Kommentaar – Loone Otsa käsikiri „Armastus“

Christopher Booker on oma raamatus „Seitse põhisüžeed“ („The Seven Basic Plots“) eristanud seitse peamist lootüüpi. Loone Otsa „Armastus“ on liigitatav neist kahe alla: kolmas süžee, mida inglise keeles tähistatakse sõnaga quest ehk siis kangelase püüdlus millegi olulise või väärtusliku järele, ning neljas põhisüžee voyage and return ehk siis teekond sinna ja tagasi.

Aga see kehtib vaid ühe protagonisti – Salme – seisukohalt.

Salme on noor naine, kes asub 1942. aasta kärekülmal talvehommikul kusagilt Taagepera kandist teele eesmärgiga jõuda Tartusse, et saada seal oma valdusse midagi sellist, mis võib päästa elu. Midagi väga väärtuslikku just tollal, Saksa okupatsiooni ajal. Salme on visa ja tarmukas, lisaks on tal kõvasti õnne. Neiu saabki oma tahtmise, ohtlik teekond Tartusse pole ette võetud asjata.

Romaani käsikirjas on veel kaks protagonisti: Eesti kultuuriloost tuntud isikud Uku (Masing) ja Isidor (Levin), ja kui nüüd lähtuda nendest, siis asetub romaani käsikiri Bookeri määratluses esimese põhisüžee kategooriasse – overcoming the monster ehk siis kangelase saavutatud võit koletise üle. Koletiseks on antud juhul natsionaalsotsialistlik maailmavaade. Ärgem unustagem, et see oli Eestis aastatel 1941–1944 natside okupatsioonivõimu ideeliseks aluseks. Ukul on selle maailmavaatega intellektuaalne vastasseis, Isidoril aga sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, sest selle maailmavaate seisukohalt pole temasugusel inimesel üldse õigust elule.

Soovi korral võib Loone Otsa käsikirjast leida teisigi põhisüžeesid, Bookeri loetelus näiteks teisel kohal olev rags to riches ehk tuhkatriinulik lugu vaesest, tagasilükatust ja marginaliseeritust, kes saavutab loo lõpus kui just mitte õnne ja rikkuse, siis moraalse võidu kindlasti.

Käsikirja süžeelist mitmekülgsust arvestades võib oletada, et selle edu nii kriitikute kui ka lugejaskonna hulgas on automaatselt tagatud. Muidugi eeldusel, et autoril on professionaalsed oskused ehk lihtsamalt öeldes – autor oskab kirjutada. Pole kahtlust, et Loone Ots seda kunsti valdab.

Ent süžeeline rikkus ning autori n-ö käsitöönduslik kompetents pole kogu põhjus, miks see käsikiri pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Käsikirja võlu on see, et romaan räägib tundest, mida maailmas pole kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem.

Käsikiri teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest.

Seatakse luubi alla armastuse eri aspektid. Mehe armastus naise ja naise armastus mehe vastu, perekonnasisene armastus, aga ka kirg, ka sõprus, ka ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses, lõpuks tarkusearmastuski.

Tsitaat ühe žüriiliikme antud hinnangust: „Räägitakse armastusest kui ideest, armastusest kui praktikast, armastuse vabastavast jõust, armastuse lämmatavast painest. Armastusest olude kiuste, vastamata armastusest.“

Autori järjekindlus armastuse kõikvõimalike aspektide ning avaldumisvormide kirjeldamisel on kahtlemata trump. See tõigi esikoha.

Ma ei tea, kas enne trükki saatmist Loone Ots käsikirjas midagi muudab. Seepärast oleks ebaaus hakata kritiseerima käsikirja seda varianti, mida mina ja kõik teised romaanivõistluse žürii liikmed on lugenud. Võib-olla saaks norida mõningate ajalooliste üksikasjade kallal, aga ma ei tee seda nüüd ega ilmselt ka hiljem – siis, kui käsikiri on kaante vahel ning kui peaks selguma, et autor pole ajalooliste faktide asjus muudatusi teinud.

Loone Otsa tekst on väga poeetiline, ehkki see on kirjutatud proosana.

Poeesial on oma tõde.

ANDREI HVOSTOV, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

Loe lisaks: Loone Otsa „Armastus“ on Lugu

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/loone-otsa-armastus-on-lugu/