Kriitik(a) peab. Kriitik(a) võib. Kriitik(a) ei või. Kriitik(a) võiks. Jne.
Üheksa kirjandusmõtestaja mõtteid kirjanduskriitikast. 1. Millised on praeguste kirjanduskriitikute võimalused ja kohustused ilukirjanduse tutvustamisel ja mõtestamisel? 2. Milliseid teoseid, teemasid, nähtusi või tendentse võiks kirjanduskriitikas senisest rohkem käsitleda? 3. Palun nimetada (koos põhjendusega) üks positiivne ja/või negatiivne näide viimase aja kirjanduskriitikast.
JOHANNA ROSS:
1. Kriitikud võiksid olla kõvema sõnaga, kui nad seda praegu on. Pilti muidugi kallutab see, et kui otsida mõne raamatu kohta Google’ist teavet – ja kust siis veel? –, tulevad samadel demokraatlikel alustel välja niihästi tõsised arvustused, ajalehtede ja kirjastuste promonupud kui ka blogijate pahatihti eksalteeritud karjatused. Seda võib ju tahtmise korral pidada kriitika võimaluste ahenemiseks, hääle sumbumiseks. Just sellepärast peaksidki kutselised kriitikud oma tööd eriti tõsiselt võtma. Kui mitu head raamatut Eestis ikka aasta kohta ilmub? Aga kui palju positiivseid arvustusi? Samal ajal kipuvad tõesti esiletõstmist väärt teosed avalikkuse jaoks kaduma minema, kuna suures osas Internetikajastustes keskendutakse ajaviitekirjandusele, mille osa seeläbi automaatselt võimendub. Niisiis, kui otse välja öelda, võiks anda rohkem ja karmimaid hinnanguid. Praegu armastatakse hirmsasti tegelda määratlemise võlude ja valudega: kas küberkirjandus on kirjandus, kas mälukirjandus on ilukirjandus, kas ajaviitekirjandus on päris kirjandus jne? (Tulemuseks on harilikult helde ja kõikelubav „jah”.) Olgu või ärgu olgu, vähemalt sama tähtis on see, kas on hea või mitte. Ma ei arva loomulikult, nagu oleks kriitiku võimuses sellele ühene vastus anda, aga küsimust tuleks igatahes kaaluda ja see kaalumine võiks kriitikas kajastuda.
2. Mulle tundub, et edaspidi hakkab eesti kirjandusse siginema üha rohkem n-ö poliitiliselt põnevaid, ühiskondlikult valulikke teemasid, ja kriitika lihtsalt peab õppima sellega kuidagi hakkama saama. Kuum näide on muidugi „Sofi O juhtum”, aga ma pean silmas ka seda, kui kirjutatakse geiromaane, romaane võitlusest söömishäiretega või romaane squattimisest. Need on sellised läänest „imporditud”, iseenesest õiged ja vajalikud teemad, seda mõõdet ei saa kriitikas tagaplaanile jätta, aga see ei peaks tõusma ka ainsaks käsitletavaks aspektiks. Natuke võib muidugi rõõmustada, et jälle on üks vajalik valdkond kaetud ja jälle ühe toreda uue nurga alt, ja natuke ka pahandada, kui valdkond või nurk on kriitiku meelest nõmedad, aga erinevalt ülejäänud ühiskonnast ei tohiks kriitik unustada ikka sedasama kirjandusliku kvaliteedi vaagimist. Väga hea meel oleks mul selle üle, kui rohkem võrreldaks Eesti kirjandusmaastikul toimuvat piiritaguse seisuga. Ma ise ei ole selleks nimelt sugugi võimeline, aga teada tahaksin küll. Sissevaateid arengusuundadesse Euroopas pakub näiteks Varraku kirjastuse blogi, aga seda ikkagi üsna kindlas nišis, kindla nurga alt ja üldtutvustavast aspektist. Oleks imetore, kui vastav teadmine ja laiem kontekst põimuksid teinekord kuidagi orgaaniliselt ka üksikteoste arvustusesse.
3. See on mugavalt sõnastatud küsimus selles mõttes, et tahangi tuua just nimelt „positiivse ja/või negatiivse näite”: Mihkel Kunnuse hiljaaegu Sirbis ilmunud arvustuse Tuuli Tauli luulekogule „Täiuslik ja turvaline”, aga tegelikult ka tema varasemad sõnavõtud peamiselt noorkirjanduse teemal. Esiteks on Kunnuse tekstid suhteliselt mahlakad. Ma ise ei arva, et noorte autorite teoseid peaks tingimata nimetama „tekstiliseks räppetombuks” või „vahetuks sissevaateks mitmekülgselt ebaküpse inimese hinge” (kuigi olen Värske Rõhu proosatoimetajana vastava kiusatusega äärmiselt tuttav). Samas esindab Kunnus omal moel just seda kõvemat sõna, mille vajadusele ma esimeses punktis viitasin; sealjuures sõimab ta osavalt, seda on nauditav lugeda. Tõsiasja, et niisugused arvustused tekitavad poleemikat, millest debütant võiks muidu üksnes unistada, tasub vaevalt mainidagi.
Teiseks on Kunnuse tekstid mahukad (peaaegu grafomaania, algvariandis on need reeglina veel märksa pikemad), kohati laialivalguvad, pigem mingite oma mõttearenduste hüppelaud. Tihti tsiteeritakse pikalt suuri saksa mõtlejaid, nagu tahetaks tappa kirvega kärbest. Samas on tänuväärne, et keegi püüab arvustatavat raamatut vaadelda laiemalt, asetada see hinnaalandust tegemata mingi traditsiooni taustale – viimasel ajal on retsensioonides levinud pigem konkreetne, kitsapilguline lugemine. Kolmandaks on Kunnuse tekstid üksteisega tihedasti läbi põimunud ja kõik üsna samas sihis; jääb mulje, nagu oleks ta alustanud ristisõda noorkirjanduse (või mõnd muud sorti kirjanduse) vastu, heites ette mitte niivõrd konkreetsete teoste puudujääke kui mingeid üldisi väärtusi, mis neis kajastuvad. Samas tähendab see ühtlasi, et Kunnus kirjutab mingi pideva eesmärgiga, see tähendab missioonitundest, ja see on väga tore – arvestades, et suurem osa perioodikas ilmuvatest arvustustest on tellimustöö. Kokkuvõttes leian, et vähemalt üks Kunnus mahub kriitikamaastikule ära küll.
PAAVO MATSIN:
1. Kriitiku ülesandeks on tegelemine sellega, mis on kirjandus, raamat, üleüldse kirjanik olemine, ning seda mitte üksnes isiklike hindamiskriteeriumide, vaid ka oma iseloomuliku ja originaalse kujundisüsteemi aastatepikkuse väljaarendamisega. Eriti olulised on need jooned ajal, kui kirjanikud enam ise ei suuda arhetüüpselt tegeleda kirjanduse põhiprobleemidega. Ma arvan, et see aeg ongi kätte jõudnud. Kriitika ei ole minu arvates mingi kirjanduse kannupoiss, nagu tihtipeale arvavad igasugused ajakirjandusõppejõud, vaid täiesti eriline ja eraldiseisev ilukirjandusvorm. Tihti paneb kriitika käsitletavale teosele pika puuga ära ja on nii mõnelgi puhul palju huvitavam lugeda kui käsiteldav raamat. Ega muidu ei loeks paljud just esimesena kirjandusajakirjadest kriitikalehekülgi. Mõnes mõttes täidab eesti kriitik ka seda rolli, mida läänes teevad rikkad kirjandushuvilised metseenid (näiteks multimiljonär Theodor Harmsen oma R. Ritmani Hermeetilise Filosoofia eraraamatukoguga Amsterdamis, selle abiga korraldati hiljuti Gustav Meyrinki virtuaalnäitus Tammsaare muuseumis). Kultuuritort on Eestis muu Euroopaga võrreldes ikka väga õhuke, pole meil veel rikkaid pensionäre, kes kuulaksid kabriolettidega sõites suurtest kõlaritest Wagnerit, nagu võib näha Austrias. Nii olengi korraldanud oma lemmikautorite puhul näitusi, konverentse, kirjandus- ja juubeliõhtuid jne. Need on toimunud põhiliselt minu kõhna rahakoti peal, ennast ei saa ma küll kuidagi metseeniks ja multimiljonäriks nimetada. Olen lihtsalt tundnud, et mingeid teoseid ja autoreid on vaja ühiskonnas reljeefsemalt rõhutada, jalule seada „õiglus”. Ei ole juhus, et need autorid käsitlevad kirjandusele kõige olemuslikumaid, metafüüsilisi probleeme. Kui vaadata raamatupoode, siis need on pealtnäha ju justkui täis raamatuid, aga tegelikult on seal raamatuid palju vaid liigitatavas tähenduses, aga mitte sisulises, hinnangulises mõttes. Ma ei mõtle siin igasugu kinke- ja kokaraamatuid, aga laiemalt. Kõiksugu bestsellerid, Khaled Hosseinid jne ei ole ju hinnangulises mõttes tõsiseltvõetavad raamatud. See nivoo paljastus väga iseloomulikult, kui nägin kunagi telerist, kuidas Nobeli auhindade pidulikule lõunale tuli üks pärjatud afroameerika naiskirjanik kummikute ja sitskleidiga. On paratamatu, et kriitik peab üha rohkem tegelema hoopis tüütu raamatute ja ebaraamatute eraldamise labase küsimusega. Paljud kriitikud sellega hakkama ei saa, vaid lasevad end mingite krosside eest kinni maksta, kui kiidavad igasugu raamatusarju jne.
2. ja 3. Toimusid küll mingid suured 00ndate kirjandusarutelud, aga ma ikkagi ei näinud, et keegi oleks suutnud konstrueerida ka piisavalt huvitavaid alternatiivseid käsitlusi. Pigem mindi kaunis igavalt arvatavalt kindla peale välja. Kogu protsessile saaks kirja panna ka hoopis teistsuguse vaate, kus ei oleks luule puhul keskmes mitte oma tõesti naiivsete maailmavaluprobleemidega tegelev fs, vaid hoopis näiteks kogu eksperimentaalsemat kirjandust pöördumatult mõjutanud Kiwa. Kus aga on pikemad käsitlused näiteks Kiwa väga põhimõttelise ja murrangulise loomingu kohta? Miks ei ole Kiwa (kui kirjanik, aga ka kui organisaator) saanud aastaauhindu ja ordeneid? Või kus on näiteks vähegi adekvaatsem kriitika kõrgelt pärjatud Asko Künnapi nii väliselt kui ka sisuliselt mõttetult üle kujundatud ja kassikuldseid mõtlemispoose üritada võtva loomingu suhtes, lugeda on saanud vaid mingeid jaburaid ja mõõdutundetuid kiidulaule (vt Mihkel Kaevats, Sa pead neid lehti väga vaikselt pöörama! – Looming 2009, nr 2). Kuule, Kaevats, hinga ometi välja, ei pea neid lehti midagi nii vaikselt pöörama! Ühest asjast veel. Sain kunagi 90ndate alguses ajakirjale Keel ja Kirjandus oma esimest tõsisemat kriitikaartiklit kirjutades kirja arvustatavalt persoonilt, kus oli nii õudne (ja nagu hiljem selgus, ka suisa valelik) hala, et hirmus kohe. Pean kahjuks ütlema, et aastatega ei ole midagi muutunud, kriitik peab alati olema valmis, et saab täiesti jubedat ja hullumajalikku tagasisidet. Kunagised hipid, avangardistid, seltskonnadiivad jne on muutunud nii puutumatuteks ja institutsionaliseerituteks, et kriitik järsku ei tohigi midagi ootamatut enam kirjutada. Tahaks küll hüüda, et maha igasugused klišeed, keda tohib ja keda ei tohi puutuda jne. Ka paljude lahkunud nõukaaegsete kirjanike looming tuleks kriitilise pilguga üle vaadata: Kross, Vaarandi jne. Aga, pange nüüd tähele, see võib tähendada ka uuskonservatiivsust, ei pea alati nõus olema Sirje Kiiniga. Hea kriitiku seisukohad peavadki olema raskesti prognoositavad, üllatuslikud. Olen kirjutanud mooramaamehetööd tehes samaaegselt raamatutest nii ajakirja Playboy kui ka ajalehte Eesti Kirik. Oli tore vaatepilt, kuidas postiljonil läks mokk töllakile, kui pidi kord keset põldu asetsevasse postkasti suruma üksteise kõrvale need kaks väljaannet! Jälgisin seda juhtumit võimsa merebinokliga nagu suure sõjalaeva kapten.
MAREK TAMM:
Mis on meie kirjanduskriitikas vajaka? Esmalt baasist (kui lubada endale marksistlikku argood). Kurdan vana tõsiasja üle, et Eesti ajalehtedes on kirjanduskriitika sisuliselt välja surnud (resp. suretatud): esimesena läksid hingusele Eesti Päevalehe kirjandusküljed, siis Postimehe omad ja nüüd viimase aasta jooksul Eesti Ekspressi omad (mulle isiklikult ongi kõige kurvem olnud tunnistada Areeni kiiret allakäiku). Arvustuste asemel ilmuvad nüüd ajalehtedes peamiselt intervjuud autoritega, ülevaated kirjandusüritustelt, väikesed uudisnupud ja kultuuritoimetajate lugemisnopped. Kriitika vallas teeb Sirp üksinda tänuväärset tööd, isegi kui minu maitse jaoks veidi pidetult ja juhuslikult. (Seevastu kiidan Sirbi tööd esseistika ja teaduskirjanduse retsenseerimisel, viimastel aastatel on tihti kõige sisukamad arvustused uuema ajaloolise ja filosoofilise kirjasõna kohta ilmunud Sirbi veergudel.) Õnneks aitavad kirjanduskriitika lippu üleval hoida kirjandusajakirjad, eeskätt Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk.
Teiseks pealisehitusest. Eesti kirjanduskriitikat näib kummitavat ideeline kriis. Ühest küljest levib arusaam, et kirjanduskriitika on nagu tootetutvustus – kiire ülevaade uuest teosest potentsiaalsele tarbijale. Heal tasemel ei ole selline tarbijalik raamatukriitika tingimata halb, ja ajakiri Lugu teeb selles vallas päris vajalikku tööd. Kuid nõudlikku lugejat selline tarbijalik arusaam kirjanduskriitikast mõistagi ei rahulda. Teisest küljest kipub meie kirjanduskriitika provintsistuma: üha vähem kohtab kriitikute soovi tõlgendada algupärast kirjandust laiemal rahvusvahelisel taustal, võrdleva vaatenurga sissetoomist. Selle sama probleemi teine külg on tõlkekriitika kidumine, üha harvem leiavad ajakirjanduses käsitlemist väärtkirjanduse tõlked (kui pole just tegemist järjekordse rahvusvahelise bestselleriga), ja ka siis ei pöörata üldreeglina tõlkele endale suuremat tähelepanu (ajalehtedes süveneb komme koguni tõlkijanimi arvustuses maha vaikida). (Neid kirjanduskriitika provintsistumise probleeme lahkab põhjalikumalt Vikerkaare tänavune juuliaugusti number.)
Ja ons midagi positiivset? Mind rõõmustab Eesti kultuuriajakirjade jätkuvalt hea tase, mida pole eriti õõnestanud ka viimaste aegade majanduskitsikus. Kuniks ilmuvad riigi toel Keel ja Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk (ja mõistagi Sirp), ma eesti kirjanduskriitika pärast liiga suurt muret ei tunne. (Unustada ei maksa ka nende akadeemilisi sõsaraid, nagu Akadeemia, Interlitteraria ja Methis, mille mõju jooksvale kirjanduskriitikale on küll kaudsem, kuid kindlasti oluline.) Ja samuti valmistab heameelt, et paisuv blogosfäär on osaliseltki täitmas seda lünka, mis ajalehtedest kirjanduskriitika vallas on maha jäänud.
VAHUR AFANASJEV:
1. Kriitikud kalduvad laiskusesse; ma ise pole erand. Rohkem peaks tegema nii-öelda musta tööd ehk lugema kuhjade kaupa uudiskirjandust, autoreid, kelle nimi ei ütle midagi. Kriitiku kohustus on olla lugejatele tuletorn, mitte ahtrituli. Samuti koheldakse mõne autori teoseid rohkem meediakuvandi järgi või lähtudes sellest, et autor on viisakas inimene heast perekonnast, mitte teksti kunstiväärtusest. Uus huvitav nähtus on kirjanduskriitika jõudmine rohujuuretasandile. Tihtilugu silman suvalistes blogides üsna põhjalikke lugemiskogemuse kirjeldusi, mis puhuti ei jää alla institutsionaalse kirjanduskriitika tasemele. Ei usu, et mõni tehnoloogiline vidin lähiajal füüsilise raamatu välja tõrjub, kuid raamatute vastuvõtt ja lugeja hinnangu kujunemine on tänu Internetile kindlasti kiirenenud. Muidugi mõjutab rohujuurekriitikat kõvasti autori meediakuvand; seda enam on institutsionaalse kirjanduskriitika kohustus vaadelda teost ja mitte autorit.
2. Ma ei arva, et kirjanduskriitikat peaks tegema mingi spetsiifilise nurga alt. Tuleb arvustada seda, millest kirjutatakse. Lähtepunkt peaks olema arvustatav tekst, mitte põneva vaatenurgaga epateerimine. Mida suurem on kirjanduskriitika kunstiline ambitsioon, seda piinlikumalt hakkab silma kriitiku egoturse.
3. Ehkki vormilt rahvalik ja isikukeskne publitsistika, andis Peeter Helme koostatud Eesti Ekspressi Areeni kollektiivi arvamuste süntees „Miks meile ei meeldi Sofi Oksanen” autori loomingust objektiivsema ülevaate kui mitu professionaalsusele pretendeerivat arvustust kokku. Kuna tänapäeval on olemas Googledocs ja muud mugavad viisid ühiseks tekstitootmiseks, siis võiks selletaolist meeskondlikku arvustamist katsetada laiemalt. Samuti meeldivad mulle võrdlevad arvustused, kus kriitik asetab kaks või enam raamatut omamoodi poksiringi.
MART VELSKER:
Viimastel aastatel eesti kirjanduskriitikas toimunud muutustest tundub kõige tähtsam olevat see, et mingisugustki kaalu on hakanud omama Interneti kaudu levivad käsitlused.
See võiks tähendada kriitika sõltumatuse suurenemist, aga ka kirjutamise muutumist kiiremaks, hajusamaks, ebapüsivamaks. Trükisõnas praegu mingeid radikaalseid pöördeid veel ei paista: kirjanduskriitika staatus ning tekstide koguhulk püsib, jätkub nii tühja sõnaloopimist kui ka asjalikke analüüse, häid kriitikuid tuleb juurde enam-vähem samas rütmis, kui neid ka taandub.
Pikemas perspektiivis torkab silma kolm asja. Esiteks: võrreldes 1990. aastatega on kirjanduskriitikale eraldatud trükiruum ikkagi vähenenud. Teiseks: lehekriitika on rohkem kommertsialiseerunud. Kolmandaks: akadeemiline „punktikogumine” on avaldanud mõju ajakirjades ilmuvale kriitikale. Viimati nimetatud muutus on korraga hea ja halb: ühelt poolt on see meelitanud rohkem kirjutama neid, kes kõrgkoolis käinud, teiselt poolt tingib teaduse järelevalvesüsteem ka selle, et kirjanduskriitilisi arutlusi õpitakse formaalsete võtete abil maskeerima teadustöödeks. Kriitikal ja teadusel on ka sisuline kattumisala, aga ainult osaline ja see polegi ehk kõigist kattumistest mitte kõige põhilisem. Pean eriti tähtsaks kriitika vahendavat funktsiooni, niisiis ka seda ühisosa, mis on ajakirjandusel ja kriitikal. Arusaadav, et kirjanduskriitika kõige väärikamateks vormideks peetakse sageli raamatuid ja korraliku viiteaparatuuriga pikki artikleid, kuid kõige olemuslikumaks kirjanduskriitika žanriks võiks olla ikkagi arvustus. Millised võiksid olla nende väidete valgusel kriitika kohustused? Kui jätta kõrvale arutelu alusprintsiipidest „üleüldse” (vahendada, hinnata, analüüsida …), siis esimene võiks olla kohustus olukorda mitte hullemaks ajada. Kultuuriajakirjandus peaks säilitama vähemasti praeguse mahu ja taseme, kriitik peaks püüdma säilitada iseseisva mõtlemise sellest hoolimata, et ta laveerib rahateenimise, meeldida tahtmise ja teadusrituaalide vahel. Arvan, et senisest rohkem võiks avaldada tõlkekriitikat, aga see on poole suuga antud soovitus, sest ma ei luba, et ma ise kohe tõlgetest kirjutama hakkan. Samuti ei tohiks kirjanduskriitika siseseid proportsioone ka mitte liiga palju paigast nihutada: on siiski loogiline, et eesti arvustuses räägitakse sageli eesti raamatust. Väga halba ja väga head näidet uuemast kirjanduskriitikast ma välja tuua ei taha, neid kõige halvemaid polegi enamasti mõtet nimetada. Või kui, siis ainult juhul, kus mõni väärika positsiooniga inimene kirjutab lausrumalusi ja tema sõna kipub kehtima kirjutaja staatuse tõttu. Huvitavat näitematerjali võiks vahest leida Sofi Oksaneni retseptsioonist, aga poleemiline kontekst on muidugi eripärane, seal muutub sõnade erikaal.
Paari näite varal võiks lõpuks siiski osutada, kui habras piir on problemaatilise ja veenva kirjandusarvustuse vahel. Esileküündivad kriitikud on nooremast põlvkonnast Mihkel Kunnus ja Johanna Ross, mõlemal on juba teatav kirjutamiskogemus, mõlema analüüs on sisukas ja mõlemad pikivad teksti täis iroonilist plahvatusainet. Aga kuidas siis ikkagi on nii, et Rossi arvustus Nirti romaanile (Vikerkaar 2010, nr 6) mõjub mulle huvitava arutlusena, Kunnuse arvustus Tuuli Tauli luulekogule (Sirp 17. IX 2010) oleks aga nagu lihtsalt ülemäärane jõudemonstratsioon? Praegu jääb küsimus vastuseta, kuid arutada siin midagi nagu oleks.
MARILIIN VASSENIN:
Mulle näib, et praegune kirjanduskriitika ongi enamjaolt tutvustav, mitte mõtestav. Tekste, mis kuuluvad kajastuste ja ülevaadete valda, on kaugelt rohkem kui huvipakkuvaid süvaanalüüse. Proosakirjanduse kriitikaga olen vähem kursis, rohkem jälgin luulearvustusi. Võttes arvesse, kui väikestes tiraažides luule ilmub ja kui vähesed seda loevad (kahjuks loevad ETV luuleminutitest hoolimata luulet endiselt vähesed), annab kirjandusajakirjades ja kultuuriväljaannetes ilmuv kriitika praegu toimuvast hea pildi. Uuemast ja nooremast eesti proosast saab parema ülevaate kirjandusblogide vahendusel, kuid nende kirjutiste näol on enamasti tegemist muljetamise, mitte kriitikaga. Blogid on justkui baromeeter, mis annab aimu raamatu müügi- ja laenutamisedust ning sellest, kas teoses käsitletud teemad inimestele kuidagi korda lähevad. Kriitika ülesanne oleks võtta kõik see kuidagi kokku ja lülitada üldisesse kirjanduspilti, tabada voole ja muundumisi.
Üks, millest mina tõlkijana puudust tunnen, on tõlkekriitika. See ei ole kultuuriväljaannete võimalusi arvestades muidugi prioriteet, kuid võiks olemas olla näiteks blogi näol – midagi sellesarnast nagu Varraku raamatublogi. Ent, nagu teada, arvustatakse ilmuvat tõlkekirjandust vähe, enamjaolt ilmuvad uute eestinduste kohta nupukesed siin-seal ja mõni rida päevalehtede kultuurikülgedel. Pisut korvab seda kangekaelne eesti järelsõnakultuur, millest annab asjaliku ülevaate Marek Tamm Varraku blogis, kuid järelsõna ei peaks olema kriitika, vaid selgitav ja tausta valgustav kommentaar. Tõlkekriitika all ei mõtle ma ainult tõlgitud kirjanduse käsitlemist, vaid tõepoolest tõlgete kriitikat. Puhtalt tõlke kohta poetatakse arvustuses mõnikord paar sõna, näiteks, et oli „hea tõlge” või „asjatundmatu tõlge” vms. Pikemad arutlused tõlkimise kui tegevuse, selle õnnestumiste, geniaalsuste, möödapanekute ning pahatihti veidrate probleemide üle on siiani jäänud peamiselt ülikoolide seminariruumidesse või konverentsisaalidesse. Selline blogi või Interneti-ajakiri, kus professionaalsed tõlkijad vaatleksid teoseid just tõlkimise seisukohast, aitaks edendada tõlkest rääkimise ja mõtlemise kultuuri ning pakuks hoopis teistmoodi sissevaateid – on ju tõlkimine ühtlasi tõlgendamine ja teose mikrokriitika. Tõlkevalikute läbivalgustamine aitaks mõnel juhul teravustada mõttehoovusi, mis lugedes jääksid ainult aimatavaks, ning samuti tabada oma ja võõra põrkumispunkte, fikseerides ideaaljuhul need tihtilugu nähtamatuks jäävad sündmused, mille kaudu võõrast saab oma. Samuti oleks see kasulik noorematele tõlkijatele, kes tõlketööga esimesi kordi kokku puutudes on sageli sunnitud leiutama jalgratast. Viimaste kuude luulekriitikast tahan esile tõsta Kalju Kruusa ekspertarvustust Künnapi, Rooste ja Sinijärve „Eesti haiku” kohta. Selles ülimalt asjatundlikus tekstis mõtestatakse kõigepealt seda, mismoodi avaldub vorm kaasaegses eesti luules, valgustatakse seejärel eesti haiku kirjutamise traditsiooni ja haikude tõlketraditsiooni ning jõutakse seeläbi Eesti ja Jaapani massiteadvuse rütmide võrdlemiseni. Ideaalis võikski luulearvustus sellesarnastest osistest koosneda: tausta põhjalik tundmine, käsitletava teose läbikatsumine ja selle lülitamine laiemasse žanriülesesse mõtteraamistikku.
MEELIS OIDSALU:
Loomingus avaldatud nullindate kirjandusdebatist torkas silma Piret Viirese öeldu: kriitikud ei ole viimase kümne aasta jooksul piisavalt kirjandusvälja mõtestamisega tegelenud, mistõttu nullindad tervikuna on hämarala. Tundub, et ta ei ole ainus, kes kriitikat lugedes kimbatusse on jäänud. Ometi peaks ideaaljuhul olema vaatlejal võimalus end kirjandusellu sisse lugeda ka pelgalt kriitika põhjal, teoseid endid puutumata, seda eriti ajal, mil kõigi ilmuvate teostega tutvumine ei ole võimalik. Kirjanduse sekundaartekstidel on sageli kolm viga: nad on (a) elamuse- ja emotsioonipõhised; (c) kontekstitud või värdkontekstis ja/või (c) argumenteerimata ja seega lugejale suletud, s.t et neis esinevad peamiselt väited, järeldused, mitte tõestuskäik, mis seostaks kunstilise teksti kriitilisega.
Liiga sageli lähtutakse teose mõtestamisel juhuslikest, personaalsetest assotsiatsioonidest, mitte terviklikust, süsteemsest kirjandusteoreetilisest analüüsist. Teose personaalne mõjuvus võib teinekord olla küll ajend arvustuse kirjutamiseks, kuid kindlasti ei tohiks see olla teose väärtustamise ja mõtestamise tegur. Samuti on oluline, et teksti vaadeldaks põhjendatud kontekstis ning et teose interpretatsioon lähtuks kunstilisest, mitte kriitilisest tekstist. Rein Unduski sõnu kasutades peaksid arvustuses kriitilise teksti ja kunstilise teksti liitekohad paljastuma nii, et kunstiline tekst „astuks sisse”, sobituks kriitilisse. Kriitiku valitud metatasand ei peaks niivõrd seletama kunstilist teksti, kuivõrd kunstilise teksti enda sõna peaks põhjendama valitud metatasandit.*
Sellisel viisil kirjutatud kriitika on ka lugejaile oma tõestuse kaudu avatud, vastandina praegu laialt levinud suletud kriitikastiilile, mille usaldusväärsust on võimatu kontrollida ilma kritiseeritava tekstiga tutvumata. Algaja autorina püüan ka ise selle poole, et teose väärtustamine arvustustes tõukuks võimalikult vähe elamuslikkusest ja rohkem kirjandusteoreetilisest analüüsist ning põhjendatud (st tekstiga sobituvast) kontekstist.
* Rein Undusk, Kriitika poeetilisest aspektist. – Keel ja Kirjandus 1996, nr 10, lk 657.
ALVAR LOOG:
Nagu ei ole olemas nt täiuslikku naist, ei ole olemas ka täiuslikku arvustust – sest vastandlikke ja praktikas teineteist välistavaid kvaliteete, mida potentsiaalne „tarbija” neilt üheaegselt ootab ning eeldab, on lihtsalt liiga palju. Olen sellest teatrikriitika näitel kirjutanud pikema teksti „Kriitika võim ja võimatus” (vt Teater. Muusika. Kino 2007, nr 4), kus esitasin paarikümnes punktis põhjenduse, miks on kõiki osalisi rahuldav arvustus mission impossible, ega hakka oma mõõdukalt skisofreenilisi tähelepanekuid siin ükshaaval üle kordama. Küll aga usun, et see otsitud ning püüeldud täius esineb arvustuse puhul – mõistagi paratamatute mööndustega ning harva küll, ent siiski – mitte mõttelise ideaali kujul, nagu võiks arvata, vaid pisut paradoksaalsel kombel hoopis praktilises teostuses. Teostuses, mis suudab omaenese võludega tühistada lugeja silmis kõik need mõttelised kriteeriumid, millele ta paratamatult vastata pole saanud (nagu nt üks brünett naine, kes paneb mehe vähemalt koos veedetud ajaks unustama, et blondiinid on üldse olemas, ja vastupidi).
Ent selline „täiuslik” arvustus – kui jätame lugeja praegu olukorra lubamatu lihtsustamise hinnaga mängust välja – on vähemalt kolmepoolne perfect match: arvustaja, teose ning väljaande formaadi/profiili vahel. Ainuüksi korralikust arvustajast ja heast teosest ei piisa. Nende vahel peab olema mingi keemia, dünaamiliselt ebatäielik kommunikatsioon, kokkupõrge. Sest esteetiline nauding ja trükitinti vääriv hinnang sünnivad eelkõige pingest teose sisu, valitud meediumi/koodide ning vastuvõtja ootuste ja harjumuste vahel. Kriitiku funktsioon oleks kaardistada omaenese näitel neid kokkupuutepunkte, vahendada personaalsest vaatepunktist seda energiat või osutada, miks ja kus see vallandumata jäi. Universaalselt hea arvustus on asjatundlikult kriitiline pilk distantsilt. Ent kriitilisus ega distants ei tohi olla liiga suured ning asjatundlikkus liiga väike. Praktikas tähendab see teosega resoneerimist; ausaid ja julgeid väiteid, millele järgneb argumenteeriv põhjendus – sest väitega saab suhestuda ainult emotsionaalselt, argumentatsiooniga ka intellektuaalselt. Ma ei pruugi lugejana olla absoluutselt nõus sellega, mida öeldakse, ent kui ma saan aru, mis alustelt seda öeldakse, on see alati vähemalt mingi piirini huvitav ja isegi hariv. Hea arvustus on nagu hästi valgustatud koridor (üks lõputust hulgast võimalikest), mille valgus lööb heledamaks ka teose kui mõttelise toa, millesse see lugeja juhatab. Iseasi muidugi, kuidas see tuba ise, tema sisustus jne, selles valguses paistab. Ning nii lugejal kui ka näiteks arvustatava teose autoril peab olema arusaamist, et see, mis siis paistab, räägib alati samavõrd lambist kui toast, mida see valgustab.
1. Ma ei leia, et kirjanduskriitikute võimalused ning kohustused oleksid ajas märkimisväärselt muutunud. Mingeid muid kohustusi peale süvenemissoovi, igakülgse aususe ja suhtelise asjatundlikkuse ma üldse ei seaks. Olen jätkuvalt veendumusel, et suurel määral ning eelkõige seisneb kriitika – mis pole mitte (võimu)diskursus, vaid žanr! – alati nii üldises kui konkreetses plaanis iseenda, omaenese esteetiliste (või miks mitte ka moraalsete, poliitiliste, religioossete jt) tõekspidamiste kujundamises – iga uus kunstikogemus paneb need ühel või teisel moel proovile. Arvustus ei teeni teost, ideaalis on ta ise teos. Usun, et kriitika teenib ka abstraktset Tõde (mida esteetikas teadupärast pole) ja kultuurimälu paremini siis, kui ta seda iga hinna eest teha ei püüa.
2. Nagu ma ei arva, et on mingeid teemasid, mida kirjanduses (või üldse kunstis laiemalt) tuleks mingil ajahetkel kindlasti käsitleda, ei arva ma, et on ühtegi teemat, tendentsi, autorit või teost, mida kriitikas lihtsalt peab kajastama. Normaalse arenguastmega kultuuris on mõlemad – nii kirjandus kui kriitika – niikuinii suuresti isetekkelised (praegune igamehemeedia-ajastu on netiblogide ja veebifoorumite varal seda üksnes võimendanud). Riiklikku tellimust ning missiooni oleks vist võimalik (ja osaliselt ka mõttekas) peale suruda kirjandusteadusele, ent mitte -kriitikale.
Kedagi ei saa midagi arvustama sundida ega isegi mitte meelitada; või kui ka kohati saab, ei õigusta seda teguviisi ilmselt tagantjärele tulemus.
3. Ma ei oska ega ka soovi kiiruga ühtegi näidet tuua – kui otsiks, leiaks kindlasti mõlemaid. Ent rääkides meie kirjanduskriitika seisust laiemalt, kasutaksin sama tõdemust, mis jääb ikka ja jälle kõlama ka kohalike pallimänguliigade kohtunike kvalifikatsioonist rääkides: mängijate ja kohtunike tase on ühes liigas (kirjanduse puhul: ühes kultuuriruumis) alati keskeltläbi üksteisele vastav ning teineteist tingiv.
Nähes, et mõni teos, mis minu meelest vääriks (paremat) arvustust, on sellest kuidagi ülekohtuselt ilma jäänud, mõtlen õnnelikele juhustele, mis annavad ka elus endast märku peamiselt sellega, et nad juhtumata jäävad (võrdluseks: me kõik teame mõnda toredat inimest, kes pole endale väärilist partnerit leidnud). Usun, et kirjandusarvustuste puhul on see perfect match peale juhuse veel suuresti toimetajate kätes. Toimetus on see kosjakontor, kus teoseid ning arvustajaid tundev insener suudab omavahel kokku viia nii teineteist kui ka kolmandaid osapooli viljastavaid paare. Selle eelduseks on, et teos peab olema arvustajale jõukohane väljakutse – tugeva rõhuga selle mõistepaari mõlemal sõnal.
MIHKEL KUNNUS:
1. Minust oleks väga tänamatu ja ehk isegi koomiline viriseda kärbitud käsikirjade üle. Ma arvan, et avaldamisvõimalused on päris head, oleks vaid piisavalt sise- ja välisressursiga avaldajaid. Sub specie aeternitatis pole midagi öelda, kõik öeldud ja teada isegi, aga paar ajakohast märkust, lisaks 5. augusti Sirbis toodule, söandan siiski teha. Esiteks, praegu oleks vist ka kriitikutel vaja rohkem panustada sidususele, eksplitseerida invariante, vedada paralleele eelmiste põlvkondade vahel ja nii. Arvestades kuhjumist, võiks arvata, et enese traditsiooni sisse lugemine võtab üha rohkem aega ja debütantide vanus kasvab, aga tendentsid on pigem vastupidised, sest lähtekohaks on hoopis olemasolu esimesed muljed ja jõudude ülejääk ning totaalne enesejaatus, mis sünnib sellest, et ei kannatata vähimalgi määral minapildi adekvaatsuse käes. Piisab juba õige vähesest (kirjandus)elukogemusest, et kuuldes sõna „noorkirjandus”, haaraks käsi automaatselt vitsa järele.
Teiseks, õigluse ja halastuse pingeväljas on rõhuasetus tugevalt kaldu halastuse poole. Eriti, aga mitte ainult!, mis puudutab uusi tulijaid, sest nende kohta käib liigagi hästi iseloomustus, mille tegi selle aasta märtsis vanameister Anatoli Krikun Eesti korvpalli kohta: „Eesti korvpallil pole suurt häda midagi. On kvantiteeti, on treenerid ja on meeskond, kuid totaalselt puudub kvaliteet”.
Kirjandusinstitutsioon ei peaks olema nagu põhikool, kus istumajätmist pole, igaüks tuleb läbi vedada ja iga väljalangemine on tragöödia. Ometi näib, et kriitikust kui õigusemõistjast ja kvaliteedihindajast on saanud rohkem nagu tingimusteta armastaja, kes käib värskete teoste vahel ringi kui Jeesus laatsaretis ja paneb ka kõige sandimale ja pidalitõbisemale kaanekandjale sõrmed peale ning ütleb, et tõuse ja kõnni, sest sinu patud on sulle andeks antud. Eks osalt ole selline südamlik pehkimine tingitud vastuolulistest ootustest, mis kriitikule esitatakse. Viie aasta taguses samateemalises gallupis mainitakse korduvalt kriitiku kohust lähtuda tekstist, aga korduvalt mainitakse ka autori tundlikkust kriitika suhtes, s.t kriitik, kes tahab vastata mõlemale ootusele, peab lähtuma ainult tekstist ja tarvitama ainult kiitvaid sõnu. Selline asi oleks kuidagi mõeldav autorkonna sellise utoopilise enesekriitika miinimumiga, mille kohta mul puudub sünnis võrdlus, küll aga soovitaksin järgmist pöörasevõitu mõtteeksperimenti: autor kirjutab (oma esimese) teose ja see ongi kehv kirjandus, näiteks see ongi kasina keeleoskusega inimese kerglane eneseteostlus. Sic!
Settembrini selgitab: „Kurjus, mu härra, on arvustav vaim, ja arvustus tähendab edu ning vaimuvalguse lätet”, ja nii nagu talle, teeb ka vahel mulle „südamevalu, et ma oma tigedust pean raiskama nii viletsaile esemeile”. Pealegi võib pidevas sensatsiooninäljas ja kunstilisest kvaliteedist sõltumatu ootusärevus oma eristusvõimetu soosivusega olla ülearu nõudlikust kriitikast ärritavamgi, kuna vastavalt sagedale meelsusele on autori noorus ja debütantlus (eriti koos!) nii võimsa apoloogilise väega, et suudab protoklassikaks väärindada isegi mõne düsgraafi väljaprinditud blogi.
Kolmandaks võiks välja käia hüpoteetilise võimaluse (või ähvarduse), et kriitik peab samuti ajaga kaasas käima, avangardiga kohanema ning hakkama kirjutama erinevaid-aga-võrdseid arvustusi. Ei saa ju valada uut veini vanasse lähkrisse, läheneda omadusteta kirjandusele „Omadusteta mehe” mõõdupuudega. Kas ei oleks teraapiline, kui Siim Nurkliku debüütasja arvustus oleks paarisõnaline plakat pluss hoiatav laks vastu sõrmi ja kerge tutistus, Randma „Sigareti” oma peeglita peegliraam kirjaga „mr Specula Speculans” ning Barthol Lo Mejori popdadale neoonroosa „HIHIHII !!!”?
2. Kriitika ülesanne on piiritleda, hinnata ehk diskrimineerida, s.t teha eristus, millest sündivad alamhulgad on erinevad, aga pole võrdsed. Tõepoolest, mida enam piiritled, head halvast eristad, seda suurem on oht, et mõnele õiguslasele sõra peale astud. Ja a priori, sest õiguslastel on väga hellad sõrad.
3. Ühtegi negatiivset näidet välja ei tooks, sest sellega kordaksin oma arvustuste ühte paratamatut, aga suurt puudust – esiletoomise aktist enesest tulenevat disproportsionaalsust, mis mõjub ebaõiglusena. Küll aga toon siin positiivse näitena esile Jaanus Adamsoni käsitluse Joel Sanga artiklikogumikule „Espresso” (Sirp 22. VII 2010), sest seal arutletakse kriitika aktuaalseid valupunkte, lühimalt – kriitika kui sellise ja ajavaimu vastuolust.