LR! Hõissa! Proosit! Ta elagu!

Loomingu Raamatukogu tähistab 60. aastapäeva. Kirjandusfänn, kodukootud semiootik ja hüpoteetiline firmajuht ühes isikus uurivad sel puhul sarja fenomeni.

MUDLUM

Kirjutada sellisest nähtusest meie kultuuriruumis nagu Loomingu Raamatukogu on tegelikult peaaegu ilmvõimatu ülesanne. Kangesti tahaksin laskuda poeetilistesse liialdustesse ja lükkida neid üksteise otsa, kuni artikli maht täis saab. Nii vist juhtubki.

Fännipilk

Loodetavasti ei kõnele ma praegu ainult enese eest, kui nimetan Loomingu Raamatukogu uusaegse eestikeelse kirjavara selgrooks. Ja õnneks see ei ole üldse väljasurnud looma selgroog, vaid täitsa elusa dinosauruse oma! Mitte ühelgi teisel raamatusarjal ei ole sellist haaret ega ulatust. Küllap on just see väljaanne mitme põlvkonna lugemisvara tuum. 1535 raamatut! Triinu Tamm on osutanud, et päris sellist analoogi on laiast maailmastki raske leida.¹ Pehmete kaantega odavad sarjad olid mujalgi populaarsed, iseäranis tuntud on sakslaste „Reclams Universal-Bibliothek“, mida võib kaude Loomingu Raamatukogu inspireerijaks pidada, kuid need olid isemajandavad.

Mingi ime läbi on meil juhtunud nii, et 1957. aastal vormiliselt ajakirjana ilmuma hakanud Loomingu Raamatukogu riiklik rahastamine jätkus ka ilmakorra vahetudes. Tasapisi vähenesid küll mahud, enam ei ole trükiarv 20 000, vaid kümme korda väiksem, ent ka 2000 head raamatut inimestele kaela sokutada tundub tänapäeval kangelaslik saavutus.

Ja kus neid raamatuid ei oleks! Maapööningutel, linnakeldrites, tolmustes pappkastides, kemmerguriiulitel, kõige sagedamini aga vist spetsiaalsetel Loomingu Raamatukogu riiulitel. Vaatad neid riiuleid – ja vaataks nagu aega ennast. Paari algusaasta tilluke pea ruudukujuline formaat, siis aga meetrite viisi ühesuguseid: luitunud värvidega, kulunud selgadega, natuke narmendavad, mõnel kaaned puudu, mõni koera näritud, mõni lokkis ja lainetav, sest on vannis lugeja käest vette kukkunud.

Ajakirja formaadi dikteerisid trükikoja võimalused. Lembe Hiedeli mälestustest võib lugeda: „… ühesugune kaust nii Nikita Hruštšovi kongressikõnele kui ka lehmalüpsiõpetusele, viisaastaku direktiividele ja Sergei Jessenini luulevihikule!“.² Mida lähemale tänapäevale, seda kirkamaks ja kirevamaks sarja raamatud muutuvad, nad läigivad värskelt ja neid ei ole lugemisega täiesti ära närutatud. Vaadates värvikoode, millega aastakäike märgiti, tunnen ennast nagu enesekindel entomoloog – tean peaaegu vaistlikult, kust otsida parasjagu vajaminevat raamatut. Lai sinine triip allservas või lai kollane triip ja peenike must triip või kitsas pruun triip kahe kolmandiku peal või tuleb raamat välja sikutada ja vaadata, kas seljavärv on kaanel laineliselt või sirgelt lõppev. Kõigi nende triipude, täppide, värvide ja šriftide õiged kombinatsioonid annavad tulemuseks õige raamatu. Keerukas semaforisüsteem, aga vajalik, sest brošüüride seljad on ju nii õhukesed, et sinna ei mahtunud ei autori ega teose nimi.

Muidugi pühendab andunud Loomingu Raamatukogu fänn palju aega oma elust raamatute kronoloogilisse järjekorda sättimisele. Iga 5–10 aasta tagant on seda muudkui vaja teha, sest selle aja jooksul on nad ju kõikjale laiali kantud, algsest seatud korrast on saanud üle maja vedelevate LRide täielik tohuvabohu. Vahel tuleb neid hulganisti juurde, sest paraku on elu kurb ja inimesed surevad, nende raamatukogud müüakse maha või tassitakse laiali, hea, kui lausa minema ei visata. Mulle pärandunud Loomingu Raamatukogu teosed olen kiivalt endale hoidnud. Need numbrid, mida sai topelt, seisid pakkimisnööriga seotult nurgas hunnikus ja haruharva, väga suure usalduse ja lahkuse märgina lubasin mõnel tuttaval seal sorida ning üht-teist välja valida. Ka siis võis juhtuda, et vaatasin annetuse üle ja nõudsin ikka veel mõne raamatu tagasi. Karel Michali „Viirastused päise päeva ajal“ – ei, seda ma ei anna. Seal on see must kana, kes peseb pesu ja paneb tänavasillutist, ja rääkiv surnud kass ja sõjaväepeldikus kummitab. See on üldse maailma kõige parem raamat! Jules Feifferi „Karmuella-Armuella ja Nunnu“ ainetel tegin umbes 7. klassis kooli koomiksi ja ütlesin, et ise mõtlesin kõik välja. Või kes annaks käest Fazil Iskanderi „Kitstuuri tähtkuju“? Isegi kui tal on neid kolm eksemplari.

Aga raamatuid tuli koju muudkui juurde ja juurde ja lõpuks ikka kinkisin suuremeelselt kõik pakid ära. Pealegi oli trepi alla vaja hoopis kütet ladustada.

Semiootiline seletus

Peeter Sauter on kuskil maininud, et tema meelest kannab üks nüüdseks juba vananev põlvkond tugevat Albert Camus’ pitserit, kuna samasugune absurditunnetus olevat nõukogude taustaga inimesele eriomane. Ma ei oska seda väidet viidata, mäletan vaid, et mulle näis see kaunis usutav. Isegi kui verinoorelt Loomingu Raamatukogus loetud Camus’ teoste eksistentsialismist suurt midagi ei mäleta, ometi on sellest jäänud mingi tunne, mingi aluspõhi, jah, mingi müüt, millele alateadlikult toetuda.

Neid olulisi nimesid võiksin veel varrukast puistata. Antonin Artaud’ „Julmuse teater“ kogumikust „Esseid ja kirju“, Samuel Becketti „Õnnelikud päevad“, Bertolt Brechti „Pagulasvestlused“, „Mees on mees. Galilei elu. Arturo Ui“ ja „Kolmekrossiooper“, Peter Brooki „Tühi ruum“, Joseph Conradi „Pimeduse süda“, Jacques Prévert’i „Kuidas portreteerida lindu“, Graham Greene’i „Meie mees Havannas“ ja „Vaikne ameeriklane“, Aleksander Grini „Punased purjed“, Ray Bradbury „451° Fahrenheiti“, Peter Hand­ke „Kaspar“, Jarosław Iwaszkiewiczi „Inglite Joanna“, Stanisław Lemi „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud“, John Osborne’i „Vaata raevus tagasi“, Bernard Shaw’ „Neegritüdruku seiklused jumala otsinguil“, Jorge Luis Borgese „Aleph“ ja „Hargnevate teede aed“, Aleksandr Tvardovski „Kaugused kauguste taga“, oh jeesus, mida kõike ei loetud.

Loomingu Raamatukogu on me ümber olnud terve elu. Kirutud iseseisvusetud aastad on andnud unikaalse olukorra, kus paljud eesti kodud on eelmiste põlvkondade kirjavara täis, lisaks LRile ikka need „Varamu“ ja „XX sajandi raamat“ ja „Suuri sõnameistreid“. Kindlasti tasub kunagi rääkida ka „Consuelost“, „Daamide õnnest“, „Vene metsast“ ja muudest rahvusliku raudvara raamatutest. Loomulikult ei ole ma neid kõiki läbi lugenud ega hakkagi kunagi kõiki lugema. Osa raamatute suhtes on mul isegi Loomingu Raamatukogu puhul olnud eelarvamus. Näiteks jätsin O. Henry „Kapsad ja kuningad“ esiotsa sellepärast lugemata, et tolle alguses tsiteeriti „Alice’it Imedemaal“. Aga kui väga need „Kapsad“ mulle meeldisid, kui lõpuks lugesin!

Avastamisrõõmu jätkub igasse elukümnesse. Praegu loen vanematest aastakäikudest palju endiste sotsmaade autoreid – lätlased, tšehhid, ungarlased, bulgaarlased … Ja mulle on nõukakirjandus lausa meeldima hakanud. Hoolimata mõnikord silma torkavast ilmavaatelisest kallutatusest on see hästi kirjutatud – meeleolukad karakterid, kolhoosid, tehased ja uudismaad, töökollektiivid ja ülikoolid, inimsuhete sasipuntrad, kõik see paatoslik töö ja sõpruse ülistamine. On ütlemata põnev uurida, kuidas ideoloogilistesse kammitsatesse paigutati siiski köitev ja inimlik sisu. Seda ei saa sugugi öelda tänapäevaste spetsiaalselt müügiks toodetud raamatute kohta.

Varemalt otsiti Loomingu Raamatukogust rohkem ikka lääne kirjanikke, ehkki ei põlatud sugugi ära ka igasugu nõukogulikke „Kevadviretusi“, ja õige ka, sest sarja toimetajad valisid tõlkimiseks vaid väärtkirjandust. Ajakirja suurejoonelise näo kujundasid Lembe Hiedel, ajakirja tegevtoimetaja aastatel 1958–73, toimetaja Edvin Hiedel ja peatoimetaja Otto Samma, kõik nad sunniti lahkuma 1973. aastal. Kas pärast seda ei läinudki juba lahjemaks? Kuidas tegelikult said ilmuda sellised raamatud nagu Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus“? Sulale ei järgnenud kevadet ega suve.

Et see seosetu ja katkendlik mõttejada kuidagi kokku võtta – no selles va LRis on ikka igale maitsele midagi. On esseistikat, teooriat, maailma kullafondi, vähetuntud autorite vähetuntud tekste, müstifikatsioone – meenub Anatole France’i „Roosipuumööbel“, mis võib-olla on, aga võib-olla ei ole selle autori looming. On kummalisi eesti autoreid nagu Rein Sepp, Ants Paikre või Riho Lahi. Lausa viis korda avaldati Rein Saluri raamat, ülepea palju näitekunsti puutuvat. Ka luulet sai ahnelt loetud – Charles Baudelaire’i „Kurja lilled“, Eha Lättemäe „Metsamarju mõtsamarju“, see raamat oli sinepikarva kollane, Aleksandr Puškini „Luulet“ aga lilla nagu sirelid maikuus. Ja uskuge või mitte, muist neist luuletustest olid mul peas nagu XIX sajandi vene intelligendil. Ainsad, mis valmistasid pettumust ja jäid läbi lugemata, olid mingid „Leegajused“, vanade eesti revolutsionääride mälestused ning „Maamees naerab“ tüüpi pajatused või muud anonüümsed rahvakunsti pärandid.

Kui otsida kõige põhjapanevamat nende üleüldiselt elumuutvate lugemiselamuste seas, siis see võis olla Thornton Wilderi „San Luis Rey sild“. Võib-olla ei saagi pärast selle raamatu lugemist enam inimesest õiget elulooma. Võib-olla peaks muist raamatuid siiski seisma lukustatud kapis, et neid ei loeks noored ja nõdrad inimesed. Seda, et Wilderi romaan sai uuesti üliloetavaks pärast 9/11 sündmusi, sain teada alles nüüd Wikipediast. Näed, ikka ei saa ma raamatutest rääkimist järele jätta, kuigi lubasin. Järjest ja järjest tulvab neid kuskilt sisemusest ülespoole.

Võib ju küsida, mis tähtsust on raamatutel, mis ammu loetud, nii ammu, et neist suurt midagi ei mäleta, enamikust vähemalt, peale ähmase tunde, et see oli kunagi tähtis. Ainustki rida ei suuda ma „Julmuse teatrist“ praegu meenutada, aga kaas oli tollel veripunane ja peal must võimukas mehenägu.

Kodukootud semiootikuna võin pakkuda seletuseks: Loomingu Raamatukogu on märk. Iga tema kaas tähistab tema sisu ja need omakorda tähistavad ajastut, aega, mil ma neid lugesin, mu enda eelmisi olekuid.

Tegin kõrgema kunstihariduse omandamise raamides Loomingu Raamatukogu kaantest kunstiteose – skaneerisin sadakond raamatukaant, lasin skaneeringutest fotod teha ja kleepisin papile. Õppejõud oli rahulolematu: „Need on ju ainult raamatud, nagu mingis muuseumis. Kus siin kunst on?“ Püüdsin saamatult selgitada, mis tähtsus nendel raamatutel mulle on, et pruugib ainult vaadata kaant, kui kohe meenub ka sisu, et siis, kui nad sedamoodi silma all on, mitte ainult seljad riiulis, vaid üleni, siis ma justkui kogu aeg loeksin neid. Ja et iga kaas kannab endas selget ajastu märki, iga kujundus, iga tähešrift kuulub oma aega, ei ole miski rohkem 1970ndad kui „LR ’77“ kujundus, 1950ndate raamatud sööbivad mällu oma käekirja meenutava fondiga, siis veel see, kuidas on autorite näod läbi kõiksugu rastrite ja popfiltrite aetud, kui kohutavalt ilmekad on need näod, olgu nad trükitehniliselt nii hallid ja tuhmid kui tahes …

Need pannood on nüüd heades kodudes seinal, sest inimestele see kontseptsioon meeldis.

Õige töökuulutus

Muidugi tulid katkestuse aastad, kui mitte Loomingu Raamatukogule endale, siis enamikule tema lugejatest. Nad vaesusid, rähklesid elumuredes või suplesid tema mõnudes, mis tähendas peamiselt suurt hulka viina. Kultuuri tellimine ja tarvitamine jäi unarule, vahel osteti uut ja moodsat Eesti Ekspressi, sageli sellepärast, et sealt tööpakkumiskuulutusi lugeda. Paremad firmad olid reserveerinud endale pool poognat lehepinda ja nõudsid inimandeid sentimeetrisuuruste tähtedega. Vajati ainumalt igat masti müügiinimesi, kes pidid õhku ja vett ja taevast ja maad ja unistusi ja unistuste reaalseid ekvivalente müüma. Ideaalne töökandidaat oli 18 aastat vana, valdas inglise, saksa, vene ja soome keelt, omas teatavat müügitöökogemust, autojuhiluba, oli lojaalne, väga hea suhtleja, ja kindlasti veel palju nõudmisi sinna otsa, siis ta võis hüva õnne korral mõnes kaubamajas tarbliste vidinate müügikonsultandiks saada. Kedagi ei huvitanud, kas ta on LRe lugenud. Kui ma ise mõne firma teeksin, ma vist paneksin töökuulutuse esimeseks küsimuseks: kas lugupeetud kandidaat on kunagi mõne Loomingu Raamatukogu teose läbi lugenud?

Aga hiljem sai neid puuduolevaid aastakäike järelturult tasapisi soetatud. Ja kui need olid olemas, siis oleks koos nendega nagu midagi ka kadunud aastatest tagasi saanud.

Viimased neli aastat olen olnud sarja püsikorraldusega tellija ja soovitan seda kõigile neile, kes praegu üksiknumbreid ostavad, rääkimata neist, kes isegi seda ei tee. Vormista tellimus juba täna! Naeruväärne summa 2.20 kuus leidub ka kõige vaesema kultuurisõbra kaukas. Linnaruumis võiksid olla suured süüdistavad plakatid, mis küsivad nõudlikult: „Kas sinul juba on Loomingu Raamatukogu tellimus vormistatud?“ Me tahame ju veel 60 × 60 aastat lugeda häid raamatuid, mis maanduvad otse postkasti, ilma et peaks nende hankimiseks jalgu kulutama ja sõeluma pudukauplustes.

Meie loeme ega mõtle üldse sellele, kui palju tööd on tehtud, et need tekstid on tulnud valida, tõlkida, toimetada, trükkida, laiali kanda, lisaks on nüüd veel see häda, et neid peab ka reklaamima ja turustama. Neile peab kirjutama ees- ja järelsõnu. Ma pole veel üldse kiitnud seda Loomingu Raamatukogu lisaväärtust. Kas neil ongi vihku, milles puuduks järelsõna? Sageli pikad, põhjalikud, säravalt kirjutatud, otsekui omaette iseseisvad kunstivormid. Ning viimase nelja aasta saak on olnud sama hea kui vanasti, ühtlaselt kõrgel tasemel, piisavalt eriilmeline, esindatud on eesti, soome, prantsuse, poola, saksa, vanaislandi, hispaania, tšehhi, portugali, inglise, rootsi, leedu, läti, ungari, katalaani, jidiši, norra, serbohorvaadi ja rumeenia keelest tõlgitud teosed. See näitab meile, et maailm on rikas, kirjandus elab ka väiksemates keeltes, et täiesti tundmatu nime taga võib peituda midagi suurepärast. Ning kui Loomingu Raamatukogu kord juba on tellitud, siis on peaaegu kindel, et varem või hiljem sa ka loed neid, tõenäoliselt avad kaane juba samal õhtul, kui raamatu postkastist olid võtnud.

Piduliku lõppsõna asemel tsiteeriksin taas Lembe Hiedeli Vikerkaares ilmunud kultuuriloolist teksti.

„Meie ebamäärane eesmärk oli: senistest, mõneti mehhaanilistest avaldamisprintsiipidest ülesaamine, kirjanduse mõiste avardamine, võimalikult mõtestatud informatsiooni-näputäie kinnipüüdmine määratust kirjandusmaailmast ja selle sulatamine meie kultuuripilti, et siingi uusi ideid, uusi vormikvaliteete, uut mõistmistasandit ärgitada ja turgutada; mitte otsida lihtsalt uut ja uudset, mida oli ju lõpmatult palju sõjaaegse ja -järgse tõlketegevuse lünklikkuse ning pidurdatuse tõttu, vaid sõeluda kättesaadavast ainesest välja olulisim eesti lugejale, ehedaim, valusaim proov kõigest, olgu see siis mõne nähtuse juured või latv; korrata süvendamisväärset probleemistikku ja mitte korrata ülearu tuntut; hoida elavana üldsuse kirjandushuvi, panna jäätuma kippuv soojärv lainetama. Küllap seostus see sõnastamata jäänud ja alles samm-sammult selginev ideaal teise, peaaegu alateadliku eesmärgiga: luua sidet inimeste vahel, leida kontakti tundmatu, võib-olla alles sirguva lugejaga, kes tunneb end liiga üksijäetuna ühiskonna üldises õhuvaeses atmosfääris. Kontaktid ei jäänud tulemata.“³

Soovin samasugust missioonitunnet igale kirjastusele, igale kirjutajale ja igale otsustajale.

1 Janar Ala, Loomingu Raamatukogu – täiesti unikaalne nähtus. Intervjuu Triinu Tammega. – Postimees 26. II 2016.

http://kultuur.postimees.ee/3596769/loomingu-raamatukogu-taeiesti-unikaalne-naehtus?-taiesti-unikaalne-nahtus=

2 Lembe Hiedel, Loomingu Raamatukogu alaeast. Märkmeid ja meenutusi. – Vikerkaar 1995, nr 5–6, lk 141.

3 Samas, lk 143.