja aja olemuse üle.

Antal Szerb, Internet

Romaani tegevus toimub 1930. aastate lõpus. Otseseid viiteid päeva­kajalistele sündmustele on teoses siiski vähe, ka ei peegeldu erinevalt mitmest teisest tol perioodil loodud kirjutistest selle lehekülgedelt vastu läheneva sõja ähvardav ootus. See-eest leidub rohkelt mõtteainet vana, Esimese maailmasõja eelse ühiskonnakorra lõpliku hääbumise üle. Autor näib koos oma tegelastega mineviku järele igatsevat ning tolle kadunud maailma viimaste jäänukite külge klammerduvat, kuid mõistab samal ajal siiski, et möödanik on pöördumatult põrmu varisenud, ning viskab nalja nende üle, kes sellest aru ei saa ja kangekaelselt minevikus elavad. Nagu Mihály hing, on nostalgiast raske kogu „Rändur ja kuuvalgus“, kuid erinevalt raamatukangelasest saadab kirjaniku püüdu möödanikku taaselustada skeptiline muie. Seejuures mõjub romaan tänu oma üldinimlikule temaatikale ikkagi väga tänapäevasena. Tõenäoliselt on teose ajaülene kvaliteet ka põhjus, miks sellest Szerbi kodumaal on saanud kultusromaan, mis, kui uskuda Klettenbergi, on aidanud paljudel ungari noortel oma teismeea kriisid ületada (lk 270).

„Rändur ja kuuvalgus“ sisaldab muljeid nii kirjaniku noorpõlvesõpradest kui ka tema 1936. aastal ette võetud reisist Itaaliasse, lisaks on Szerbi mõjutanud nõnda eripalgelised autorid, nagu William Blake, Dante Alighieri ja Sigmund Freud. Paralleele on tõmmatud ka „Ränduri ja kuuvalguse“ ning Jean Cocteau vastuolulise romaani „Kohutavad lapsed“ (1948, ee 1999) vahel.* Erinevalt viimasest on ungari kirjaniku teos aga veel suuresti avastamata, hoolimata sellest, et tegu on tõelise kõrgmodernismi suursaavutuse, kahe maailmasõja vahelise perioodi Euroopa kirjanduse meistriteosega.

„Rändur ja kuuvalgus“ on rikas romaan, milles on nii värvi kui sügavust. Teos võlub oma koloriitsete karakterite, detailitundlike olustiku- ja looduskirjelduste ning haaravate arutlustega kunstist, religioonist ja inimloomusest. Kõik see on edasi antud lihtsas, kuid mahlakas keeles. Tunnustust väärib Reet Klettenbergi asjatundlik ja ladus tõlge, tänu millele saame emakeeles nautida muu hulgas selliseid sõnastuslikke pärle, nagu „Londoni november polegi kuu, [—] vaid hingeseisund“ (lk  91) ja „Elul pole viimistletud vormi või vähemasti on see mingi väga eklektiline žanr“ (lk 253). Või üks säärane pikem lõik: „Ta ehmatas alles siis ärksaks, kui ilmus noor ema, käes bambino. Mihályd kohutas ema kõhn ja haiglane inetus ja bambino sidrunit meenutav väljanägemine. Lapsi polnud ta kunagi armastanud, ei vastsündinuid ega ka suuremaid, ta võõristas ja kartis neid, ja ka emade suhtes oli ta alati ebamugavust tundnud. Aga see ema ja see vastsündinu olid üsna iseäralikult õõvastavad – inetu ema õrnuses ja inetu imiku abituses tunnetas ta mingit saatanlikku Madonna-paroodiat, Euroopa inimese suurima sümboli kahjurõõmsat pilkamist. See oli kuidagi nii „viimne“ asi … nagu oleks viimne ema sünnitanud viimse lapse ja need siin ümberringi ei teagi, et nemad on viimsed inimesed, ajaloo kõntsane sete, hingevaakuva Ajajumala viimane eneseirooniast pakatav žest“ (lk 254–255).

Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et järelsõna oleks võinud olla veel pikem ja põhjalikum. Loodan, et teos ei jää märkamata kirjandusteadlastelgi ning tulevikus on siiski ka eesti keeles mõnd romaani sügavuti minevat käsitlust oodata. Raamat on seda väärt.

„Rändur ja kuuvalgus“ on esimene, aga loodetavasti mitte viimane Antal Szerbi teos, mis eesti lugejateni on jõudnud. Aega läks selleks peaaegu kaheksakümmend aastat. Pöidlad pihku, et järgmine nõnda kaua ei viivitaks!

* Bohemian rhapsody. – The Telegraph 18. VIII 2001; http://www.telegraph.co.uk/culture/4725135/Bohemian-rhapsody.html