* * *

Mainisin oma Tartu linnakirjaniku programmis soovi raamatuaastal rõhutada, et see pole pelgalt raamatute, vaid ka meie hingeloo aasta. Mida ma hinge all silmas pean, seda ma õieti ei tea. Selle tähendus on mulle praegu veel ainult intuitiivselt tajutav. Hing – tean, mis on seda ümbritsev tunne, aga mis on see tekst tema sees, see on varjul. Olen püüdnud oma luuletustega, oma tekstidega ligi pääseda sellele varjatule, aga keel on hoopis teine. Siiski, ma olen kindel, et vähemalt midagi temast vilksatab meie raamatutes ja seega saab rääkida hinge­loost. See ongi rohkem nagu tunne, armastus tabamatu vastu. Tähistagem raamatuaastal ka seda sõnastamatut.

* * *

Olen viimased üksteist aastat teadusest üha kaugemale jäänud, läinud teooria poolelt üle praktika poolele. Luule on mulle üha rohkem pigem elu kui kirjanduse asi, ta on ülimalt läbi põimunud mu olemisega. Kirjutamine on viis, kuidas harutada enda muresid ja mälestusi, ennast üles ehitada, suhelda teistega, suhestuda kadunuga – armastada. Aga ma olen tänulik oma ülikooliaastatele, õppisin kirjanduse erialal, kuidas suunata oma uudishimu, küsida ja leida. Õppisin, kuidas lahutada autorit tekstist, kuigi ma ei pea seda mingis mõttes enam võimalikuks. Lihtsalt sellesama elu tõttu. Ent mul on olnud kunagi see võimalus.

Ülikoolis kippus vahel ununema, miks ma üldse kirjandust õppima läksin. Nii mõnigi kord pidin sügavale kaevuma, et leida üles see hilisteismeline, kes kord raamatutesse ära armus. Küsimusele, miks me seda kirjanduseasja ajame, vastatakse sageli: selleks, et eesti kultuur kestaks üle aegade. See on ka rahvus­teaduse professuuri tähendus. Minu jaoks on see vastus kuidagi külm ja kuiv, ei sütita kohe eesti kirjandusse kaevuma. Arvan, et just armastus raamatute vastu on kirjandusele palju parem reklaam. Inimesed, kes armastavad raamatuid – nende jutust kumab see kirg läbi, see nakatab, innustab. Ei ole paremat kui õhinal sõber, kes lugemist soovitab.

Mu keskkooliaegne kirjandusõpetaja oli selline, tema mitmete aastate, ehk isegi aastakümnete jooksul korduvalt alla joonitud, kapsaks loetud ja ääremärkusi täis raamatud, mida ta mulle vahel laenas, süstisid musse kirjanduseusku. Rääkimata kõigist neist meie vestlustest, kus ta oskas teha raamatud elusaks. Juba siis sai mulle selgeks, et kirjandus on elu asi.

Trükitud tekst laieneb leheservadesse, ühineb kellegi käekirjaga, mõtetega, selle pliiatsi pistad endale kotti, see kott käib sinuga kaasas, ükskord puges sinna kass, kes olekski peaaegu kooli kaasa tulnud. See kõlab nagu üks lugu, mida kuskilt lugesid.

* * *

Võib-olla on neid raamatuarmastaja armastatud raamatuid võrdlemisi vähe. Mitte et teised oleksid halvad, vaid et ta polegi väga palju lugenud. Armastab ideed raamatutest. Maadlen viimased aastad keskendumisraskusega, millele on ilmselt hoogu juurde andnud internetisõltuvus. Ma pole mitu kuud jõudnud lõpuni lugeda ühtegi raamatut, ja poolikute virn öökapil muudkui kasvab. Aga parem luuletus või lehekülg siit ja sealt, kui et mitte midagi? Kirjanikuna on ikka nii, et kui kirjutada pole saanud, siis vähemalt teisi lugedes tunnen, et olen midagigi kasulikku teinud. Häbitunne on seetõttu nüüd tugev küll. Ma luban, et võtan ennast kätte, ma üritan ennast kätte võtta, ehk õnnestub ennast kätte võtta, ärge väga suuri lootusi pange sellele, kas ma suudan ennast kätte võtta …

Kas on võimalik ligi pääseda neile viiesajale eesti (trüki)sõnastamatuseaastatele, kui lugemine ise on nõnda hõredaks kulunud? Arvan, et on ikka. Ma usun väravatesse, aga mitte väravavalvuritesse. Näiteks, ärme pane hilisteismelisele pahaks, et ta veel vähe lugenud on, ärme tekita seda häbitunnet. Raamatuarmastajad, avagem talle kõik väravad. Katsun seda ka teha, üks osa mu linnakirjaniku programmist on käia rohkem koolides noortele luulet ja luuletaja elu tutvustamas. Olen jõudnud juba mõnes koolis käia ja kogenud, et kui leida õige lähenemine, siis tulevad õpilased kiiresti kaasa. Seetõttu mina eesti kirjanduse tuleviku pärast muret ei tunne. Väike PD ja Lil Till on ka kirjandus, osakem näha neis väravat noorte jaoks.

* * *

Sõnastamatus on muidugi laiem nähtus kui kirjandus, aga minu arvates hakatakse just kirjutamise kaudu sellele sõnastamatusele rohkem ja süvenenumalt mõtlema. Ta tuleb paberil nähtavale, tõmbab endale tähelepanu. See ratas läheb veerema kirjas ja loomingus, see tung ja sund.

Üks mu lemmiktegevusi on sõita kevadel rattaga Tartu tänavatel ringi ja pärast õhtuhämaruses natuke kirjutada. Selline on minu pidupäev, raamatuaasta iga päev.