Kas sugu loeb?

Igal eesti keele kõnelejal ja kultuuri kandjal on oma rahva, kultuuri ja järeltulijate ees vastutus, mida ei saa kanda keegi teine. Ühiskonnal on vaja ka naiste vaadet ja kogemust.

TIIA KÕNNUSSAAR

Valmistudes ettekandeks Eesti esimese naiskirjanike seminari tarvis otsustasin oma vaistlikule tundele kinnitust leida kuivast statistikast. Juttu tuleb naiste esindatusest meediapildis, mida sellest järeldada ja kus on see probleemi juurikas.

Barbi Pilvre kirjutas oma doktoritöös „Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis“ juba 2011. aastal, et naisi näidatakse lääne, sh Eesti ajakirjanduses teisiti kui mehi.¹

Ka praegu võin linnulennult tõdeda, et naised seostuvad meedias endiselt rohkem nn pehmete teemade ehk keha ja seksuaalsuse, välimuse, rõivastuse ja lastega. Viimasel ajal on lisandunud ka naine kui anonüümne ohver: üha enam kirjutatakse naistevastasest vägivallast.

Lehefotodel näeb peamiselt noori ja hea välimusega naisi, sh suunamudijaid, näitlejaid, lauljaid ja sportlasi – ja määratult rohkem kui näiteks vanu tarku naisi. Mehed on fotodel seevastu pigem juhid, poliitikud, ettevõtjad, esinduslikud ja asjalikud, kusjuures vanus ega välimus ei näi olevat määrav. Naised pääsevad harvem uudistesse ja nende sõna on harvem kuulda.

Miks sellest taas kirjutada, eriti veel teades, et soo käsitlemine Eesti ajakirjanduses aastal 2024 tähendab vabatahtlikult pea herilasepessa pistmist? Sest ajakirjandus annab päris hea pildi, mis seisus me parasjagu oleme.

Kuidas asjad ikkagi on?

Veidike statistikat.

Riigikogus esindab rahvast 2024. aastal 71 meest ja 30 naist.

Viiest riigikogusse kuuluvast erakonnast nelja eesotsas on mees.

Eesti Teadusagentuuri andmetel oli 2019. aastal Eesti professorite hulgas naisi 26 protsenti.

Kuidas on aga lugu naiste ja meeste osalusega ajakirjandusorganisatsioonide juhtivatel kohtadel aastal 2024?

Ekspressgrupi ja Postimees Grupi juhatustes on kahe peale kokku üks naine ja seitse meest.

Delfi ja Eesti Päevalehe, Postimehe, Maalehe ja Õhtulehe peatoimetajad on meessoost, Eesti Ekspressil on naispeatoimetaja. Suhe: 4 : 1.

Delfis ja Eesti Päevalehes ning Postimehes on tegevtoimetajate, peatoimetaja asetäitjate, uudiste-, spordi-, välis- ja teiste osakondade juhtide hulgas 19 mees- ja 12 naisjuhti. Postimehes on peatoimetaja asetäitjate ja osakonnajuhtide ametikohtadel kokku 8 meest ja 2 naist.

Kui kuulata nädalalõpu arvamussaateid Vikerraadios ja Kukus, siis kõigil neil on meessaatejuhid. Vahel juhtub sekka ka mõni naissoost saatekülaline ja need võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Mis seal ikka, võiks öelda. Peamine on ju, et inimesed oma tööd hästi teevad: et ajakirjandus peegeldaks ühiskonda selle mitmekesisuses ning kuulda oleks kõigi ühiskonnarühmade häält; et ajakirjandus täidaks oma rolli nõrgemate kaitsja ja neljanda võimuna.

Aga kas täidab ja kaitseb? Kuivõrd on naiste häält kuulda ühiskonnale olulistes küsimustes?

Et sellest aimu saada, tegin väheke statistikat päeva- ja nädalalehtede arvamusrubriikide kohta veebis.

Veebiajakirjanduses on arvamuslugude pealkirjad enamasti vormistatud nii, et autori nimi on pealkirjas esile tõstetud (näiteks: „Jarek Kurnitski: kuidas hakkab eesti elu mõjutama uus kliimaseadus?“). Niisiis vaatasin 10. augusti seisuga Eesti Ekspressi, Delfi ja Eesti Päevalehe, Postimehe, Õhtulehe ja Maalehe veebi arvamusrubriigi pealkirjades esinenud inimeste nimesid. Esiletõstetud nimede kaudu saame aimu lehetoimetuse poliitikast, eelistustest ja valikutest. Nimi pealkirjas ei ole tähtsusetu: see annab märku, et autor on keegi, kel on midagi öelda ja keda toimetus peab avaldamis- ja usaldusväärseks. Toimetuse valik kasvatab ühtlasi autorite sotsiaalset kapitali.

Statistika kinnitab muljet

Eesti Ekspressi, Delfi ja Päevalehe, Postimehe, Õhtulehe ja Maalehe veebi arvamusrubriigi avakülgedel esitatud artiklite pealkirjadest (10. augusti seisuga) leidsin kokku 144 nime, peamiselt autoritena, mõnel korral ka isikuna, kellest juttu tehakse.

Osa neist on toimetuste ajakirjanikud või toimetajad, osa välisautorid.

144 nime hulgas on 106 meest ja vaid 38 naist.

Postimehe arvamusrubriigi lingile „Autorid“ vajutades saab teada, kes on toimetuse püsikirjutajad. Nimekiri on siinse kirjatüki aspektist vaadatuna kõnekas: Jüri Reinvere, Maarja Vaino, Mihkel Mutt, Peeter Koppel, Martin Ehala, Raivo Vare, Vladimir Juškin, Meelis Oidsalu, Mihkel Kunnus.

Kas naistel on palju vähem öelda kui meestel? Või on põhjus selles, et arvamustoimetuste meesjuhid ei leia üles häid naisautoreid, kellelt lugusid tellida? Või ei võta naised ise sõna, sest ei soovi ennast vabatahtlikult kurjade kommentaaride sihtmärgiks seada? Võib ka olla, et ajalehtede maine on eriti nooremate naiste hulgas kehv, lehti lihtsalt ei loeta ning oma maailmavaadet ja ideid väljendatakse ühismeedias ja blogides.

Pierre Bourdieu kirjutab raamatus „Meeste domineerimine“ (1998), et vaatamata muutustele domineerivad mehed endiselt avalikus ruumis ja võimuväljal (majanduses ja tootmises), samas kui naised jäävad üldreeglina eraruumi (kodusesse ja soojätkamise ruumi) või selle ruumi teatud laiendustesse, nagu sotsiaalteenused, haridussüsteem või sümboolse tootmise maailm (kirjandus, kunst, ajakirjandus).² Eks nüüdisajal võiks siia lisada blogid ja sotsiaalmeedia.

Pilvre lisab: „Ideaalis määravad vaid professionaalsed kriteeriumid ajakirjanduslikke valikuid, kuid praktikas on ilmne, et meedia sisu tootmisel räägivad kaasa ka konkreetsete toimetajate ja kirjutajate huvid ja veendumused, sotsiaalne taust, vanus, sugu ning maailmavaade.“³

Naine poliitikas ja trükiajakirjanduse veergudel

Alates laulvast revolutsioonist ja riigi iseseisvuse taastamisest on naised hakanud Eesti Vabariigis tasapisi tähelepanuväärsetele positsioonidele jõudma. Äsja remondi läbinud valitsuses on naisministreid rohkem kui mehi. Eesti luteri kirikuski on esile kerkinud naisvaimulikud Annika Laats, Triin Käpp ja Margit Lail.

Esimest korda Eesti Kirjanike Liidu 100aastases ajaloos valiti organisatsiooni etteotsa naiskirjanik Maarja Kangro.

Siiski, juba see, et naiste osatähtsuse suurenemist ühiskonnaelus esile tõstetakse, on märk, et asjad pole ses vallas ideaali lähedalgi. Naistel ei ole ka kerge oma saavutatud positsiooni hoida.

2016. aastal sai Eesti esmakordselt ajaloos naispresidendi. Kersti Kaljulaid tõi presidendiinstitutsiooni värskeid tuuli, ent ajakirjanduse ja eriti meespoliitikute kriitika saatis teda peaaegu kogu presidendiks olemise aja. Uuesti kandideerimiseks ta piisavalt toetust ei kogunud. Sotsiaalmeedia kommentaatorid teda ei sallinud ja avalikkus eriti ei armastanud.

Aastal 2021 saime esimese naispeaministri. Kaja Kallas on ilmselt kõige ebapopulaarsem peaminister Eesti iseseisvuse taastamise järel. Algne imetlus läks – osalt ka Kallase enda juhtimisvigade tõttu – üle kriitikaks ja idavedude skandaali järel halastamatuks kriitikaks.

Viimati ilmus Eesti Ekspressis Edvard Joakiti ja Sulev Vedleri artikkel, kus Kallase peaministriajast kirjutatakse harvaesinevalt heatahtlikult.⁴ Vaatasin järele, 11. augustil oli artiklil 720 kommentaari, lõviosa neist hüperkriitilised, isegi vaenulikud.

Mõned näited (kirjaviis muutmata):

Kommentaator X: „See Kaja Kallase olemine peaministrina oli feministide plaan näidata naiste paremust meeste ees. Ags see eksperiment lõppes Eesti riigile täieliku krahhina, millest toibumine on väga keeruline ja raske, kui üldse võimalik. Sellest järeldus, et ärge laske naisi riigi rahakoti juurde.“

Kommentaator Y: „Sama juhtus ju Soomes Saunamari juhtimisel … riik igaveseks võlgadesse.“

Kommentaator Z: „Aga ta purustas klaaslae ju, kas see pole saavutus? See, et ta pärast klaaslae purustamist terve maja põlema pani on teisejärguline, keda see ikka kotib.“

Neist kommentaaridest õhkub mitte lihtsalt pettumust, vaid misogüüniat, mis on definitsiooni kohaselt eelarvamuslik, põlglik, üleolev või vihkav suhtumine naistesse ja tüdrukutesse. Naised jäägu oma liistude juurde, ärgu trügigu sinna, kuhu pole vaja, on sõnum. Ehk on see juba meelest läinud, aga alles hiljaaegu kuulutasid sama sõnumit valitsusse kuulunud EKRE poliitikud.

Marju Lauristin on öelnud intervjuus Müürilehele: „Me kõik peaksime tegelema sellega, et naiselikud ja mehelikud väärtused oleksid tasakaalus. Minu jaoks ei mängi füüsiline soolisus teatavast vaimsest tasandist alates enam mingit rolli. Kui mult küsitakse, miks naised ei tule poliitikasse, kas nad tunnevad ennast allasurutuna, siis ütlen, et ei, neid ei rahulda praegu aetav rumal poliitika. Nad ei näe põhjust kaklema minna. Kui tullakse, siis ollakse nagu vaene Kaja Kallas, keda nokitakse siit ja sealt ning püütakse maha tallata. Ta on muutunud seetõttu iseenda vastandiks. Kallas ei saagi oma parimaid omadusi realiseerida, sest ta peab kogu aeg võitlema meheliku halvakspanuga.“⁵

Pilvre kirjutab: „… meedia on üks institutsioonidest hariduse, juura, religiooni, teaduse, meditsiini kõrval, kus toimub diskursiivselt soo määratlemine, tootmine ja taastootmine.“⁶

Pronksiajast tänapäeva

Eelarvamuslik suhtumine naistesse on läbi ajaloo väljendunud mitte ainult praktilises elukorralduses ja religioonis, vaid ka kunstis, kirjanduses ja filosoofias. Kreeka mütoloogias oli Pandora see, kes avas laeka, mis päästis valla kõik maailma hädad. Kristlikus religioonis on Eeva süü, et inimene pattu langes ja on Jumalast lahutatud. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles kirjeldas naist kui ebatäielikku meest.

Veel XIX sajandi lõpus, aastatel 1887–1888, on kirjutanud Strindberg oma romaanis „Hullu mehe kaitsekõne“, et rase naine on sama mõistusetu olend nagu ahv.⁷

Ent näiteid võib tuua ajas ja ruumis ka lähemalt.

„Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma sajawersta pikuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal. Muidugi, seda ainult selleks, et sukkade pikkust oma silmaga läheksid järele waatama.“ Nii on kirjutanud suurepärane kirjanik August Gailit sapiselt oma pamfletis „Sinises tualetis daam“, mis ilmus mitmes jaos 1919. aasta Postimehes ja viis Siuru lagunemiseni. Tõsi, sakutada saab sealsamas ka Artur Adson.⁸

Tubli 90 aastat hiljem ehk aastal 2010 avaldas ajaleht Sirp (samuti mitmes jaos) artikli, kus teatatakse: „Ka kõige cosmo-meisterlikum fassaadiviimistlus ei tee naisi võrdseks seksuaalse valiku ees – ainult burka teeb.“ Juttu on ka „naise käitumisest fašistliku lehmana“.⁹

Kui ka autor viibis teksti kirjutades afektiseisundis, siis mis toimus toimetaja peas, kes laskis kultuurilehes läbi sellise kirjatüki? Kahjuks pole see üksik õnnetu näide: kriitikute vaenamist on ka hiljem kogenud terve rida meie nais­kirjanikke.

Muidugi pole see kõik Eestile ainuomane. Kevadisel kirjandusfestivalil „HeadRead“ kõnelnud soome kirjanik Pirkko Saisio märkis, et ta on avaldanud raamatu nii mehe (Jukka Larsson, vanglapastor) kui ka naise (Eva Vainio, soome juut) pseudonüümi all. Meeskirjaniku nime all ilmunud raamatut loeti ja võeti vastu hoopis teisiti kui naiskirjaniku nime all ilmunut. Kui ta seejärel oma nimega kirjutas ja lavastas näidendi Jukka Larssoni teose põhjal, kritiseeriti teda, et ta ei tea vanglaelust midagi, rääkis Saisio.

Oleks aga ebaõige väita, et misogüüniat esineb ainult meeste hulgas. Juhtusin hiljuti lugema Patricia Seabrighti kirjatükki naiste misogüüniast.¹⁰ Seabright ütleb, et kultuur, kultuurilised normid ümbritsevad nähtamatul moel ühtviisi nii naisi kui ka mehi, mis tähendab, et enamasti ja teadvustamatult oleme ka ise naistena omandanud või internaliseerinud patriarhaalsest ühiskonnast edasi kandunud eelarvamusliku suhtumise naistesse.

Selle märkamine ja sellest vabanemine nõuab vaimset tööd.

Meenub filmitegijate seas puhkenud pahameel, kui kulka auhinnale ei nomineeritud mitte ühtki naisrežissööri, kuigi žüriis oli päris mitu naist, kes oleks võinud andekate naiste eest seista. Hiljem kinnitasid nad, et hääletasid ainult kunstilisest aspektist lähtuvalt. Samamoodi on pahameelt olnud kuulda ka kirjandusauhindade puhul: tänavu kevadel sai kulka kirjanduspreemia „poolteist naisautorit“¹¹.

Kas võib olla, et sageli ei soovi žüriiliikmed inimlikult mõistetavalt oma arvamusega eristuda ja nii saavad pärjatud ikka ühed ja samad juba tuttavad (mees)autorid, kellel juba on piisavalt sotsiaalset kapitali kogunenud? Kui see tundub kistud väide, siis tasub vaadata, millised autorid on arvatud eesti kirjanduse kaanonisse. Või siis lugeda Nobeli kirjanduspreemia saanute nimekirja alates 1901. aastast: asjad on hakanud paranema alles viimasel paarikümnel aastal.

Muidugi, kunst ei ole sport ja sugu ei tohiks kaugeltki olla see kriteerium, mille põhjal kedagi teose eest esile tõsta. Küll aga oleks ehk kasulik meilgi siin silmas pidada laiemat pilti: kui auhindu saavad järjest mehed, tasub küsida, kuhu on jäänud naised. Kas naised on nähtamatud või ongi nad kehvemad? Ja kui nii, siis miks?

Ei taha sõdida

Kas praegusest sugudevahelisest sõjast ja lõhestumisest on väljapääsu? Luuletaja Sveta Grigorjeva ütles kirjandusfestivalil „HeadRead“ esinedes, et maailmas on liiga palju tigedust ja ta tahaks avaldada pigem pehmet vastupanu, luua vaimse ruumi oma tingimustel ehk kirjutada luulet, mis oleks lugejale justkui empaatiline ruum. Grigorjeva lisas, et talle on sümpaatne erinevusfeminism, mille lähtekohaks pole mitte võrdsus, vaid vajadus esmalt paremini mõista ja väärtustada soolist erinevust. Naised erinevadki meestest, ongi teistsugused nii bioloogiliselt kui ka oma kogemuste ja maailmanägemise poolest, leiab ta.

Eestis on eesti keele kõnelejaid alla miljoni inimese. See tähendab, et igal selle keele kõnelejal, igal selle kultuuri kandjal on oma rahva, oma kultuuri, oma järeltulijate ees vastutus, mida ei saa kanda mitte keegi teine. Ja see vastutus ei sõltu soost. Seepärast, naised, ärgem laskem end tõrjuda ja ignoreerida – ühiskonnal on vaja ka naisisikute vaadet ja kogemust. Bourdieu järgi: meestekeskset maailmanägemist peetakse „neutraalseks“, mistõttu see ei vaja õigustusi ja põhjendusi. Ehk ei peaks siis õigustama ja põhjendama ka mõtet asutada Eesti Kirjanike Liidu naiskirjanike sektsioon. Eelneva põhjal on üsna ilmne, et naisautoritel on vaja toetavat pinnast, et oma sõna kuuldava(ma)ks teha. Pakkugem siis üksteisele õlatunnet – ja mitte ainuüksi kirjanduse vallas.

Artikli aluseks on ettekanne naiskirjanike seminaril 13. augustil Pandiveres.

1 Barbi Pilvre, Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2011. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/f945a9ab-e848-4fbb-a224-d884abdd269d/content

2 Pierre Bourdieu, Meeste domineerimine. Tlk Marri Amon. Varrak, 2005, lk 120.

3 Barbi Pilvre, Naiste meediarepresentatsioon .., lk 23.

4 Ekvard Joakit, Sulev Vedler, Kulisside taga: suhted ja tülid Kaja Kallase valitsuses. – Eesti Ekspress 7. VIII 2024. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120312635/kulisside-taga-suhted-ja-tulid-kaja-kallase-valitsuses

5 Henri Kõiv, Vaimult suureks saamine pole enam popp. Intervjuu Marju Lauristiniga. – Müürileht 21. V 2024, nr 140. https://www.muurileht.ee/vaimult-suureks-saamine-pole-enam-popp-intervjuu-marju-lauristiniga/

6 Barbi Pilvre, Naiste meediarepresentatsioon .., lk 10.

7 Teos on ilmunud ka eesti keeles. Vt August Strindberg, Hullu mehe kaitsekõne. Tlk Ülev Aaloe. Koolibri, 2015.

8 Aug. G., Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist.) – Postimees 27. VIII, 30. VIII ja 2. IX 1919.

9 Mihkel Kunnus, Sarvedega peremudeleid ehk Võrdõigusluse õnnetusi. [II osa.] – Sirp 9. IV 2010.

10 Patricia Seabright, Female misogyny – It’s a thing. – Linkedin 7. XI 2022. https://www.linkedin.com/pulse/female-misogyny-its-thing-patricia-seabright

11 Maarja Kangro, Poolteist auhinda. – Sirp 22. III 2024.