Nõia elu, sel on võlu!

Eesti ulme sõnavõlurid kujutavad kogumikus „Eesti nõid“ arbujaid kohalikust vaatepunktist ja ka universaalsemalt.

TÕNIS HALLASTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nõid kui ulme- või fantaasiakirjanduse motiiv pakub Eesti vaates eriilmelisteks tõlgendusteks viljaka pinnase. Silme ette ei pea sugugi kerkima stereotüüp ehk soolatüügastega vanamoor, kel nõiakepp käes ja sajatused huulil. Erinevalt teistest mujalt sisse toodud ulmelistest motiividest (vampiirid, tulnukad, kujumuutjad) on sel Eestis oma nägu, meie folklooris tuntakse nii üldtuntud nõidusi („Varesele valu …“) kui ka kuulsaid nõidu. Kogumiku „Eesti nõid“ novellide autoritele on seega antud suur valikuvabadus: nad on saanud mängida Eesti-pärase nõiakuvandiga, kasutada võõrapäraseid või loobuda neist ja läheneda mõistele mõnest teisest otsast.

Indrek Hargla on koostajana raamatusse koondanud 15 algupärast juttu eesti ulme raskekahurväelt. Autorite seas on Euroopa kirjandusauhinna võitja (Meelis Friedenthal), üks Eesti armastatumaid lastekirjanikke (Mika Keränen), romaanivõistlusel pärjatud ulmekirjanikke (Joel Jans, Meelis Kraft) ja ulmikkonnas tunnustatud autoreid (Siim Veskimees, Karen Orlau, Indrek Hargla ise). Millisena on nad kujutanud Eesti nõida?

Mööndustega nõiajutud

On mõningaid lähenemisi, millest neis juttudes on hoidutud. Näiteks ei ole nõida kujutatud ajaloolise (seksistliku) ülekohtu sümbolina. Üheski loos pole nõiajahti tõlgendatud kui oportunistlikku vaenlaste hävitamist ega alusetuid nõiasüüdistusi tajutud kui ühiskonna ärevuse allikat. Siin pole ka tuleriita-poomis­nööri kui katset säilitada kultuuri­list või rahvuselist homogeensust või meessoo ülemvõimu. Selliste süžeede puudumine neis novellides võib esmajoones olla tingitud sellest, et on teadlikult kirjutatud ulmežanris. Sääraste narratiivide ülekohus seisneb eelduses, et tegemist ei saa olla nõidadega, ent siin on see juba eos teada, et on ikka küll. Ehk olnuks kontrasti mõttes omal kohal üks jutt, mis rabanuks puändiga, et süüdistatu polegi nõid, ent tegemist pole kogumiku puudujäägiga.

Mõnes jutus ei olegi loo fookuses nõid. Näiteks võib nõiutus seisneda ühes taraga suletud metsapadrikus (Meelis Krafti „Elurikkuse kaitseala“) ja lugu ise olla nõiutud metsa lugu. Loo hirmuobjekt on ehk nüüdseks harjumatu, kuivõrd harvesteripaanika ja aina tugevamalt teadvustatud keskkonnahoiuideede valguses mõjuvad Eesti metsad pigem kaitsmist vajavate loodus­objektidena. Teisalt ei paistagi autor kirjeldavat päris Eesti metsa, pigem meenutab Kadelaas Strugatskite Tsooni või Vandermeeri „Hävingust“ tuttavat ala X. Nende lugude puhul on tegemist teadusulmega, Kraft on toonud selle motiivi tagasi fantaasia- või õuduskirjanduse rüppe.

On teisigi lugusid, mille keskne nõiduslik element ei ole nõid, kuivõrd miski muu. Neil puhkudel näib, et „nõiale“ on lähenetud kui katusterminile, mille abiga kodustada võõrkultuuridest pärit fantaasia- või õudusmonstrumeid. Näiteks võib tuua Heinrich Weinbergi „Hea mehe tasu“, mille tegevuspaigaks mõne miljoni elanikuga Reval, kusjuures enamik neist on ühel või teisel moel maagilised tegelased. Tänavatel kondab juba hallidest aegadest üks mees, kes võib täita soove, ent tuleb varuda ettevaatust selle osas, mida soovida. Mõningate heinsaarelike elementidega, ent pesueht džinnijutt.

Seevastu Mann Loperi „Musta kivi nõidus“ on pigem libahundijutt. Inimmaailma pealispinna all peavad seal koerakoonlased ja muud ebamaised olendid oma verist sõda, loo fookuses on aga võitluse tunnistajaks oleva peretütre trauma. Tavaliselt võetakse varjatud nõiamaailm sellega kokku puutudes vastu suure hurraaga – ometigi pääsetakse hallist argielust! Mis saab aga siis, kui see toob endaga kaasa šoki? Kontseptuaalselt huvitav kõverpeegel igasugustele eskapistlikele romaanidele, aga kahjuks jätab jutu lõpp kiirustamise mulje.

Veelgi enam mõjub libahundijutuna Kadri Pettai „Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud“ (Kukerpillide „Jahitrofeedest“), kus kirjeldatakse aina suurema arvu tegelaste muundumist loomadeks ja kuskil jutu lõpus ilmub nõid. Muidugi võib öelda, et eesti folklooris polegi libahunt mitte täiskuu mõjul oma tahtest sõltumata muunduv kahestunud isik ja et meil käivadki hundiks inimesed, kui teevad läbi teatava rituaali. Pettai loo libarebased, -rotid ja teised pole ent säärased omal soovil muundujad, neil pole valikut selles asjas, nad on lihtsalt looduse väljapurskumine inimeksistentsist. Lugu on iseäralik ja põnev ning nõid tõepoolest ilmub, aga kuidagi on siiski pettasaanu tunne.

Kolmas mitte päris nõiajutt on Mika Keräse „Agnes“. See on jaotatud kaheks: esimeses pooles kujutatakse noore mehe päästmist vägivaldsete kiusajate käest, teises tselluloositehasevastast kogunemist Tartu raekoja platsil. Näib, et see on sahtlisse kirjutatud vampiiritekst, mis läks käiku, kui Harglalt tuli pakkumine. Loo kahe poole peaaegu täielik eraldatus jätab kogu asjast sihitu mulje, mistõttu on see minu meelest kogumiku kõige nõrgem tekst.

Sellesse nõiadefitsiidiga tekstide loendisse lisandub mõneti kurvastavalt Siim Veskimehe noir’ilik detektiivi­jutt „Valvur“. Esmapilgul tundus, et nõiateema seotakse noori neide ärakasutavate kvaasireligioossete rühmitustega, mil oma salapärased rituaalid ja tsere­mooniad. Ilmneb aga, et ses sektis tegutseb hoopis igavesti noor vampiiripere ning süžee võtab teadusulmelise pöörde. Mitte et fantaasiakirjandus ei võiks põimuda teadusulmega, aga nõiamotiivi otsinguil jäi siingi mõnevõrra pettasaanu tunne, millest oli kahju, sest jutt ise on üks professionaalsemaid ses kogumikus.

Töötlused ja žanripainutused

Puhtama nõiakuvandi otsinguil suunab ulmeteadlik inimene pilgu Karen Orlau poole. Tegemist on kunagise eesti etnoõuduse esileediga, kelle tagasi­tulek žanri juurde annab kogumikule eriväärtuse. Tema sulest on koguni kaks juttu, kogumiku esimene ja viimane. Kummagi etno- ega õudusemäär pole ent kuigi suurt. Esimene jutt maailmu loovast ja hävitavast nõiast mõjub esmapilgul uusveidrana, enne kui mängu tuuakse viited virtuaalsusele. Sealse „nõia“ võlukunst seisneb tehnoloogia tõeliselt osavas käsitsemises – ja eks ole seegi omaette nõidus. Parafraseerides Arthur C. Clarke’i kolmandat seadust: igasugune piisavalt keeruline virtuaalreaalsus on nõiakunstist eristamatu.

Tehnoloogia ja nõiakunsti on põiminud õnnestunult ka eesti ulme üks tõusvaid tähti Laura Loolaid jutus „Pahavara“, mis kuulub maailmaloomeliselt kogumiku originaalsemate tekstide hulka. Selles alternatiivreaalsuses on nõiakunst elementaarne osa futuristliku ühiskonna toimimisest. Lugu saab alguse Maagilise Küberturbe Instituudi juhataja pöördumisest nõiddetektiivi poole, loo lõpus kasutatakse taktikalise folkloori käsiraamatut. Kui Neal Stephen­son ja Juhan Jaik teinuksid koostööd, oleks tulemus ehk midagi sellelähedast. Ühes huvitavas episoodis satub peategelane peale tänaval piketeerivatele nõiakunstiskeptikutele, kes mõjuvad oma tõsiteaduslikkusega samavõrd naeruväärselt kui lamemaalased.

Liikugem ühest alternatiivajaloost teise juurde: „Eesti nõia“ koostaja Hargla kirjutatud kogumiku pikimas jutus „Laul jääb samaks“ on kuninglikust Rootsist saanud Euroopa suurim võim ja eestlased on üksnes orirahvas, kes püüab 1980ndate lõpul saavutada poliitilist iseseisvust. Hargla on laenanud riigi iseseisvuse taastamise perioodi meeleolusid, et jutustada üks emotsionaalselt usutav vabanemise lugu, sealjuures on nõiakunst eestluse ehedaim ja puutumatuim osa.

Mõnes loos käsitletakse nõida väga selgelt naiselikkuse sümbolina. Tuuli Tolmovi „Katariina juhtumis“ on kolm nõida: noor erksiniseks värvitud juustega teenusepakkuja (esmapilgul klassikaline šarlatan, ainult et tema võimed on ehedad), petetud koduperenaine, kes jätab vagura tallekese mulje, ning eestlaslik metsatark. Kõik olulisimad tegelased on naised, õieti näibki võluvägi olevat naiste pärusmaa. Mehed on sellest elusfäärist välja lülitatud ja ega nad soovigi end avada sellisele irratsionaalsusele. Kuivõrd lugu avab hästi ka nõidumise kui kunsti motiivi (peab olema annet, ent see anne vajab hoolikat lihvimist), jäävad mehed paljust ilma.

Joel Jansi „Vennaarm“ esindab teist äärmust: siin pole ühtki naistegelast. Vähe sellest, kordagi ei mainita ka sõna „nõid“. Nõid on see, kel on õiged väesõnad ja õige raamat. Sealjuures pole tolle raamatu puhul tegemist millegi saatanlikuga, vaid jumalasõnaga selle kõige puhtamal kujul: tegelased võitlevad Moosese raamatu nimel, mis sisaldab kõiksugu eriliste tempude õpetussõnu. Humoorikas meelt lahutav märul, tõeline poistekas, mille tegevus algab peategelase tapmisega ja läheb sealtpeale ainult pöörasemaks.

Nõiad siin, nõiad seal

Kõigi nende töötluste ja žanripainutuste kõrval pakub vaheldust kogumiku noorima autori Berit Sootaki „Tammetalu perenaine“, mis mõjub kõige klassikalisema nõiajutuna. Selles ilmub ühte vanamoelisse tallu võõras eit, kes tahab kõigi vahenditega saada Tammetalu perenaiseks ja teeb emata jäänud peretütre elu põrguks. Tegemist on tõeliselt žanritruu etnoõudusega, tuletades meelde abituks tegeva ürghirmu, mida tekitas minus lapsepõlves „Nukitsamehe“ vanamemm. Seejuures pole nõiavägi üksnes õnnistatute pärusmaa, vaid peitub igas naisolendis, olles seega sooliselt determineeritud omadus.

Kontseptuaalse sõõmu värsket õhku pakub Jaagup Mahkra lugu „Aafrika nõiad“. See pole küll kuskilt otsast kõige ulmelisem (maailmaloomeliselt enam-vähem meile käegakatsutav tänapäev, nõidu mõni üksik), ent uudsuse annab ootamatu kontekst. Kui kogumikku lugedes ongi hakanud tekkima tunne, et nõiad on midagi eesti kirjandusele ja kultuurile eriomast, siis siin näidatakse, et nõid on märksa universaalsem sümbol. Siiri on eesti neiu, kes on läinud Kongosse abistama poliitiliste konfliktide küüsi sattunud kohalikke. Seal löövad õide tema nõiavõimed ja ta suudab oma ravitsejakätega palju korda saata. Välismaale sattunud Eesti nõid pole küll ainus omataoline (loo teised nõiaväega tegelased on mehed, pealegi on nende võimete laad veidi teistsugune), aga ta pole seetõttu siiski vähem eriline. Lisaraputuse tagavad Aafrika sõjaolu brutaalsused ja autori valmisolek mitte halastada oma tegelastele.

Nõiamotiivi kasutuse poolest võib esile tuua Meelis Friedenthali ajaloolise novelli „Abrakadabra“, kus tegeletakse nõidadega vaata et kõige teaduslikumalt. Tegu on muuseas kogumiku ainsa jutuga, kus eritletakse ka nõiakunsti alaliike: keskaegse didaktika vahenditega püütakse osutada sellele, et igasugune nõiakunst pole sugugi üksnes saatanast, vaid võib ka olla loodusjõudude heal eesmärgil ärakasutamine. Mingi maani mängib autor sedasama mängu, mida näiteks Daniel Kehlmann „Tyllis“ või ta ise „Mesilastes“: keskaegse tajumaailma maagilisuse ja inimese vastuvõtuvõime tõttu on ühel hetkel raske aru saada, kustmaalt lõppeb realism ja kustmaalt algab fantastika. Siiski võtab Friedenthal „Abrakadabras“ palju selgema, kahetimõistetavusi vältivama hoiaku ulmelise suunas, muu hulgas tagab selle ka süžee sidumine mitme muinasjutunarratiiviga.

Viimaks mängitakse kogumikus ka arusaamaga nõiast kui sulaselgest šarlatanist. Karen Orlau „Mõõkade emandas“, kogumiku viimases jutus, mängitakse hästi meeleoludega, mida võidakse tunda klassikaliste soolapuhujate suhtes. Autor kujutab paadunud skeptiku ja kaardimoori kohtumist. Nõid Rebeka ei otsi üksnes hämarast tulevikupilvest ebakindlaid sündmusevirvendusi, vaid teab klientide kohta enamatki kui nemad ise. Omamoodi ootamatul kombel kinnistatakse jutus nõia autoriteet sellega, et ta osutub ülikooliharidusega füüsikuks, kes on otsustanud hakata ainealaseks praktikuks.

Eesti olevat organiseeritud religiooni järgimise poolest üks kõige ateistlikumaid riike maailmas, ent eestlaste ebausklikkuse tase pidavat olema üks maailma kõrgemaid. Statistika on küll ammune, ent nõidadesse uskumine ei näita vaibumise märke – nii on ka Nastja avaliku elu tegelane, lausa autoriteet. Enne Nastjat olid Vormsi Enn ja Vigala Sass, pärast teda tulevad järgmised. Näib lausa, et oma nõiad ei täida nõudlust: võib juhtuda, et esmapilgul mõistlikud inimesed hakkavad ühtäkki rääkima sellest, mida oli ammu surnud Vangal öelda kas koroona või Putini viimaste tegude või Trumpi kohta. Siiski pole kogumiku puhul tegemist koostaja oportunistliku katsega n-ö müüva sõna pealt teenida, pigem on nõiateema tänuväärseks liivakastiks kohalikele ulmevallas sõnaga nõidujatele. Nii mõnigi siinne liiva-, vabandust, sõnaloss võib jääda püsima nii nõiamotiivi hea kasutuse näitena kui ka lihtsalt huvitava jutuna.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht