Milleks meile naiskirjanike seminar?

Esimesel seminaril jõuti seisukohale, et naissoost kirjanikel tuleb asutada oma auhind ja ühendus.

KÄTLIN KALDMAA, naiskirjanik ja seminari algatusgrupi liige

Nagu paljud ettevõtmised, nii sai ka naiskirjanike seminar alguse kirjanduse tagatoa eravestlustest. Naise elu Eestis ei ole parimatel hetkedelgi lihtne, aga sellisel aastal, kui eesti kirjanduse aastaauhinnad lähevad sajaprotsendiliselt meeskirjanikele ja žürii juht Katrin Laur annab teada, et kahjuks ei ilmunud eelmisel aastal naisautoritelt auhinnaväärilisi raamatuid (Eesti Ekspress, 9. IV 2024), ei jäägi muud üle kui otsustavalt tegutsema asuda. Vähemalt öeldi „kahjuks“, eks ole.

Asjaolu, et naiskirjanike loomingut peetakse vähemtähtsaks kui meeskirjanike oma, ei tohiks kedagi üllatada. Sellele viitab auhindade statistika mitte ainult Eestis, vaid kas või ingliskeelses kirjandusilmas. Isegi maailma kõige võrdsemas riigis, Islandis. Mis siis veel Eestist rääkida.

Arutelud naiskirjanike koha üle praeguses eesti kirjanduses laienesid kahe-kolme naiskirjaniku vestlustest kaugemale. Kevadisel kirjanike liidu üldkogul, kus Maarja Kangro liidu esinaiseks valiti, otsustas seltskond naiskirjanikke kindlalt: sel suvel teeme seminari. Punkt. Kuupäevad said kiirelt paika – naiskirjanikud on sageli ka emad ja sõltuvad lastehoiust! – ja nii see läks. 13. ja 14. augustil tuldigi Väike-Maarja lähistel kokku.

Mis on siis need teemad, mida naiskirjanikud omavahel arutada tahavad? Muidugi räägiti loometöö kitsaskohtadest, mis ei ole pelgalt ainelised. Välja joonistus ka naise elu tavalisi aspekte, mille käsitlemine ilukirjanduses on justkui tabu: menstruatsioon, menopaus, kuumahood ja meikimine. Publiku ees alles hakatakse neil teemadel ettevaatlikult rääkima, kirjutatud pole veel suurt midagi. Samal ajal meeskirjaniku viltusest peenisest loevad miljonid ja kiidavad raamatu käsi plaksutades heaks (Karl Ove Knausgård).

Pean tunnistama, et juba vähemalt kümme aastat ei kuula ma ühtegi esinemist, kus astuvad üles ainult mehed või kus naisel on lubatud olla pelgalt vestlusjuht. Niisuguseid seminare, kus räägivad ainult mehed, on väga, väga, väga palju. Seda suurem on rõõm seminari üle, kus räägivad ainult naised.

Eesti esimesel naiskirjanike seminaril sai räägitud nii menstruatsioonist kui ka muudest kehavedelikest kirjanduses – seejuures naise seisukohast (Piret Põldver). Sai räägitud naise kujutamisest eesti ajakirjanduses ning nende esindatusest ühiskonnas (Tiia Kõnnussaar). Sissejuhatavalt tutvustati kreeka naiskirjandust (Karoliina Kagovere). Arutleti seriaali- ja näidendikirjutamise eripärade üle (Tiina Laanem, Andra Teede ja Reeli Reinaus). Rääkisime vajadusest Eesti ajaloos silma paistnud neide ja naisi ilukirjanduses rohkem esile tõsta (Piret Jaaks, Lilli Luuk, Carolina Pihelgas ja Kätlin Kaldmaa). Ühtlasi tõdeti, et see tähendab pidevat valmisolekut ajalooterroristide rünnakuteks, sest paljud ei tee vahet ajalool ja fiktsioonil. Lastekirjanduse puhul jõudsime küsimuseni, kust tuleb pealesurutud jaotus poiste- ja tüdrukuteraamatuteks (Tiia Kõnnussaar, Reeli Reinaus jt). Leiti, et on ülim aeg lastekirjanduse soolistamisest loobuda. Liidu esinaine Maarja Kangro kõneles naiste esindatusest kirjanike liidu enam kui saja-aastases ajaloos. Vestlus kultuurilisest okupatsioonist (Sveta Grigorjeva, Kätlin Kaldmaa jt) võttis aga nii laiad mõõtmed, et seda ei suuda veel sõnastadagi.

Kõiki neid pealtnäha väga erinevaid teemasid ühendas põhiküsimusena ikka naise ja naiskirjaniku positsioon ühiskonnas, kirjanikkonnas. Kokkuvõtlikult jäi kõlama kolm seisukohta.

1. Naiskirjanike seminari on väga vaja ja sellega tuleb jätkata.

2. Kuna siinne kirjandusauhindade statistika on tugevalt kaldu meeskirjanike poole, on päevselge, et meil on tarvis eraldi naiskirjanike auhinda. Auhind tuleb.

3. On täiesti selge: vaja on ka Eesti naiskirjanike ühendust. See on seminaril osalenute üksmeelne seisukoht. Pole tähtis, millisel kujul ühendus asutatakse – kas see on kirjanike liidu naiskirjanike sektsioon või iseseisev organisatsioon. Mis loeb, on asjaolu, et meie, naiskirjanikud, seda tahame.

Loe lisa: Tiia Kõnnussaare ettekandel põhinev artikkel „Kas sugu loeb?“