Kuidas tunda täpsemini, peenemalt, huvitavamalt?

Tõnis Vilu luulekogu „Tundekasvatus“ selgitab põlvkondlikku elutunnet ning ärgitab mõtlema inimelu kesksete väärtuste üle.

BRITA MELTS

Tõnis Vilu uue luulekoguga meenub muidugi kohe üks teine „Tundekasvatus“, 150 aastat tagasi ilmunud Gustave Flauberti romaan. Mõlema alapealkirjaga tuleb aga esmalt esile kontrast: Flauberti „Ühe noormehe lugu“ osutab vaikimisi pulbitsevale progressile, samal ajal kui Vilu luuleteos „Jaapani surmaluuletused“ deklareerib tardumust ja morbiidsust: leidub kaalutlusi, nagu „Mis seal salata, üsna sageli on tunne, et palju / parem oleks olla, kui mind ei oleks enam olemas“ (lk 10). Ehkki, miks mitte, ka eksplitsiitne memento mori võib kätkeda arengulugu ja omal moel tugevdada elusust, näiteks kui surmamõtteid analüüsitakse ja tunnistatakse need ideeks, milles „peab olema midagi / lohutavat“ (lk 10).

Laenatud pealkiri on nii või teisiti tabav ja õigustatud. Eks ole ju ka Vilu senine looming omalaadne „ühe noormehe lugu“, mille üheks tahuks on kujunenud bipolaarse meeleoluhäirega subjekti positsioon n-ö normaalses elus, samuti toimetulek ja leppimine iseendaga. Teemat avameelselt käsitlenud Vilu luuleteosega „Kink psühholoogile“ (2016) haakub autori sõnul nüüdnegi raamat: „Aus raamat? Jah. Isiklik? Jah. Poliitiline? Jah. Aga ma loodan, et ennekõike ikkagi inimlik. Vähemalt selline tunne on. Kellele meeldis „Kink psühholoogile“, sellele peaks see ka meeldima.“1

Sedapuhku pole siiski tegu teraapilise haigusnarratiiviga, millist tõlgendust – teatud reservatsioonidega – võimaldas „Kink psühholoogile“, keskendudes paljuski sellele, kuidas mingi diagnoosiga subjekt üldse maailma tajub ja kuidas ta peaks ühiskonnas toimima. Nüüd on see ühiskonnas olemasolemine juba rohkem klaarunud. Annotatsiooni järgi on rõhu all pigem luulesubjekti püüd „leida mingitki lepitust enda passiivsusega – sellega, et ta ei suuda ega taha olla parem inimene. Kuigi peaks.“ Varasemates teosteski vilksatanud ligilähedane küsimus, kas ja kuidas olla „kõikuvate tujude / kiuste hea inimene“ (lk 21), on niisiis luulekogu teljeks. Mis see tundekasvatus kui „tundmuste sihikindel suunamine ja arendamine“2 muud olegi kui ikka subjektiivse paremuse poole pürgimine, tahes või tahtmata. Vilu poeetikas võib selle paralleelina mõista ka metafoori jõe ületamine: „Jõe ületamine, // et lubada olla endal // inimene“ (lk 25).

Suurem osa luuletusi ei puudutagi Jaapanit (raamatus on Jaapani-tekstid eristatud kaldkriipsuga; argist, Vilu varasemast loomingust tuttavat olustikku kujutavaid tekste märgistab väike viisnurk). Ent äraolek on ometi oluline, tervikut loov poeetiline tagapõhi, mis muudab „Tundekasvatuse“ mitmekihilisemaks, vaimulaadilt ja ka vormilt vahelduvamaks kui nii mõnigi varasem Vilu teos (kui mitu eelmist Vilu luulekogu on olnud tervikteosed, ühtlase vormistikuga ja „loo“ seisukohalt vajalikud lugeda otsast lõpuni, siis „Tundekasvatus“ on eri ainestiku ja tundetooniga üksiktekstide kogu – tervikuna toimib sellegipoolest).

Tōkyō on luuleminale otsekui mentaalse pagenduse paik („ma ei taha, et keegi mind otsima tuleks“, lk 5), millel on tuntav mõju: „Nüüd on tujude asemel liikumine. // Kõik need ärevusvärinad. / Selle ehitusprahi uhus pehmeks Tokyo kiire, ent / vaikne metroo“ (lk 21). Ümbritseva kohta jagub küll täheldusi napilt, mis on täiesti ootuspärane, eriti kui võtta tähenduslikuna Vilu osutust fovismile (lk 36). Ent võõras (kultuuri)ruum on tähelepanuväärne muul viisil. Seal viibimisega on seotud eksistentsiaalsed või psühholoogilised arutelud Miyazaki-nimelise vestluspartneriga („„Mõnikord piisab ka sellest, kui sa ei lase / endal muutuda halvimaks versiooniks / iseendast.“ // „Kas ikka piisab?““, lk 30), samuti subjekti enesetaju ja muutumise tabamised („Hing on linnastunud. Justkui oleks see / loodusesõber välja kolinud ja endaga vanad / ämblikuvõrgud kaasa võtnud“, lk 11), aga ka lähedus­suhet puudutavad asjaolud („kuidas ihusooja puudumisest / üle saada“, lk 60) ja minevik kui taak („Ah, ikka see küsimus: kuidas küll unustada / need eesti mälestused?“, lk 5). Luulesubjekti enesetaju haardumine metafoorsesse liikuvusse võib peale ruumimuutuse väljenduda ka arutlusena, tõdemusena või minapildi kulgemisena mineviku ja oleviku vahel. Liikuvuse ja äraoleku motiivi tähenduslikkus selgitab ka luulekogu alapealkirja: lk 88 (ja varem Vilu blogis) väljendatud „plaan X“ tähendab surmamõtete pähetuleku ajel enesetapu asemel kusagile ära sõitmist, mida Miyazaki täpsustab: „Ja iga kord, kui sa nüüd surmale mõtled, mõtled / Jaapanile“ (lk 88).

„Tundekasvatus“ ei hõlma ainult luulemina mentaalsust, vaid selles ristuvad üldine (ühiskondlik, üldinimlik, poliitiline) tagapõhi ja intiimne fookus. Isiklikkust küll jagub, et püsida raamatu pealkirjaga lubatud subjekti meelelisuse ja emotsioonide välja avardamise juures. „Sest ma tõesti tahan ikka üha paremini ja / paremini tunda. Mitte rohkem, vaid täpsemini / peenemalt. Huvitavamalt“ (lk 26). Ent sellega haakuvad ajakajalised nüansid (pole mõtet nimetadagi, millised poliitikud Vilu luulemina enim ärritavad), samuti on Vilu luulevälja osa objektiivne „indiviidi positsioon ühiskonnas“, mis „on katki“ (lk 13), või pöördub lausuja hoopis sina-kuju poole osutamaks üleüldise väärtussüsteemi küsimusele. Teisal tõdeb: „Teate, kui Marju Lepajõe suri, siis mul oli / tunne, nagu oleksime kaotanud kindrali sõjas / rumaluse ja hoolimatusega“ (lk 30). Luulehääl torgib pinnakihte, kombib sügavikku, et mõista üldist humaansust: „Tahaks otsida mingit sügavamat põhjust / kõigele sellele, midagi otse inimesest endast [—]. Püüd minna sügavuti vääristab midagi, / millel pole sügavust“ (lk 13).

Vilu esimeste teoste kohta on märgitud, et nendel pole „päris maailmaga suurt pistmist“ ja tegu on krüptilises siseilmas rännakuga, mis lugejat kuigivõrd ei kõneta.3 Nüüdseks on Vilu looming lülitunud spetsiifilistel, ent ühiskonna kui terviku seisukohalt olulistel teemadel diskussioonidesse4 ja puutumata ei jää ka sotsiaalpoliitilised murekohad. „Tundekasvatusega“ on Vilu kahtlemata ületanud varasema kalduvuse eskapismi: tegu on teatud määral põlvkondliku elutunde poeetilise selgitamise ja avardamisega, milles võetakse peale isikliku ärevalt arvesse seda, kuhumaani maailm on jõudnud. Siinkohal võib näha õrna haakumist kas või Andrus Kasemaa vanapoisiga, kes samamoodi kui Vilu luulesubjekt kaldub passiivsesse individualismi (mida „Tundekasvatuse“ luulemina deklareerib meelerahuna, lk 33) ehk kihavalt sotsiaalse olemisviisi eitusse. Ent kui Kasemaa vanapoiss jääb seejuures pealiskaudselt osatavaks ja sihilikult lapsemeelsena ärplevaks, pelgamata vastuolusid ja niivõrd äärmuslikke avaldusi, et need hakkavad toimima juba naljana, siis Vilu luulemina kaalutleb maailma ja iseend selles (kord melanhoolsema ja pessimistlikuma, kord rõõmsama, lootlikuma) mõtlikkusega, millel on impulsiivsusest sügavam kandepind ja mis valgustab varjulisi, ent tähenduslikke alatoone. Ning kui Vilu luulesubjekt ka põrkub iseendaga, siis pole see kasemaalik naiivsusse ja eluvõõrusse keerdumine, vaid kontseptuaalne nõks – on ju „Tundekasvatuse“ üheks teljeks iseendaga lepituse otsimine ehk tundeline kulg ajas ja ruumis sidusa minapildini, milleks tulebki aeg-ajalt valida iseenda suhtes distantseeritud, kaalutlev vaatenurk.

„Tundekasvatuse“ subjekti põrkumised – isegi mitte niivõrd iseendaga kuivõrd argiste konventsioonide ja ühiskondlike ootustega, samuti väljenduslikkusega (nt „Kui vaid mu sõnad kannaksid ka ilma neid / välja ütlemata“, lk 49) – toovad esile luules harjumatu dramaatilise pinge.5 See väljendub muu hulgas dialoogiliselt üles ehitatud luuletustes. Neist eriti tabavas vormis ja seetõttu ühed huvitavamad on kaks teksti luuleteose lõpuosas (lk 81–83, 85–87): mõlemas kulgeb kahes teineteisesse lõikuvas veerus luulesubjekti ja tema elukaaslase vaheline konfliktne, korduvate sõnade ja mingite kvaasiparallelismide poolest efektne vestlus, esimesel juhul suhtesse ärritavaid nõksatusi toovatel argistel-elukorralduslikel ja teisel juhul üldisematel eksistentsiaalsetel teemadel. Pealtnäha tavaline arutelu, harilik võnkumine leppimise ja leppimatuse vahel teravneb vormilise võtte kaudu poeetiliseks draamaks, mis ei kujuta enam pelgalt subjektiivset tundekasvatust või suhtepeegeldust, vaid üldinimlikku mudelit lihtsate, aga olemasolemises kesksete väärtuste üle järelemõtlemiseks. See ongi, miks „Tundekasvatus“ mõjub.

1 http://ilmavilus.blogspot.com/2020/02/tundekasvatus.html

2 „Eesti keele seletav sõnaraamat“ (2009).

3 Berit Vari, Ilma(s)oleku hallus. – Sirp 19. IX 2014.

4 Siin on autoril looming ja muu tegevus käsikäes, kuula nt raadiosaadet „Katus“; https://idaidaida.net/et/saated/katus

5 Aare Pilv on märkinud draamaalget juba luulekogu „Kink psühholoogile“ puhul. Vt Aare Pilv, Vabadus olla teine. – Looming 2017, nr 4, lk 601.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht