Koidula juuksed ja Goethe ema kakaotassid

Esemelise maailma kaudu on võimalik uurida üksikisiku, seltskonna või ühiskonna väärtusi, ideid ja hoiakuid. Kuidas see toimib Koidula muuseumis?

KERTTU PALGINÕMM

Ehkki selle kirjatüki ajendiks on Pärnu Muuseumi filiaali Koidula muuseumi uus püsiekspositsioon, võtan mõtiskleda üldse kirjanikumuuseumide üle.

Eestis tegutseb Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, mille esinduslikule kodulehele on koondatud informatsioon kirjanike, üle Eesti paiknevate kirjanikumuuseumide ja (rahvusvaheliste) projektide kohta. Sealt leiab ka lisamaterjale, mida saavad oma töös kasutada näiteks õpetajad.1 Võib-olla ongi kohane siinkohal välja tuua, et kirjanikumuuseumidel on potentsiaali just koolilaste jaoks, kes võiksid neid eesti keele ja kirjanduse tunni raames külastada. Koidula muuseum on kindlasti väga hea näide, sest Jannsenite perekonna pärand on meie ajaloo seisukohalt ja tänapäevalgi jääva tähtsusega. Käisin hiljuti selles muuseumis ja veendusin, et Pärnu linna ja kaugemaltki pärit kooligrupid külastavad vana koolimaja koroonaepideemiale vaatamata meeleldi. Uus püsiekspositsioon toob kindlasti külastajaid juurde.

Koidula muuseumi leiab 1850. aastal ehitatud Ülejõe koolimajast, kus Jannsenite pere elas 1850. kuni 1863. aastani ning kus tegutses ka Perno Postimehe toimetus. Koolimaja on ajaloomälestis ning sealses klassiruumis võivad tänapäeva lapsed osa saada haridusprogrammist „Papa Jannseni koolitund“. Uues püsiekspositsioonis on liidetud Jannsenite perekonna isiklikud esemed (ka raamatud), mööbel, seinatekstid ning interaktiivsed lahendused, sealhulgas ekraanid, mis sisaldavad ohtralt nii loetavaid kui ka kuulatavaid tekste. Varasemaga võrreldes mõjub ekspositsioon moodsamalt – soliidne nüüdisaegne ekspositsioon.

Marie Rosalie Hanni

Koidula muuseumi hoone on ajaloomälestis.

Marie Rosalie Hanni / Koidula muuseum

Mis on muuseumil kirjanikuga pistmist?

Kas kirjanikust teeb kirjaniku see, millisest tassist ta joob, millises voodis magab või milline on tema eluruum? Kas keskkond peegeldab meie sisemust ja loomingut või hoopis täiendab meid millegagi, mis meis on puudu?

Kirjanike kunagised kodud on populaarsed üle terve maailma. Näiteks Puškini või Dostojevski muuseum Peterburis, Jane Austeni arvukad muuseumid või ka Brontë pastoraat-muuseum. Seda, et inimese kodul võib olla tema elus ja loomingus väga oluline koht, on edukalt näidanud Ühendkuningriigi ajalooliste kuningapaleede peakuraator Lucy Wors­ley, kes on kirjutanud raamatu „Jane Austen ja tema kodud“.2 Selgub, et Jane Austen võis kirjandusliku karjääri nimel meelega loobuda abiellumast, ent sellega seoses loobus ta ka hubasest kodust, mis motiveeris XIX sajandil paljusid abielluma. Oma kodu teema on mitme Jane Austeni tuntud romaani keskmes. Näiteks on tema romaani „Uhkus ja eelarvamus“ tegelane Elizabeth Bennet võlutud oma tulevase abikaasa Pemberley mõisast, mis kallutab ta meest teise pilguga vaatama.

Niisiis võib kirjaniku kodu olla tõepoolest oluline aspekt tema loomingus ja tema elu kujundamisel. Tuletan siinkohal meelde, et Koidula kodu Jannseni tänavas pole lihtsalt eluruum, vaid seal tegutses ka kool, mis teeb selle mitmekordselt tähenduslikuks. Lapsed õpivad neis ruumides nii mõndagi ka tänapäeval, nii et minevikust tulevikku ulatuv järjepidevus on tagatud.

Marie Rosalie Hanni

Koidula kodu Jannseni tänavas pole lihtsalt eluruum, vaid seal tegutses ka kool.

Marie Rosalie Hanni / Koidula muuseum

Ent kuidas on lood esemetega? Kuidas need tähenduslikud peaksid olema? Koidula muuseumis hakkas silma üks tubamuuseume paratamatult kimbutav asjaolu: kokku pandud esemed ja mööbel on pärit eri aegadest ja mitte ainult Koidula kaasajast. Võib kritiseerida ebaühtlast tulemust ja osutada sellele, et lauale asetatud serviis pole autentne. Võib läheneda ka loomingulisemalt, kontseptuaalsemalt. Leian, et niisugune lähenemine on ka seetõttu põhjendatud – kui mitte õiglane –, et igasuguse leidliku ja vähem leidliku kombineerimise taga aimuvad kesised ressursid, mis pole ilmselt ühelegi kirjanikumuuseumi juhile võõras teema. Pealegi võis iga XIX sajandi majapidamine oma mööbli ja tarbeesemetega jätta kokkuklopsitud mulje: asjad pärandati edasi, neid sobitati vastavalt võimalustele ja vajadusele. Seetõttu omandab selles muuseumis autentsuse mõiste mitmekihilise tähenduse.

Lähenegem aga sellele kombinatsioonile teisiti: võib ka mõelda, et laud, mida katavad eri ajast pärit tassid, on kaetud samaaegselt Jannsenitele ja meile, loodud sild kahe ajastu vahele. Nii pannakse meid mõttemänguliselt Jannsenitega ühte lauda istuma. Ja kas me just neile kui inimestele lähemale jõuda ei soovigi?

Kihara tähendusväli

Frankfurdis saab külastada Goethe sünnimaja, kuigi tegelikult on hoone pärast Teise maailmasõja purustusi tõetruult uuesti ehitatud. Mäletan mind seal vallanud segadust, kuna eksponeeritud oli vähe asju, mida saab otseselt Goethega siduda, näiteks Goethe ema kakao­tassid, sellised kaanega, et kakaole nahk peale ei tekiks. Kui palju on sellel ikkagi pistmist Goethe endaga? Mida annavad siis lõpuks meile kirjaniku isiklikud asjad? Kindlasti pole põhjust arvata, et esemed on tummad tunnistajad. Esemelise maailma kaudu on võimalik uurida üksikisiku, seltskonna või ühiskonna väärtusi, ideid või hoiakuid. Kuidas see võiks toimida Koidula muuseumis?

Astun nüüd asjade maailmast sammukese edasi ja juhin tähelepanu ühele vitriinile, kus on kolm eksponaati: Lydia Jannseni, tema õe Eugenie Jannseni (hiljem Rosenthal) ja isa Johann Voldemar Jannseni juuksesalgud või lausa juuksetordid. Kõik need museaalid on kaotanud oma kunagise hiilguse ja sära, näevad välja pudedad ja natuke õudsed. Vitriinis on need vaadata ilma igasuguse kommentaarita, ent ometi, nende ümber laiub lai tähendusväli.

Marie Rosalie Hanni

Lydia Jannseni, tema õe Eugenie ja isa Johann Voldemar Jannseni tuhmunud juuksesalgud lebavad Koidula muuseumi vitriinis kommentaarita, ometi laiub nende ümber lai tähendusväli.

Marie Rosalie Hanni / Koidula muuseum

Enamasti seostub Koidulaga suur juuksepahmakas, mis on osale inimestele mällu sööbinud tänu kirjaniku portreele sajakroonisel rahatähel, mis küll juba unustusehõlma vajumas. Koidula juuksed on selgelt osa tema mainest. Ajastul, mil Koidula elas ja mida võib pidada viktoriaanlikuks, oli juustel väga eriline roll. Piisab vaid, kui mainida prerafaeliitide, iseäranis näiteks Dante Gabriel Rossetti maale, kui silme ette kerkivad voogavad punased kiharad. Viktoriaanlikul ajastul olid juuksed lausa kinnisidee: juuksesalke kingiti armastuse ja sõpruse märgiks, usuti, et neisse on kätketud naise elujõud ja vitaalsus. Juustest valmistati ehteid ning 1855. aasta Pariisi maailmanäitusel oli eksponeeritud kuninganna Victoria portree, mis oli loodud vaid juustest. Suhtumine viktoriaanliku naise juustesse oli kahetine: juuksed ja soeng väljendasid naise olemust, mis võis olla nii metsik kui ka taltsutatud, nii emotsionaalne kui ka tüüne, nii seksuaalselt vaba kui ka allasurutud. Näiteks Catherine Earnshaw, tuntud tegelane Emily Brontë romaanis „Vihurimäe“, esindab oma kontrollimatu soenguga taltsutamatut, veidi pahelist või, kui soovite, deemonlikku naist.3 Selle kaudu, et Catherine samastab end deemonliku Heathcliffiga, kannab ta endale üle samad omadused.4

Koidula oma juuksepahmakaga sobib sümboliseerima viktoriaanlikku naist, kes ületab sobiva ja mittesobiva piiri. Ta oli ennast kirglikult teostav, veidi boheemlik naine, kes oli tundlik piirangute suhtes, mida elu tema loomingule seada võis. Samuti igatses ta virgutavat seltskonda, millest annavad tunnistust näiteks Kroonlinnas kirja pandud read: „Selle poole aasta jooksul on selgeks saanud, et meie kumbki, Eduard ega mina, ei ole loodud siia. Eriti mina pean tegutsema ja töötama ja kasulik olema enam kui vaid koduses ringkonnas, et ma ei tunneks oma vaimujõu ja ühes sellega elunärvi kõhetumist ja väljasuremist.“5 Niisiis on juustel, mis vitriinis välja pandud, teatud ajastuomane kontekst, ent see jääb külastajale tabamatuks. Nii on see paratamatult kõigi esemetega, kui need on eksponeeritud kui reliikviad: kuna need kannavad justkui keskaegsele arusaamale omaselt austatava inimese elujõudu, on need väärtuslikud ainuüksi selle tõttu. Ma leian, et esemete tähendusvälja võiks laiendada ja mitte ainult Koidula muuseumis.

Isamaa tütar – müüdi vangistusest

Parimates kirjanikele pühendatud muuseumides on toetutud kirjandusteaduse viimasele sõnale. Ka Koidula muuseumis on (vahel isegi sõna-sõnalt) toetutud Malle Salupere mahukale monograafiale „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“ (2017). Ka teisi Eesti kirjanikumuuseume saab selle eest kiita. Näiteks Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas on järjepidevalt tegeldud kirjaniku kohta liikvel müütide murdmisega. Samuti tahan esile tõsta Tallinna kirjanduskeskuse tööd nii A. H. Tammsaare kui Eduard Vilde muuseumis. Hiljuti avati nende egiidi all Kadriorus ka Mati Undi ajutine muuseum, kuigi selle muuseumi tegelik paik peaks olema Mustamäel. Väga edukaks ettevõtmiseks on osutunud ka kirjandustänav, mis on köitnud kirjandushuvilisi igal sügisel. Viimati oli see festival koroonaepideemiast hoolimata väga rahvarohke. Olen ootusärevuses, sest loodetavasti valmib varsti Vilde muuseumi uus püsiekspositsioon. Meenutan, et kõnealune muuseum on teinud näituse näiteks Eduard Vilde vaimsest tervisest ja laiendanud sellega antud teema kõlapinda.

Tihti ongi kirjanikele pühendatud muuseumide puhul kõige keerulisem müüdiloome ja müüdimurdmise vahekord. Kirjanike imago vangistab nad, muutes uued perspektiivid ja lähenemise neile võimatuks. Koidula puhul annab see kõvasti tunda. Uue püsiekspositsiooni üks üldpealkirjadest on näiteks „Isamaa tütre lahkumine“, mille pateetika jätab varju Koidula kui inimese, kes on enamat kui oma kodumaa teener. Mõtisklesin, kas Koidula ise jääks oma käsitlusega uues püsiekspositsioonis rahule. Tõenäoliselt jääks: Jannsenite pere panus Eesti ärkamisaega on igati väärikalt välja toodud.

Lydia Koidula rahvariietes

Eesti Kirjandusmuuseum

Koidula muuseumi püsinäitusel on aga varju jäänud mõned probleemkohad, mis on tegelikult kõige huvitavamad. Näiteks, et Jannsenite peres räägiti omavahel saksa keeles, nagu hiljem ka Lydia enda perekonnas Kroonlinnas. Kui Lydia Koidula laseb endast teha rahvariides foto, mille saadab oma kirjasõbrale F. R. Kreutzwaldile, siis lisab ta sinna juurde igaks juhuks: „Parajal ajal loodan ma juurdepandud päevapildi ühe „tsiviliseeritud“ päevapildi vastu välja lunastada võivat.“ Ja seepeale vastab Kreutzwald: „Tahate Teie oma lubadust täita ja ühe pildikese harilikus ülikonnas mulle läkitada, siis pean juba ette paluma, et ümbervahetamisest seal juures pikemat juttu ei tohi olla; minu ahnus on ses tükis põhjatu suur, sest mõte ennast just selles ülikonnas maalida või fotografeerida lasta on originaalne ja tuletab mulle elavalt meelde Neffi’i kuulsaid talunaisterahvaid, mis otstarbeks Eestimaa kõige kaunimad aadlikud prouad ja preilid oma näod andsid ja kuhu juurde maalija hiljem mitmesuguste paikade talurahva riided tegi.“6 Selleks, et legitimeerida Koidula talurahvarõivaste kandmine, tuli teda kõrvutada mõisaprouade ja -preilidega. See on süütu flirt talurahvaesteetikaga, kuigi tänapäeval nimetataks seda võib-olla ühekorraga nii enesekolonisatsiooniks kui kultuuriliseks apropriatsiooniks (isegi kui see tundub mõnevõrra absurdne).

Moodsad lahendused. Kas sellest piisab?

Kirjanikele pühendatud muuseume kimbutab sageli ka stereotüüpne ettekujutus neist kui tolmunud mööbliga tubamuuseumidest, kus pole moodsaid lahendusi. Siiski on see müüt nii mõneski muuseumis juba murtud. Näiteks on interaktiivsed lahendused A. H. Tammsaare Vargamäe muuseumi ja Oskar Lutsu Palamuse muuseumi uutes püsiekspositsioonides, aga need üksi ei aita ja vahel pole neid ilmtingimata vajagi. Nooremale põlvkonnale on need niivõrd iseenesestmõistetavad, et ei tekita enam mitte mingit ahaa-efekti. Olen ise kogenud, et 15aastane noor peab rahustavaks ja esteetiliseks Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi ekspositsiooni Võrus, kuigi see pärineb aastast 2000 ja seal ei ole mitte ühtegi interaktiivset lahendust. Kõnealune muuseum on oma interjööriga pälvinud ka näiteks ajakirja Pööning tähelepanu. See tähendab, et kirjanikumuuseumid võluvad just ajastuomase keskkonnaga, mis ilmselt köidab paljusid kirjanike austajaid, kes külastavad neid omamoodi palverännupaikadena.

Koidula muuseumis on ekraanide taha peidetud ohtralt informatsiooni. Mõnikord oleks tahtnud, et teisejärgulised kihid oleksid olnud ekspositsiooni esimesse kihti tõstetud. Näiteks leiab tahte ja püsivuse korral teavet elamistingimuste, majandusliku toimetuleku, argielu pahupoole, koduse kasvatuse jm teemade kohta. Lydia Koidula abielu ja edasise elu kohta leiab samuti informatsiooni ekraanidele koondatud tekstidest. Aga kas pole siiski ülioluline vabastada Koidula rahvusluse painest, et talle inimesena lähemale jõuda? Ja isegi kui ta seda aadet terve elu kõige olulisemaks pidas ning tahtis selle kandjana ajalukku minna, siis võiksime teda oma aja nõudest lähtuvalt käsitleda feministlikumast aspektist, nt kui naist, kellel oli eneseteostus kõrgel kohal ja kes suutis end kitsendustest hoolimata meestekeskses maailmas maksma panna, kirjutada ning olla ühiskondlikult aktiivne. Samal ajal polnud talle tundmata piirangud, mis tulenesid pereelu korraldamisest. Sellega on silmitsi seisnud enamik loojaid. Näiteks kirjutab ta: „Pean nüüd tarvitama kõiki mulle muidu nii vähe meeldivaid väikesi kavalusi, et meie välisele või vahel ka sisemisele olemisele seda säilitada, mis lihtsamalegi inimesele niisama hädavajalik tundub nagu söök ja jook. Ah kui väsinuks ja elutüdinuks teeb pikapeale säärane päevilisetöö perekonna heaks!“7 Sellisena, rohkem inimesena, on Koidula ligipääsetavam, aga ka huvitavam kui Emajõe ööbikuna.

Kõik kirjanikele pühendatud muuseumid teevad Eestis head tööd ning senikaua, kuni jätkub raamatusõpru, ollakse huvitatud ka kirjanikumuuseumidest. Muuseumide ekspositsiooni uuendamisel tasub silm peal hoida: sageli valgustatakse uues väljapanekus kirjanike ja nende loomingu uudseid aspekte ning tehakse sellega seoses tänuväärset tööd mitteformaalses koolihariduses. Soovitan külastada kõiki Eesti kirjanikumuuseume ja kindlasti Koidula muuseumi uut püsiekspositsiooni. See ärgitab mõtlema kirjanikumuuseumide rolli üle muutlikus ja digitaalses maailmas ning müüdiloome või müüdimurdmise üle laiemaltki.

Koidula muuseumi uues püsiekspositsioonis on liidetud Jannsenite perekonna isiklikud esemed, mööbel, seinatekstid ning interaktiivsed lahendused.

Marie Rosalie Hanni / Koidula muuseum

1 www.kirjanikemuuseumid.ee

2 Raamat on ilmunud Krista Eegi vahendusel ka eesti keeles (Tänapäev, 2018).

3 Elisabeth G. Gitter, The Power of Women’s Hair in the Victorian Imagination. – PMLA, kd 99, nr 5 (okt 1984), lk 941.

4 Nina Auerbach, Woman and the Demon. The Life of a Victorian Myth. Harvard University Press, 1982, lk 101.

5 Malle Salupere, Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tänapäev, 2017, lk 439.

6 Koidula ja Kreutzwaldi kirjade väljavõtted on pärit Koidula muuseumi püsiekspositsioonist.

7 Malle Salupere, Koidula, lk 448.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht